Noniinonii

MÕNUSA ILMA TÕTTU ON SEE LOBANURK TÄNA SULETUD.

Jahah, lapsepõlve rõõmsad muretud mängud, jajah. Maasikamoos, teate, ei keeda ennast ise!
Teilegi sama!

Pipar

Ma tõesti ei tea, mis värk mul kinoskäimisega on.
Lähiminevikus on mind kaks korda kinno kutsutud.
Ühel korral oli tegemist naabriga, keda vist ta oma naine tagant utsitas. "Oleme ometi seltskondlikumad, pakume viisakat ühistegevust..."
Einoh, see oli kahtlemata armas ja kohmakalt elegantne, loodan, et  mu "ei" väga tõrjuvalt ei kõlanud. No nad ei pidanudki teadma, kui valele hetkele see kutse sattus.

Teine kord oli kutsujaks mingi poetagune bocklane.
"Sa nüid vaba naene, kle, lähme kinnu?"
Oi, ja see šarmantne röötsakil asend vastu poeseina ning aimatav puusanõks ja silma tegemine. Viimane võis muidugi ka pohmakast tingitud tik olla.
See kõik oli nii ehmatav, et reageerisin täiesti ebaadekvaatselt.
"Mine perse!"

Oleks pidanud küsima, kas ta viib mind kinno ratta pakiraamil või käristab lausa bussipileti välja..
Brr. Ma ei tea õnneks tundmatu kavaleri nimegi. 

*** (nagu muid pealkirju enam polekski)

Eilne päev on nüüd läbi ja nii jäägugi.
Päevatäis inimesi, kes hoolisid.  Hoolisid teistest, jagades oma südamesoojust kartmata sellest ise ilma jääda.
Soe oli. Jagus ilmagi soojendama.

Aga mitte nii soe kui võinuks.
Päevast lipsas läbi ka inimliku madaluse jäine puhang.


Kes on väsinud, jäävad maha
Me läheme nendest mööda
Näod haihtuvad udude taha
Neil on kerge. Neid enam ei lööda
Me läheme väänates käsi
Nii enda kui teiste sõrmi
Mõni riidudest lõpuni väsib
Oma viga , et oli nii õrn siis
Jäävad seisma taas uued ja uued
Aga minejad ei pööra peadki
Kriipsuks surutud julmad huuled
Mis häid sõnu öelda ei teagi

Oma teod ja otsused ongi lõpuks see, mida nimetame saatuseks. 

Teerull või oja?

Mõistujutt sai.
Jamissiis.

