Ei oodanud

No tere siis kah!
Kuidas sul vahepeal läinud on? Ah, et üksikult? Pole midagi teha, ega minagi sind eriti külla ei ole oodanud, ilma sinuta on olnud toredam.
Kohvi, kui sa juba tulid?
Mürki?
Ei taha kumbagi. Olgu, ma rohkem ei paku.
Kauaks siis seekord? Ah ei tea...hommikuks ei taha juba läinud olla? Ma võin ukse vabalt lukust lahti jätta, saad ise välja küll, kui minema hakkad!
Jajah, ma tean, tahad pikemaks jääda. Kas sul oma kodu ei olegi?
Ära hakka, ei ole nii, et mi casa es su casa, ei ole, ära mitte proovigi. Mina pole sind kutsunud...
No mis sa nüüd niimoodi kohe nutma hakkad.
Lõpeta ära.
Näh, võta taskurätik, tee ennast korda.
No tõesti, lõpetad  juba või jäädki niimoodi ulguma?
Anna see taskurätikute karp siiapoole, mul läheb ka silm märjaks.
Nii jube, sul polegi oma kodu, pead sedasi teiste vahet külakorda käima...oleks siis veel, et sind kusagil oodatakse. Ei oodata ju. Mina ka ei oota sind, sa võiksid juba minema...
ÄRA HAKKA JÄLLE ULGUMA!
Olgu-olgu, jää siis natukeseks.  Homme ehk hakkad minema? Ei hakka? Millal siis?...jajah, näed, võta taskurätikuid...
Sa võid köögis magada. Mis mõttes külm, köök on soe! Üksik? Mis siis, mina olen ka oma voodis üksi! Ei, sa ei tohi tulla minu voodi ääre peale.
Jälle..võta taskurätt, võta!
Olgu, ole hästi ääre peal, keera selg...
***
Ja juba on ta mind üleni endasse mässinud, pikad jääkülmad käed ja jalad nagu köidikud ümber minu, raske hingeõhk lämmatamas
Tere, kurbus, vana tuttav.
Ma ei armasta sind, sa tead seda ja tuled sellest hoolimata ikka ja jälle...

Tahan!

Nina on kinni, see hakib magamist nagu vorstiviilutaja.
Kui tulebki mõni imeline suigatusehetk, siis kestab see esimese unenäoni. Unenägu ise on mingi segu sadomasot harrastavate inkuubide rünnakust, kes võrgutamist alustavad kämbla näole surumisega ja illusioonist, et mingi elektrik puurib kahe ja poole millimeetrise puuriga mu kuulmekilesid juustuks.
Noh, lühidalt - unenäolised mehed, eksole.

Nii, sai ära kurdetud.

Ärkvel olles suudan pead hoida tatti ajusügavikesse suunavas asendis.  Eks seal on tühja ruumi omajagu, mahub ära küll.

Haige olemisega seoses (juriidiliselt ebakorrektne väljend, see nohu on siiski vaid öine teema) tuli meelde üks pisiasi kunagi noorena haiglas vedeletud suvest. Keegi oli mulle toonud midagi, mis oli pakitud kummalisse krabisevasse kilekotti. Oi, see oli mu meelest nii ilus kilekott, sest sai aastateks mu jaoks justkui mingi reliikvia. Veidrad ajad olid, kes siis ei mäletaks õllepurkide kogumist ja "Montana"-kirjaga kilekotte, mida hoiti hellemalt kui ma näiteks praegu oma käekotti taipan hoida.
Seda, kui väga ma toda kilekotiräbalat hindasin võib aimata tõsiasjast, et ma tõesti ei mäleta mida mulle sellesse pakituna toodi ja kes seda tegi. Mulle oleks vist piisanud isegi tühjast krabisevast kotist, aastaid oli see mul sahtlipõhjas alles ning koti krabistamine seostus mul täiesti ebanormaalsel moel õnnega. Haiglasse toodud manti sisaldanud kilekott ja õnn..? Praegu on mul seletuse asemel suur tume plekk priske küsimärgiga.
Ea poolest olin ma tollal, muide, juba justkui täiskasvanu.
Selle kõrval pole fakt, et aastaid enne kilekotti, lapsemana, sai kelleltki ostetud (!) ameerika postimüügikataloog hoolimata hellast kohtlemisest lausa tolmuks sirvitud kuigi häiriv, on ju?

