Tuli ja läks

2009-2021

Fotojaht: lambist

Täitsa lambist tuli mõte, et kui fotojahi teema on "lambist", siis olgugi nii. Lambist!

Lamp võib olla punnpeaga roosa notsu toanurgas.

Või kapiserval kõõluv  lõigatud tipuga koonus vuntsidega ja relvastatud mehega, kahjuks on see üks udupilt...

Lamp võib olla võõras linnas teiba otsa aetud tuledepaar.

Aga pakun lambist, et need munad oma lühterjast kujust hoolimata lambid ei ole.

Tegelinski

A.I.V.O

Isemõtleja

Lendav Konn

TwD

Ilus, on ju?

 

Muudkui käivad. Mõnikord kaks, mõnikord kolmteist. Söökla on avatud.

Siis kui tuiskab, aga tegelikult ei tuiska ja päike paistab, aga tegelikult ei paista.

Lendaval Konnal oli vikerkaare osas õigus, täitsa vikerkaarutab!

Fotojaht: lumevalge

"Me läheme ära! Aga hoidke pannkoogid soojas, me tuleme tagasi!

Seda hetke ma mäletan hästi - õhk -30, vesi +4!

Kõige valgem on valge musta kõrval. Kõige mustem on must valge kõrval.

Valge on valge, ärge pirtsutage!

Iga päev samad näod, aga ära ei tüüta.

Lume all keeb elu, ega väga ei julge vaatama minnagi...

Tegelinski

Mummo

TwD

Liiga palju vaba aega, liiga palju perekooli fantastikarubriiki...

Mulle täitsa meeldib see nanokiipide teooria. 

Kurjad reptiilid kakuvad inimesi maskipidi süstla otsa, pumpavad meid vaktsineerimise sildi all miniroboteid täis ja seejärel paneb Suur Juht (ülemreptiil?) meid tegema mis iganes talle pähe tuleb. Brechti moodi: kerjused kerjavad, vargad varastavad, litsid löövad litsi. 

No ja siis läheb üks kerjus või varas (lits ei lähe, lits on promiskuiteetsuse tõttu riskirühmas) doonoriks, laseb kehamahlad kotti ning voilà! robotikesed vereringest välja lüpstud. 

Täiesti juhitamatu pööbliesindaja, mis teed sellisega? 

Neid vabakäiguroboteid võib ju väljutada ka muul moel, ma ei hakka siin vetsutoiminguid kirjeldama, aga näiteks kui suurema annetuse saanud kerjus teeb visiidi selle juurde, kes verd anda ei saa....mnjah. 

Ah, ma tean, kindlasti tahab keegi tõsiusklik mind pidurdada väitega, et robotikesed puurivad end meie ihurakkudesse, et sealt meid juhtida, ei saa ma vandenõuteoreetikute fantaasia vastu. 

Kui palju kadunud ulmežanri loojaid, millised maha visatud anded!

Pildil on valgustunud kõrgsagedusliku kristallolendi aju mikroskoobi all... või oli see kristalliseerunud kõrgolendi aju..? Mida iganes, sama teeb välja, valgus paistab läbi.

Tegelikult olen kuri kui  kurat, aga teha pole midagi. Teate küll, mis oli see, mille lõpmatuses Einstein kindel oli - sellistega ei tee midagi, topi või kurguni koolitarkust täis!

Kangelase lahkumine

Pimedus oli tihe nagu svamm.

 Ent siiski - kaugelt, väga kaugelt kumas roosakas sirge joon. 

Robin oli üsna kindel, et see on orus asuva külakese kasinasti valgustatud peatänav. Külavanema kodu, pisike hapukapsaste järele haisev pood, tillukeste akendega kõrts ja kirik, mille torn näib juba ehitamisest saadik viltu olevat.

 Ainus, mis ses külas tänapäevale viitab oli jupike valgustatud teed ja külavanema džiip. Robin ohkas, pilt võimalikust külatänavast oli ainult fantaasia, unistus.

 Valgustriip võis olla midagi muud. Metsatulekahju. Vulkaan. Kasvõi tulnukate baas, see ei pruukinud üldse küla olla. Kõige tõenäolisem, et kuma põhjuseks oli ta enda põlev lennuk.

