Jahukott oli kikivarvule tõusmise kaugusel, just nii kõrgel, et selle alumisest äärest kinni saades ja sikutades pudenes kokku rullitud kotisuu vahelt natuke jahutolmu silmade poole.
Silmad sai ju kinni panna, kobamisi sammuke tagasi astudes õnnestus jahu maha pillamata alla tõsta.
Ilus valge püülijahu, sellest tehtud pannkoogid said alati krõbedate servadega ja koheva kehaga. Pannkookide koorekiht.
Munad ja piim olid juba suhkruga segi klopitud. Jahu sadas kollakasvalgesse vedelikku nagu lumi.
Mitmes kord elus ma pannkooke teen? Tuhandes? Võimalik. Viiesajast on niikuinii ammu üle mindud, tuhat näib loogilisem.
Päris esimesel korral sai kõike palju. Piima, mune, jahu. Kõige rohkem sai soodat. Searasvas praetud koogid olid nagu reklaamist pärit – imeilusad ja söödamatud.
Sellest on nüüdseks pool sajandit möödas.
Uskumatu.
**
Kõigepealt tuleb kolm muna poole teelusikatäie soola ja kahe supilusikatäie suhkruga lahti kloppida.
**
Talv
„Kuule, mul vist läks paar muna katki“
Seljakott oli pikalt välja sirutatud käes nagu paha teinud kass. Aeglaselt valgusid märjad laigud koti põhjas laiemaks, lihtalt vesisest tumedusest hakkas rebukollane tilk välja venima. Paberkott oli täiesti pudruks ligunenud, siin ei olnud enam muud teha kui kogu kupatus kamaluga sõela peale pudistada.
„Üks muna on terve...mida sa tegid?“
„Ma tahtsin teisel pool raudteed Vilma poes ka käia, aga no kustkohast ma pidin teadma, et ülesõit nii hukas on. Eks sõites raputas...“
Mis seal ikka. Hea vähemalt, et küdi munad ilusasti kõige alla oli pannud, leivapäts ei olnud munaplögast läbi imbunud. Muigama ajas.
Munapudru jaoks oli suurele perele seda sodi vähe.
Pannkoogitainast tuli pea silmapesukausi täis.
**
Munad on lahti klopitud. Nüüd tuleb sellesse valada piim. Samas on ka gaseeritud vesi väga hea, siis tuleb lihtsalt küpsetamisega mitte liiga kaua aega viita.
**
Kevad,
Piima ei olnud. Keefiri ei olnud. Mitte midagi ei olnud, kapp oli täiesti tühi, ainult üks poolik majoneesipurk taga nurgas veeremas. Vesi? Veega sai pannkooke ennegi tehtud, aga see oli ju jama. Kalgid ja plingid tulid need liistakad veega, lapsed sõid küll kõik ära, lapsed oleksid ilmselt pappi ka söönud.
Kapis oli poolik purk majoneesi.
Läks käiku, mis muud. Hea, et munegi oli laudast võtta, lehm oli paari nädala pärast lüpsma tulemas, niikaua pidi poepiima peal elama.
Kui poodi pääses muidugi.
Peab ikka teise lehma veel võtma, saab need ju teineteise peale seemendada, piim poleks kunagi otsas. Oleks lambatalledele anda, kui vaja ja põrsastele.
Lammas? Lambal oli ju tall, nädalavanune tall? Lambatall joob lamba piima. Lambal on piima...
Lambale ei meeldinud eriti kui ta udara kallale asuti, aga noh, rahulik loom, natuke rapsis ja kui tall teise nisa otsa ennast kinni imes jäi rahulikult seisma. Pooleliitrine purk oli liiga optimistlik, aga klaasitäis piima tuli ikka ära. Lõhn nagu soojal piimal ikka, kes seal koogi sees aru saab!
**
Jahu. Jahu peab olema sõre ja valge, tükke ei tohi taignasse jääda. Jahu peab puistama parajalt, tainas olgu voolamisega laisk, aga nire ei tohi valades katkeda. Jahu sisse on mõislik enne veel natuke soodat segada, aga ainult natuke. Või ehk pigem mõõdukalt. Kes neid reklaampannkooke ikka tahab.
**
Suvi.
Jahukotis oli käega kaaludes just parasjagu sees, ei jäänud puudu, aga üle ei olnud ka midagi jäämas. Seda et jahukotis ka musta peaga kollased vingerdised siplesid oli näha alles esimese sortsu piima sisse valamisel.
Kulp oli kiire, ussijahu läks tilga piimaga otse põrsa ämbrisse.
Munad olid piima ja suhkruga lahti löödud, aga jahu ei olnud.
Odrajahu? Seda oli salves palju, aga odrajahu oli tume ja aganane, läbi sõela ajades sai sellest küll hea odrajahupudru... hilja, munad juba ootamas.
Mis seal kapis.. manna? Jäme. Oot, kohviveski ju....
Kilo mannat võttis üle poole tunni aega, et seda natuke jahu nägu põristada. Lõpupoole oli kohviveski tuline kui pliidiraud ja osa mannast läks taignasse üpris jämedana.
**
Pann peab olema kuum ja rasvane, selline, millel laialivalguv tainas servad kohe kohevaks valliks mullitab. Servad, need on ju koogi kõige parem osa.
Veel paremad on panni peale tilkunud taignasaarekesed. Need on ju tegelikult koogiservade kvintessents, kontsentreeritud õnn.
**
Sügis.
Koogikuhi hakkas juba vildakaks vajuma, iga kook läks natuke rohkem viltu ja pea see katastroof tulemas pole.
„Lapseeeeeed, tulge sööööma, koooogid on valmis!“
See oli juba ette teada, et ega neid kaua ootama ei pidanud.
Seda ei osanud oodata, et ka naabrid lauda saabusid, purk moosi külakostiks näpu vahel. Kutse olevat olnud selline, millele "ei" ei saanud öelda.
Moos oli hea.
Igatahes.
Postitused
