Fotojaht: fotonäitus 2020

Algus ja lõpp on puudu.

Poolikud asjad on põnevad. Sheldon Cooperit minust ei saaks.

Kujutage kasvõi põgusalt ette, kui palju nende piltide ajajoont pidi minnes on maailmas toimud.

Või iseenda eluski, see on vist isegi tähtsam.

 

Ja et ma teda enam ei näeks!

Kombekohaselt paljud juba võtavad kokku ja lõikavad laiali vaest aastat, aga no ta on ju natuke elus veel, tagumine vasak jalg alles tõmbleb. Tegelikult seda aastat võib. Aasta nagu eriti kehv abielu, kiirluubis kõik neli vaatust vidinal läbi - "sa meeldid mulle" - "ma armastan sind" - "ma pole vähemalt täitsa üksi" - "MIDA SA MÄTSUTAD SEDA LEIBA NII VASTIKU HÄÄLEGA!" 

No ja kõik. Otsas. 

Tavaliselt on möödunud aastasse tagasi vaadates näha tipud ja kuristikud, sel aastal vahiks nagu mahakukkunud ühepajatoitu. Häid kohti, kus rohkesti liha paistab, on, aga läbi selle plöga sinna tagasi minna ei taha. 

Häda ja viletsus, eks ta ole. 

Mõned võõrsilkäimised. 

Edela- ja Kirde-Eestis, kes teab, see teab, tore oli! 

Mõned teatritükid, palju vähem kui oleks tahtnud. 

Kino - veel vähem, kui soovinud oleks. 

Mõni  hea sõber.

Pere.

Ongi kõik. Rohkem ei taha sest aastast midagi kaasa. 

Mingu. 

Pihutäis soola talle ukselt järele. Piida vahele tuleb nüüd vähemalt õmblusnõel, veel parem kui väits või vikat susata, siis ei saa siit enam kuri sisse. Eelmisel aastavahetusel läks vist meelest.

Soola visates on tast natuke hale ka, ega's aasta süüdi pole, et nii läks. Ikka inimesed, kes muu. Ju ma isegi olen oma aasta lappama lasknud, oleks teist sabapidi kõvasti kinni hoidnud halaksin siin palju vähem. 

Mõttepaus.

Kasutades mõttetera väljamaalt: mahavalatud piim. Seega ei vingu!

Tihased

 

Sel aastal on tihased erakordselt suured, jultunud ja ebamaiselt kaame jumega.  

Ta on juba teel!

 

Päike tuli lõpuks pesast välja, täna on öö minut lühem kui eile,  lisaks on homme päev minuti võrra pikem kui täna. 

Kevad tuleb, nüüd on see ametlikult paigas.

Astronoomia on imeline.  Kui ma sellel lehel näha olevad öö ja päeva tunnid kokku liidan, saan tänaseks kokku 22 tundi ja 7 minutit. Kelle käes on tund ja 53 minutit? Pangu kohe tagasi sinna, kust võttis! 

Loooooooomulikult on sellisele anomaaliale olemas lihtne seletus, ma lihtsalt ei taha seda praegu otsida. Natuke müstikat on vaja igasse päeva!

Pööripäeva aeg on käes, hirm, et pimedus tuleb ja jääb hakkab jõudma haripunkti.  Mõistus teab, et pööre on vältimatu, aga ootamine pole kerge. Talv sünnib päeval, mil ta tegelikult surema hakkab.

Nagu kõik maailmas sünnib päeval, mil algab äramineku aeg.

Sündimisest. Selle tähistamisest. Sellest, mis peaks väga paljudele just praegu olema oluline, kuid mis kipub juba ammu jääma steroidide peal nuumatud püha Nikolause hõlma alla peitu.  Algselt oli ju varastatud pööripäev asendatud ühe lapse sünnipäeva tähistamisega. Vaene laps. Kunstlikult viljastatud naisterahvast sündinud kahe isa kasvatatud laps, kelle tema bioloogiline isa eostas esmärgiga poega õitsvas  meheas piinarikkasse surma saata. Vaene laps just tolle viimase pärast, kõige muuga tuleks toime.

Aga muidu...

Vaadake seda ilusat ammuse talve pilti. Selliseid tuleb veel, aga siis me juba teame, et tegu on haruldase anomaaliaga.