 Nutt tuli peale, aga mitte valust, vaid meeleheitest. Ta ei saa niikuinii teada, mis valgus see on. Surm oli teda juba enda omaks märkinud, sellise kukkumise peale on üldse ime, et ta niigi palju hingitseb. Eelmised kaheksa tundi ta elust....Robin ei mäletanud neist midagi. Tühjus, kadunud aeg. Küllap kaob varsti kõik. Kõik oli sünge, lootusetu. Robin ei näe enam kunagi teisi inimesi ja ta unustatakse, peagi ei mäleta teda keegi... Kurgus kraapis kurbus iseenese hirmsa saatuse pärast. 

 Robin lamas külili, kätega põlvede ümbert kinni hoides oma langevarju sisse keeratult. Kusagilt puhus jalgade peale jäist õhku. Varbaid välja sirutades rabas külm lihast, oli tunne, nagu tahaks keegi küüsi pealt rebida. Kukkudes olid saapad jalast tulnud, kindlasti olid jalad murtud, kuigi tugevat valu ei olnud, küllap mõni viga saanud seljanärv ei saatnud valuaistingut ajju.

 Saapad nüüd kusagil orus, käis mõte läbi pea. Iiveldust trotsides kobas x jalaga enda ümber ringi.

 Jah, oligi nii, nagu ta juba alguses aimas. Selja taga kõrgus endiselt püstloodis kivisein ja ees oli tühjus, Robin lamas kitsal eendil, ta pidi ettevaatlik olema, et end ettevaatamatult liigutades sellelt alla ei veeretaks.

 Jalga oma kookonisse tagasi tõmmates proovis Robin langevarju alumist serva kokku sikutada ja näis, et tõesti läks pisut soojemaks. Kui vähe on vaja, et end paremini tunda, mõtles ta.

 Mis kasu sellest oli, siit ei pääse ta niikuinii, äng tuli tagasi. Ta teadis, et sellelt servakeselt pole pääsu, hea, kui ta hommikuni vastu peab. Alla viib sirge sein, üles samasugune, kivinukk, kus ta vigasena lamas jääbki ta viimaseks asemeks. Kunagi puhub tuul langevarju jäänused orgu laiali. 

 Enesehaletsus pani kauguses kumava valguse silme ees värelema. Hingata oli aina raskem.

 Teadvus hakkas uduseks muutuma, kuid hetkel, kui Robin tundis, et ta polnud üksi saabus taas terav selgus. Kui ta juba enne lamas peaaegu liikumatult, siis nüüd kivistus ta täielikult, üritades aistida, mis toimus ta ümber. Kuulda oli tasast urinat, langevarju, millesse Robin end mässinud oli, servale astus kellegi käpp. Samm. Teine. Urin muutus valjemaks, pimedusse peituva looma koon puudutas Robini põske, oli tunda, kuidas alguses pehmena näivatest käppadest langevarjusiidil sirutuvad nõelteravad riide sisse naksuvalt kinni jäävad küüned.

 Puuma.

 Siin mägedes olid puumad. Süda kappas kui kari hobuseid. Kas saada puuma poolt murtud oleks kergem kui kivinukil surma oodata? Robin kujutles, kuidas kiskja ta keha närib ja soolikad üle kaljuserva rippu laseb ning võpatas vastikusest. Puuma kohkus Robini liigutusest ja kadus välkkiirelt kuhugi ainult temale kohaseid radu pidi, kuid Robin teadis, et see on ainult vaherahu.

 Alla ta ei anna, ta sureb võideldes! 

Kui muidugi külm, nälg ja vigastused enne...

 Orust kostis müra, horisontaalne valgusjoon laienes järsult, taevasse sööstis kiirelt kasvav valgussammas... 

„Ema! Natuke veel!“

 „Üles, koolibuss on varsti tee otsas, said juba oma viis lisaminutit!“

 Ema jättis ukse lahti, kass vonkles tema järele kööki. Hommik ju, midagi ikka kaussi pannakse.

 Tuba oli külm, mitte kuidagi ei tahtnud jalgu põrandale panna. 

Järgmine kord on vaja välja mõelda, mis kangelastegu see täpselt oli, mille pärast ta nii julmalt otsa saab.

Ah jaa, koolibuss. Peab vist ikka tõusma.

Nimeta

See oli tema ratas! Sama värv, sama küll valel kõrgusel sadul, isegi raamil olevad kriimustused olid samad! 

