Intermeedium kahe tühjuse vahel

Vast vaevalt alustada jõudes läbi kõik
Ei adugi kui hooga lendad vastu müüri
Ka vastuvoolu sõudes kõigest väike lõik
on sinu. Voog hoobi jäljed müürilt küürib

Valija nõuandenurgake

Ma siin olen mõelnud, et...

...me oleme hullusti igasuguste rööbaste küljes kinni, uuendused on välistatud, sest see tähendaks veduri mahasõitu.

Kuna, nagu ammu teada, on innovaatorlus mu keskmine indiaaninimi ja rööpad, mis minu jaoks maha olid pandud on ammu metallivaraste poolt üles võetud ning maha müüdud, siis võtaks endale vabaduse pakkuda Rakvere jaoks veel ühe triki muutumaks traditsiooniliseks meeldivalt tolmuseks eesti väikelinnaks.

Linnus. See pagana võõrvõimu maamärgina keset linna kõrguv kole varemekuhi.

Jube monstrum.

Teate, see tuleks kuhugi mujale püsti panna, selline vallutajate poolt püsti pandud, kole ja katkine kivikuhi lihtsalt ei sobi maakonnakeskuse südamesse.

Kusjuures seisab see koll seal aasta läbi, mitte ainult hooajaliste pühade ajal! Nagu mingi.. maitia.. mošee.

Et mitte sattuda rumalate inimeste rünnaku ohvriks me ei lase linnust lihtsalt teetäiteks vedada, eiei! Friikidele jäägu nende lõbu – olen täheldanud, et Vaala keskuse juures on piisavalt tühja maad, miks mitte kivist kolakas sinna püsti ajada? Kül see koha üles leiab, kes kangesti linnust näha tahab.

Ah, et mida teha tühjaks jäänud linnusemäega?

Kulla inimesed, pange pea tööle – sinna tuleb püstitada midagi ilusat, midagi sellist, mis iseloomustab tänapäeva suurlinlikke arenguid. Midagi sama ilusat nagu on Tartu sammastega kaubamaja (moodsus! Vihje akadeemilisusele!) või  - kujutlege vaid, kui kaunilt selline ehitis juba kilomeetreid enne linnast endast esimeste märkide nägemist silma paistaks – midagi sama võluvat nagu Tallinna giljotiinikujulise tipuga pangamaja!

...mis pani mind omakorda mõtlema, et Toomkiriku kui Tallinna hoonete kõrguse piiraja ülesanne on ajast ja arust. Saku suurhalli parklasse ta mahuks ju, jaa? Ja Rockefeller Buildingu hoone koopia selle asemele...

Julgenuks Pariisi linnavõimud omal ajal jõulisemalt käituda, oleks see metalliladu meenutav Eiffeli torn õigel ajal maha lõhutud. Küll on tore, et meil selliseid uimaseid otsustajaid enam pole. Prioriteedid kenasti paigal, esimesed, kõige tähtsamad valitsemisala puudutavad küsimused kohe lauale ja täiskäik sisse. Inimesi segada ei tohi. Las magavad jalgrataste parkimismajas edasi.

Ma, loll, lugesin perekooli.

Sain targaks.

Nüüd koostan ettepanekut Sipsiku ärakeelamiseks.

 1. Ei poiss, ei tüdruk. Sooneutraalne,  noh.

 2. Helesinine. Mõistate: goluboi!  Kuhu me jõudnud oleme....

Ma tahan maakeralt maha.

Küsimus laiale ringile

Päikesetõus jäätunud udus. Siin-seal ilmuvad ja hajuvad vikerkaarejupid,  noore muruna kerkiv härmatis lausa krabiseb kasvades.
Suvine lebotool keset kirevaid jäänõeltega palistatud vahtralehti, pehme ja kohev toasoojast toodud madratspadi ja kaelani magamiskoti soojas üsas lebotav mina, suur aurav teetass käte vahel ja silmad mõnust vidukil...


Jeah, muidugi.
Kuurist puid tooma minnes võtan korraga kaasa sodi, mis kompostihunnikusse läheb. Kompostihunniku juurest napsan näpu otsa tühja tuhapange, laon nii selle kui puudekorvi halgusid täis. Toas panen esimese korvitäie puid pliidijalgade alla, tuhapanges olevatega panen pliidi küdema. Tuhk ahjust välja. Tühi puudekorv ja täis tuhaämber kätte ja punuma. Tuhk komposti, ämber teiba otsa tagasi. Korv puid täis, tee pealt garaažist õueluud kaasa ja tuppa.
Käed puhtaks.
Pott tulele.
Kotletitainas valmis plätsida.
...
...
...