Praegu on ajalehtede tuppatoomisele järgnev liigutus küttepuude kasti juures lehtede vahelt reklaamide väljapudistamine.
Jälle üks asi maailmas vähem, mis silma särama võtab.

Ma tahan seda notsut.
Kohe!
(Palun pakkige notsu piimjast kilest, sinise kirjaga ja katsudes kõvasti krabisevasse kilekotti, sest just selline kotiräbal on midagi, mida maailm hädasti vajab!)

Sõber Saksamaalt

Meite küla elektriliinid lippavad sirget postirida pidi taludesse laiali, üks alajaamakesekene ja neli umbes poolteise kilomeetri peale laiali venitatud suitsu.
Täna sõitis agar põllumees ühe posti pooleks nagu tiku, ripub teine nüüd kaablite ja tahtejõu varal mulla kohal nagu ufo.
Valgus on veel majas.
Potid-vannid on igaks juhuks kaevu haljast täis villitud, ilma elektrita peaksime seitsme meetri sügavuselt kõrrega vett imema.
Küllap see post korda tehakse, ma ei muretsegi.

Murtud post tuletas meelde ühe kena inimesega läbi mängitud mõtte: kui internet kaob.
Kaob kõigi oma tarkustega kokanduse, tee-seda-ise õpetuste, seemnest taime saamise ja metsast-toidulauale juhenditega.
Mängumõttes olime me ajas edasi läinud sinna, kus raamatuid on vähestel ja kogu oskusteave on netis saadaval. Mälu pole vajalik, oluline on teada märksõnu, millega endale vajalik info üles leida.

Novot.

Äkki koidab päev, mil arvutiekraanil on vastuste asemel ainult sahin. Ah, mis vastuste, küsimusigi pole kuhugi toksida.
Netiajastul on ring ümber, joon all, rist peal.
Algab anarhia.  Masinad, mis vajavad töötamiseks arvuteid on surnud, autod sesavad keset teed, poed lihtsalt rüüstatakse tühjaks. Elekter..seda ka ilmselt pole.  Mis seal ikka kirjeldada, kaos nagu kaos ikka, niipalju on meil kõigil fantaasiat.
Aeg möödub, ellujäänud moodustavad kampasid (karju?), mis tegutsevad elus püsimise nimel koos. Keegi teab ikka millestki midagi - üks tunneb seeni, teine oskab käsitsi pesu pesta, kolmas teab haavaravist üht-teist.
Tasapisi on levinud info, et leidub vanainimesi, kes teavad uskumatult palju. Nad oskavad peenraid teha, keeta valmis toit, mis ei tule purgist, liha soolamise ja suitsutamise nipid on teada. Kalapüük, ahju ehitamine, õmblemine. Kõik puhta peast, ilma internetist spikerdamata.
Hästi elab see seltskond, kes suudab leida isikliku eriti osava vanuri. Too juhendab, õpetab nippe, lööb ka ise käed külge...


...ja siis, ühel üldse mitte ilusal hommikul, taipab see troonile tõstetud vanur, et vana hea sõber Saksamaalt on kohale jõudnud.
Tere, Alzeheimer!
Kustukumm nühib juba mälu.
Mismoodi edasi olla?

Khm..

Umbes...ammu sain ma teada, et mu lapsed loevad mu blogi.

