Kreeta reis I

by W

1. päev (31.08.24)

Käisin enne tripi algust töölt läbi, seljakotiga. Töölt Balti jaama, edasi lennujaama, kuhu Maakas liiga vara oli jõudnud. Õnneks ei olnud ta minu saabumiseks oma (ega kellegi teise) nina igavusest veriseks nokkinud. Panin pihkusurutud taskurätipaki ja desovahendi kotti tagasi.
Alustasime oma reisi loomulikult õllega Tallinna lennujaamas, peale turvaväravaid, sest ausalt öeldes, kuidas muidu saaks end sellise seikluse jaoks soojaks teha? Ootusärevuses läheb õlu libedamalt kui keegi arvata oskaks.

Ja siis tuli lend. Väljus kell 15.55, kuigi algselt lubati, et 15.30. Tšarter oma köögitaburettidega. Maakas loovutas mulle oma aknaaluse koha ja siis nühkis mul süles, et pilvedest pilte teha.

Aga no vähemalt oli meil lisaks ostetud ristsõnadele ka tasuta meelelahutus - päris mitu röökivat titte, kes otsustasid täiel rinnal väljendada, mida nad lukustuvatest kõrvadest arvavad. Kuskil lennu lõpus hakkas levima aroom, mida ma ei suudaks isegi oma vaenlasele soovida. Mis parata, väikelapsed ja suured lennud ei käi alati kokku.

Heraklionis maandusime pea pimedas. Üle valgustatud hotellide ja basseinide. Õnneks midagi kõrgemat rataste alla ei jäänud. Lennujaama tervitus oli kõik see, mida iganes Kreeta pakub: määrdunud, palav, kitsas ja vana. Vähemasti saabuvate lendude poolel. Ja noh, astud lennukilt maha, närvid viimseni pingul, õlu põies – millestki sellisest ei tule kunagi midagi head välja. Peale “WC” külastamist oli tunne, et tahaks kohe tagasi lennukisse minna. Nii reostatud peldikuid ei ole mina üheski lennujaamas näinud ega oma jalatseid üheski teises riigis juba esimese 300m jooksul kuseseks teinud. Sinna, ma mõtlen peldikut, me enam tagasi ei lähe.

Otsustasime lennuki asemel siiski transfeeribussi ronida.
Reisifirma esindaja oli säravam kui need rohkete maanduvate lennukite tuled öises Kreeka taevas. Täis entusiasmi, milleks ei olnud keegi meist valmis. No sa tajud ju kohe, et tal on terve kava meie, MEIE, puhkuseks valmis mõeldud. Niipea kui bussi uks kinni läks, hakkas ta pihta ja paugutama. "Tere-tere, kallid sõbrad, täname, et kasutate just Coral Traveli teenuseid” ja info kõige kohta, mida reisikorraldaja Kreetal pakub. Homme infokohtumine, ülehomme matkapäev, edasi rahvuslik tantsuõhtu ja neljapäeval oleme kõik võitnud pileti "Kreeta parimasse oliiviõlitehasesse". Või midagi sellist. Jõle.
Kuna meil olid kõik roppused ja seiklused juba endilgi täpselt planeeritud, siis vajutasin küünarnuki Maaka ribidesse ja sisisesin talle kõrva “kuule, ütle talle, et meie oleme tulnud siia puhkama ja mingi rahvusliku kommertspasaga me kaasa ei lähe!”. Maakas siis ütleski talle, et meie hotelli infotundi ei ole tal homme asja.

Shout-out to Siim-Sander from Coral Travel!  Ta isegi ei kõhelnud ega hakanud protesteerima, et "aga kui te siiski tahate teada saada, kus on saare parimad matkarajad…," vaid võttis hülgamise vastu näost äravajumata kui tõeline oma tööd hästi tundev eestlane. Vähe puudus, et ta oleks omalt poolt lisanud “cheers ja ärgem kohtugem enam, eks?”. Sellised mittemüügimehed on parimad müügimehed ja me oleme valmis katsetama, kas Coralil on neid veel tagataskus. 

Vahetasime Maakaga sõnatu pilgu, milles oli kahepoolne taipamine, et meie reis hakkab just õigele lainele jõudma. Mis siis, et oli pime ja me ei näinud, kuhu meid viiakse. Mis siis, et olime eelviimased, kes bussist väljusid.

Majutusse e askeedikoopasse jõudmisest ma juba rääkisin eelmises osas.

Majutuse värav, valges

End elementaarselt sisseseadnuna läksime otsima poodi. Kõik suured marketid olid juba juba kinni. Enamus suletakse kell 21.00. Aga no mis sa näljane hing teed? Leidsime ühe 24/7 poekese, mis oli nii kallis, et tundsin end nagu parimatel päevadel Tallinna raekoja platsil. Vett, rummi, toonikut, mune, jogurtit, viinereid, saia, paki Edam juustu, võid ja šampooni ostsime kõik sellelt röövellikult pisipoekeselt. Aga vähemalt olime nüüd Kreeta pinnal ja meeleolu on ikka veel üleval.

Ropp väsimus oli. Peale miniatuursest kohvitassist rummi limpsimist lõi palavus meid lõplikult jalust maha. Mind ka peale sooja juustusaia. Maakas oli nii elevil, et tahkeid asju keeldus neelamast. 
Ja jõudsime säästurežiimile, Vähemasti mina jõudsin! Hingasin sisse Kreeta kuuma õhku, veel aia tagant pimedusest avastamata põllu punamulla tolmu ja meenutasin giidi juttu bussis. Mõistsin, et siin ei ole sadanud ajast, mil Zeusi vanaisa ise oma viimase vihmatantsu tegi. Ilmselgelt on magevesi siin hinnalisem kui vein või oliiviõli. Minus tärkas öko-aktivism. Vaatasin Maakat, kes läikis ja õhetas nagu üleküpsenud oliiv ja mõtlesin, et oleks suurepärane hetk säästa natukene magevett ja samas ka oma keha ja hinge puhastada. Mis saaks loogilisem olla?

