Mammist sirgub mees.
Juukseid juba on nagu... polegi neid nagu õieti, eksole ja kere on täitsa olemas. Mida ma veel mehena vajaksin?
Mammist sirgub mees.
Juukseid juba on nagu... polegi neid nagu õieti, eksole ja kere on täitsa olemas. Mida ma veel mehena vajaksin?
Ärge muretsege, pealkiri ei käi minu kohta. Klassikuid tsiteerides: minuga on kõik korras, kõik korras, kuigi mulle tundub, et ma vist suren ära.
Teatris käisin jälle.
Noarootsi teatrigaraaž, Donald Churchilli "Nõrkusehetk"
Selle aasta üks toredamaid etendusi. Ei saa salata, et suur osa teatris saadavast emotsioonist sõltub teatrivälistest oludest. Noarootsi kant oli meile kõigile võrdlemisi võõras, tuuseldasime sealkandis pool päeva ringi, vaatasime oma ööbimiskoha üle, käisime suhteliselt juhuslikus kohas söömas ja saime igalt poolt positiivsust kotti ajamiseks ja kohapeal tarbimiseks.
Sestap jagus ka särtsu etenduse esimese vaatuse aeglase käimamineku rahulikuks jälgimiseks ja teise vaatuse üsna käre tulevärk tegi meele lõbusaks.
Kuigi, laske ma nüüd natuke virisen, näidendi naisrollidele kirjutatud tekst oli kohati pagana puine ja ebaloomulik. Kui Harriet Toompere suutis sellega toime tulla, siis Miia Toomingu esitatu näis vähemalt alguses õudsalt sünteetiline ja nätske.
Meespeaosalist mängis Argo Aadli ja tema äratab vist pea iga teksti ellu, ma isegi ei mäleta kui hästi see vastas inimese loomulikule kõnele, lihtsalt rollisooritus oli äge.
Nii, et kui tahate teada, kuidas teineteist vaimse vägivallaga piinav paar kuidagi normaalselt üksteisest lahti ei taha lasta, siis minge teatrisse!
Teatrigaraaž on sellise kõrvalise koha kohta väga üllatav leid. Pool hiigelkuurist on kõrts ja teine pool teatrisaal, ümberringi põllud ja metsad. Enne õhtut tegime metsateid pidi pikki sõite, me auto oli hiljem parkimisplatsi konkurentsitult räpaseim isend. Samas - isegi piinlik ei olnud, metsas oli pööraselt tore ja ilus ning pori oli paratamatu.
Muide, mobiililevi on Nõva ja Noarootsi pool kohati erakordselt nigel ja normaalse gepsu (parandus: google mapsi) asemel on seal ametis sussaanin. Oma majutuskoha koordinaate kaardirakendusse sisestades juhatas see elukas meid korduvalt näiteks bussipeatuse ümber ringe tegema või käskis metsa keerata kohas kus teed ei olnud praegu, ei ole ilmselt olnud minevikus ja kuhu seda ka tulevikus keegi ei tee. Aa, kas te teate, et Nõva ümbruses ei ole kortermajadel numbreid, vaid on nimed? Kupja, Mõisa, Jalaka.... Ilus ju.
Ning lõpus ringiga Jääaja juurde tagasi tulles:
Oli päikeseline augusti laupäeva õhtupoolik, peale tööd, kui hakkasin sisenema oma paneelika trepikotta. Trepikojast väljus kaks mulle tundmatut kolmekümnendates slaavikeelset naist, kes oleks justkui välja astunud pigem aasta 1994 moelavalt kui minu trepikojast. Siin elavad ainult igavad ja ontlikud ja võrdlemisi vanad inimesed. Õnneks.
Naistel olid värvilised suuremustrilised kleidid, suured päikeseprillid, mis inimesele kärbse ilme annavad, eriti kui inimesed omavahel sumisevad ja kontsaga kingad. Kindlasti oli neis veel midagi tähelepanuväärset, aga ma ei jõudnud vaadelda.
"Kak diela?" küsis üks, nagu me tunneksime. Või oleks ta joogine. Võib-olla oligi. Aga kogu mu tähelepanu koondus kenasti trimmitud klähvivale rihmastamata Yorkshire'i terjerile, kes lähenes mulle kui põrkepall. Elukal olid sinised traksid ja sinine eee ... lipsu tüüpi juukseklamber peas, et tukk silma ei läheks. Et ta ikka hästi näeks. Nunnu ja hooliv ju.
Järgmisel hetkel selgus, et see on lärmakas hammastega põrkepall, mis vaimustunult pisut allpool põlve mu teksasäärde hambus, seal rippus ning ilmselt ette kujutas, et on puu otsa riputatud autorehviga võitlev amstaff- või pitbullterjer. Ma ei osanud selle ülekasvanud roti rünnakule kuidagi reageerida, eriti, et ta rippuski vaid pükstes, kogu mu nahk ja liha oli puutumata.