Ja nii edasi ja nii edasi.
Aga kell kaks on kustumise hetk ja siis sõitke või teerulliga minust üle. Mul ükskõik.
Poja pere olevat aiast viis traktorikäru täit lehti minema viinud. Ei mina tea, kas viisid või ei, mina magasin.

Nonii. Ja nüüd siis esimese lõigu juurde tagasi tulles: kuna puulehed on väidetavalt aiast põllule veetud, kas siis oleks ehk nutikas oma hommikune unistus lebotoolist, härmatisest ja kuumast teest üle viia sinnasamasse põllule, lehepolstri keskele?

Petitsioon

„Ma arvan, et me peame paljusid seadusi muutma!"

„See, mis praegu meie ühiskonnas toimub, ei kannata enam kriitikat. Aina üks edasi-tagasi saalimine käib, kord lähevad massid üle piiri lõunasse, natukese aja pärast on oma imelike kommete, paljulapseliste perede ja saviplönnidest majade ehitamise kommetega tagasi. Samal ajal liiguvad meilt läbi sajad tuhanded rändajad võõrsilt, söövad lauad lagedaks ja kaovad kevadeni, et jälle sama suurte kampadena tagasi õgima tulla ning seejärel kaduda, kahjud meie kanda jättes. Sügisel on kuivatites sedajagu vähem vilja, mida enam neid rüüstajaid läbi on voorinud. Ja kes kannatab? Meie! Meie oleme need, kelle toit väheneb!"

Rahuloev mulin veeres üle koosolekuruumi.

„Meie ühine petitsioon hõlmab sügiseste kliimapagulaste liikumise muutmist. Meil elavad mustad savimaju ehitavad kodanikud jäägu talveks oma kodudesse. Meie saame sellega hakkama, saavad ka nemad! Igatalviste lõunamaareisidega on nad toonud kaasa hulga halbu kombeid,  neile näiteks ei kõlbavat sama toit mida meie delikatessiks peame, nad koonduvad kohalikest eraldihoidvatesse slummidesse ja suhtlevad põhiliselt teiste omasugustega. See on sobimatu!"

Kõnepidaja oli tõsiselt mures. Kohalike kommete ja elustiili põhialuseid kõigutavad rändurid olid juba ammu tema rahva hulgas kõneaineks.

„Sügisesed ja kevadised võõramaalased, kes meie maad kasutavad  ainult nuumapeatusteks, hoolimata meie laste tulevikust, ei ole teretulnud. Meri on vaba, mingu meist kaarega mööda. Piirid tuleb nende jaoks täiesti läbimatuks muuta!"

Rahulolu hääled valjenesid.

Kulin segunes plaksutamisega. Või noh...õrtel istujate sõnniku kukkumine oli üsna sarnane aplausiga.

Tuvila allnokastas oma nõudmise pääsukeste ja hanede rändest tekkinud probleemide lahendamiseks ja tegi selle merikotkale edastamise ülesandeks valgele kukerpallitaja-tuvile.

Merikotkas võttis nii tuvi kui petitsiooni vastu pidulikult lõunalauas.

#*#*#

Igasugune sarnasus päevapoliitikaga on lugejate poolt näpust välja imetud.

Pidu

Keset sõnajalgade kõveraid varbaid

Sügissinise kaleda taevaga kaetult

Lahkumispidu me peame ja harva

siin keegi lahkujaist korrakski peatub

Nad meist sööstavad üle, mööda ja läbi

kogu šampuse peame nüüd ise jooma

mis sellest, et hommikul ilmselt on häbi

alles südaööl viimane meist koju roomab

Nii me saatsime kevadet, seejärel suve

Homme sügise järele tõstame klaasi

Üle pleekinud muru või porise lume

Läheb keegi meist nendega alati kaasa

#*#

Twist

#*#

Kuidagi ei saa valimisteemaga lõpetada.

Kui enne valimisi oli mõnede murelike lemmikratsuks suurejooneline „rahvas ei ole loll, rahvas näitab valitsevale klikile koha kätte!", siis nüüd on needsamad uljaspead oma hobuse ja mõõga teisele poole keeranud: „rahvas valis valesti, rahvas on ikka uskumatult loll!"

Kummalisel kombel on kõige tragimad arvustajad need, kes elavad ise mõned sotsiaaldemokraatide poolt ülesehitatud heaoluriigis.