Tegin Maakale ettepaneku: “Ma arvan, et võiksime kohe esimesel õhtul midagi tõeliselt ökot teha. Kreetal pole sadanud, ja arvestades meie lennureisi ökoloogilist jalajälge, võiksime koos duši alla minna, et vett säästa. Kahekesi on efektiivsem!“

Mis te arvate, mis siis juhtus? Et ta naeratas ja ütles: „Muidugi, suurepärane rohelise mõtteviisiga idee, sa oled geenius”? Oi, ei. Ta vaatas mulle otsa nagu ma oleksin ta just kohalikku oliivifarmi orjaks müünud ja seejärel saatis ta mu p*se, esimest korda Kreeta reisi jooksul. Haaras rätiku ja lõi duširuumi ukse demonstratiivse pauguga kinni. Ja solberdas seal kaua. Ökoloogilist teadlikkust hindab ta sama kõrgelt nagu sente maksvat Kreeta retsinat, mis tähendab, et üldse mitte.

Hotelli aed

Jäin üksinda terrassile meie planeedi tuleviku üle mõtisklema. See on mustem kui Kreeta öö. Kaalusin, kas panna oma keskkonnasõbralik üleskutse koos toanumbriga reptseptsiooni uksele või mitte. Loobusin. Kui juba Maakas mind ei mõista, siis ilmselt lendan siit kiirelt koos seljakotiga tänavale, ühes Maakaga, kes ei ole seda ära teeninud.

Edasi seisin omaette külma duši all, ohkasin ja lohutasin end mõttega, et homme on uus päev ja kui veab, leiab uue säästuidee, mille osas on ehk rohkem avatust ja tänulikkust.

Oleks ma vaid teadnud, mis sellest edasi saab...

Kreeta reis, esmaemotsioon

 by W

Tervitus siis kõikidele blogilugejatele. Eriti neile, kes mulle amnestiat taotlesid. Õnnestunult. Oleme taas Eestis, kus tänasel (11.09.24) varahommikul tervitas meid jahe vihmasadu ühes mornide tõtakate kaasmaalastega. 

Ega seal Kreetal parem olnud, lihtsalt teistmoodi s*tt oli.
Kreeta on selline saar, kus päike kõrvetab kui saunakeris, Niilusena voolav vein on odavam kui Värska, aga soe ning enamus asju on katki. 

11% säästupeedid- jõhvikamahlaga pooleks kannatab konsumeerida

Alustame apartmenthotellist

Maliasse jõudsime lõunamaises kottpimeduses, hotelli retseptsioon oli suletud. 

Tegime majutuse soolikakujulises aias ohtliku ringrajaekspeditsiooni raseeritud kaktuste, kraapivate palmide, basseinide ja tühjade õlleankrute vahel, et leida keegi, kes meile urka võtmed kätte annaks. 

Järgmisel päeval valges avastasime, kus öösel kakerdasime

Peale mõningat tiirutamist leidsime Petrose. Baari nr 2 leti tagant. Umbes sealt, kus päeval 20m eemal on punane kartulipõld. Maakas juba näitas teile seda. Saime toa võtme ja info, et konditsioneeripuldi laenutamiseks peaksime oma neeru maha müüma. 80.- eurot. Otsustasime elada pigem vähemate siseorganitega kui noores õrnas eas sootuks kuumarabandusse ära surra ja elu elamata jätta. Ventika oleks 15.- euroga saanud. 

Peale õhtust terrassil (mitte lõpuni) joodud Bacardit otsustasime reisitolmu ja -higi maha pesta, et hommikul valges ja selges (olekus) aru saada, kuhu me üldse sattusime. 

"Kraanikausi alt jookseb vett" vigises Maakas pesust tulles. Nojah. Tõesti. Kraanikausi äravool lekkis kui Kreeka majandus iga kord kui julgesime kraani lahti keerata. Kaebama me selle üle ei läinud - äkki on see varbakastmise bassein kohalik arusaam veeatraktsioonidest. 

Ja voodid! Plaaditud põrandaga kombineerituna olid need kui rändrahnud, hommikul ärkasin uues asukohas. Veetsin öö pigem kusagil voodite, madratsite ja muu mööbli vahel kui inimese kombel magades. Edasisteks öödeks olin paremini valmistunud ning nelja mööblieseme nihutamise ja strateegilise paigutamise järel jäi mu rändrahn ankurdatult omale kohale. 

Hommikuvalguses saime tutvuda toaga tasuta kaasas käiva rikkaliku faunaga, enamus väisas terrassi või kõõlus aia taga, tuppa väga ei trüginud. Sipelgad, sajajalgne, geko, röökivad tsikaadid, mingi räuskav tuviline ning Katkine Kass, kel oli hääl heledam kui kadunud Krõõdal. 

Katkine Kass terrassi trepil lösutamas

Lahja elukas käis ringi kui sõjas räsitud veteran, haavad reiel ja abaluude vahel. Ja sõi ära kõik, mis meil üle jäi, kohati ka selle, mis meil pärast puudu jäi.

Self Catering majutuse köök 

Kaheraudne "stove top" ja pann tundusid üsna kasutamata, pliidi kaabelgi oli veel traadiga kokkuköidetud olekus. See süütus sai loomulikult võetud. Mida idaeurooplased Kreetal teevad - seljankat keedavad, oma toas. 

Supitaldrikuid ja veiniklaase ei olnud. 

Suurima pettumuse valmistas korgitseriga avaja. Pisut irooniline kui saarel, kus Dionysus peaks olema vähemasti järgmine peale Zeusi, kui mitte eespool, läheb see eluvajalik ese juba esimese peedi avamisel katki. 