Töö

Hommik oli vilu ja vihmane, paksemad riided kulusid marjaks ära. Kampsikule teine otsa, kilekeep peale ja kõige otsa suur, aga liru mantliräbal.

Tööl käimiseks head küll.

Õhukese rätiku alla oli paras korralik suusamüts tõmmata, villasukad kalosside sisse.

Nii, nüüd sai vist paras.

Ukse peal  tekkis korraks veel mõte tagsi pöörata, õhk oli külm ja kõle, hakkas naksti põsesarnadest kinni.

Ah, raha oli vaja. Muu pärast ei käikski...

Vilomenja  sirutas hetkeks selga ja võttis end kokku. Liikumahakkamine oli kõige raskem, isu koju ööunest  veel sooja voodisse tagasi pugeda tundus tugevam olevat kui vajadus raha teenida. Teine samm tuli kergemini ja sealt edasi oli tegemist rutiiniga.

Vaata,  Elviire oli juba aegsasti platsis, märkas Vilomenja kohale jõudes. Ei tea, mis teda magada ei lasknud?

„Tere!“

„Tere, Vilomenja!“

Naised jäid külg külje kõrvale seisma.

„Noh, mis täna oodata on?“

„Bussitäis sakslasi läksid just sisse, linnas nägin palju jaapanlasi, soomlased muidugi...“

„Soomlased on kitsid.“

„Mhm“

Vilomenja  vaatas Elviiret. Tollel oli hea mantel seljas, tasku oli musta niidiga nõelutud ja krae hästi kulunud karvaga jänesest.

„Kust sa selle mantli said? Eelmisel aastal olid puhvaikaga!“

„Turu peal oli kaltsukas müügis,  euroste kodinate kastis. Vabakudujatele, noh“

„Sul vedas, et enne kätte said“

Ilus pehme riie oli, sellise oleksid vaibakudujad ruttu omale kaltsuvaiba tarvis ära kahmanud.

„Kuidas tütrel läheb?“

„Kolmas kursus juba, sai linnavalitsusse praktikale. Ta on mul tubli!“

„Ta on sul tubli jah. Näe, mul poeg  jättis kooli pooleli, nüüd on Taanis, ajab torumehena raha kokku“

Vilomenja teadis, et Elviire  ütles seda nimme. Näe, tema poeg on rikas, minu tütar on ikka veel ülelpeetav...

„Mul tütreke tahab ikka riigitööle saada, seal hea karjääri teha. Mõne aasta pärast istub oma kabinetis, puhas ja kindel töö“

Vilomenja hääl oli külm nagu jääpurikas.

Naised olid pisku aega vait, teemad olid veidi libedale pinnale kiskunud.

Pole vaja kohe päeva alguses sedasi kiusu üles jätta, mõtles Vilomenja.

„Elviire, sa kogenud inimene, kuidas te oma korteriühistus  koerapidamisega kokku leppisite?“

Korteriühistu jutuks toomine oli hea mõte. Elviire oli ju ühistu juhatuses, tundis end  seepärast natuke  Vilomenjast  üle olevat. Ega ta siis tegelikult üle ei olnud, aga las ta tundis ennst siis seekord tähtsamana. Tööl ei tohi vngu ja riidu üles jätta, siis ei teeni kumbki..

Elviire pehmenes pilkselt.

„No me otsustasime, et kassi võib toas pidada, aga koera ei tohi, koerad on lärmakad..“

„Oi see oli tark otsus..“

„Tulevad!“

Jutt katkes poolelt mõttelt. Töö ootas.

Kibekähku toppisid naised kilekeepide servad pealistiiete alla peitu, sikutasid kulunud kampsikuvarrukad palitusuudest nähtavale, koukisid põuest välja näritud näoga konservitopsikud  ja lasid seljad küüru.

Kirikuuksest valgus välja selle päeva esimene bussitäis, seekord siis sakslased.  Eh, ega nemad ei olnud kunagi eriti lahked annetajad olnud, aga ikka paremad kui soomlased.