Lillade karude vastu tuld!

Ura, seltsimehed, hangudega käbedasti Toompeale, heinaaeg ei oota!

Täitsa kannatab paljajalu käia veel, ausõna

Varbad on katki. Mitte "telliskivi kukkus varba peale"-katki, vaid "keegi riivis mu varbaid"-katki.
Seiklesin täna Tallinna ühissõidukitega liinil Ülemiste - Pärnamäe - Rahumäe - Mustamäe - Balti jaam ja teate, see pole teile mingi autosõit trepist treppi ja mõnikord trepist üles ka.
Üldijoontes suutsin ma ennast viisakalt ülal pidada, aga Rahumäel läks asi käest ära.
Esiteks hakkas juba hämarduma.
Teiseks olin ma erinevalt tänasest siiani kasutanud seal käimiseks enamasti aiaauku ("vasakule, paremale, ahah, see prügikast...nonii, siin see aiaauk ongi") Tont teab, mida ma siis teen, kui see aiaauk ükskord ära parandatakse.
Kolmandaks. Kolmas on tingitud teisest punktist, mainin igaks juhuks. Kolmandaks läksin ma kõigepealt kogemata valele kamistupoolele. Bisnisplan nägi ette, et kõnnin aiaäärt pidi ringi surnuaiale peale, kuni õige koha leian. Ei midagi keerulist.
Ring.
Vasakult paremale.
Hämarduvas liivases surnuaias.
Kingad läksid liiva täis ja kuna praegu pole veel talv, ei kanna ma ka sokke.
Algul oli ebamugav, siis jube ebamugav, siis valus ja lõpuks jõle valus.
Vabandan nende paari surnuaias olnud vanaproua ees, kes omaette sajatusi pilduvat ja lombakat aiaääri pidi luusijat Peltsebuliks pidasid.
Seejärel komberdasin üle tee teisele surnuaiapoolele.uus ring aiaäärt pidi.
Paremalt vasakule.
Paljajalu.
Vabandan kõigi homme oma lähedaste haudadelt lehti riisuma tulevate inimeste ees oma palja jala jälgede eest teeradade liivas.
Ei,  neid jälgi ei teinud oma jalanõudega mitte rahul olevad kadunukesed.
Nonii.
Õige koha leidsin ringi viimases veerandis.
Kohe aiaaugu lähedal.
Loll pea on ikka tõesti jalgade nuhtlus. Hea, et mul oli kotis pool liitrit Värskat, sai varvastelt suurema liiva maha pesta.
Kingad on läbi vettinud nagu need saapad, mida kalamehed väidetavalt igapäevaselt püüavad.

Aga kõik, mis plaanis, sai tehtud. Ehk mitte nii elegantselt ja graatsiliselt, kui plaanitud, aga mis vahet seal on?

Peaaegu

Kas see kleit..? Või äkki need kingad ja kott omavahel...
Mis see siis olgu, huulepulk on laiali (kelle süül ometi?)
Sukasilm jookseb? Ei? Või siiski? Ehk peabki jooksma...kuhugi?
Milleks? Kuhu? Kelle juurde?
Pühin peegli oma peegeldusest puhtaks, temagi on väsinud.
Keegi võiks talle midagi ilusamat näidata.
Kott ja kingad jäävad vaidlema, kumb neist sobimatum on.
Kleit viskub solvunult nuttes kappi tagasi.
Sukasilm on ainus, kes ei peatu. Muudkui jookseb kuhugi.
Keset seisvat elu.

Tuulevaikuse lõpp

Tuulevaikus, ikka veel tuulevaikus. Mitmes kuu see juba kestis? Kolmas kindlasti.  Mine tea, ehk hoopis kolmas aasta, mitte kuu. Ah, päevad olid nii sarnased, tuul ei puhunud juba kaua, vabalt võis ka aasta mööda lennanud olla.  Või kaks.

Kolm vist veel mitte, aga samas...kindel ei saanud olla milleski.

Meremees oli laevas üksi. Kahemastine kaljas ja üksainus mees, tüürman isegi ei proovinud midagi purjedega ette võtta. Ah, mis vahet seal on. Kasutud närakad, laev seisis kui merre kinni valatud, isegi ei kõikunud.

Tüürimees jalutas aeglaselt tüürpoordi.  Alla vaadates paistis sinine vesi, isegi need vähesed lained, mida vetepind kandis olid paigal. Vesi paistis läbi, põhi tundus olevat üsna lähedal, isegi ühe vasarhai kitsas selg kumas läbi vee. See hai oli mehe meelest samas kohas olnud kõik need pikad päevad, mil laevuke tardunult vee peal seisis.