Iga liigutuse tegemine võib selle paarikilose olevuse osas ületada enesekaitse piire...
Tardusin.
"Võtke oma koer ära!" ütlesin slaavitaridele. Kes vastasid röögatusega "davai, sidi!".
Ma ei saanud aru, kellele, aga igaks juhuks ei istunud, et priske näriline ei saaks võimalust end näiteks mu nina või kõrva külge riputada. Kui mul siiani nina- ja kõrvarõngaid ei ole, siis ei soovi ma piercingut kadunud kopratalendilt, kes eluski hambaid pesnud ei ole.
Naerdes sammus üks naistest minu juurde ja krabas lipsuga raevuka olevuse kaenlasse.
"Net problema!"
Vist ei olegi probleemi. Ühtegi füüsilist, materiaalset ega psühholoogilist traumat ei saanud.
Koosolek, koosolek, kolmeharulise kännu juures teeme koosoleku, kõik kokku, kõigil on sõnaõigus! Oluline teema, kindlasti tulge kohale!
Mis need seitse surmapattu olidki?
Aplus ja liiderlikkus ja veel mingid viis vigurit, ööaeg, kes neid mäletab. Isekus võiks seal ka olla, ei mäleta täpselt, kas on, aga vähemalt võiks.
No ja kui polegi, siis isekus ei õnnista, see on kindel.
Kes itkudele allergiline on, see lõpetab lugemise siin ära
Mu pensioniealine telefon oli juba pikemat aega puhta vigane. Puuteekraan reageeris näppimisele ainult siis kui telefon oli sabapidi laadijas ja teate, see oli rämedalt tüütu. Ma ei saanud helistada, kõnesid vastu võtta, isegi äratuskella kinni panna enne kui massin nabanööri pidi seinas oli. Seega - ma vajasin uut. Ja pühapäeval läksin ma uut ostma.
Kuidas see isekusega seotud on? Ah, juba tõsiasi, et läksin poodi midagi ainult endale soetama näis isekas. Näis, mitte ei olnud - ma lihtsalt pole oma lasterikka ema sündroomist ikka veel korralikult välja kasvanud. Emad ei vaja uusi asju. Punkt.
Telefoniliigud tegin Babybackis, kaks pisimate hulka kuuluvat lapselast ja tütar olid ka ühes. Sinnamaani oli kõik justkui korras. Jätkasime šoppamisega (ei midagi kaootilist, paar kindlat ostu)
Nüüd tuleb see isekuse koht.
Juuksurisalongis, millest möödusime, ei olnud ÜHTEGI KLIENTI. Mu suhe juuksurlusega on vilets. Karvu pole eriti ja olemasolevad on enamasti välja veninud sorakad. Juuksureid kodu lähiümbruses pole ja laisk olen veel pealekauba. Aga nüüd - puhta ripakil juuksur oli valmis mulle korraliku lõikuse tegema.
Kui kaua võtab aega üks poisipea?
Jep, teil on õigus. Kaks ja pool tundi.
Ma ei ole oma elus mitte kunagi nii kaua juuksuritoolis kössitanud. Juuste pesu, palsam, peamassaaž, mingi palsam veel juuksuritoolis, juuksevaht, lõikus suisa karvhaaval, kammimine, veel lõikamist, kammimine, veel lõikamist. Mu peanahk valutas, valutab siiani sellest rookimisest. Mulle ei ole kunagi meeldinud juuksuris käia, aga seda käiku ma vihkasin ja ma ei kasuta nii kõva väljendit kergelt.
Lõikus sai tegelikult pärast seda piina lõpuks päris hea, on hullemaid olnud. Protsess ise oli õudne
Aga...AGA - AGA.
Kogu selle aja mil ma ennast maapõhja kirudes lasin end rehitseda pidi tütar kahe mugulaga aega surnuks lööma hoogsalt areneva toidumürgituse saatel. Kala, mis algul näis "imelikult maitsestatud" oli tõenäoliselt lihtsalt matuse eelse meigiga ja ei oleks toidu sisse tohtinud jõudagi.
Minu isekuse pärast oli tütre õhtupoolik tuksis. Meie mõlema õhtu tegelikult, sest ei ole emalgi hea olla kui laps on katki.
Ah, ja telefoni häälestamine jäi ka pooleli. Too on puhas oma viga, ma läksin seadistuse näppimise ajal päris korralikult närvi, lõin käega ja nii se apastraat pelgalt helistamise riistaks praegu jäigi. Internet igas masinas, häh, see on niikuinii nõrkadele.
Ausõna, ma loen raamatuid.
Vanasti lugesin ma neid umbes kakskümmend korda enam, uskumatu kui alla võib mõni inimene käia. Ma isegi ei luba, et parandan ennast, ei hakka punnitama, see harjumus kas naaseb või ei - las protsess voolab omasoodu.
Aga Triinu Merese ja Kristo Jansoni raamatu ma lugesin läbi.