„Annetage vaestele vanainimestele, õnnistagu teid jumal...“

Kogemused,  kogemused olid need, mis lugesid.

Halb ilm oli ainult kasuks.

***

Istusin natuke üle tunni Kuberneri aias, silmad lossiesise platsi poole suunatud. Olid turistid, olid kerjusnaised ja nende kehakeel.

Mõtted sinna juurde on julm fantaasiamäng.

Ilm oli tõesti päris niru.

Kopp ees riigimaskoti otsinguist

Presidendivalimistesse võiks suhtuda tunduvalt fantaasiarikkamalt.
Mul poleks midagi selle vastu, kui ametit üle andev president seisaks seljaga ülesrivistunud, eesootavast suursündmusest elevil ja kahiseva-itsitava-niheleva kandidaatide rea (miline jäme kirjaviga siin ilutses... kandiTaadid.. kas siis naissoost ametissepürgijad on kandimemmed?) ees ja viskaks oma ametiraha lopsti üle õla krahmamisvalmis seltskonna poole.
Tulemus oleks juriidiliselt sama, riigi maskott järgmiseks valitsusajaks leitud ja šõud oleks ikka tõesti kogu raha eest.
Seekord nägime niikuinii peaaegu kõike.
Ma, tõsi küll, kogu aeg ei jaksanud end kurssi viia, seega küsin targematelt: ega trikoovoor ometi ära ei jäänud?