Olge õnnelikud ja terved. 

Tehke endale pai. Seda on vaja. 

Kuulake laule, mis teevad teid kurvaks, seda on ka vaja.

Romantikat ja ussimürki

 

Alles see oli, kui aastanumber viskas nulli taha ja oh seda rõõmu - küllap uus aasta saab hea, ega siis hullemat kui 2019 ikka olla saa.

Kas keegi tahaks sel teemal veel rääkida? 

Vaikus saalis. Ei ole imeks panna, ei ole. 

Foto on Aidu karjäärist. Miks  sealt? Vaadake kaardilt küla, mille järgi too koht oma nime on saanud. Ei leia, küla nimi on, aga küla ennast pole? Jah, selle küla elanikele oli 1974. aasta ka üks ...ütleme ...meeldejääv aasta.

Suur inimestes pettumise aasta on olnud. Mis salata, eks olen ise ka teiste jaoks pettumusi valmistanud, pole see nii ühepoolne kindlasti. Hirmus inimlik on neid asju siiski oma mätta otsast vaadata. Oi, me oleme kõik ju kangesti toredad ja head, aga vaat' need teised, eks ta ole. isegi FB kontaktilist (sõbralist pole see mu jaoks kunagi olnud) on jälle jupi lühemaks jäänud. Ma armastan inimesi, kõiki inimesi, aga mõnda inimest on nii tore kaugelt armastada. Täpselt nagu Dagö laulab. 

Las ma ussitan. Olengi tissidega madu.

***

Ikkagi naine, muide.

Silma vaatamine mõjub alati, oh, nii mõjub, et tummaks muudab lausa.

Viimati sain hääletuks võtva kogemuse osaliseks alles hiljuti. 

Ootasin päeva viimast Tartu bussi, kui peatusesse sibas pabinas mammi, kes esiteks soovis sama bussi peale saada ja teiseks lootis piletit bussile piletikassast soetada. Esimene soov oli täidetav, teise jaoks oli kell liiga palju. Soovitasin tal pilet masinast osta - ebaviisakas minust, sest oma abi ma ei pakkunud, olin selleks lihtsalt väsinud (ei hakka seletama, mul on õigus olla väsinud). Äkki sõitis bussiplatsile auto, nagu kohe selgus, oli tegu mammi  pojaga - "Buss läheb? Pileti said?" - "jah, ei". Hea võimalus targutamiseks,  arvasin, et poeg võiks ema aidata ja talle masinast pileti osta.

Ahhaa, aga nüüd tuleb SEE koht: mees vaatas mulle autoaknast otse silma, suisa kontsadeni välja, neelatas närviliselt ja pobises häbelikult:"Ma..ma ei saa...mul...mul pole pükse jalas..."

Kui selline tunnistus tummaks ei võta, siis mis veel võtaks?

Mammi siiski bussi peale sai - kui kassad on kinni, müüakse pileteid ka bussist - ja minu kõnevõime taastus tunnikesega. Loodetavasti ei juhtunud ta poja autoga koduteel mingit rehvi- või mootorijama, pole vaja inimesi traumeerida.

Tviit (siuts? prääks?)

 

Kui palju peaks sisse magama, et end välja maganuna tunda?

Kui noor inime kurdab, et ta abikaas koorib kartuleid valesti, st kuivalt, mitte "veest sina tõused ja vette sind pannakse!", siis kas piisab, kui soovitada tal loobuda nende maaubinate söömisest, lihtsalt lahutada või oleks vajalik ka kodu pritsimine püha veega? Ma ei julge küsidagi, kuidaspidi see ketser vetsupaberi rulli vahetades keerlema paneb...

Täna hommikušampust ei olnud. Täna oli teade, et homme auditeeritakse mind ja ülehomme auditeerin mina. Alla hakkan käima...

Naiste hädad: ma pean lõunal käies hakkama spordirinnahoidjat kandma. Kord taldrikul olev toit ei paista, kord paistab mitu tundi hiljem seal, kus teda olla ei tohiks.

Õudukas

Kas te teate, kuidas kihva keerata selline hommik, mda alustatakse kahte sorti kringli ja šampusega? 

