Eelmise aasta valgusevarud ja aasta alguse optimismipähklid hakkavad otsa saama. Praegune tööle - magama, tööle - magama rütm ei kõlba kuhugi. Väsimus ajab vägisi lollusi tegema.
Pühapäeval sehkendasin rehaga aias ja unistasin suurest ja kurjast harvesterist, kes ümbruskonnas kõik lehtpuud meetri kõrguselt maha nüsiks ja saepurujunnideks pressiks, riisu neid lehti palju riisud, aga Alutaguselt tuleb aina juurde. No ei ole võimalik, et ma meie kandi laante lehti pole juba kokku kraapinud, need on mingid importliistakad! Kui hoovist palmilehti leidma hakkan, annan laiemalt teada, kuramuse immigrandid....
Tegelikult andsin juba alla. Kui keegi on sõltuvuses eelmise aasta puulehtede riisumisest, andku teada, hea raha eest luban kratsima. Reha olgu omal ligi.
Aa, Ligi. Ligi võib nüüd oma sõnavara vabalt kasutada, ta on uute valitsejate kõrval amatöör. Nende poliit-tourette annab varsti voorimehe mõõdu välja, absoluutselt ilusasti filtrivaba.
Avastasin, et me oleme mu peniga "ühtekad", või kuidas seda nüüd öeldaksegi... Õues liikusime mõlemad nagu roostes robotid, vist isegi lonkasime ühte jalga. Jaa, olid ajad, kui me olime noored ja hirmsad, nüüd oleme lihtsalt hirmsad. Ma oma noorepõlve hirmsapilti siia ei pane, aga koera oma võiks küll panna, ega ma küsi ka.
Kui nüüd keegi pole seda pilti näinud, siis jah, see on täismõõtudes DT seal lume all. Rooli ülemine serv on tiba üle minu pea, aga ma olen päris lühike, nii, et natuke lund, jajah... See puntiirjoon Reku kõhu all on just see, mida te mõtlete.
Lollustest, nendest, mida väsimus tagant lükkab.
Ma panin ennast
blogivõistlusele (blogiauhindadele? See kõlab imelikult, üks neist on vale) kirja.
Ignoreerige. Päriselt. Edevus ajas, edevuse pärast mainisin ka siin, aga las lapsed müravad. Teate küll neid mutikesi, kes salaja vasakule ja paremale piiludes tühjas liivakastis põngerjatest maha jäänud vormiga paar liivakooki pätsivad ja siis ruttu minema jalutavad, tehes nägu, nagu oleks need ERAKORDSELT ILUSAD liivaplönnid seal juba enne olnud.
Selleaastane muusikasuvi on juba praegu kiusatusi täis. Lykke Li tuleb Eestisse esinema. Katie Melua. Kindlasti keegi veel, ärge vihjeid andke, ma ma nutan silmad peast, sest kõike ei saa ju. Enne silmade tuhmikspillimist käin jooksuga Mumford&Sons'i kuulamas siiski ära, on mida oodata.
Täna tuleb mul eriti hästi välja hüplik kõneviis, niisiis hüpakem edasi stiili- ja kombeküsimuste juurde. Või mis "edasi", kogu postituse juurteema ongi sammasjuur stiil ja sammaspool...oih, narmasjuur kombed.
Sattusin kusagilt lugema blogimise kombeõpetust, piinlik lugu, seal rõhutati, et kõigile kommentaaridele peab individuaalselt vastama. Häbi mulle, andke andeks, kannatlikud kommenteerijad, ma ei teinud seda pahatahtlikult. Igaks juhuks ei luba, et enam nii ei tee, mõnikord on tunne, et vastus rikub ilusa kommentaari ära.
Noh. Jah. Mõnikord olen lihtsalt väsinud. Või laisk. Või mõlemat.
Stiiliküsimusi ma stiilselt stiilitu inimesena lahkama ei hakka,
Printsessi blogist võite ise teada saada, et on olemas stiilinõuded rabas kolajale ja kommentaar "su riietus on väga jube ja maitsetu" liigitub heatahtliku kriitika alla. Ma üllatusin ja see on ometi hea märk, eksole? Samas...ma üllatusin ja see annab tunnistust, et olen ajast maha jäänud.
Moeni jõudes peaks poliitikast ka rääkima, see on ju praegu moes. Aga mida siin ikka rääkida on? Mina ei ole rahul, ma olen täiesti pahane selle peale, kuidas praegu asju aetakse. Ei hakka isegi põhjendama, aga põlgus võimulesaajate vastu on valitsev emotsioon. Kõik põhimõtted on müügiks, peaasi, et Egiptuse lihapottide manu saaks ja mis kõige tähtsam: vaenlast tuleb võimu juurest tõrjuda. Vaenlast, keda valis ligi kolmkümmend protsenti rahvast. Kes tahab, pakib asjad ja sõidab Kanadasse, jah?
Minge p...puu taha.
Jutt nagu keks. Kastist teise.
Postitused