Joonatan tuli meelde

"Üks õun päevas hoiab arsti eemal".
Joonatan teadis seda, aga ta ei olnud kunagi eriti täpse käega viskaja olnud ja noh, õuntest oli ka kahju. Antoonovkaga võiks ju veel arsti peletada, see niisama kohe süüa ei sündinud, aga sügisjooniku nosis Joonatan parema meelega hoopis ise ära.
Kuigi võib-olla oleks siiski pidanud vanarahva tarkuse järgi talitama.
Köha hakkas Joonatani kiusama.
Arst pistis pulga Joonatani keele peale ja kaes kurku.
Ei olnud punane.
"Tore", ütles arst.
Arst pistis peenikese kraadiklaas otsapidi Joonatani põske piiksuma.
Ei olnud palavikku.
"Väga hea", ütles arst.
Siis käskis arst Joonatanil särgisaba üles sikutada ja pani stetoskoobi jääkülma otsa vastu Joonatani luiseid ribisid. Joonatan tegi selle peale ehmunud hiire häält.
"Iiihh..."
"Nonoh, nii hull see ka pole..!" lohutas arst ja kopsis stetoskoobiga kõik Joonatani roided ja nende vahed läbi nii eestpoolt kui seljatagant.
"Huvitav," ütles arst, "mis te ütlesite, kas te kurdate köha üle?"
"Köha kiusab tõesti" oli Joonatan nõus.
"Huvitav." ütles tohter veelkord ja klõbistas stetoskoobiga veel natuke mööda Joonatani selga.
Kurk on korras, palavikku pole, kopsud-bronhid ei sahise...aga kurdab köha... Arst mõtles natuke.
"Millal te köhite?" küsis arst Joonatani mõtlikult.
"Söögi ajal. Iga kord kui söön, kolmas päev juba. Näe, võtsin tänagi võileiva kaasa, aga sööma ei julge hakata, niikuinii tuleb jälle köha."
Ohhoo, mõtles tohter ja ütles "Ohhoo! Aga äkki on teil allergia millegi vastu, mis toidus on?"
"Näidake oma võileiba!"
Joonatan kõhkles natuke. Üks asi oli arsti peletamiseks õun ära raisata - see oli niikuinii naabri aiast pärit, aga võileib oli juba tõsisem ohver.
Kuid tervise jaoks ei tohtinud millestki kahju olla.
Joonatan sikutas tooli alt oma vanaisa portfelli välja ja tegi selle lukud klõpsti lahti. Üks läks kiiresti -klõps- teine võttis pisut aega -lõkalõkslõk..klõps...
Paberisse pakitud priske võileib totsatas lauaservale, Joonatan harutas paki lahti.
Ilus paks lihaviilakas kahe täidlase peenleivaviilu vahel. Kenasti ristikiudu lõigatud praetükk.
"Lihtsalt liha ja leib? Pähkleid, kala, muna, sidrunit pole?"
No mis see arst nüüd...Joonatan hakkas lausa naerma. Pähkleid ja sidrunit? Lihaleiva sees?
"Ei ole, aus lihavõileib on. Liha tegin üleeile ahjus valmis, hea paar päeva külmkapist lõigata!"
Ahsoo.
"Ja köha tuleb siis, kui midagi sööd?"
Pagana ilus lihatükk oli. Just parajalt küps, kerge koorik peal ja mitte liiga kuiva näoga.
"Söögi ajal jah. Läkasta või hing seest."
"Ahsoo...."
Arst jäi mõttesse. Pikk mõte oli, käsi, mis mõtlema hakkamise alguses oli otsaees vajus algul põse peale, sealt lõua alla ja äkki nägi Joonatan, kuidas tohter liha küljest äärmise, just selle kõige mõnusamalt  krõbedaks küpsenud nurgakese lahti sikutas ja lopsti suhu pistis.
Arst ei saanud isegi aru, kuidas see nii juhtus. Lõunani oli tegelikult aega ka ja kõht nurises juba ammu, aga et see käsi nüüd sedasi...
Joonatan ei julgenud midagi öelda, arst ikkagi..
Oleks ta midagi öelda söandanud, poleks ta seda teha saanud niikuinii.
Arst läks äkki näost punaseks nagu peet ja hakkas läkastama nii, et koridori pealt juhtumisi mööda läinud õde arstikabinetti sisse tormas.
"Vett!" kähises arst köhahoo vahele, "ruttu vett!"
"Vot, just, mul on just samasugune köha!"  taipas Joonatan kõrvalt hõigata.
Õde jootis arstile klaasiga vett sisse, kohe mitu klaasitäit läks üles, teist sama palju läks alla arstikitli rinnaesisele ka.
Tasapisi, võttis aega mis võttis, uputas õde arsti köha ära. Mõni üksik kähe köhatus, punaselapiline nägu ja tohtri nabani vettinud kittel olid pea ainsad jäljed, mis toimunut meenutasid.
Ahjaa, võileib lauaserval ka muidugi. Kaks peenleivaviilu nende vahel pikutava ühest nurgast sakutatud lihalõiguga.
"Viska oma praad minema ja su köha on kadunud!" kähistas arst.
"Sa oled sinna kogu alevi pipra vist peale pannud, hull mees!"
Joonatan solvus. Hull ta nüüd küll ei olnud. Ja üleüldse...no läks topsil kaas pealt, siis läks. Sööki pole raisata!
"Sa oled terve nagu hobune," ütles arst, "mine lihtsalt koju ja mata oma praad maha, hoidku jumal, et sa seda koerale ei anna! Looma ei tohi piinata!"
Joonatan solvus veel natuke.
Ta ei saanud küll täpselt aru, ka "hobuse" peale või sellepärast, et liha koerale anda ei tohtinud.

Kodus võttis Joonatan näpitud võileiva kotist välja ja vaatas seda mõtlikult. Ilus võileib oli, magusa leiva ja mahlase praega.
Siis kehitas ta õlgu, võttis kapist kannu, valas pangest selle head külma vasttoodud kaevuvett täis, ohkas ja haukas suure ampsu lihaleiba.

Lihtsalt blogindusest raasuke

Täna öösel oli külm.
Huvitav...paar nädalat on aed olnud täis purjus liblikaid, ikka on ju käärima läinud õunu muru sees peidus, liblikakõrts missugune...kuidas nemad selle öö üle elavad?
Niikuinii tuleb varem või hiljem hommik mil nad enam ei ärka.