Ärge muretsege, joomata meil ei jäänud. Tõde on selles, et võib-olla sai natuke... liiga palju joodud. Rohkem kui ühe neeru ja poole maksa jagu, aga siiski vähem kui oma hinge hinna eest. Seega "jaaamisssiiiiiiis" - multika jõehobu häälega. 

Räägime meelelahutusest ja kultuurist

Minu algne kavatsus oli Kreetas ma(a)nduda idüllilisse vaid pisut turististunud kalurikülla, kus ca 400 kohalikku elanikku. Mitmetoaline apartment, telekas, vaikus, loodus, susse sahistavad penskarid, lavendli- ja kampriõli hõng, õhtune sotsiaalne bingo ja ÜKS raki naps, väikene supermarket jms väikeasula võlud.

Maakas jäi peale ja valis meile elu Malias, askeetlikus majutuses, see eest aga saare peo- ja pornopealinnas. Argument majutuse kohta oli "nii ilus sinine!".

Muusse ta vist ei süvenenud.

Peale õhtut linnas, uneseguses etanoolimarinaadis, pomises Maakas "igal pool on l*tsid" ja käskis mul kõrvalterrassi noorte brittide käest küsima minna, kas nemad on ka l*tsid. Ma ei julgenud, uurisin ettevaatlikult "mida me selle teadmisega pärast teeksime?". Maakas nentis, et me ei oskaks selle teadmise ega nendega, isegi kui nad on l*tsid, midagi peale hakata. 

Kuigi jah, nende riietus oli kui kodus ise kokkuvusserdatud saak lahtise kanga poest, kus peotäiest müntidest enamateks ruutsentimeetriteks ei jagunud. Ma ei julgenud isegi silmi pilgutada, kartes, et mõni niidijupp, mis kõike koos hoiab, võib sellest katki minna. 

Otseloomalikult leiab sellisest keskkonnast ka poissmehed, elumehed, muidu mehed e turistid, kes enne saabumist ei teadnud, kus Kreeta üldse kaardil asub, aga käitusid nad nagu meie terrassi sipelgakoloonia, mis otsib suhkrut või "on the house" kohvi kõrvale pakutavat keeksi. 

Me käisime "kodust" kaugemal ka

Kreeta ajalugu on nii rikkalik, et see hakkab pähe ja jalgadesse enam kui ouzo. Kõik kohad on täis mägesid, kuhu ronida, nii et kõik tuntud ja tundmatud lihased valutavad ning varemeid, mis, üllatus-üllatus, näevad välja nagu VAREMED! Nad seal Kreekas ei tea, mis on kapitaalremont. 

Spinalonga varemed

Arusaamatu, kuidas need ammused minionid, olgu nad kust tahes, suutsid juba vanasti Kreetal ehitada midagi, mis tubade suuruse järele oli omaski ajas katastroof. Aga nüüd toob järeltulevatele põlvedele hästi sisse. Pileti hinnad rusude vahel jalutamise eest on märksa krõbedamad kui gyrose vahele susatud friikartulid. 

Mitmeteski varemetes sai käidud. Igal pool on sildid "ajalooline pärand". Minu pärand on 10+ aastat tagasi veel renoveerimata Balta turult ostetud täpilised kuiv- ja maitseainetopsid, nõuka toodang, ja need on paremas korras kui see 1000+ BC, mida me Kreetal nägime. Suvaline kivimürakas siin, kivimürakas seal, mõned veidi müüri moodi laotud kivimürakad, suvalised siloaugud ja siis katsu nende vahel laveerida, ilma, et jalga murraks. Kuumusest, leemendavatest kaasturistidest ja tuiskavast tolmust ma parem ei räägi. 

Mu reisikaaslane - olgu ta õnnistatud kõikide nende kaunite sõnade eest

"Loom" ütles ta vist põhjusel, et ma hotelli esimese virgununa juba enne hommikusööki rummikoksi sisse kallasin. Vähemalt ei olnud see ouzo. Ja siis läks edasi. "Siga" oli lihtalt selle pärast, et ma punaliivasena ja märjana, riideid vahetamata, merest tulles voodisse viskusin. Maaka omasse muidugi. Ega ma pärast ise niiskes mudas magama hakka. Pakkusin, et ta võib mu jalakarvad koos liivaga maha ajada, et elamine edaspidi puhtam ja kuivem oleks. Keeldus - ikka peab olema põhjus, et tüli norida.
Seejärel olin "elajas" - üritasin hotelli basseinis paari trikki näidata; meie naaber, jube karvane ja rinnahoidjata vähemasti B-korviga onu, lahkus seepeale basseinist. Onu oligi pirtsakas, ka järgmisel õhtul väljus ta basseinist torpeedona kui Maakas eestikeelseid lastelaule jorisema hakkas. Mina Maakat ei sõimanud. Lihtsalt sukeldusin ja üritasin suurema aja basseinisessioonist vee all veeta.
Maakas lubas mu hullumeelsuse eest uputada, täpsustamata, kumb see nüüd segi keeras, kuid õnneks tuuled pöördusid... 
"Koer" - Maaka prillid viis Vahemeri neljandal reisipäeval, edasi pidin teda juhatama ja juhendama. See oli raske, sest meil on õhus hulk usaldusküsimusi. See meie Kolmas undas pidevalt, et me peame asjad selgeks rääkima. Ise ta ei tahtnud üldse rääkida kui me kasvõi ühe õlle olime manustanud - tema ju ei joo!
"Eesel" - tassin poekotte, pagasit ja muid asju. Finaaliks viimane päev, mil Knossost külastades, ses sulalaavakuumuses, siesta ja basseinita, sai minust olevus nimega "Stinky Donkey". See on sihuke olevus, kes haiseb tubaka, laubal ja seljal voolava soola- ja etanooli segu järele ja see kõik on segatud igast poorist imbuva kuristikusügavuse kahetsusega, et kõik on läbi...