Päike oli tõusnud mitu tundi tagasi, juba hakkas kõrbeõhku meenutav leitsak tekilaudadest tõrvahaisu välja  kiskuma. Talveti oli kergem, päevad olid lühikesed ja hämarad, kuid liiga külmaks ei läinud iial.

Tüürimees otsis varjulisema paiga ja heitis end päikese eest peites pikali.
Mõnikord tundus talle, et kusagilt kostavad inimeste hääled. Muidugi andis ta enesele aru, et tegemist oli üksindusest tekkinud meelepettega. Kustkohast ulgumerel need hääled ikka kosta said, aga seda, et mehed ennegi liga pikas üksinduses imelikke asju kuulma ja nägema hakkvad, oli ammu teada.
Niikaua, kui ma aru saan, et sellised ajad pole päriselt, on kõik korras, rahustas meremees ennast.
Kauged kumisevad hääled.
"...võta...köögis.....õue"
„tule...on ..almis.."
Uskumatu, mõned sõnad kõlasid üsna selgelt.
Meremees kehitas õlgu ja keeras ennast tekile pikali, tõmates purjeiidest jaki telgina pea kohale. Nii tundus päeva lõõm talutavam. Tukkumiseks oli aega iga päev.
Nii need päevad muudkui kulgevad, mõtles mees. Midagi ei muutu, midagi ei juhtu, sama hai kuude kaupa sama laine all,  sama köieots reeligu küljes ripakil, ainus muutuv asi olid aina hallikamaks pleekivad purjed.
Meremees oli kannatlik. Ta oli oli oma elu jooksul kuulnud palju jutte suurtest, mitte nii suurtest ja lausa väikestest mereretkedest, alati ole neis nii tuulevaikust kui marutuult. Tema asi oli lihtsalt oodata, millal ilm pöörab.
Kuigi...
Ta oli laeval üksi.
Väga üksi, laevakassigi ei olnud ja ainus hingeline silmapiiril oli toosama igapäevane hai. Kui tuleb torm, siis mida ta teha saaks? Ta oleks lihtsalt laine tipust kistud vahutort tuules..
Jah, parem juba vahutort kui praegune oleskelu. Ükskord on kõigel kord ots ja mis seal vahet on... küll saatus teeb kunagi oma liigutuse niikuinii.
„ma ...kus see elukas?"
„minu toas...peale..."
Oh neid viirastushääli. Omamoodi lõbustav oli neid kuulata, kujutleda, mida kummituslike häälte öeldud lauselünkades olla võiks, kes küll rääkijad on, mida nad parasjagu teevad.
Ajaviide seegi. Liiga pikk üksindus mõjub lihtsalt igaühele isemoodi.
Peaasi, et ise ikka aru saan, mis päris, mis mitte, mõtles tüürimees ja kohendas jakihõlmast tehtud telki pea kohal. Uni tikkus peale. Mis seal siis ikka, ega midagi mõislikku ei  olnud teha niikuinii.
Tüürman ärkas selle peale, et laev liigutas ootamatult.
Tuul! Ometi kord tuul!
Välkkiirelt kargas meremees jalule.
Taevas oli tume,  triibuline pilvemuster liigutas end selles kiiresti, kiiremini, kui laeva ootamatu õõtsatuse järgi arvata oleks võinud. Ülalt kostsid rütmilist urinat meenutavad helid, laev kõikus uuesti. Nüüd juba palju tugevamalt, kummaline oli selle juures tajuda, et hoolimata laeva visklemisest ei olnud tuult ei purjedes ega juustes tunda. Pilved, müra ja kõikumine, ilma õhu liikumiseta, ilma veepritsmeteta.
Pootsman vaatas taevast. Midagi oli valesti.
Laev kõikus aina ärvardavamalt, taevahääled kord vaibusid, kord olid kerkisid pea kõrvulukustavaks, aga need pilved...tüürman klammerdus reelingu külge, tugev visklemine segas nii püstiseismist kui pilgu fokuseerimist, aga siiski.. taevas VAATAS teda.
Suured rohelised silmad, pilkumatute laugude ja apla läikega silmad vaatasid otse pilve seest meremeest.
Tüürimees jooksis laeva ahtrisse, et näha, kas... Jah, silmade ainitine pilk oli just temasse klammerdunud.
Esimest korda alates tuulevaikuse algusest haaras meremeest hirm.  Kõike oli ta oma elus juba näinud, arvas ta varem. Kõike. Tormi, mis murdis maste kui karjapoiss kõrsi, tuulevaikust, mis tarretas mere, karisid, mis oma nugateravate sõrmedega viilutasid laevaplangud küttepuudeks, mereloomi, kes olid suured kui saar ja mereloomi, kes paistsid läbi, kuid oskasid tappa.
Silmadega taevast nägi tüürimehe esmakordselt.  Vähe sellest – ka kuulnud ei olnud ta sellest mitte kellegi teise käest. Urin muutus seda võimsamaks, mida rohkem meremees laevapardal liikus. Paigal seista ta paraku ei saanud – kaljas viskles küljelt küljele, vahepeal ootamatult kord ahtrit, kord vööri üles visates.
Kuni äkki laev enam ei õõtsunud.
Kuni äkki laev hoopis kukkus kuhugi pimedusse.
Langemine tundus kestvat igaviku.
Kukkumise hetke tüürimees õnneks enam ei tajunud, löök oli liiga tugev, Viimasena jõudis ta kõrvu hääl, mis meenutas korraga nii õhukese sügisese jää purunemist laevavööris kui kristallist pokaali vastu seina lendamise häält.
Veel tundis ta tuult.
Tugev puhang, mis lõi lehvima ta ammu pügamata juuksed ja meremehepükste kulunud sääred.
„Ometi kord", jõudis ta veel mõelda.