Ämm

Suur päev oli käes.
Raissa istus liikumatult hiiglasliku vanaaegse trümoo ees, ainitine pilk klammerdunud peeglist üle õla paistvasse aknasse. Vihm oli hommikul otsa saanud, paremat ilma kui praegu oleks raske soovida.  Mõtted hõljusid kui õhupallid, kadudes ükshaaval sinisinisesse virvendusse.
Keegi kaevas tema kohevas seelikusabas. „Mis sul jalas on? Kas lähed nende kingadega või tahad täistallaga?“
Täistallaga. Eelmise päeva vihm oli aias rajad vist natuke pehmeks jätnud.
Raissa tundis, kuidas tal kingi vahetati, meikar andis samal ajal veel viimast lihvi ripsmetele ja kulmudele.
„Valmis. Nüüd oled valmis mis valmis!“
„Loor!“
Raissa  teadis, et tema kindel nõudmine pulmakleidi juurde saada üsna paks loor tundus teistele kummaline, kuid just täpselt nii ta tahtis, selles ta tagasi ei andnud.
Selja tagant tõstsid kaks paari käsi tiheda pitskatte Raissa pea kohale, kolmas kätepaar kohendas looriserva üle pruudi näo ja selja ning paigas ta oligi.  Läbi tiheda kanga nägi Raissa oma kogu peeglist üsna uduselt, ta teadis selletagi, et praegu nägi ta välja nagu burkas araablanna foto negatiiv. Suur, valge ja kaetud.
„Hakkame minema!“
Raissa  tõusis ja võttis talle sirutatud käest kinni. Pea viiekümnesena ei olnud tal enam vanemaid meessugulasi, kes teda altari ette oleks talutanud. Mõni oli siiski kusagil elus, kuid Raissa ei kutsunud pulma rohkem inimesi kui hädasti vaja. Mõned värsked sõbrannad, sellest piisas. Peigmees  teadis, et tegu on orvukesega, targa naisena ei hakanud Raissa päris süütut mängma, kuid oma suguvõsa tahtis ta sellest abielust eemal hoida. Tema ja ainult tema projektiga oli tegemist.  Kõik! Teistel ei olnud sellega asja!
Aeglaselt sammus pruut valgest kvitrepist alla,  kvartett vägistas kärinal Mendelhssoni, peigmees ulatas jalutuskepi kiiresti oma nooremale pojale. No need kümmekond minutit jaksas ta ju ilma toeta seista ka, isameest oli igaks juhuks küll hoiatatud, et kui peigmees silmähtavalt tasakaalu kaotab, tuleb teda küünarnukist toetada.
Raissa vaatas jalge ette, läbi loori ei olnud suurt midagi näha niikuinii, peaasi, et häbiväärselt iseenda seelikusabasse ei takerduks ega komistaks.
Samm
Samm
Samm
Raissa tuletas meelde, kuidas ta oma tulevasega tuttavaks sai. Papi võttis ruttu vedu, kui ikka ligi kolmkümmend aastat noorem naine nii aktiivset huvi tema vanuses oleva härrasmehe vastu üles näitab, siis tuli juhust kasutada. Leskmees, kes teda ikka keelas.
Kuigi oleks pidanud keelama.
Küll juba Raissa teadis, miks.
Raissa teatas juba tutvuse algul, et tema moraal ei luba peale õrna flirdi mingeid muid suhteid enne ausat abielu,  papi omalt poolt kurtis, et eesnäärmetõbi peale pisut kirglikumat musi muud justkui ei lubagi, aga Raissal oli sellest tõsiasjast üsna ükskõik.
Tegelikult oli papi ju täitsa tore,. Sõbralik, leebeloomuline, hea huumorimeelega ja majanduslikult iseseisev.
Kindel oli ka see, et eakas külgelööja ei olnud Raissa põhisihtmärk.
Abielu soovimine võttis papi hetkeks kõhklema. Ainult hetkeks. Raissa oli siiski ladvaõun, koor piima peal, suurim mari peenral... seda kõike ja palju enamatki. Abieluettepanek tuli kiiresti ja klassikaliselt, kaunis karbis kobe teemantsõrmus pikalt ette sirutatult käes, sõber kosilase kõrval ootel, kas olenevalt vastusest, toibutada korvi saanut nuuskpiirutusega või upitada jah-sõna puhul kihlatu kangetelt jalgadelt püsti mõrsja huuli karskelt musitama. Nuuskpiiritus muidugi endiselt ootevalmis taskupõhjas.
„Jah“ tuli ära.
Kihlusaega ei jäetud eriti pikaks, pulmad plaaniti nappide külalistega, kuid stiilsed. Peiu poolt lapsed abikaasadega ja sõbrad, pruudi poolt näputäis sõbrannasid.
„Oled sa kindel, et tahad seda teha? Praegu võid veel loobuda?“ kuulis mõrsja oma altarikõnnil peas sosinat.
„Ole vait! Ma teen selle ära!“
Ja kes üldse südametunnistuse pulma kutsus?
Samm
Samm
Samm
Kohal.
Muusika vaikis. Kirikuõpetaja jõudis oma „rääkigu nüüd või vaikigu igaveseks“-sõnadeni päris kiiresti.
Uh, Raissal oli hea meel, et ta oma ema neiupõlvenime tagasi oli võtnud. Vahepealsed paar nime oleksid külaliste seas liiga varast kihinat-kahinat tekitanud.
Pisike lõtv paus pärast „vaikige igaveseks“-sõnu sai läbi.
„...nii halvas kui heas...blablabla....kuni surm teid...blablabla...Kas sina...blabla oled nõus võtma...“-„jah!“-..lblabla..oled nõus..?“-„jah!“- „..kuulutan teid.. võite suudelda..blabla...“
Nüüd siis.
Võib suudelda.
Värske kaasa oli juba ärevil nagu teismeline.
Loor tõusis tema kätest hoituna üle Raissa näo, huuled sirutusid torutades nooriku palge suunas,  naine naeratas leebelt ja suudles oma vastset kaasat südamest ja soojalt.
No tore papi ju ikkagi.
Kui pruutpaar ennast maja poole minekule keeras, tekkis peiupoolsete sugulaste ridades ootamatu segadus. Keegi ahhetas, keegi minestas.. Või oli järjekord vastupidine, üsna lähestikku need tegevused igatahes olid.
Mureliku näoga keeras noorik end pikkamööda, mõjudes kohevas valges kleidis nagu valge jäämägi, kahina poole. Abikaasa ta kõrval ohkis ärevalt „Väimeespoiss.. mis sul nüüd juhtus?“
Kui pingiridade vahele kukkunud väimees lõpuks isamehe taskus alati varuks oleva nuuskpiirituse abil oma silmad lõpuks lahti lõi, oli tema silme ees („Mu jumal, ma ei eksinudki!“) ta eelmise naise pruudiloorist raamitud nägu.
„Oi, mis sinuga juhtus? Päikesepiste? Läheb üle, pojake, läheb üle.“
Noorik haaras lamaval mehel käest, et teda püsti tõusmisel abistada. Lamaja rapsas oma käe lahti ja kargas taganedes püsti kiiremini kui kukkunud oli.
„Saa tuttavaks, tema ongi sinu uus ämm, mäletad, ma rääkisin sulle kui armas inimene ta on..?“
Papi hääles oli uhkust ja edevust.
„läheme tuppa, pilved kogunevad,“ sõnas noorik hoolitsevalt.  „küll lapsed järele tulevad“
Ah, seda ilmet oma eksabikaasa palgel ei unusta Raissa iial.  Ilmet, mis võttis äsja minestusest toibunud mehe näol läbi paanika ja meeleheite kõik varjundid lauset „Tema ongi sinu uus ämm“  kuuldes.
Sarvik paremal ja ingel paremal õlad lõid Raissa selja taga omavahel plaksu. „High fiwe!“