Soolase kringli juurde pakuti dipikastet ja see nägi nii hea välja, et ujutasin oma saiatükki kastmes ning toppisin selle suhu enne, kui oma sööki nuusutasin.

Ma söön kõike.

Välja arvatud küüslauku.

Sellepärast ma nuusutan alati oma toitu nagu peni. 

Kastmes oli küüslauku rohkem kui ma elu jooksul näinud olen. Edaspidi nuusutan isegi oma väikese valge käega kooritud keedumuna.

Headest asjadest

Tahtsin kirjutada Ritsiku loo alla. 

VVN-i jutt kiskus kaasa rääkima. 

Marca mõtted kehutasid sõna võtma. 

 Mõne kommentaari kirjutasin valmis ja siiski ei vajutanud viimast nuppu.  

Mõtted jäid ikkagi kriipima.

Kui keegi tahab teada, kuidas sõpradest lahti saada, siis küsigu julgelt minu käest nõu. Ma võin vabalt anda käärid, millega sõpru siduvaid niite katki lõigata. 

 Proff. Igatahes. 

 Mõned nipid: 

Ära kunagi jaga kellegagi midagi. Rõõmud on isiklikud, sest rõõmud pole kunagi ju seotud ainult ühe rõõmustajaga – nende taga on teised inimesed ja teiste inimeste eraasju ei ole mõistlik jagada kellegi kolmandaga, olgu kasvõi tegu rõõmuga. Sest too kolmas ei pruugi jagatud rõõmust aru saada, talle võib su rõõm isegi haiget teha. Seilasime, teame. 

Hoia omale, ära jaga. 

Ära kunagi jaga kurbust, sest teisel inimesel on oma mured kanda ja sinu mure... no milleks talle veel lisakoorem kanda? Ei ole olemas õigustust oma koorma teise kanda andmiseks. Nähtud, tehtud, kahetsetud. 

Ära jaga. 

Kui keegi sinuga räägib, siis kuula, aga ära reageeri. Väga keeruline on reageerida nii, et keegi sellest valesti aru ei saaks. Kogetud. Korduvalt. 

Kui sa tahad kellegagi rääkida, siis - ära tee. Sest niikuinii ei oska sa midagi öelda nii, et seda võiks ainult ühte moodi mõista.

Ära lase endale öelda sõna, mis algab a-tähega, sest see viib heal juhul tupikteele, halvemal päeval maandud kuristikus.  Ole ettevaatlik. Elu on päris kuri koht, sa võid ise pääseda, kuid need, keda tahad hoida, saavad pureda ja sa tunned end süüdi. 

Süütunnet ei ole võimalik jagada, seda pead ise lohistama ning see raibe ei kulu ka, käi kasvõi mööda riivi. Tean. 

 Ole kuri, ole kinnine, kahetse, kui oled olnud inimestele liiga lähedal. 

Ja siis räägitakse sulle palju ja küsitakse vähe ning kui keegi midagi küsib on see nii harjumatu, et tõrje tuleb juba kusagilt seljaajust. 

Võtke heaks! 

Või tegelikult - ärge tehke nii. 

Olgu teil palju sõpru ja armastust nii, et küll saab!

Kivi

„Keera nägu seina poole!“ 

Tuld keegi kustutama ei hakanud, täiskasvanud tahtsid veel oma asju toimetada ja tuba oli liiga väike, et selles eraldi pimedat nurgakest tekitada.

„Silmad seina poole, magama!“ 

Seinal oli kollakas tapeet. Võibolla ei olnudki tapeet kollane, kuid tüdruku silmade kõrguselt olid magajate seljad selle mustrist ja värvidest paljaks nühkinud ning aastate higi jättis seinale läikiva, natuke rasvase kihi. Kui sellest pihuga üle libistada, oli tunda paberi alla olevast krohvist välja kõrguvad kivikesi. 

Olid need ikka kivikesed? Paberi alla ju ei näinud. 

Sama hästi võisid need olla suured suhkrukristallid. 

Või olgu, kui olid kivid, siis kindlasti mingid erilised, säravamad ja võibolla isegi läbipaistvad iludused.

Oleks need tavalised olnud, ei oleks need seinast kõrgemad. Koledad asjad ei ole kunagi nii... teistest üle. 