„Emaaaaa! Kass ajas vanaisa laeva akna pealt maha!"

Poisikese hääl oli korraga nii ehmunud kalli laevukese purunemist nähes kui rõõmus, et kadunud kass ei olnudki uksest välja lipsanud, vaid lihtsalt teise tuppa pugenud.
Kõuts ise kössitas katkises pudeli kildude vahelt paistva laevukese kohal, poisile tundus hetkeks, et kassi hammaste vahelt paistis mingi pleekinud meremehesinise rõiva tükk.
Vaigust valatud lainetest välja murdunud puust vasarhai oli peaaegu ukseni lenanud.

Eremiidistumine

Mõned nädalad tagasi oli meie firmal sünnipäev. Veerandsajas aasta sai oma nišis möllamist täis.
Sünnipäevapidu tehti ja puha.
Käisin kohal minagi, pidu ei saanud sugugi. Nelikümmend minutit tiksusin ära, siis andsin alla, äraminek oli ehtne põgenemine.
Täna on Kalju Lepiku luulevõistlus, kohe siinsamas, kodu lähedal. Panin end aegsasti kirja, hommikul tegin end ilusa(ma)ks ja läksin kohale.
Kümmet minutitki ei läinud, pagesin ka sealt.
Mul oli tõsiseid raskusi isegi rääkimisega, mõisa fuajees olev daam võis mind mu artikuleerimata kõne tõttu täiesti vabalt joobnuks pidada, korrus kõrgemal olin üldse võimeline ainult sõrmega oma nimele nimekirjas osutama, paar minutit pärast istuma sättimist tundsin, et kui ma nüüd minema ei saa, siis lämbun.
No kes see ikka lämbuda tahab? Lasin jalga.
Asi läheb aina hullemaks. Üksi olen ma vana rahu ise, mul on mugav ja turvaline olla, kuid juba mõte minna kuhugi, kus on ka teisi inimesi, kes (see on veel kõige hirmutavam) võivad minuga äkki isegi juttu ajada tekitab hirmuhoo. Sugulastega suhtlen, tööl on tekkinud rutiin, mis võtab paanika maha, aga igal pool mujal tekib reaalne füüsiline tõrge.
Juba ei taha ma aastakümneid tuttavad olnud inimesi näha. Kinnominek on probleem, teater...appi, seal on ju vaheajad ja palju rahvast...
Jah, ma tean, see on haigus. Aga kas teie ikka teate, et arst, kelle juurde ma minema peaks on ju võõras inimene...muig....

Pealekauba mulle meeldib üksindus. On alati meeldinud.
Kuid varem tulin ma siiski ka inimestega normaalselt toime.
Nüüd....
Ma pean sel kuul autoga ülevaatusele minema.
Nalja teete või, seal on ju teisi inimesi. ....

Valimistest. Emotsionaalselt

Ma olen sisseveetu tütar, roosa erakonna pooldaja.

