Lehed

kolmapäev, 22. november 2017

Paksujuttu



Käisin just köögis söömas, hästi salaja hiilisin. Ärge mulle hommikul öelge, ehk läheb meelest ära ja need kalorid, mida ei mäleta ju ometi ei loe...?
Kaal näitas eile hommikul 199,9 kilo.
Patarei oli läbi, sellepärast näitas. Õhtul ei teinud kaal enam silmigi lahti, nii küpse oli juba. Alles pärast patarei vahetamist värske vastu hakkas ta jälle tõtt rääkima.
Tõde oli palju enam kui kaks korda väiksem, kuid ei meeldinud mulle sellegipoolest. Oleks kolm korda väiksem, siis ehk...
Oleks-poleks-tuleks-peaks.
Magama peaks, aga uni läks saledamate juurde ja nii ma siis öise lohutuslõunaga lõpetasingi.

***

Oma auto on hoolduses, head kolleegid pakkusid sellest kuuldes kohe asendusauto(sid), valisin ...no mis seal ikka arvata - punase. Hommikul tulin tööle bussiga, õhtul läksin parklasse ja nuputasin, milline see mulle jäetu on.
Niikaua jalutasin ringi ja vajutasin puldi nuppe, kuni üks auto piiksatas.
Olgi kiidetud tänapäeva tehnika!
Koju sõitsin kihutades, kohati vilistasin lausa viiekümnekilomeetrise tunnikiirusega keset sirget maanteed.
Ärge naerge midagi, võõras auto, löga teel ja urrima kaugtulede lülitit ka ei leidnud üles.
Ei tea, kas praegu oleks õige hetk lülitit otsima minna?


reede, 17. november 2017

Reklaamiminutid



Tulge külla!
Koeru Noortekeskus, 22. november 2017.
Ma ise keedan teile kohvi!

Blogipostitus on tasustamata reklaam ja selle ilmumise käigus ei ole kannatada saanud ükski kodu- ega metsloom, kaasa arvatud see hiirerisu, kes mu lae peal Godzilla moodi lidus.

###



See hetk, mil hibiskusetee on tassis veel sinine
öö riivamas päeva enne päikesetõusu ja linnud on vait
puuleht härmas hommikul oksast lahti laskmas
lapse käsi joonistamas naeratavat suud tühjale paberile
rongi vile undamas kaugel põldude taga enne vihma

Need aegluubis hõljuvad sekundid, mil oled sündmuses kohal.

Kõik ülejäänu on kõigest tuul üle liiva.

***

Aeglane elu.
Kus?
Aeglane elu, aeglane söök, aeglane armastus.
Kogu aeg on kiire, suur tsentrifuug keerleb,  värvid sulavad kokku üheks valgeks rattaks.

Enne uinumist on vaja ärgata.
Enne kui söönuks saad, on toit otsas.
Enne kui armastad, hakkad vihkama.
Enne kui elad....
Värvid. Kuhu jäid värvid...






laupäev, 11. november 2017

Olmemulin



Elu nagu Lumivalgekesel. Kui üksi kodus olen, võin soovi korral ühe öö jooksul kõigis seitsmes voodikeses magada.
Magamiseks jääb sel juhul aega muidugi vähevõitu, hulkurlus võtab oma aja. Muudkui longi, padi kaenlas, mööda maja ringi.
Muide, kas keegi teab, miks mõni muinasjutubard Lumivalgekest kõnekeeles "Lumivalgukeseks" nimetab? Mulle tuleb sellist möödahääldamist kuuldes kohe muna meelde, valk ikkagi. Mis veel meelde tuleb, seda pole sünnis avalikus blogis kirjutada.  Kasutage fantaasiat..oh sa armas aeg, kui räpased mõtted teile pähe tulid, oioi....lõpetage mõtlemine, palun!
Räpastest mõtetest kõneledes - kui mina alles noor veel olin, ei olnud apteekides müüa neid pissipulkasid, millele tekkivad või tekkimata jäävad sinised triibud võrduvad omaaegsete Maride kalendrikestes olevate ristide või nende puudumisega.
Nüüd näen unes, et mulle kingitakse selline vidin ja ma ei oska kuidagi kinkijale ilusasti öelda, et ainus, mis mul säändse asjaga teha, on supi segamine ja mida ma siis peaksin mõtlema, kui pulk supis ligunedes triibuliseks viskab?
Sujuvalt kalendrite juurde jõudnuna...täna oli kummaline kogemus, mil seisime kahekesi kalendri ees, kuhu oli märgitud ainult üks sündmus ja seegi oli pigem toda teist inimest isiklikult puudutav tähtpäev ning mu kaaslane kalendrivaatlemises venitas surmtõsiselt: "Jaa...nojaa...ma uurin, kuhu ma teie ettevõtmise mahutada saan, räägin teistega läbi..."
Saate aru: kalender oli tühi. Ei ühtegi eventi, valged nummerdatud ruudud....
Täitsa luuser olen, isegi tühjas kalendris ei ole mulle aega leida.
Et kuidas elan?
Tänan küsimast, ikka vanaviisi. "Pulmad ja matused, pulmad ja matused..." Mõnikord võib "pulmad" asendada sõnaga "juubel", aga rütm on sama.
USKUMATU aasta.
Olgu tal kiire minek!