***

Selle jutu faabula varastasin ühest jutuajamisest, no ei saanud kuidagi....

Naljakad tüübid

Ajasin eile juttu inimesega, kes jääb minu jaoks vähemalt mõneks ajaks inimliku heitliku meele ja otsustusvõimetuse etalonnäiteks.

"Ma ei saa juba aastaid enam vikerkaart vaadata kui looduse imet, sest "nemad" (ta kasutas LOOMULIKULT palju reljeefsemat väljendit) on vikerkaare ära lörtsinud!"

"Ma ei saa aru, miks käib selline haige lärm aastatuhandete vanuse sanskriti päikesesümboli ümber, unustage ometi need mõned juhuslikud pisijamad ära!"

Kummaline....

Täna on, muide, suvi.
Pühapäeval!
Suvi!
Ärge magage maha!

Mine ära!

Suvi on keeranud minekuteele veel enne kui ta kohalegi jõudis. Iga uus hommik on otsast lühemaks riivitud, iga uus õhtu krabistab ukse taga raasuke varem.
No las ta läheb, pole ta siiani oma etteastega mingit muljet avaldanud ja vaevalt, et praegune morendo mingi ime läbi forte fortissimoks pöörab.

Jaanipäev?
Ei tea, pole olnud.
Ritsikateni on ehk veel raasuke aega. Kui öökülm muidugi enne ära ei võta.
Ujuma?
Jää on tõesti läinud, räägite?
No ma ei tea....kole ka vette hüppates oma tagapaled vastu jääd ära põrutada. Vanainimene peab ikka alahoidlik ja ettevaatlik olema, enne söömist toitu kassiga jagama (kui loom toidumürgitust ei saa, siis on ohutu) ja teed ületades autojuhte korraliku kolmekilose jalutuskepitümikaga hoiatama.