Mõnda kohta lugesin paar korda - kohti, mis minu meelest olid vigu täis ja kohti, mis mu arust olid väga elegantselt lahendatud. Meile meeldivad ju vead ja ilu.
Minu jaoks oli see raamat armumisest. Soomusnaine armub emadusse, ise seda adumatata. Natuke apokalüpsisejärgset maailma kõige oma lagunemise ja anarhiaga lavakujunduseks, suuri tegusid, sõda ja tapmist ja lihtsalt eluspüsimist kuhu idee sisse põimida ...
Ma ei hakka lõppu spoilima, kuid see andis raamatu pealkirjale täiesti uue mõõtme. Devolutsioon on ju ülima võimu jagamine pisemateks tükkideks, selle osaline käest andmine neile, keda armastad ja neile allumine näib võimalik, sest usaldus..?
Olen mõnest arvustusest lugenud looritatud etteheiteid Lingi promiskuiteetsuse kohta. Et see ikka nii ei käi, et keha tahab keppi ja peal on suva. Mkm, mõnikord käib küll ja sellise mastaabiga düstoopias käib kohe eriti. Millal seal veel aega armuda ja kätt hoida oleks, armas taevas.
No igatahes oli tol naisel hea maitse või nii.
Ühesõnaga raamatu sündmustik oli mõnusalt tihe ja ainult mõnest kohast paistsid loogika kokkunõelumise traagelniidid läbi. Eks need on igaühe jaoks ise kohtades, minule mõjus pisut väheveenvalt hispaania-eesti ropendamissoust. A ma olen pisut pipar ka. Ja punkte juurde andis teadmine, et mul on lemmikraamatuid, mille loogika, kui seda tegelikult ka jälgida, ajab lihtsalt nutma, siin nututuju ei tulnud kordagi. Sündmuste jada oli selge, sinna peale ehitatud tegelaste muutumine usutav.
Ok, välja arvatud ühes kohas, alguses mainitud "vigu täis" osas.
Mu jumal küll, niimoodi ei töödelda jahilooma nagu alguses kirjeldati. Konksuga soolikad välja? Neerud - maksad sooltega ühes hunnikus? Lihalooma puhastamine on juveliiritöö isegi siis kui kiire on, kullakesed! (Räägib inimene, kelle ülesanne oli majapidamises lihaloomade puhastamine veel tõmblevast lihakehast praeni välja)
Aa, kokkuvõte ka ikka.
Kuramuse hea raamat, teate. Ja õhkõrn vihje, et anarhia korrastab end lõpuks ise jättis võimaluse lootuse allesjäämiseks.
Enne sõin kõhu täis ja seejärel vaatasin lausa esireast mehi. Jäneda Pullitalli teater pakub sellist paketti - toit ja etendus.
Selles näidendis nimelt naisi ei olnudki.
Draama Liivimaal. Jules Verne. "Kapten Granti lapsed", "Saladuslik saar" ja "Viieteistkümne aastane kapten" ja muud mu lapsepõlve vorminud teosed olid juba kirjutatud, nüüd võis ta kerglase kriminulliga ka maha saada.
Röövmõrv teeäärses kõrtsis, ilmselge kahtlusalune, kõhklev kardavoi, sunnitööpõgenik. Natuke vanaaegne keelekasutus, au ülimuslikkus surmahirmu ees ja üllatav puänt. (Haha, aga mina arvasin mõrtsuka päris ruttu ära, mu kaaslane seevastu mitte)
Proffide hulgas olid kaks hobiteatri näitlejat. Poleks teadnud ei oleks neid harrastajateks pidanud.
Mõrtsuka äraarvamisele vastukaaluks sain ninanipsu kui ei saanud terve etenduse ajal aru, et mõrvatud pangakullerit ja sunnitöölt põgenenud inimest mängis üks ja sama näitleja. Grimm ja ametioskused teevad imet.
Üldmulje? Soovitan soojalt. Ja Musta Täku Talli teenindaja oli ka väga tore.
Võib öelda ka ajakriitline.
Ma olen viimasel ajal omletilainel.
Sest mul ei ole aega ja see on hea kiire söök. Eriti maitsev on munadesse klopitud hapukoor (2/3spl 3 muna kohta + 1spl vett) ja täidiseks juust. Vahet pole, mis juust, kuni seal vaklasid ei rooma. Rasvast kuivaks praetud toorsuitsupeekonit ja maitserohelist tuleb ka peale puistata.
Aga.
Asi ei ole küll nii tõsine ja ajakriitilinekui insuldi saanu tuvastamine ja abi leidmine, kuid ma olen täheldanud, et Täiusliku Omleti Küpsetamises, eriti suure hakkega juustu korral, esineb KAKS OTSUSTAVAT SEKUNDIT, mille mööda laskmisel ei saa omletti, vaid munaputru. See on ka hea, kuid enesele seatud eesmärgid tuleb täita.
Asi lõppeb kuuest munast koosneva kulturisti lõunasöögiga: munapuder omletiga.
Erinevalt kulturistist söön ma seda õhtul.