Kustas vaatas sadula alla. Tema ratas, kindel see, enam ei olnud kahtlust – sadula all oli kunagi ammu mingi nätsu seest saadud kleeps. Kustas isegi ei mäletanud, miks ta selle sinna kleepis, see polnudki praegu oluline. 

Ratas oli lukus. Kutsuks politsei? 

 Taskusse innukalt sukeldunud käsi haaras... ja lasi telefoni taas taskupõhja kukkuda. Ta polnud ju ratta vargusest politseile teada andnudki, seleta siis nüüd. 

Küsiks otse? 

Jaah, annavad nad küll ratta tagasi, annavad – annavad! See mõte oli nii tobe, et Kustas isegi muigas omaette. 

Keegi kolistas trepist alla tulla, Kustas astus kiiresti paar sammu tänavat pidi edasi. Uks paugatas ja vanem naine läks mööda, Kustast kahtlustava pilguga piieldes. 

Peab vist rattavargaks, mõtles Kustas irooniliselt, igaks juhuks kaugemale sammudes. Uks kolksatas uuesti. Keegi lõgistas rattalukku, just tema ratta küljes olevat, nägi Kustas üle õla vaadates. Õue tuli veel teisigi inimesi, rattahoidja juures läks kitsaks.. 

„Ma lähen ees, kino juures kohtume!“ hõikas esimene rattur ja hakkas sõitma. 

„Minu ratas!“ 

Kustas ei saanud isegi aru, kust see röögatus äkki tuli. Ta tõukas temast mööda sõitjat ja rabas ratta kuni kukkunu end püsti upitas. Kui ta eemale sõitis – nii kiiresti kui suutis, suunda valimata, kuulis ta selja tagant hõikeid ja sai aru, et teda on taga ajama hakatud. 

Kiiremini, kiiremini... selja taga lendasid sõnad kui kivid, ähvardused, mis tõotasid hirmsat tulevikku. Aga see oli ju tema ratas, tal oli õigus! 

Nii kiiresti ei olnud ta vist kunagi sõitnud, agulitänavate nurkadel pööras ta kord paremale, kord vasakule, käratsev jõuk endiselt kannul. Näis, et nende hulgas oli paremaid sõitjaid kui tema...

***

Rahvajõuk sumises algul ühtlaselt, mõne liiga palju õlut trimbanud mehe jõrin tõusis sealt nagu sõlm takuriidest, üksikute naiste kile närviline naer eristus sellest lõikavalt. 

Puude kuhi oli posti ümber mehele rinnuni, timukas vaatas seda omaette arutades, kas neist nappidest puudest ikka piisab Tormu põletamiseks, oli ju seekordne nõiamoor eelmistest erinevalt priske, et mitte öelda paks nagu aam. Äkki jääb väheks? 

Pidi see raad nüüd just hakkama kohtukulusid kokku hoidma. 

„Nõiad on sul kõik vaesed, linn ei saa nende varast isegi puudekuku tasa“ oli raehärra kohtunikku omamehelikult noominud. 

Nüüd sai timukas puid jaopärast, põleta siis kedagi või prae niisama lihtsalt ära. Paks nõiamoor halises juba enne kui tuli üldse põlema pandud oli. Hame vatsa ümber pingule veetud, käed köiega selja taga ja paar tiiru ümber kere ning jalgade tiritud.

„Nagu jäme tanguvorst“ 

Kõlvatu oli niimoodi mõelda, aga mis sa teed, köis ümber punnis vatsa jättis mulje korralikult nööritud maugust. Tormu siples ja vingus ja äkki libises üle ümara vatsa tiritud köieots maha, kintsude kohale, pahkluude ümber tiritud köietiir lõdvenes ja nõid sai hakata jalgadega vehkima. 

Oi kuidas ta vehkis, lõpuks oli ta istukil haokuhja otsas, hame sündsusetule üles kerkinud ja tagus oma pahkunud kandadega igas suunas nagu katkine veski. Rahvamass huilgas ja vilistas, vaatemäng tõotas tulla vägev. 

„Pange põlema!“ 

Timukasulased sorkisid tõrvikutega puid. Nagu sellest veel vähe oleks, et puudega kitsi oldi, need kurjavaimud olid veel märjad ka ju!