Tüdruk teadis. 

Tema ei olnud kunagi teistest üle. 

Kui ta oleks kivike tapeedi all, ei saaks teda näpuga katsudes üles leida. 

 Pisike käsi silitas seina, nimetissõrme alla jäi üks kühmukestest. See oli üsna näoga kohakuti, kui silmi pingutada, võis hämaruses seda küngast seina maastikul isegi näha. 

 Küüs jäi sinna taha kinni. Natuke sakutades näis, et.. Tüdruk tõmbad sõrme kiiresti seinast eemale. Ei tohi! Ta ei teadnud miks, kuid teadis kindlalt, et ei tohi. 

 Sõrmed seda ei teadnud. See sõnakuulmatu nimetissõrm! Juba oli ta jälle seina kallal urgitsemas, kivi loksus juba ja äkki andis tapeet järele. Kivi oli kinni sõrmeotsa ja seina vahel, kivi oli pisike, sõrme alt ei olnud seda näha. 

„Mida sa niheled, ole vagusi!“ 

Vastu vaidlemist siin majas ei hinnatud ja mida sa ikka vaidled. Ta ju niheles? Jah, niheles. Seega tegi pahandust ja pidi ettevaatlik olema, et karistust ei tuleks. 

Kivike sõrme all oli terav. Oh, kindlasti oli see ka ilus, ilusam kui need kivid rannas, mida ta suvel oli näinud. Siledad, kirevad kivid, mõnel sees teist värvi triip või oli pool kivi justkui teise küljest võetud. Sõrme all peidus olev tera on kindlasti kenam. Võibolla isegi läbipaistev või erepunane ja sädelev.. Kui on sädelev, siis ei saa seda sõrme vahelt vist isegi näidata, suured kohe näevad ja tahavad omale. Tüdruk sikutas tekki kõrgemale, et vastu seina olev käsi ei paistaks. 

 „Kas sa jääd juba!“ ema hääl oli tõre. 

Näpuots valutas juba natuke. 

Kui on väga ilus kivi, siis, mõtles tüdruk, panen ma selle sinna karpi, kus on juba üks udusulg ja kustukummiga pliiatsi jupp. Kuidas see kivi siis särab, kui karp lahti teha. Täitsa juhuslikult teen karbi lahti, aga mitte õues, õues võtavad teise selle ära. Toas tuleb võtta, akna all, siis lähevad teised aknast mööda ja näevad kivi sära...tüdruk ei olnud veel kindel, kas sära on valgelt sillerdav nagu merevesi suvepäeval või punaselt lõõskav nagu valguslaik läbi punase aknaklaasi – ta oli sellist kunagi ühe tädi juures näinud. Punane lõõsk läbi pisikese klaasruudu.

Ehk on punane. 

 Sõrm hakkas juba kangeks jääma. Midagi pidi tegema. Tüdruk köhatas, köha varjus võis end liigutada, siis ei saanud riielda. 

„Kas sul on kurk haige?“ 

Nüüd võis end kindlasti liigutada, tüdruk pani teise käe sõrme alla ja kukutas kivi sellesse, kiiresti pihupesa sulgedes. 

 „Ei ole. Natukene on. Väga vähe, ei ole kurk haige“ 

„Ole siis paigal, ära siple“ 

Seinas oli auk. Tapeedis täpsemalt. Pisike rebitud äärtega auk. Tüdruk proovis paberi servasid näpuga alla suruda, kuid ikkagi nägi see välja nagu vistrik. Tapeet oli kurb loovutatud kivi pärast ja ei olnud nõus ülejäänud seinaga ühetasa vajuma. Siin oli mõlemat kätt vaja. Hetke mõelnud, pistis tüdruk kivikese suhu, kivi oli keele peal tibatilluke ja maitses natuke suvise tolmuse tee järele. 

Näe, ei olnudki suhkur, ikka kivi oli. 

Auk seinas jäi ikka auguks. Kui keegi seda näeb, siis sellise asja eest saab kindlasti karistada... Nurka pannakse. Võibolla antakse rihma ka. Nurka niikuinii. 

Tüdruk pani silmad kinni ja neelatas hirmust. 

Kivike. 