Elan peale pikka blogikoomat tasapisi sellesse maailma jälle sisse.  Loen ikka palju, palju enamaid kui kõrvale lingitorni mahub, mõnda põgusamalt, mõnda järjepidevalt. Moe- ja ilublogidega pole mul enam suurt midagi peale hakata, titeblogid tekitavad aeg-ajalt äratundmisrõõmu - ahhaa, saite nüüd, kõik on just nii nagu vanasti! Trenniblogid... ma pole siiani selgeks saanud, mis loomad need väidetavalt füüsilise pingutusega kehas tekkivad endorfiinid on, küllap ei ela nad minu kodukandi metsades.

Jajah. Ving-ving-ving.

On blogisid, mille lingi tõenäoliselt lisan varsti (kui laiskus korraks järele annab) oma nimekirja, on neid, mida loen, kuid salgan. Selle viimase "blogisid"  võiks vabalt ainsuses  kirjutada.

Mul on tunne, et ma jälgin juba alanud rongiõnnetust. Kõik, lõpp, teha pole enam midagi, jube pauk käib kohe, aga mina vaatan ja vaatan, küsi veel hetke õuduses ette sirutatud, nagu see aitaks.
Vaesed kaasreisijad, kes tegelikult ju sündisid sellesse "rongi".
No ja ei saa jätta lugemata ka ...äh, vähemalt ei näri ma küüsi. Las see pahe siis olla.

Õunad

"Kohvi?"
"Teed. Anna teed. Sidruniga, sul on sidrunit ikka?"
"Mhm"
Vaatasin ringi, köögis oli justkui midagi puudu.
"Kus su toolid on?"
"Otsas"
Tõepoolest ei olnud ühtegi istumisalust näha. Imelik. Väga imelik... Toetasin selja vastu seina, kuum tass kõrvapidi näpus. Ootasin, teades, et ta räägib niikuinii.
"Sa mu vanaema mäletad? Karm memm, kui aias oli peenar, siis pidi see olema ideaalses korras, mitte üks umbrohulible ei tohtinud sellel ilutseda. Kahtlustan, et ta ootas nende tärkamist, sõrmed juba haardevalmis. Tilliread külvas ta nööri järgi ja porgandeid harvendas joonlauaga..."
"Nüüd küll liialdad!"
"Ise nägin!"
"Kuule...tore jutt, läheme istume verandale?"
"Toole pole."
"Tuppa?"
Toas oli diivan. Teetassiga lebo muutus kohe tükk maad mõnusamaks.
"Vanaema ei sallinud lohakalt tehtud asju. Ah, sa teadsid teda ju natuke.
Marjakorjamist mäletad? Põõsas pidi tühi olema. Nii tühi, et hoidku jumal kui sealt kaks marja veel leida oli, kohe said laristaja märgi külge..."
Jep. Mind ei tahtnud see pedandist mutt peale esimest katset enam aias kunagi näha.
"Iga õunaviss pidi mahlaks või moosiks saama. Oh pagan küll, sügis oli üks jube aeg. Terve aiaharimiaaeg oli jube, aga sügis...ma proovisin ükskord plekilisi õunu kompostihunnikusse sokutada...kurat, ma sain kõigepealt kere peale ja siis pidin need õunad moosi jaoks ära puhastama! Õunakooreteed ei või ma siiani juua, kogu see terve sügise moosidest ülejäänud pahn kuivatati ära ja joodeti talvel sisse..."
"Mulle küll meeldis sinu juures käies talvel teed juua. Moosiga... "
"Sa ei kujuta ette....kujutle, et sa pead seda iga päev jooma. Iga päev! Kui keeldusid, olid tänamatu tatikas, kui jõid, kuulsid kui kalliks sa talle lähed!"
Jutt muutus ebamugavaks.
"Sa räägi toolidest..?"
"Räägin ju."
"Sa räägid oma füürervanaemast. Räägi toolidest."
"Sama teema ju. Õunad. Ma ei kannata õunu. Ära visata ka ei saa, siis näen öö läbi vanaema unes. Vanaema ja kompostihunnikust korjatud õunu."
"Toolid!"
Paistis, et jutt läheb ilma meeldetuletuseta jälle uitama.
"Nüüd korjan ma õunad kilekotti ja panen värava taha. Maha ei saa ju panna, koerad kusevad täis. Eks ma siis tooliga panen. "
Nägu oli mul vist...nõutu.
"Aga tool varastatakse iga jumala kord ära. Iga kord! Isegi nii on tehtud, et õunad on alles, aga tool lännu."
Viimaste sõnade ajal laiutas rääkija ootamatult oma käsi, see ei olnud isegi nõutuse väljendus vaid pigem nagu linnutiibade rapsak maasttõusmiseks.

