kolmapäev, 28. juuli 2021
Küsimused blogijale
esmaspäev, 26. juuli 2021
Regatimemuaarid
kolmapäev, 21. juuli 2021
Tatrapudru toorikud
laupäev, 17. juuli 2021
Fotojaht: suvised reisid
Kuhu sa ikka selle palavaga reisid, lõunamaale külmetama või? Parem teha tuur siinsamas, kodu lähedal. On, kuhu pärast pageda, kui kuumus peki voolama võtab.
Esimene peatuskoht: Karinu karjäär. Kunagine laste ujumiskoht. Oleks ma tollal teadnud, et seal on kohas kus nad vette kargavad seitsme meetri sügavune auk, ei oleks nad minult luba sinnaminekuks saanudki. Aga nojah, emad teavad täpselt nii vähe kui võimalik ("Kõik käivad seal!") ja seekord läks hästi. Lapsed, ärge nii tehke!
reede, 16. juuli 2021
Puu
kolmapäev, 14. juuli 2021
Kiik
neljapäev, 8. juuli 2021
Fotojaht: vähe nagu veider
laupäev, 3. juuli 2021
Fotojaht: klaas
Klaasi sisse saab valada asju, näe, Lendav valas sinna ükskord teletorni:
reede, 2. juuli 2021
Sitikad
Mõnikord ilmub mu sünnipäraselt linnainimese alateadvus ajukoore
süvariigist peavoolu mõtlemisse ja tekitab päris omapäraseid olukordi.
Eile otsustasin lõuna ajal vahetada kinnise kontoriruumi
kleepuva nahktooli jaheda allika kohal
puhuva tuulekesega, mille nautimine sillakesel istudes ja jalgu jäises vees
pladistades annaks jõulise energialaksu kapitalistliku ühiskonna heaolusse
panustamiseks ka unisel pealelõunasel ajal.
Kus mu mõistus oli? Allika juures autost väljudes mattusin
hoobilt parmukuhila alla, kes päris kindlasti olid mind oodates juba pikalt
paastunud. Kuulda oli ainult valjuhäälset lõrinat, sääred nägid hetkega välja
nagu oks, millele on maandunud mesilassülem. Jalgu ei näritud päris alt ainult tänu
sellele, et kuna elukaid oli nii palju, ei ulatunud enamuse lõuad minu õrna
ihuni ja parmud puresid vist minu asemel
üksteist. Parmude suuruse järgi otsustades olid osa neist võimelised ka
autorehvide küljest ribasid rebima.
Veepudeli sain täis, suurema osa sellest valasin autos kirvendavaid
jalgu pidi alla autopõrandale.
Mis järgmiseks? Otsin romantilist võimalust vanakooli kombel
– reha ja hanguga – seitsme lehma talveheinad teha? (olen teinud, tean, milest
räägin). Ei imestaks, paistab, et kuumus on aju lühisesse ajanud.
Putukad on sel aastal üldse saatanast. Üle mitmeteistkümne
aasta arvas üks puuk, et olgu, kui just muud ei pakuta, kõlban ka mina süüa. Ega ma talle eriti palju aega nosimiseks ei
andnud, aga nüüd on paha olla, puugiampsu kohal punane lätakas ja arsti juurde saan
kahe nädala pärast. Registratuuris arvati, et enne pole vaja. Selleks ajaks on
puugiga vaidlemisest möödas kuu aega. Praegu kujutlen iga viimane kui
ebamugavustunde, valutorke ja uimasuse tajumisel, kuidas bakterid ründavad mu
elutähtsaid organeid ja tulevik näib tume ning jõledaid piinu täis. Tavaline
hüpohondriahoog, vähemalt on järgmised kaks nädalat aktiivse fantaseerimisega
täidetud.
Pildil on nummi ämbliku, kes soovis mu ajusse ninasõõret või pisarakanalit pidi siseneda, pepu. Midagi ta seal tolmuse prilliraami peal igatahes mõtles. (ema, ära pilti suureks tee!)