Kadus. 

Ei olnud enam, ei olnud keelel, ei olnud hammaste ja huule vahel. Kõhus oli. Nüüd ta sureb kindlasti ära. Hirm tahtis lämmatada. Käsust vait ja vagusi olla hoolimata pidi ta teada saama.. 

„Mis siis juhtub, kui inimene kivi alla neelab?“

„No.. kivi võib pimesoolde minna ja siis jääb inimene haigeks..“ 

„Kui haigeks“ 

„Päris haigeks, operatsioonile peab minema. Miks sa küsid nii imelikke asju, jää magama!“

Operatsioon. 

Seda sõna ta teadis, see tähendas, et kõht lõigatakse lõhki ja see peab olema valus, tüdruk oli kunagi sõrme lõiganud ja mäletas siiani, kui valus see oli. Nutt tuli peale, aga ei nutta tohtinud, magama pidi jääma. Natuke pisaraid siiski tuli, nina läks tatiseks ja tüdruk löristas nina. 

„Nina on tatine? Seda veel vaja.. Köhisid ennist ja nüüd oled tatine ka veel, ma ju ütlesin päeval, et hinga salli sisse...“ ema ohkas „Võta taskurätt“ 

„Aga kas võib ka nii olla, et kivi ei lähe pimesoolde ja ei pea operatsioonile minema?“ 

„Mis sa küsid nii imelikult. Jah, võib olla, siis tuleb kivi kakaga välja. Las ma vaatan su kurku, teeme äkki soodaauru?“ 

„Ei valuta!“ 

Kurku võis näidata, see ei valutanud tegelikult üldse ja ajal, mil ema lusikavart suhu toppis sai kätega kõhtu katsuda. Kõht ka ei valutanud. Ehk on kivi juba pimesoolest möödas? 

„Mul on kakahäda!“ 

„Kas sa saad magama, mida sa undad kogu aeg, õues on juba pime!“ 

Nojah, kakahäda ju ka tegelikult ei olnud. 

 Kivist oli kahju. Oleks veel rohkem kahju olnud, aga ega see kivi kindlasti väga ilus ei olnud ka.

Karbis olid tal ilusad asjad, sulg ja kustukummiga pliiats, sinna see poleks isegi sobinud. 

Asjad millele mõeldes tuli kaka meelde ei olnud ilusad. 

Vaat kui teinekord jälle mere äärde saab, siis sealt saab endale ilusa kivi. Kõige ilusama, sellise, mis särab nii, et tuba on valge... 

 

Uni tuli. 

Trivia

Kogu aeg tahaks midagi öelda. 

 Ohjad on pingul, suunurgad on raudadest verele kistud, enesetsensuur ei luba. Nagu lammas – eluaeg kannab villast kampsunit palja ihu peal, aga sügada ei saa või kui saabki, siis kuidagi poolikult. Selline tunne on, just! Te seda mustlaste needust ikka teate: „Kukkugu su küüned küljest ja saagu sa seejärel sügelised!"? 

 Hinges sügeleb. 

***

 Magamine on praegu see töö, mis toidab. Vaatasin voodite reklaame, silma hakkas säng, mille nimi on „semper fidelis" – no kas saab veel paremat nime olla koikule – „alati ustav"? (Mõtleb selle peale...) 

***

 Loen päevi. 

 25.12.2020 

 Sellest päevast hakkab päev pikenema, algul minuthaaval, siis tempo tõuseb. 

 Aga enne seda jääb päev veel tund aega lühemaks kui täna. 

Tänane päev on 7 tundi 6 minutit pikk. 

 Lühima päeva pikkus on 6 tundi 6 minutit. 

***

 Ma ootan. 

 Ära oodata ei taha 

 See pimedus ei ole öö, on äraolek 

 Veel pole hea 

 Ja enam pole paha 

 Ei ole lahkumine ega kojutulek 

 Kevadet. 

 Andke mulle kevadet. 

 Ruttu! 

 Või pireke lund, kui muud ei saa. 

Iga kuramuse aastaga läheb see aeg raskemaks.

(Alajaotus "itk" on juba lahja. Tuleb teha uus: "Häda ja viletsus katkusoustis")

***

Midagi teistsugust ka vaatamiseks.