neljapäev, 2. november 2017

Tehtu



Vee muudan ma veiniks
kuid su sisse ei näe
Kõrb teha järveks on köömes
Keegi ei küsigi "miks?"
Kui ma tõstan kord käe
Ja päevad muutuvad öödeks
Võta joo minu veini
Ma ei tea, mis su sees
Võta juustu ja viinamarju
Ma ei vaatagi teisi
Sina seisad mu ees
Pakud lootust ja tuulevarju
Oled natuke joobnud
Kuid mis on sinu peas?
Su mõtted on sinu sees peidus
Olen maailma loonud
Su lõin loomade seas
Kuid su mõtteid ei ole ma teinud


reede, 27. oktoober 2017

Vana





Talv tuleb tilgutist lahinal veeni
jume jääb lumiseks, juus läheb härma
jalutuskäigud postkasti või teeni
pikemaks venivad. Tark, tead, ei torma!

Loikudes peegeldub päike või pilved
pilved on paremad, päike saeb silma
valusad puusad ja kriuksuvad põlved
nende pealt ennustab uusaastailma

Vahel vaid harva kui sähvatab mälus
huulekaar, lokk, käe all kuumpehme ihu
kreissaena kiunatab mälestus ilus

Kiunatab saena ja tunne on valus
kunagi ammu, kui mamma tõi moosi...
tunne on sama... vist pisut teistmoodi



kolmapäev, 25. oktoober 2017

Magama



Nii külm on ja talv pole veel ärganudki.
Lahtise aknaga magamine on meeletult mõnus ja kohutavalt jube korraga. Jajah, järjekord on vale: algul on jube, magamine ise on mõnus.
Esimesena libistan teki alla jala.
Nii rumal ei tohi olla, et kõigepealt võtaks käega katsuda, kas on ehk liiga külm.
Niikuinii on külm.
Liiga külm.
Niisiis.
Jalg.
Haaaaaaaahhhhh....nüüd ma tean, mida tundis end jääauku uputama läinud raskejalgne piiga. Pauhh. Tibutagi üle keha, isegi juuksed on turris. Mis juuksed, isegi ripsmed löövad end pulkadena sirgeks.
Juba on jalad teki all. Kas lõdiseda või mitte? Kusagilt mäletan, et lõdisemine annab sooja.
Lõdisen.
Ei hakka soojem.
Samal ajal olen juba peaaegu teki alla pugenud. Tõmbunud. Vajunud. Imbunud.
See hetk, kui piht puudutab jäätunud...no kuidas need muidu nii hammustavad on...jäätunud linu, lööb hinge kinni.
Lämbudes kisun tekki ümber kaela ja üritan end võimalikult munakujuliseks vormida.
Oehhhhh..
Kohal.
Ma tean, et kümnekonna minuti pärast tunnen end juba nagu orav oma pesas.
Maailma lõpp jõuab ka enne kui need kümme minutit läbi saavad.
Tunne on küll selline.

Ja siis märkan, et köögis on tuli põlema jäänud.

#@€€&##√¢¢$¥@##€€!!!!!!!!!!!!


teisipäev, 24. oktoober 2017

Intermeedium kahe tühjuse vahel



Vast vaevalt alustada jõudes läbi kõik
Ei adugi kui hooga lendad vastu müüri
Ka vastuvoolu sõudes kõigest väike lõik
on sinu. Voog hoobi jäljed müürilt küürib


