Magasin pea kaheksani, nii et Maakal õnnestus varem püsti saada. Ja koos minuga kohe õue tulla: eile saamata jäänud tomatid olid ikka veel poes. Sink, toorjuust ja värske sai ka. Leivaga on väljamaal alalõpmata ikaldus.
Tagasiteel, olles veendunud, et Maaka käed on poekoti ja kohvitopsiga seotud, ütlesin ohates “tead, me peame tõsiselt rääkima, mul on sulle päris oluline ja edasist määrav küsimus”. Maakas võttis kehahoiaku stiilis "ma pole kindel, kas olen valmis sellisel tasemel vestluseks, äkki alustaks ilmast ja vaataks kuhu teema edasi viib...." Aga valjuhäälselt kostis ainult närviline “noh?!”. Küsisin, mis järjekorras poekotis ja külmikus olevad asjad võileiva vahele käivad ning peale vastust leidsin, et hommikusöök jääb täna tema hooleks.
Njeguški pršut on prosciutto (crudo) sarnane toorsink, mida Montes sööma peab. Valmib see Cetinje maakonna Njeguški külas ja kogu protsess võtab ligi aasta. Toode on roppsoolane, ca 7% on sool, nii et pikuti poolitatud saia vahele läks lisaks singile ürtidega toorjuust, hulk silo (jääsalat, kurk, tomat) ja must pipar. Nii sai paras.
Olles kurguni täis kui püütonid, pidime seedimispausi asemel end jälle bussijaama poole sättima. Et sõita Cetinjesse, Montenegro kunagisse pealinna. Me ei läinud sinna unise sisemaise väikelinna enda pärast, vaid eesmärgiks oli Lipa koobas, mis asub Cetinjest ca viie kilomeetri kaugusel.
Bussijaamas realiseerusid kõik riskid, mille eest olin Maakat teisipäeval hoiatanud. Tige personal, üle tunni hilinev buss ning suitsupausil WC-tädi, kes ei suvatsenud kahte lehte WC paberit ulatada ega poolt eurost tagasi anda. Õnneks on korralikel inimestel pakk salvrätte alati kotis.
Vaade Budva linnale bussi aknast |
Cetinjes
otsustasime turismiinfosse pöörduda. Sealne
viletsa inglise keelega tütarlaps, olles
tõstnud pilgu telefonist,
vaatas
meid kui õudusunenägu ning ilmselt muutus tema päev meie lahkudes
märksa paremaks. Väljusime uksest sama nõutult
kui sisenenud olime.
Vantsisime siis esimese silma jäänud
takso poole ning kõik meie küsimused
said hetkega lahendatud. Sõbralik hea
inglise keelega keskealine
meesterahvas viskas meid viieka eest! Lipa koopani, rääkides
teekonnal ka oma kodukandist ja
vaatamisväärsustest.
Kaasa saime visiitkaardi ja lubaduse, et meid korjatakse üles 10
minutit peale Viberi kõnet. Esmaklassiline
teenindus!
Lipa koopa ekskursioonid on kellaajalised, nii et peale 13 + kopikad maksnud piletite soetamist jõudsime aja parajaks tegemiseks kumbki veel pudeli valget veini juua. Tuleb vist täpsustada, et pudel oli mahuga 18.7 cl.
Selline rong viib parklast ja piletimüügist koopani |
Koopa giid, vast kolmekümnendates naisterahvas, oli hea huumorimeelega ega jäänud meie taksojuhile kuidagi alla. Super kogemus.
Lipa koopa sissepääs - betoneeritud, trepi ja valgustusega ääristatud kaldtee |
Järjekordne maagiline maailm. Kui Shrek seda teaks, paneks ta oma raba müüki, koliks Lipa koopasse ja müüks Draculale päevaseid ekskursioone.
Koopa sisikond |
Veel koopa sisikonda |
... ja veel koopa sisikonda |
... ja veel 1, sest nii äge oli |
Välguga pildistada ning midagi katsuda ei tohi. Inimnahal olevad rasvad ja bakterid tapavad stalaktiidid ja stalakmiidid. Või noh, nende kasv peatub.
Õhk on koopas hea ja puhas.
Takso, nagu lubatud, saabus 10 minutit peale helistamist. Taksojuht oli teine ja vähem jutukam, kuid ka see küsis Cetinje bussijaama viimise eest kõigest viieka. Kütuse hinnad Montenegros ei ole oluliselt odavamad kui meil; autod olid uuepoolsed. Häbematult odav. Tõenäoliselt tipphooajal see muutub.
Buss hilines taas. “Kõigest” 20 minutit. Aga pisiasjadest ei maksa end puhkusel olles morjendada lasta.
Budvasse jõudnuna hakkasime “koju” lonkima.
Järsku karjatas Maakas “kilpkonn!”. Arvasin, et ta mind sõimab – ma palun tal alalõpmata hoo maha võtta, sest meil ei ole kiiret. Aga tõepoolest, ühes aias oli eelroataldriku suurune Kesk-Aasia kilpkonn. Teine ja kolmaski! Ja veel mõni. “Siin ju kubiseb kilpkonnadest,” nentis Maakas. Ja küülikutest. Ja siis oli veel paabulind. Ma oletan, spekulatiivselt, et esmaspäeval kääbuskitsega kohatud onul on selle majapidamisega mingi õhkõrn lõheroosa seos.
Bussijaama kõrvaltänava esimesena märgatud kilbik |
Kuue paiku “koju” jõudnuna otsustasime õhtusöögi järel tuppa ja rõdule ankrusse jääda, et end reedeks välja puhata. Ootamas oli Montenegro turnee Grand Finale: hommikul kell 6 algav ekskursioon riigi suurimate vaatamisväärsuste juurde. 13 h ja 450 km.
Lisaks
rutiinkrimidokkidele vaatasime
Stephen
Kingi lühiromaanil põhinevat filmi “The Mist” (mida me mõlemad
kunagi ammu näinud olime) ja
pidasime sügavfilosoofilisi arutelusid teemadel, mida me kumbki ei
mäleta.
Tiramisu jäätiseni ei jõudnud.
Sai
läbi ka see päev.
Või nii ma arvasin.
Kuni Maakal tekkis ka üks
ülioluline küsimus. Äkki
kättemaksus minu hommikuse prank küsimuse eest. Et kas ma tean neid missivalimisi, kus pole oluline miski muu kui tagumik. Ei
teadnud. Maakas ilmselt üritab minust Igakülgselt Haritud Isiksust
kasvatada, nii
et ta otsis Googlest vastava (visuaalse) materjali ja nüüd olen ma oluliselt laiema silmaringiga.