Kuuendale tekile jõudes tundime end kui seiklejad, kes
asuvad avastama tundmatuid maid. Vaatasime, kuidas Lasnamäe tornmajad ning
vanalinna kirikutornid kaugenesid. Kõik oli ilus ja rahulik. Ilm ja meri ja
kodulinn. Tahtsin teha "Tallinna kilu" konservkarbi plagiaatpilte,
urgitsesin telefonigi taskust välja, kuid järsku meenus, et laev on rauast ning
sügavik mu jalge all vaid süveneb. Alahuul hakkas värisema. Vaatasin närviliselt
ringi - kus need päästepaadid ja -vestid on? OK, seal pinkide sees ja vasakut kätt
on lahtikäivad parved. Paneks vesti selga? Ei, paanikat ei tohi külvata. Kuna
ma ei tahtnud näida nõrga ja hirmununa, ütlesin maakale "lähme nüüd ikkagi
poodi" ja hiilisin külg ees uksest sisse tagasi.
Poes oli lisaks pensionäridele palju odavat ja värvilist
kraami. Suutsin end talitseda. Jääda tasakaalukaks, pealtnäha ükskõikseks ja ülbeks.
Nagu turvamees. Kõõritasin silmanurgast maasikanööride kommipakki, mida olen
reisidel alati ostnud. Prismas müüakse ka, aga sealt ma ei osta, sest
tegelikult need kommid ei maitse mulle ja neid pakist välja venitades tekib mul
mõte, et need kõlbaksid paremini piitsutamiseks kui suhu toppimiseks. Ohkasin
ja loobusin ostust, täna pole ilmselt see päev.
Moe pärast vaatasime üle pirukad ja puuviljad, minu tööalane
kretinism leidis, et 2 karpi viinamarjadest on müügikõlbmatud. Peale ontliku
sissejuhatust ostlemisse oli aeg teha pööre (ümber nurga) ning asuda häbitult
poodi tuleku tegeliku põhjuse kallale.
Austraalia ja LAV-i valged veinid ja Al Capone sigaretid. Taas asjad,
mida ma kuival ja kindlal maal ei tarbi.
Lohistasime saagi oma urgu ning edasi on tunnike minu mälust
kadunud. Kunagi oli üks jõle hea nali, aru ei saa, kas rohkem jõle või rohkem
hea: "Mida te, värdjad, seal
teete !?" karjus vanatädi värdjatele, kes tegid seal midagi. Ehk siis
me, värdjad, tegime seal midagi. Ma ei taha teada, mida, keegi ei taha, aga
kindlasti oli sel seos prügikastis lõpetanud veinipudeliga.
Pilt tuli uuesti ette pisut tühjas showbaaris, kuhu me
vist bingot mängima olime läinud. Pilet ja pliiats olid igatahes mu nina ees
klaaslaual. Kompositsioonist puudus õlletoop. Tõime baarist mõned. Algul oli lõbus,
aga tasapisi hakkasin tühjavõitu piletit jõllitades pahaseks saama ja ütlesin
maakale, et õppisin just, et number seitse rootsi keeles on “hui”. “Tundub
veidi sedamoodi küll” nentis maakas kui ka pall 76 meist paberile kriipsugi jätmata
mööda vihises.
Kellel ei vea bingos, sellel veab ... A vot ei vea, tühjade
käte ja veel tühjemate taskutega lahkusime ka kasiinoautomaatide juurest.
Vähe joogisena ja pimedas julgesin jälle õue minna. Ma
julgen siis üldse palju asju.
Ööseks lubatud superkuud küll ei paistnud, aga tähed ja
kauguses hulpiv ühiselamu ajasid ka asja ära. Igati kaunis öö. Hing oli järsku
kergem kui äsja koorunud koolibri. Maakas väljendas midagi sarnast. Nende võõristust
tekitavate tunnete tasakaalustamiseks rääkisin maakale õhinal, kuidas ma
Redditist kruiisilaevade töötajate teemat lugesin; asi, mis töötajatele kõige vähem
meeldib, on see, et aeg-ajalt kooleb keegi laeva, ette ütlemata ja kui ta on
uksele ka “do not disturb” sildi jätnud siis... Otsustasime, et me teeme sama,
aga mitte kohe, mitte veel sellel tripil.
Tirisin taskust oma reisisigaretid ja nügisin maakat
massiga “mine sinna poole!”. Ta vahtis ilmatuma pikka tühja ruumi reelingu ääres
ja seejärel mind. Kuidagi etteheitvalt nagu oleks ma koolikiusaja. Häbenesin
veidi ja pobisesin “suits läheb paremat kätt, mine vasakule”. Läks, öeldes, et
suits teda ei häirigi, aga ma ei jäänud ikka rahule ning lükkasin edasi. “Veel
vasakule, sa oled praegu kõhuli tuhatoosi otsas, mul oleks seda vaja.” Õnneks
ei olnud tal pipragaasi kaasas.
Hakkasime väsima ja suundusime maamärke järgides urgu
tagasi. Õiget korrust ja suunda leida oli lihtne – meie koridoris vedeles
rosoljekarva vanker, mis tõenäoliselt oli koerakäru, kuigi koera me ei näinud.
Karvast ja võre taga hoidmist vajavat inimlast ka mitte, aga see polegi
oluline, käru on oluline. Lisaks asus meist mõõdukas kauguses asutus, mida
viisakad inimesed nimetavad massaažisalongiks. Nende kahe vahel oligi vaja
valida mõni uks, kuhu kaart toppida, et rohelisele tulukesele ja vaiksele lõksatusele
loota. Me tulime sellega toime.
Telekas. Mul ei ole sellist aparaati juba aastaid, nii et
asusin innukalt kanaleid lappama. Isegi reklaamid olid ägedad, sest ma ei olnud
neid näinud. Reklaamide vahele näidati suhtesaateid, lõpuks aga lauspornot
nimega “Alasti ahvatlus”. Väga woke saade. “See ei ole naine, see on mees!”
kiljatasin mingit Otto-Triinu nähes ning läksin teki alla. ”Veel üks!” oigasin
vaikselt ja tõmbasin teki lõuani. Ja ma ei ole EKRE valija, eksole, ma olen ka woke,
sest mu peas hakkas vasardama lause “I feel offended!”.
Head ööd!
... järgneb