Maakale meeldis Kolmanda delikaatne väljend "tugev lõhn on tingitud töötegemise harjumusest". 

Üldiselt ma leian, et Maakas sõimas mind asjata. Rääkimata igapäevasest p*se saatmisest. Kõik lihtsalt selle eest, et ma püüdsin veidikene elu nautida. See Kreeta värk ei olnud pooltki nii metsik kui mina, ma hoidsin end mõnigi kord tagasi. Maakat pidin ma siiski rohkem taltsutama ja tagasi hoidma kui ennast, ta on väga impulsiivne.
Aga pole hullu, igas reisis on omad rõõmud ja õudused. Kui ta julgeb minuga veel reisile tulla, siis ma äkki suudan näidata, kuidas tõeline elajas lõbutseb. 

Oliivipuid kasvab Kreetal enam kui turistid halle ajurakke surnuks juua jõuavad

Me käisime kahes oliiviõlitehases - no seal, kus nad neist söödamatutest rohelistest jublakatest õli pressivad, seepi, kreemi jms teevad ja osaliselt turistidele rämekallilt maha parseldavad. Oliiviõli on neis tehasepoodides enam kui vett või õlut. Maakas näiteks ostis vähemalt 4 oliiviõliseepi. Räpakott. 

Aga me ei ole lollid. 

Me saime ammu enne esimese tehase külastust aru, et seoses oliividega on õhus midagi kurja ja pahelist. Terve see krdi saar on täis oliivipuid. Neid olla seal 35 miljonit, aga ma olen kindel, et nad ei julge tegelikku arvu reeta. Isegi antiiksetest püstloodis müüridest kasvab mõnigi seinast välja. Ma tahaks teid julgustada ja lohutada, et ainsad ruutmeetrid, kus te Kreetal oliivipuud ei näe, on merepõhi ja su hotelli vannituba, aga viimase osas ei ole ma kindel. Mõni pisike oliivipuu üritab seal kindlasti oma juuri ajada, eriti arvestades kraanikausi lekkivat äravoolu. 

Ca 15m maapinnast kõrgemal kasvas müürist välja oliivipuu

Home, sweet home

Parimad kodused asjad on oma madrats ja oma WC, neid ei asenda miski.
Vastasmaja viienda korruse rõdult on vahepeal tomatisaak koristatud, taimed näivad ka kuidagi räsitud ja närtsinud. Umbes nagu ma isegi praegu.

Puhkusepohmakas, teate. See on omaette pohmelliliik. Isegi kui vereproov ja hingeõhk on roolikõlbulikud. 

Oeh. Võeh. Aga, aga, aga...

... aga äkki ma millaski hiljem kirjutan kõikidest neist jubedustest ka pikemalt, nii et ärge väga kaugele minge. 

Läbi

  Kõik oli niikuinii läbi. Mitte "läbi" nagu "persses", vaid lihtsalt läbi. Lõpp, otsas, kõik, homme läheb lennuk ja ülehomme on akna taga novembrivihm ning ülemus puurib oma terava sõrmega jutukaaslase rinda ja seletab midagi õlitatud porgandi häälega. Mida ta seletab?

Kesse kurat teda ikka kuulab. Piuks-piuks-kriuks-puuks-preemiat ei saa-piiuuuks.

Mölakas.

Rakiat oli veel umbes pool pudelit. Rein jõi klaasi ühe klõmmuga tühjaks ja valas uuesti täis. 

Puhkus oli läinud vihinal. Rand, kohalike poolt tänaval kaela määritud ekskursioonid mingitesse iidsetesse lahingupaikadesse kus siis vastavalt sõja kaugusele tänapäevast demonstreeriti odaotsi, nuiasid või õudsalt kivisel maastikul vaevumärgatavaid kaevikujooni, jälle rand ja õhtuti basseini ääres olev baar. Sealt oli tuppa hea lühike maa minna, seinad terve tee pikkuses käesirutuse kaugusel. Toetumine oli mõistlik, basseini sügavuseks oli märgitud mõnes nurgas koguni kaks meetrit. Reinule igatahes üle pea, ega ta mingi korvpallur ei olnud. Lihtne tehnoloog,  neile pole pikkusest lugu.

Jook oli sama vastik kui esimesel päeval. Ei, sellega ei harju. 

Rein kallas klaasi kurku tühjaks, võttis pudeli koos põhja jäänud tilgaga näpu vahele ja viipas baarimehele "veel üks!"

Uus pudel vahetas omanikku.  Rein toppis selle tasku ja tühjemat pullut näpu otsas kõlgutades läks vaba kätt seina vastu toetades oma bungalo poole. 

Kõik oli läbi. Lõpp, otsas, kõik, finito, basta, end, konets. 

Tuba oli mõnusalt jahe, majakese ees olev tool lubas lösutamist, tühjema pudeli põhi käis ohke saatel püsti. Rannapäevi ei tule enam, isegi lollakaid "...ja siin langes meie riigi suurim kangelane..." - targutusi ei tule enam.  Midagi ei tule.

Rein toetas käed lauale, langetas pea kätele ja kui ta poleks mees võinuks arvata, et ta neelab pisaraid. Mehed ei tee nii. Mehed mõtlevad elu üle järele ja teevad seejärel tegusid mis veel tegemata on, seda nad teevad. Rein oli mees. 

Jook uuest pudelist oli sama ropp kui eelmise pudeli põhi. Koleda maitse peletamiseks ei olnud isegi midagi peale närida. Oleks siis mõni lihatükk või praekala või...

Vot korralik keedukartul, kui sedagi oleks. Jooki oleks palju kergem rüübata, seda pudelit ei saa niikuinii kaasa võtta, kes see lahtist pudelit lennukisse lubab. Keedukartul, just. Seda Rein keeta oskas. Onnis oli mikrouun, seal saab imeasju vaaritada, asi see mõned kartulid keeta on. 

Soola pole. 

Magedat ju ka ei taha.