Tundsin, kuidas kusagilt sisemusest hakkas välja trügima pupsuv naer. Piinlik oli, kuid pidurdada naeru olnuks sama hea kui proovida meres lainet tagasi ajada. Vaatasin naeru käes luksatades süüdlaslikult võõrustaja poole....ka tema naeris. Alguses vaikselt, siis juba pisut ulakalt ja lõpuks ei suutnud me naerdes isegi pisaraid tagasi hoida....kõht oli valus, hingamine justkui astmaatikutel ja naersime, naersime, naersime...

Kodutee venis pikale, kiiret ei olnud kuhugi ja võõrastesse aedadesse piilumine võttis samuti oma aja. Ilusad aiad olid. Põõsaste ladvus veel mõned marjakobarad ning ubinapuud täpilised kui tähistaevas.
Mõnel tänavanurgal sai jalgu puhata toolidel, mis justkui ei kuulunud sinna. Üksikud hüljatud istumiskohad tühjade tänavate veeres. Nii hea mõte...

***

Tulekutee ääres laius hiiglaslik kanepipõld. Niisiis olen sel aastal näinud
Eestis esmakordselt õisi täis linapõldu, haprana näivat tatrapõldu ja nüüd siis ka üleannetut itsitamist esile kutsunud kanepipõldu.

"Mis sa arvad, kes presidendiks valitakse?"
Küsimuse esitamise toon jättis mulje, et sellest saab sõltub mu soovi täitumine.
Armas aeg, ma tahtsin ju ainult paati laenutada!
No...mul on varjatud andeid ja üks neist on poliitikast mittehuvituva kana mängimine.
"Ee..mmm..nomaitia täpselt....ega ei oskagi...las targemad..."
Venitasin juttu nagu kummiliimi, sest peaasi, seltsimehed, oli leida paat! Ptüi, peaasi, seltsimehed, oli kätte saada paadi võti!
Küsija andis lõpuks alla. Ma arvan, et ta on juba valmis kirjutanud petitsiooni mustandi, milles nõuab minusugustelt valimisõiguse ära võtmist.

Peremehe arust aerutati paat pidevalt valesse kohta. Milline on õige koht, keeldus ta ka piinakambri ähvardusel teistele ütlemast. Igatahes oli üks valitud paigust liiga kalda ääres, teine kaldast liiga kaugel ja kolmandas ei olnud kala. Tolle viimase jama kohta ei mõistnud muud öelda, et tuuker, kes kalu õnge otsa installeerima pidi  ei jõudnud piisavalt ruttu meile uude paika järele. Putin, sunnik, maksis talle lihtsalt rohkem.

Nüüd peab patendiametisse minema.
Paadipõhjale sai  kraabitud vihmausside konksu otsa installeerimise rakise prototüübi tööpõhimõte. Ei tea, kas peaks paadi Toompuiesteele kaasa tassima?