***

Kustas kuulis, kuidas kaks tagaajajat talle aina lähemale jõudsid, linnaosa ei olnud ka nii tuttav, et oleks läbi hoovide lõigata osanud. Võibolla peaks südalinna poole sihtima? Põgenik pööras järsult vasakule. Tagaajajad olid kiiremad, näis, et nad lõikavad kohe tee ära. Ümber pöörata ei jõua, seda ta taipas. Kõrval paistis lahtine aiavärav.

Sinna! Tänavalaternate valgus hoovi ei paistnud, Kustas võttis hoo maha. 

See oli rumal lüke, mõtles ta kui ta jälitajad samasse õue sisse sõitsid. Nägemise adapteerumise jagu oli tal edumaad ja seda oli napilt. 

Aeg sai otsa. 

Hoov oli suur, rada pööras kuuri nurga taha. Kui on rada, on ka läbipääs. Kustas vajutas pedaalidele ja sööstis nurga taha . 

Nagu ta jälitajadki. 

***

 Puudehunnik visises, nõid karjus ja rahvahulk lõugas. See saab väga räpane õhtu olema, aimas timukas. 

„Kohtunik, kuula mind, kuula!“ kisendas nõid, „ kohe tuleb ingel ja päästab mind, kui sa teed mulle ülekohut, kui mul kasvõi kriim peal on, põled sa põrgus!“ 

 Hiljaks jäänud natuke või mis? Kintsud kraapis ta ju ise oma laamendamisega ära? Timuka mõtte katkestas pealtvaatajate naer. Kohtunik oma loožis viipas läbematult käega, no kaua võib siis, tahaks juba magama minna. Kuidas see timukas seekord nii koba on? 

***

Kuuri nurga taha pööranud rada lõppes pilkases pimeduses. Seisma jääda ei olnud mõtet, selja tagant kostis teiste rataste kummirabin. Kes ei riski... 

***

Esimesed puud võtsid vaevaliselt tuld. Visinat oli kaugele kosta. 

Visises küll, aga kui põlev nott pealtvaatajate esimesi ridu tabas oli ikka tunda, et tuli on valus. Ingel, kes notile hoobi andis seisis oma raudse ratsu turjal ja tõstis käed, tema kõrvale kahele poole tekkisid justkui ei kusagilt veel kaks inglit.

Millised vihased näod, millised tule napis valguses veiklevad ratsud... Inimesed said oma tardumusest hetkega üle, kriisates ja üksteist jalge alla tallates prooviti jumaliku karistuse eest pageda. Poleks iial uskunud, et plats nii kiiresti tühjaks võis saada. 

Kustas ei saanud aru, mis juhtus, Pimedus vahetus lõkketule valgusega, tühjuse asemel sibasid sajad inimesed siia-sinna, keegi oleks justkui läbi tossu lõkkeaseme otsas sipelnud. Näis, et ta jälitajad olid samamoodi segaduses, Kustasel piisas aega ratta kiireks ümberviskamiseks ja tagasisõitmiseks, väravast välja , nurga taha, sealt edasi kesklinna, kodu poole.

Ajaks, mil jälitajad oma ratastega tänavale jõudsid oli ta nende jaoks juba kadunud. 

***

Läks aega mis läks, aga lõpuks sai Tormu ennast posti küljest lahti. Kabuhirmus põgenenud inimestest jäänud kraami hulgast võttis ta pika mantli, heitis selle õlgadele ja lahkus linnast. 

Ta oli jumala väljavalitu, ta oli päästetud otse väärusuliste küüsist... Tal oli nüüdsest ülesanne. 

Tormu ei teadnud veel täpselt, ms see oli, aga küll see selgub! Kui mitte enne, siis seks ajaks kui kraabitud kintsud paranenud on, niikaua oleks hea kusagil puhata.

Hommikuks oli nõid jõudnud soodest üle viivale teele, teiselt poolt välja ei jõudnud ta kunagi. 

Veel paarsada aastat räägiti, et kusagil rabas elab koll, kes tema juurde jõudnud inimesed laukasse uputab. 

Mõnikord öeldi küll, et tegu olevat pühakuga, kes õiged otse taevasse lennutab ja laukasse jäävad ainult patused. Seega jah, ikkagi laukasse lähevad kõik – kes see ikka patuta on.