Meri!

Meri oli siinsamas, paarsada meetrit ja soolane kui kurat. Tühi pudel samuti kenasti käepärast. Rein tõusis kindlameelselt, napsas peaaegu esimese võttega pudeli kaelapidi näppu ja sihtis end hotelli väravast välja.  

Mere poole! Sinna ta tee viis! Paarsada meetrit ainult! 

Tee heade asjade järele ei pea kerge olema, olevat üks tark mees kunagi öelnud. See tark mees võis ju isegi Rein ise olla, kes enam nii täpselt ikka mäletas ja hoolimata raskusest kohale ta jõudis. Tark mees. Või, noh, Rein jõudis. Rand oli pime, kuid meri ei olnud mingi nipsasi, mida üles ei leia, meri oigas ja ohkas ja kohises kui loom. Rein istus liivale ja avastas sõrmede vahelt pudeli, see oli meeldiv üllatus. Vähem meeldiv oli tõdemus, et pudel oli tühi, kohe nii tühi, et ka kolmandal katsel ei voolanud Reinu torusse aetud ootel suhu piiskagi elustavat nestet. Miks ta üldse seda kuiva kesta kaasas tassis?

Aa, kartulid! Vett oli vaja!

Rein oli ettevaatlik mees, mereni liikus ta käpuli kuni tabas esimese rannale jõudva laine ja sealt kätt pikalt välja sirutades suutis pudeli veega täita. Tühja sest liivast, mis koos veega pudelisse voolas, nagu Rein hiljem tänavalaternate alla jõudnuna märkas, tühja sellest, vett oli pudelis piisavalt, liiv settib põhja.

Kartulite pärast Rein ei muretsenud. Kohe hotelli kõrval oli põld, millel vana maapoiss oli juba ammu kartulipealsed ära tundnud. Muidugi oli sealgi pime, aga käsikaudu ja põlvili sai Rein paar pesa pealseidpidi välja sakutatud. Kartulid juukseidpidi kõvasti pihus, mereveepudel teises käes - nii ta hotelli tagasi jõudis. 

Kõik oli vaikne. Baar oli rulood alla kerinud, teeradadel põlesid üksikud tuled, bassein helendas nagu portaal teispoolsusesse. Rein heitis basseini äärde kõhuli ja pistis taimepuntra vette, et mugulatelt mulda maha uhta. Erkpunane muld vajus tükkidena basseini põhja, ümber kummitusvalgete mugulate hõljus roosa udune pilv. Kui Rein kätt edasi-tagasi liigutas kukkus paar pabulat basseini põhja ja hakkas mööda libajat põhja sügavamale veerema.

Kurat. Ega need kartulid selleks saanud võetud, et neid ära uputada. Rein sai päris pahaseks ja pistis jalad vette. Madalam ots, see polnud täismehele vöönigi, eksole. 

Libe. 

Rein potsatas istuma, käsi kalli kartulikeeduveega kõrgel püsti. Teine käsi kobas mööda basseinipõhja ja mis aga vähegi kartuli kuju välja andis see taskusse läks.

Viiest saab küll. 

Lirtsudes ja solisedes jõudis ta oma onnini, märjast taskust oli mugulaid vaja lausa kahe käega õngitseda. Kaussi, pudelist vesi peale, pudel kolinal prügikast ja kauss uuni. 

Rein oli enda üle uhke. Mis sellest, et kõik oli läbi, ta saab hakkama! Mis sellest, et jook on vastik, ta suudab sellele kõrvale korraliku kartuli keeta!

Kohe saab süüa. 

Rein võttis laualt täis pudeli ja rüüpas korraliku punnsuutäie merevett. Kartulid uunis keesid kuuldaval podinal.

Kui ma siia rohkem ei kirjuta

By W

 ... siis ei ole asi selles, et ma blogi kinni paneks, see ei ole ju minu blogi. Või et ma mujale kinnisesse keskkonda (statsionaari) koliks.

Lihtsalt pingeid on enam kui seebiseriaalis või kahel märjal mägral ühes urus. Märjast rääkides - Maakas lubas mu basseini madalamasse otsa e 0.7m sügavusele uputada. Kui kohe ei peaks õnnestuma, siis kolm korda edasi sügavamale vedada. 

Nii et kui te tahate siin minu reisikirju lugeda, siis püüdke teda veenda, et vähemasti teil on mind meelelahutuslikul eesmärgil veel tarvis.

Klassika

 

Zeus kiitis heaks.

Meie sportlikule publikule ka midagi:

Ise ronisime ja pilt pole isegi mitte kõige kõrgemalt tehtud.

Kultuuriteadlikele lugejatele: katkine vaas katkises linnas.

Kus?

Loodushuvilisele publikule mitte väga metsiku looduse pildid:

                            Leia pildilt loom. 

Kõige terasema olemisega akvaariumiasukas ja kõige õelama näoga seltskond.

Kohalik fauna.

Dekadentlik jõudeolek.

Ajalugu. Mida vanasti osati ja mida nüüd osatakse.

Betoonist aiapäkapikuga reisile

by W

Pilt AI-lt

Kui võrdlemisi soojal ajal Eestist veel soojemasse kohta reisile minna, ca nädalaks, siis millised asjad ja millises koguses leiavad koha sinu pagasis?

Lennujaamas inimesi ja nende pagasit vaadeldes tekib küsimusi. 

• Kas nad valmistuvad kõigeks: rannapeoks, lumetormiks, meteoriiditabamuseks?
• Miks nad hantlid ja betoonist aiapäkapiku kaasa võtsid; vaadates, kuis nad kohvreid lindile tõstavad, tundub, et sisu on 20+kg?
• Kas see perekond on rahvusvaheline rändtsirkus?
• Kas neil on kohvreid ja kotte enam kui reisipäevasid?
• Kas nad kasutavad reisi ettekäändena, et alustada uut elu, kusagil mujal?