Mine ära, suvi.
Mine solaariumisse, natuke jumet ei teeks sulle paha.
Siis lase oma tuuletakune vihmast ligunenud soeng korralikul juuksuril vormida päikesest peekinud unistuseks.
Mudased küüned olgu puhtad ja rannaliivast kulunud,
servadest räbaldunud plikapunane lakk lisaks särtsu.
Ja need jubedad dressid, mida sa juba kuid kannad, suvi.
Need JUBEDAD dressid!
Mine kirbukale, osta üks suur ja läbipaistev rätik ja tee endale üks siivutu seelik.
Siis hakkan ma alles mõtlema, kas sind üldse meelde jätta, suvi.
Praegu.
Praegu võin ma sind vabalt pildilt välja lõigata ja kunagi albumit vaadates mõtlen, ise natuke segaduses:
ahhaa, see on too lumerohke talv oma tüütute hangedega, teda ma mäletan!
Näe, siin on sügis, mil kukeseened olid metsas kui Hansukese ja Gretekese saiapururada ja mina olin lind, kes nende pagemistee puhtaks nokkis..
Aga kes see on?
Ei mäleta.
Auk pildis, ainult mõni jupp kirjust kampsunivarrukast ja täiesti mittesuvise salli muster veel kääride alt pääsenud.
Lõikaks needki...ah, las olla, midagi head jääb ikka.
Kuulsid, suvi?
Su aeg kahaneb, liiguta oma kondist istmikku!

Pildike sellesuvisest jalutuskäigust rannas. Peaaegu, ma pole lihtsalt veel randa saanud, aga no mis seal nii erinevat ikka olla võiks?

*

Mul on olnud kaua aega mõelda, kas ma kirjutan selle postituse või ei.

Ongi

Oi seda edevust, oleks pood tühi olnud, oleks teinud säänse selfi, et....





Tegelikult olen ma legendaarselt sõnaosavale kaasautorile omal laisal moel võlgu ülevaate kirjanike kohtumisest lugejaga, kus me treenisime erinevaid müügitehnikaid ja käteväänamisreklaamvõtteid, millega ka kirjaoskamatud taigaelanikud oma šedöövrit ostma panna (disklaimer: käeulatuses olev lugeja oli vägagi kirjaoskaja ja pealekauba ründas meid esimesena, söötes meid oimetuks), kahjuks jäi programmi täispikkuses läbi tegemiseks aega napiks.
Lubadus:
Mõni teine homme hakkab tsunft uuesti tööle.

Paidevei....

Tuli selline mõte, et tule ansip appi, kuidas mu proriteedid on aasta(kümne)te jooksul korraga muutunud ja samas ei ole ka.
Kui see laul oleks välja tulnud mu halelamedas kaames ja mudani õnnetus pubekaeas, olnuks ma tolle laulja nimel valmis olnud ohverdama oma pulmaöö ja kahe naabriplika oma pealekauba.
Nüüd.. mnjah, ilmselt ohverdaks ikka. Kolm musta kana pealekauba, kuigi no mis lusti oleks ühest heroiinilaksu all pilvlevast higisest lauljast?
Lizzalt...laul on nii masendavalt hea.