***

Kustas leotas duši all väsimust ja suitsuhaisu kere küljest lahti. Mõistus juba kustutas pisitasa toimunut, liiga arusaamatu oli see kõik. Ratast hoiab ta edaspidi ainult toas, see on kindel. 

 Raami peale tuleb number graveerida, tundus mõistlik mõte...

Mina kaevasin ja kaevasin...

Selle nädala refräänis kordub igas salmis sõna "lumelabidas". 

Andsin juba esimesel katsel alla, see oli kolmapäevane üritus end puukuurini läbi närida. Maksimaalselt pidanuks kaevama tunneli läbi  sajakonna hangemeetri, esimese viieteistkümne meetri lõpus üle õla vaadates nägin, et pean tuppa tagasi minekuks samamoodi läbi hange kühveldama, jäljed olid täis tuisanud. Palun mitte pakkuda, et ma aeglaselt liigutasin, see oleks ülekohtune mu hea labida suhtes! Labidas on peaaegu isekaevaja (самокопатель? - jee, ma leiutan sõnu juba ka võõrkeeltesse!). 

Teemasse tagasi. 

Niisiis - puud olid kuuris, mina õues keset auku, mis pidi olema tegelikult kraav ja tuba ähvardas tulevikus Siberiks saada. 

Seega polnud parata, mida ei jaksa inimene, seda suudab masssin. Sõitsin autoga kuuri juurde, toppisin selle silmini halge täis ja tänu oma polaarretkele pidin puid läbi hange tarima ainult kümmekond meetrit. 

Auto, mille kunagist ostmist olen kohati kahetsenud täitis seekord oma ülesande väga hästi ja mina sain oma laiskuse väljendamise mäetippudele lisada veel ühe mõttetu võidu. 

Mäetipud on muidugi laiskadele jõukohased, pigem ikka sellised oru moodi mäetipud, veered sisse ja välja ronida ei viitsi. 

Sirel magadiskambri akna all on pekikobakaid, rasvapalle ja muud sellist toidulaadset kraami täis, teise sireli otsas sihvkamenüüga toiduputka ja linde käib meil vist üle Euroopa. 

Sädistavad. 

Vaikselt küll, ent siiski.

Pilti vaadates tuli meelde, et eelmise aasta loom oli meil nahkhiir, oli ju nii? Ja mis me sellest saime, kas tuleb kellelegi meelde? Õige, kroonviiruse!

Sel aastal on rott aasta loomaks. Mitte, et ma ebausklik oleks või midagi.., aga kas rottidel ei olnud mingi seos musta katkuga...? Küsimus on retooriline, seega ärge vastake, vastused ei pruugi mulle meeldida. Mõelda, seda võib. Mõtleme siis...

...ja ärge unustage linde toita!

 

Aina valgem. Igas mõttes

Kontoripäev. 

Kodukontor on saatanast, ma lähen seal kurjaks ja ebapopulaarsete otsuste tegemine on liiga lihtne. Kontoris muutun justkui empaatilisemaks ja silun oma käsklused tungivateks soovitusteks. Aga seevastu kodukontoris saab rohkem pikemaajalisi probleeme korraliku lahenduse. 

Siis saabki jagada ennast kahe koha vahel. Kui kodus olen kõigiga juba meilitsi kaklema läinud, tulen tehasesse ja nokin sõlmed välja. 

Tasapisi on kollegidest eemalolek  mõjuma hakanud. 

Pidin täna tehast pidi natuke ringi jooksma, erivarustus oli vaja selga ajada. Turvajalatsid, kaitseprillid, kindad taskusse, pilk peeglisse – kas soeng on korras? Ei olnud, kamm pähe. Hm, suu oli ka nõnna kaame kriips...veidi värvi tegi üldmulje paremaks. 

Ja siis muidugi mask ette. 

No mis sa ütled, värvitud musiga oli tõesti pilt parem! 

Mask pole meil kahjuks lihtsalt bürokraatlik meede, kahjuks on see ka siin hetkel mõistlikule inimesele hädavajalik. 

Huvitav on näha, kuidas skeptikud uskujateks muutuvad kui asi neid endid puudutab.

Viimasel ajal olen kirjutanud tohutult palju katkiseid asju. Kirjutan, kirjutan – ja äkki saab narratiiv otsa. Loogika laguneb, tegelased haihtuvad uttu. Siiski parem kui viimased pool aastat. Äkki tuul pöörab?