Et noh, inimestel on jube palju asju. Kogemused, eelistused ja vajadused ongi muidugi erinevad. 
Minu reisikogemused piirduvad laias laastus vägagi asustatud sihtpaikade e "turistikatega". Neis müüakse nii trussikuid kui särke kui plätusid kui peaks vaja olema. Enamasti ju ei ole, asustatud kohas on soe vesi ja pesumajad jms ka olemas. 
Ekspeditsioonide ja vallutuste jaoks olen nüüd juba liiga vana ja paks, alpinisti varustust vedama ei pea.  
Ehk siis võtan kaasa pigem vähem. Et mahtuda käsipagasiga reisija alla. Ryanair ja Wizz Air on ses osas väljakutset pakkuvad, aga enamasti on alternatiive. 

Mida ChatGPT nädalase soojamaareisi osas soovitab?

Küsisin: koosta detailne nimekiri asjadest, mida peaksin kaasa pakkima nädalaseks soojamaareisiks septembri esimeses pooles; kõik peab mahtuma 8kg käsipagasisse, vajadusel saan riideid kohapeal pesta

Vastus: Muidugi! Siin on detailne nimekiri asjadest, mida võiksid kaasa pakkida nädalaseks soojamaareisiks septembri esimeses pooles, arvestades, et kõik peab mahtuma 8 kg käsipagasisse ja vajadusel saad riideid kohapeal pesta:

Riided

• 3-4 T-särki (kerge ja hingav materjal)
• 2 paari lühikesi pükse
• 1-2 kleiti või seelikut (kui eelistad)
• 1 paar pikki pükse (õhtuteks või jahedamateks päevadeks)
• 1 kerge kampsun või jakk
• 5 paari aluspesu (pesemisvõimaluse tõttu piisab vähemast kogusest)
• 5 paari sokke
• 1 ujumisriietus
• 1 paar mugavaid jalatseid (nt sandaalid või tossud)
• 1 paar plätusid (rannale ja hotellis ringi liikumiseks)
• 1 müts või nokamüts (päikese eest kaitsmiseks)

Hügieenitarbed

• Reisisuuruses šampoon ja palsam (kuni 100 ml pudelites)
• Seep või dušigeel (kuni 100 ml pudelites)
• Hambapasta ja hambahari
• Deodorant (kuni 100 ml)
• Päikesekreem (kuni 100 ml)
• Näopuhastusvahend (kuni 100 ml)
• Kamm või hari
• Raseerimisvahendid (kui vajalik)
• Väike esmaabikomplekt (plaastrid, valuvaigistid, jne.)

Elektroonika ja dokumendid

• Telefon ja laadija
• Adapter (kui vajalik)
• Pass ja ID-kaart
• Lennupiletid ja hotellibroneeringu kinnitus
• Raha ja pangakaardid
• Kindlustusdokumendid

Väike seljakott või kott päevareisideks

Muud vajalikud asjad

• Päikeseprillid
• Raamat või e-luger
• Väike vihmavari või vihmakeep
• Korduvkasutatav veepudel
• Väike pesupulber (pesemiseks hotellis)

Pakendamisnõuanded

• Rulli riided kokku, et säästa ruumi ja vältida kortsumist.
• Kasutage vaakumkotte väiksemate esemete jaoks.
• Kandke lennukis kõige raskemaid riideid ja jalatseid, et vähendada pagasi kaalu.

Loodan, et see nimekiri aitab sul pakkida kõik vajaliku ja nautida oma reisi! Kas on midagi, mida sooviksid veel lisada või täpsustada?

Päris hea tulemus AI-lt!

Ma mõned asjad jätaks maha ja puudu jäi riidest poekott, mis mul alati õlakotis on ning lamedaks ja õhukeseks kulunud "duct tape" rull ning tagavaraprillid + päikeseklipid. Ja pastakas ja paber. 

Midagi, mille peale ma ei tule, on kindlasti veel puudu?

Nt eelmisel reisil oli Maakal seletamatul põhjusel kaasas tuub tugevat liimi ja meil läks seda vaja, et apartmendi uksepiirdeliist tagasi panna. Me ei teinud midagi - see papist pressitud lohakalt piida ja makrofleksi ja küproki vahet peitev asjandus lihtsalt kukkus alla. Kolme kingsepanaelaga ei saagi seal miski püsida. Peale meid on see aastateks omal kohal...

Hiljemalt nädala pärast saan öelda oma detailse reisipagasi sisu ja kaalu. 

**************

Täiendan - pakitud

Selga läheb

• Pikad valged puuvillased kuue taskuga püksid
• Lühikeste varrukatega must-valge särk
• Pikkade varrukate must üliõhukene hõlst
• Matkasandaalid, kinnise ninaga (ainsad jalatsid, ooperisse või ööklubisse me vist ei satu)
• Aluspesu

Pagas: 1 seljakott, 1 igapäevane õlakott 

Lisaks allpool mainitule on seljakoti küljes ka Reformierakonna reklaamhelkur. Mil ei ole midagi pistmist minu poliitiliste vaadetega. Põhjus – mul on üleni must seljakott, paljudel on, ma sooviks enda oma kiirelt ja kindlalt ära tunda ning peale oravaga ja rahvusvaheliselt tuntud G4S reklaamhelkurite mul ühtegi lihtalt installeeritavat + kasulikku asja pähe ei tule.