Stranglers - Golden brown by guy-paul

Õpipoiss

„Kuidas sul täna läks?“
  Ema proovis küsides kõlada rõõmsalt ja reipalt, kuigi poja laua äärde toidu kohale kühmu vajunud turjakas kogu andis selget aimu, KUI kehvasti päev oli kulgenud.  Niimoodi oli kõik läinud tegelikult juba pea aasta,  poja õpipoisipõlve esimestest ülesannetest alates.  Temast pidi kunagi saama oma ala meister nagu kadunud isa kunagi oli, kuid praegu tabas tema õpilaspõlve üks ebaõnnestumine teise järel. Tundus, et pojal oli lihtsalt puudu anne, mis ta isa kunagi nii kõrgele oli viinud.
  Pelgalt oma isa pojaks olemine oli Hubertil siiani aidanud vältida gildi õpipoisistaatusest välja arvamist.
  „Ei läinud just hästi, nad ei anna mulle enam harjutamiseks normaalseid kurjategijaid ka enam. Ütlevad, et raiskan hea materjali jumala muidu ära..“
„Jumala nime nüüd niimoodi...ära kutsu kurja kaela,“  oli ema pisut kohkunud, „aga midagi nad sulle ju annavad, kuidas sa muidu kätt harjutad?“
„Kitsi ja isegi küürakaid olen saanud. Küürakaid  ei saa teibasse ajada, neil läheb vai sirgelt läbi rinna aja kõik surevad enne ära, kui vaiaots õla juurest välja tuleb“
  Ema mõtles oma nõbu Kirstina peale, kes oli küürakas nagu haigru kael, ainult, et paks veel pealekauba. Jah, ega seal pole sirget ihu, millest orki läbi ajada.
Kirstina oleks võinud teivastada küll, tabas ema end salamahti mõtlemas. Vanatüdruk ja õel nagu kurat, kokku saades muud ei pärinudki kui et „Kuidas Hubertil läheb, ma kuulsin, et mitte kuigi hästi?“
 Mis see temasse puutub...
 Hubert tõusis lauast ilma, et oleks oma kaalikaga keedetud kalagi lõpuni söönud. Õllekannu oli ta õnneks tühjaks rüübanud, niigi palju kõhuvarju. Muidu kuhtub veel ära.
  Oma kambris viskas Hubert end räntsatades sängi pikali. Tuba oli lämmi ja põllest hoolimata rõivastele pritsinud vereplekid lehkasid imalalt. Tavaline töölõhn, miks see just täna Huberti südame läikima ajas – mine võta kinni.
Hubert surus silmad kõvasti kinni, silme ees hakkas uuesti elustuma Timukate Gildi  tavaline õpipoisipäev.  Hommik lihkarnis, valides meistrile sobivat lihakäntsakat, samal ajal piieldes silmanurgast sigade rookimist enne praetükkideks jagamist. Meister oli kord mokaotsast maininud, et siga olla seestpoolt üsna inimesega sama masti.  Ega rohkem kui seesama üks kord ta seda lauset ei korranud, too ükski oli kurjast. Kes siis inimest loomaga võrdles, oleks kirikuõpetaja sellest kuulda saanud, oleks suur pahandus linnas olnud.
Hubert ei rääkinud kuuldust kellelegi, aga sigade sisemust uuris ta nüüd sootuks teise pilguga.
  Edasi  läks päev erinevate tööriistade puhastamise ja teritamisega. Sai veel Illetit nokitud, et eelmisel päeval kui ta pidi jäsemete luude purustamist  harjutama, ei vaadanud ta lauale kinnitatud meremeest enne kolkima hakkamist korralikult üle ja nii ta siis tagus vana madruse puujalga, ise veel imestades, et nõiduses süüdistatud mehel nii kõva loits peal, et valu pärast ei teinud häältki, ainult hirmukisa kõlas. Valu- ja hirmukisa erinevust õpetati neile juba päris esimeste sellinädalate jooksul, sellega ei eksinud enam keegi. Novot, Illet oli siis muudkui nüpeldanud ja kui meremehe püksisäärtest saepuru pudenes, pidas ta ka seda nõiduseks..
  Ega Illet tegelikult saamatu ei olnud, mõtles Hubert omaette, eks kõigil juhtub vigu.
  Kui riistad korras, toodi õuest kuurist õpipoistele igapäevane töö ette. Kes pidi vargalt tunnistuse varastatud kaelakee peidukoha kohta kätte saama ja kelle tööks sai loomapilastajate kohitsemine. Eks seda viimast tehti tihtipeale avalikult, aga rahvas oli viimase aja nõiapõletamistest juba küllastunud ja iga pisema karistuse vaatamiseks enam kokku ei tulnud. Ei hakanud enam keegi mingi pisiasja pärast linnaväljakule lava püsti ajama.
  Hubertile toodi seekord nõid. Nõidadega oli lihtne, nemad tunnistasid tavaliselt ruttu üles.  Äbariku kehaga, suuremalt osalt naisterahvad pealekauba.