No mitte nii teravalt, muidugi. Eesti sotsiaaldemokraadid kablutavad praegu ringi, kummaski jalas plekkpang, valimispropaganda maha viksitud vastandumisele suunatud erakondadelt ja selle asemel, et keskenduda sellele, mida nemad teeksid paremini visatakse letti teiste valestitegemised.

Pluss veel parteiliidri jumalakompleks.

Kõigest hoolimata valin ma neid ikkagi.

KOV valimiste puhul ma ei tea veel, keda valida.  Kohalikel omavalitsejatel on kulunud aur riigiga kohtuskäimise peale, enamik kohalikest oli küll nende poolt, aga mida teeb tuul müürile ja meist saab ääremaa ääremaa. Kõigi nende lootuste ja ootuste ajal jäid omavalitsuse kandidaatide reklaam lahjaks.

Külavärk, inimesed on teada, kui lipikuga kuudis olen, siis otsustan.

No ja kui juba sellised teemad aknalauale ritta seatud on, siis tolle esimese lause väljakirjutamise põhjusest ka pisut.

Elik siis pagulastest, pagulusest ja väitest, et „oleks pagulased meie kultuuriruumist, võtaks me neid avasüli vastu."

Ise ka usute, ütlejad?

Mu isa pere oli pagulaspere Karjala kannaselt.

Mitte kaltsupead, neegrid või pilud (meelega kasutan „nende" sõnavara), keda meile lasta ei tohi, sest nad on ju võõrad, ei kõlba meie kultuuriruumi. Täitsa tavaline luterlastest maapere, viis last ja ema. Isa oli seal, kus sõja ajal mehed olid. Surnud, kadunud või rindel, ma ei tea, ausalt. (Mu ema täpsustus kommentaaridest: vanaisa suri Kingissepa koonduslaagris)

Pärast esimest hakklihamasinat oli järgi kolm last ja ema. Kaks tütart - õrnas eas neiud - ja poisike koos emaga.

Eestis. Samasuguses kultuuriruumis, millest nad tulid.

Kui sõda üle veeres, veeresid ka nemad. Kohtla-Järve külje alt    Kloogal (ema täpsustus kommentaaridest) oli sakslaste loodud koonduslaager,  mille kohale jõudes võtsid kasutusele venelased ja kuhu pandi algul sõjapõgenike pered, mis jaotati peatselt Lõuna-Eesti taludesse sulasteks.

Siit lõpes venelaste vastutus ja algasid eesti kohalike tehtud valikud.

Kindlasti kasutati mingit muud sõna kui „sulased", sest ega siis mingid pursuid enam oldud.... Ema pojaga ühte tallu ja tütred kuhugi eraldi. Pojast niikuinii tööks ju asja polnud, eks  karjaseks ja hagu tegema ja põllule ja aiamaale sai teist küll pandud, aga ülearused olid pagulaste lapsed niikuinii.

Tütarde elust oleks palju kirjutada. Ma parem ei tee seda.

„Meie kultuuriruum".  Minu eesel. „Pagulased tulevad meie naisi vägistama".  Ega siis meie nii teinud! Veel üks minu eesel.

Peale sõja lõppu oli üks võimalus, aken ajas (ÜKS VÕIMALUS!), mil sõjapõgenikele Soomest anti võimalus repatrieeruda oma kodumaale. Selleks jagati külanõukogudesse laiali paberid nimekirjadega inimestest, kellel see õigus oli.

Teate, kui paljudel juhtudel jäeti need paberid lauasahtlisse, sest ega siis tööjõudu tohtinud ära lubada?

Vanad asjad. Kes vana asja meelde tuletab, sel 50% nägemisvõimest elimineerida!

Seega palun rumal jutt „oleks nad meiesugused, küll me aitaks neid, oi, kuidas aitaks!" endale hoida. Seniolnu valguses, ütlejate maailmavaatelisi eelistusi teades... aitavad-aitavad..!

Üks häiriv tähelepanek:

FB-s on mul mittu tuttavat küpses keskeas inimest, kellele meeldib postitada tundelisi GIF-e teemadel „me oleme kõik ühe jumala lapsed" ja „õpi enne inimest tundma, heida eelarvamused kõrvale" ja siis KÕMM! tuleb vahele loosung „mustad ahvid Aafrikasse tagasi!" või „peded tuleks t...lpidi üles puua, teevad muudkui oma propagandat!".

Aa, ja see ka, et sotsid on by default peded, kommunistid ja tahavad tervet Aafrikat Eestisse vedada.

Härrased, ilmselt siis olen mina ka Aafrikat tühjendada sooviv kommunistist pede.