Riided

• 5 lühikeste varrukatega särki (2 valget, 2 musta, 1 Väga Suur magamiseks)
• 1 pikkade varrukatega valge puuvill-lina särk
• 1 paar musti lukkudega lühendatavaid pükse
• 4 paari aluspesu
• 2 paari sokke + üliõhukesed sisetallad: kui mulle põrand miskil põhjusel paljajalu käimiseks ei sobi, siis tallad + sokid = kiirsussid
• 1 müts

Hügieenitarbed jms

• Šampoon (60 ml, igaks juhuks, ülejäänu saab kohapeal)
  
• Hambapasta ja hambahari
• Deodorant (50 ml)
• Kätedeso (75 ml) (õlakott)
• Pakk salvrätte (õlakott)
• Aaloega niisutav kreem (100 ml)
• Hügieeniline huulepulk (õlakott)
• Kamm ja hari
• Leht Ibumaxi (õlakott)

Elektroonika ja dokumendid

• Telefon ja laadija
• Kõrvaklapid
• Pass
• Prinditud lennupiletite ja majutusbroneeringute kinnitus
• Raha ja pangakaardid, sh mündid (kohviautomaadid, WC-uksed jms)

Muud vajalikud asjad

• Tagavaraprillid + päikeseklipid + puhastuslapid 
  
• Õhuke ja kerge 1,6 x 1m sall, mis on pigem istumisaluseks (nt rannas)
• Duct tape
• Rull niiti ja nõel
• 2 pastakat
• Koduvõtmed (lisanduvad reisipäeval)

Mille ma oma õlakoti tavalisest sisust maha jätan

Eseme, mille võib multitööriistaks lugeda, kuigi ükski tera ei ole 6cm, küll aga leiab näpits- ja lõiketangid, kruvikeerajad, viilid jms. Ma ei tahaks sellest ilma jääda, sest mul on komme postiautomaati tellitud või poest ostetud väiksemad tööstuskaubad enne tuppa minemist maja kõrval prügikastide juures lahti harutada ja pakendid kohe ära visata. Millega ma seda siis teeks? 

Mis enne lendu lisandub

• Vesi, mõneks ajaks viimane päev Tallinnas 100+ml pakendiga läbida
• Ristsõnad või muu meelelahutus
• Midagi söödavat, vinnutatud liha vms (... ma ei ole 3+ aastat Oreo/Domino küpsiseid söönud, need olid vist head)

Nostalgiatripp: maitserännakud

(by W)

Amoraalne august jäi ära. Hea teada, et oleme moraalsed ja siivsad. Seltskonnas, mida ema meile ei keelaks.

Kuni nurjatu novembrini. Sest me ju kordame seda?
Aga sinnani on aega ja kunagine blogosfääri jutujaht on kadunud kui vesi kuumalt pannilt. Ühes panni ja küttekoldega.

Toit on teema, mis suurt osa inimestest kõnetama peaks ja ehk soovib keegi oma blogis või kommentaarides kaasa rääkida.

See Imeline toit.

Ma olen täheldanud, et kui on raskem periood, siis jõuab mu taldrikule sageli midagi lapse- või nooruspõlvest. Nn nõuka köögist, mis vahel tänases küllusesarves kohati unustusse vajub. Heade aegade tuttavad maitsed on turvalised ja lohutavad.

Pilt AI-lt

1. Mis on lapsepõlveaegne lohutustoit tänaseni?

• Searasvaga praetud kartul köögiviljahoidisega, midagi letšo stiilis.

• Liha-makaroni-köögiviljasupp saiaga: rebitud saiatükid supikausis, kuni vedelikku enam ei ole. Hele ciabatta on tänapäeva sai. Ohjeldamatult maitserohelist peale.

• Kuivatatud/vinnutatud kala. Need traatidele aetud soolaste särgedega täidetud aida räästaalused. Ja veidi mehaanilist tegevust, mis kohati nõuab süvenemist ja mõtted mujale viib.

2. Mida enam ei taha?

• Piimasupid. Norm sai täis. Piima-köögiviljasupp on eriti jõle nagu ka piima-makaroni. PAKS piima-riisisupp, kui kõrval on kiluvõileib munaga võib kõne alla tulla.

3. Mida enam kunagi ei saa?

• Vanaema porgandi-munapirukat. Ma ei söö enam ammu ühtegi porgandi või porgandi-muna pirukat, kõik on pettumus. Sh enese tehtu. Vale maitse. Latt on ja jääbki liiga kõrgele.

4. Milline toit ei maitse enam nii nagu siis kui rohi oli rohelisem ja taevas sinisem?

• Elaval tulel silgurestil küpsetatud räimed/kilud. Lapsepõlves, peale saunapäeva, oli tegemist erilise elamuse ja delikatessiga. Ma eelistasin kala rabarberi- või õunakoogile. Tänasel päeval süljenäärmed kergelt kõrbenud lahjadele väikestele kaladele ei reageeri.
  Kontekst on ka muidugi puudu.

5. Mida ei söö?

• Maksa. Maitse on talutav, aga ma ei seedi seda ära, oraalne väljutus.

• Koriandrit (veel) elava taimena. Jah, maitseb nagu Fairy, see ei ole legend.

• Apelsine. Eriti. Kuigi nad on head. Suu sisemistele limaskestadel tekivad mikrohaavandid, häiriv.

6. Milline toiduga seonduv mälupilt lapsepõlvest esimesena kajastub?

• Kaljavaadid ja mineraal- ja siirupiveeautomaadid Tallinnas

7. Millised toidud/toiduained, võrreldes lapsepõlvega, on igapäevaseks saanud?

• Vürtsid ja maitseained: peamiselt Aasia ja L-Ameerika suunas

• Oliivid

• Hummus

• Erinevad juustud

Kaamos liidab linke:

Indigoaallane

Kuduv Koeraomanik

Klari

Midaiganes

Mar

Naine metsast

Marca

Morgie

Teine päev

 

Spast oli abi, eelmise päeva ringimarssimine kuumas ilmas ei jätnud püsivaid kahjustusi. Kõik olime roosad ja rõõmsad ning valmis Krakowit vallutama. Me ei olnud suuri plaane teinud, kasutada oli vaid pool päeva ja see sai veedetud jalutades. 