Nagu tänanegi.
  Algul vaatas Hubert, et ta peab jälle mingi lapsega tegelema, pisike ja kõhna, pikad salkus juuksed üle selja ja pooleldi nägu katmas. Kui nõid häält tegema hakkas, sai aru, et ta on ikka päris vana juba, võimalik, et nelikümmendki täis. Hambutu ja krimpsus.
„Las tunistab üles,  et tema manamise pärast on kõrvalküla kõik lambad ahtrad ja foogti neitsist tütar käima peal, kuigi kõik kolmkümmend neli linnuserüütlit vannuvad, et nemad ei tea asjast midagi, aga tee seda kiiresti, valusalt ja nii, et ta sulle kohe kätte ära ei kooleks!“
  Rohkemaks ei olnud meistril aega, teised sellid ootasid oma tänast proovitööd ja olid igavusest juba ühte pisemat kasvu selli raudse neitsi mõõtudega võrdlema hakanud. Logeleva mõistuse viljad olid isegi meistri jaoks liig, sestap kiirustas ta ka neile naljavendadele kasulikumat tööd ette söötma.
Hubert vaatas oma tänast nõida pika  pilguga. Kassikäpp? Lihtlabased pöidlakruvid? Strappado? Pirn?
  Sihuke äbarik teine, selline tunnistab kõik üles, kui kasvõi jalaga vastu maad laksata, aga õpingu juurde kuulus ikka korralik rappimine. Hubert teadis, et lihtsalt küsimise peale saadud sõnad ei loe meistri silmis midagi.
„Tahad, ma ennustan sulle tulevikku?“
Nõia prääksatav-ragisev hääl äratas Huberti mõtetest.
„Ah, ära hakka sina ka... Pole mul selle teadmisega midagi peale hakata. Ma pean nüüd tööle hakkama. foogti tütar ja ahtrad lambad....“
  „Selle pisikese hetke leiad niikuinii, kui pead mind lõhkuma hakkama, siis pead, aga foogti tütar on kokast rase, see meelitas plika jaanikaunade ja kuivatatud õuntega ära, laps tahab ikka magusat.“
  Hubert viskas vihaga küünetangid, mis esimesena käe alla olid jäänud maha – mida see peletis lobiseb, ta pole tööga veel alustanudki!
  „..aga lambad ei jää pühast vaimust tiineks, kui seesama kokk jäära munad foogti nõudmisel piduroaks küpsetas, sõi seltskond koos munadega ka kõik tulevased talled nahka, oinast pole kargajat...“
Nüüd lendas saag vastu seina..
  Kuigi, taipas Hubert, ei tunnistanud nõid ju midagi üles.  Kusagilt ei olnud aru saada, et tema manamine seal osaks oleks olnud.
  Hubert sidus nõia kõhna käe laua külge kinni, võttis nõela ja sorkas selle eide nimetissõrme küüne alla.
Nõid prääksatas karedalt.
  „Jumala nimel, tunnista üles, et sa oled osaline saatanaga kokkumängus foogti tütre rasedaks nõidunud...“
  Teine nõel läks sama küüne alla. Eit muutus häälekamaks. Paraku kostis kõrvalt ettepanek, millele vastu seista oli võimatu.
  „Kuule, Hubert, tee paus, meile saadeti vaat õlut, tule siia!“
Õlle vastu ei olnud kellelgi midagi.
  Hubert laskis koha peal ühe kapatäie naha vahele, võttis kannu uuesti täis ja läks oma õppetöö juurde tagasi.
  Nõid piidles kannu ja neelatas .
„Tahad ka?“
  Hubert  sirutas kannu eidele suu peale, too lonksatas suure sõõmu värsket vahust ollust. Hubert vaatas muiates valgete vahuvuntside triipu nõia krimpsus näos.
  ''Võibolla rebiks järgmisel korral tal huuli? Äh, ei saa, ta isegi pudistab rääkides, siis ei tule sedagi juttu mis praegu..“
 „Kuule poiss, ma näen su tulevikku... ravitsejaks saad, timukat sinust ei tule, pole piisavalt tahtmist“
  Oh suur jumal küll, ravitsejaks ei tahtnud timuka õpipoistest keegi saada, see oli allakäik karjääriredelil, saamatute amet. Nõia sõnad vihastasid Hubertit nii palju, et ta keeras end röögatades laua kõlge seotud kribula poole ja möirgas, kuidas tema kõri võttis  „ma sulle, eidele veel näitan ravitsejat!“
  Äh, rohkem ei olnud vajagi. Lahja kääksatus ja ehmatuse kätte see manajamoor kooleski. Nägu potisinine ja vahuvunts veel risti nina all. Meister laskis oma piitsal Huberti turjal tantsida ja lõugas, et hubertitaolised rikuvad tema töökoja head mainet ning üleüldse..
  Mis oli üleüldse, jäi Hubertil minema pagedes kuulmata. Polnud nagu erilist tahtmist uusi piitsalakse vastu võtma jääda.