esmaspäev, 23. oktoober 2017

Valija nõuandenurgake



Ma siin olen mõelnud, et...
...me oleme hullusti igasuguste rööbaste küljes kinni, uuendused on välistatud, sest see tähendaks veduri mahasõitu.
Kuna, nagu ammu teada, on innovaatorlus mu keskmine indiaaninimi ja rööpad, mis minu jaoks maha olid pandud on ammu metallivaraste poolt üles võetud ning maha müüdud, siis võtaks endale vabaduse pakkuda Rakvere jaoks veel ühe triki muutumaks traditsiooniliseks meeldivalt tolmuseks eesti väikelinnaks.
Linnus. See pagana võõrvõimu maamärgina keset linna kõrguv kole varemekuhi.
Jube monstrum.
Teate, see tuleks kuhugi mujale püsti panna, selline vallutajate poolt püsti pandud, kole ja katkine kivikuhi lihtsalt ei sobi maakonnakeskuse südamesse.
Kusjuures seisab see koll seal aasta läbi, mitte ainult hooajaliste pühade ajal! Nagu mingi.. maitia.. mošee.
Et mitte sattuda rumalate inimeste rünnaku ohvriks me ei lase linnust lihtsalt teetäiteks vedada, eiei! Friikidele jäägu nende lõbu – olen täheldanud, et Vaala keskuse juures on piisavalt tühja maad, miks mitte kivist kolakas sinna püsti ajada? Kül see koha üles leiab, kes kangesti linnust näha tahab.

Ah, et mida teha tühjaks jäänud linnusemäega?
Kulla inimesed, pange pea tööle – sinna tuleb püstitada midagi ilusat, midagi sellist, mis iseloomustab tänapäeva suurlinlikke arenguid. Midagi sama ilusat nagu on Tartu sammastega kaubamaja (moodsus! Vihje akadeemilisusele!) või  - kujutlege vaid, kui kaunilt selline ehitis juba kilomeetreid enne linnast endast esimeste märkide nägemist silma paistaks – midagi sama võluvat nagu Tallinna giljotiinikujulise tipuga pangamaja!
...mis pani mind omakorda mõtlema, et Toomkiriku kui Tallinna hoonete kõrguse piiraja ülesanne on ajast ja arust. Saku suurhalli parklasse ta mahuks ju, jaa? Ja Rockefeller Buildingu hoone koopia selle asemele...
Julgenuks Pariisi linnavõimud omal ajal jõulisemalt käituda, oleks see metalliladu meenutav Eiffeli torn õigel ajal maha lõhutud. Küll on tore, et meil selliseid uimaseid otsustajaid enam pole. Prioriteedid kenasti paigal, esimesed, kõige tähtsamad valitsemisala puudutavad küsimused kohe lauale ja täiskäik sisse. Inimesi segada ei tohi. Las magavad jalgrataste parkimismajas edasi.



Ma, loll, lugesin perekooli.
Sain targaks.
Nüüd koostan ettepanekut Sipsiku ärakeelamiseks.
 1. Ei poiss, ei tüdruk. Sooneutraalne,  noh.
 2. Helesinine. Mõistate: goluboi!  Kuhu me jõudnud oleme....

Ma tahan maakeralt maha.



laupäev, 21. oktoober 2017

Küsimus laiale ringile



Päikesetõus jäätunud udus. Siin-seal ilmuvad ja hajuvad vikerkaarejupid,  noore muruna kerkiv härmatis lausa krabiseb kasvades.
Suvine lebotool keset kirevaid jäänõeltega palistatud vahtralehti, pehme ja kohev toasoojast toodud madratspadi ja kaelani magamiskoti soojas üsas lebotav mina, suur aurav teetass käte vahel ja silmad mõnust vidukil...


Jeah, muidugi.
Kuurist puid tooma minnes võtan korraga kaasa sodi, mis kompostihunnikusse läheb. Kompostihunniku juurest napsan näpu otsa tühja tuhapange, laon nii selle kui puudekorvi halgusid täis. Toas panen esimese korvitäie puid pliidijalgade alla, tuhapanges olevatega panen pliidi küdema. Tuhk ahjust välja. Tühi puudekorv ja täis tuhaämber kätte ja punuma. Tuhk komposti, ämber teiba otsa tagasi. Korv puid täis, tee pealt garaažist õueluud kaasa ja tuppa.
Käed puhtaks.
Pott tulele.
Kotletitainas valmis plätsida.
...
...
...

Ja nii edasi ja nii edasi.
Aga kell kaks on kustumise hetk ja siis sõitke või teerulliga minust üle. Mul ükskõik.
Poja pere olevat aiast viis traktorikäru täit lehti minema viinud. Ei mina tea, kas viisid või ei, mina magasin.

Nonii. Ja nüüd siis esimese lõigu juurde tagasi tulles: kuna puulehed on väidetavalt aiast põllule veetud, kas siis oleks ehk nutikas oma hommikune unistus lebotoolist, härmatisest ja kuumast teest üle viia sinnasamasse põllule, lehepolstri keskele?