Auto jäi teisele poole jõge, üle Grunwaldzki silla, Bernardynska tänavat pidi üles, kuningaossi platsile, sealt edasi peaväljakule.  Kirikutes oli jumalateenistuste aeg, sisse sai minna vaikselt, pilte ei tohtinud teha. Meietaoline kultuurikauge seltskond istus ja vaatas seda bütsantslikku lopsakust punnissilmi, kirikutesse pugesime põhiliselt jahedust otsima. Ei leidnud. Lõunamaal pole ka kirikud jahedad, et te teaksite.

Uiat-tuiat linna vahel ja ringiga ümber vanalinna jõe äärde tagasi. 

Me siiski olime väsinud. Hommikune optimism oli pisut liiga roosa.

Tegime pilte, googeldasime kohti, mis küsimusi tekitasid, sõime jäätist, sulasime.

Käisime jõe peal paadiga ringitamas, see oli värskendav.

Ärge heitke meile ette, et me ei sörkinud lipukesega giidi sabas kõrvad rullis ja silmad rattas - seda energiat ei olnud kusagilt võtta, säästsime viimast ees ootava soolakaevanduse-tripi jaoks.

 

***

Wieliczka soolakaevandus.

Väga, väga tahtsime seda näha ja ekskursioonid olid netis kõik lootusetult läbi müüdud, ainult saksakeelse giidiga grupis olid mõned vabad kohad.

Keegi meist saksa keelt ei valda. 

Ja siis? 

Minek!

Kes veel käinud pole - pildid internetis on pisut petlikud. Netis näeme me suuri valgustatud saale värviküllastes prožektorivihkudes, tegelikkus on pigem pikkade kitsaste mustjate läikivate koridoride poole kaldu, lüüsidena töötavate ustega ja mõnede toredate koobastega.

Seitse sajandit kestis seal kivisoola kaevandamine, mine tea, olen ehk oma kurkegi seal kougitud soolaga sisse teinud.

Mul oli väärarvamus, et soola kaevandamine on midagi ilusat ja heledat - kena valge sool toksitakse suurtes õhurikastes saalides kirkadega kuhja, kotti ja poodi. Oli kui vale...

Kus mu mõistus oli - juba kaevanduskäikude valgustamine oli asi, mis nõge tekitas. Ma ei räägi parem kaevurite hügieenivõimalustest.. (mul on tunne, et ma hakkan magedaid toitusid nüüd sööma)

Ekskursioonile minnes varuge jaksu. Kohe alguses tuleb trepist alla minna 64 meetrit. Kui mõtleme, et Viru hotelli kõrgus on 74 meetrit, siis vast kujutate seda lippamist ette. Allapoole liikumist oli ekskursiooni ajal pidevalt, kui ma õigesti aru sain lõpetasime peaaegu poole sügavamal. 

No ja siis ma seisin seal all, kujutledes Viru hotelli oma pea kohal ja kujutledes kuidas sajandeid tagasi neid käike uuristati. Niimoodi toodetakse klaustrofoobikuid. Nüüd kujutlege sama pilti seitse sajandit tagasi, elektrivalguseta koopas, maapinnani on mäejagu ronimist. Kes olid need julged?

Praegu on all kena elekrivalgus ja siledad põrandad. Kaela kukkumas ei ole midagi, õhtul on pehme voodi ees ootamas.

Tegemist oli ehtsa matkaga, pikad, lõputud koridorid, vahepeal saalid kivisoolast nikerdatud kujudega mis kujutasid ajaloosündmusi ja Poola kuulsusi, mõned esitatud stseenid illustreerisid omaaegset soola kaevandamise tehnoloogiat. 

Maa-alused kabelid neile, kes töö ohtliku iseloomu tõttu ei pruukinud õhtul koju jõuda.

Veel koridore ja kujusid. 

Trepid, trepid, trepid.

Jälle sama teema mis eelmisel päeval - me olime ise pidevalt kellegi kandadel ja vaevalt jõudis meie grupp hakata mõne väljapaneku juurest liikuma kui juba järgmine giid valjuhäälselt seletades viimastele pildistajatele selga kõndis.  Me olime sadakond meetrit maa all ja meil oli palav, sest koridorid olid kogu aeg otsast otsani kuuma liha täis. 

Kaevandus jättis siiski väga suurejoonelise mulje. 

Ma, muide, plaanisin leida koha kus seina limpsata või miskit, aga piisas selle koridoridest läbivoolava massi nägemisest kui kadus igasugune tahtmine seda teha.

Lõpu poole jõudsime suurematesse saalidesse. Kõrged laed, roheliseks valgustatud vesi, trepid, trepid, trepid.

Suured ballisaalid ja kabelid, kontsertidele sobivad pinnad ja eenduvad rõdud. silmadel oli kogu aeg tegemist, kõrvadel mitte nii väga, sest esiteks keelebarjäär ja teiseks niipea kui tegu oli vähegi suurema ruumiga kuhjus sinna kolm-neli üksteisest üle kajavat gruppi kokku. Kiire-kiire,  mida enam inimesi, seda suurem käive.

Ekskursioon sai ootamatult otsa. Ikka väga ootamatult. Äkki leidsime end seismas keset suurt soolasaali, giid lahkus vasakule ära ja kellelgi ei olnud aimu kuhu minna. Õnneks oli grupis ka kogenumaid külastajaid, haakisime end neile sappa ja pärast paarisajameetrist jalutuskäiku leidsime end suveniiripoest, mille teisel pool otsas oli liftisaba. 

Kuid seegi ei olnud veel kõik!

Liftini oli oma pool kilomeetrid ristuvaid tunneleid, eksole. Ja kui lift lõpuks meid tänavale oksendas olime keset võõrast linna omamata aimugi oma asukohast.

Õnneks on telefonis kaardid.

Armas aeg, ma pole nii väsinud olnud vist aastaid.

Iga kell teeks uuesti.

Reis saigi sellega otsa, kõik ülejäänu oli paelad ja nööbid.