***

  Uuel hommikul jälle meistri poole minekut sättides oli Hubert meelega aeglane ja sammgi oli tal pikaldane ning veniv. Niikuinii antakse inimese asemel seekord kits, hea, kui sedagi saab ja hoopis riistu teritama ja remontima ei panda. Nii oli Hubertil aega enda ümber vaadata ja teisi inimesi silmata,  tavaline oli, et nähes Huberti verelapilisi rõivaid tõmbusid inimesed silma vaatamata kõrvale. Ikkagi austavad, oli Hubert kindel. Austusväärsete teelt peabki kõrvale tõmbuma, nii need maailma asjad ometigi seatud on.
  Üks tobe poisike ei jõudnud Huberti eest nii ruttu kõrvale kui too talle lähenes. Suutmata otsustada, kummale poole hüpatata komistas poiss, libises kellegi värskelt aknast heidetud ööpoti sisus ja kukkus õnnetul kombel käe peale, tuues kohe kuuldavale heleda hädakisa.
  „Õlg läks liigesest välja,“ teadis Hubert kukkumise viisi nähes ja krõmpsatust kuuldes kohe.
  Täiesti automaatselt tõmbas ta poisiga kohakuti jõudes kisakõri maast üles, hoidis oma suure kämblaga teda õlast ja teise käega keeras rippuvat käsivart järsult. Ragin oli nii valju, et kõlas üle lapse karjumise, aga kohe kui raks oli käinud, jäi ka poiss vait. Valu kadus.. Hämmastunud näoga laps keeras oma kätt nii- ja teistpidi ning vaatas äkki suurte tänulike silmadega Huberti poole.
„Aitäh!“
  Mingi veider judin käis üle Huberti selja. Täiesti uus tunne, ta tajus, et poiss vaatas teda kui imetegijat ja ometi ei kartnud teda.
  Täitsa imelik. See tunne isegi meeldis mehele.

  „Aitäh, ravitsejamees!“ kostis veelkord, sedapuhku poisi ennistise lõugamise peale tänavale jooksnud lapse ema. Hubert pööras end naise poole ja nägi, kuidas naise silmis lainetanud tänu asendus ootamatu hirmuga. Taibates, et poega ei aidanud ravitseja, vaid timukas tõmbas ema lapse kõrvapidi kiiresti toa poole. „Kao sissse, tolgendad siin tänaval!“ kurjustas ta last tagant kiirustades.
  „Pane talle alul midagi külmemat õla peale, paraneb kiiremini!“
  Ei tea, kas enam kuuliski, mõtles Hubert omaette.