Olueluline-eluoluline

Tööl on rahulik aeg. Noh, peaaegu rahulik. Öösiti ei kirjutata enam nii palju, seega hommikul varavara tööle jõudes ei ole kusagil mingit pampapõlengut mida kohe kustutama peab, enne kui siin- või sealpool ookeani hädalised tuttu on läinud. 

Istun, kuulan oma mõtteid ja sumbuurset tööstusmüra akna taga ja mõtlen pensioni peale. Et kas minna või olla. Praegu veel on kaalud olemise poole viltu, ahne olen, maailma tahan näha, kalamarja ja laadasinki süüa. Kalamarja tegelikult ei taha, pole need kalamunad midagi nii erilist, korralik praetud räim on palju tegijam. Pealegi, ei väsi kordamast, ma oskan oma tööd ja enamik kolleege on toredad, ainult uus ülemus on... ok, vaatame veel. 

Kui ma kunagi peaksin kiirustades pensionile jooksma on tema roll selles suur, uskuge mind. 

Tohtrid kasvatasid mu kehavedelikest mingi jõleda bakteri üles, võitlesid sellega laboris, matsid labori koos langenutega betoonsarkofaagi alla ja eilsest sain apteegist tabletid, mis loodetavasti aitavad. Just "loodetavasti", sest olevat mingi eriti antibiootikumiresistentne elukas. 

Aga ei salga, juba lootus, et elu läheb paremaks annab jõudu. 

Kui juba terviseteemadele jutt läks, ealised iseärasused, ju nõu, siis käisin kalli raha eest oma põlve ultrahelis uurimas. Mitte mingit häda ei leitud. Siis läksin koju ja avastasin end õue pealt selili taevast vahtimas, ilus oli. "Täiesti terve" põlv läks jälle suunda kuhu ei tohiks ja mina loomulikult heitsin seepeale pikali. 

Tagantjärele tarkusena mõtlen, et oleksin siis kohe minema traumapunkti selle koivaga, natuke läks paiste, raasuke põlveõndlast siniseks jne, aga Väikelinna Traumapunkt, eksole, halvad kogemused. Vahepeal on kaks korda enam-vähem sama jama juhtunud, pisut kergemas vormis, ortoos on nüüd mu püsigarderoobi osa, pole parata. 

Aga mitte "kas" vaid "millal" on kord mil põlv kõvasti paugub ja siis lähen kasvõi Tartu emosse. Võimalik, et saan sealt teada, et niimoodi nüüd jääbki, aga olgu siis selgus, sest jalutuskepp, mida kasutada, mul juba on. Mitte veel kasutusel, kuid ootel. 

Sellesama põlvega seoses sain paar päeva tagasi mõnusalt naerda. Olin just sõidust tulnud, tehasekoridori pidi oma laadimisjaama poole liikumas kui seljakotis telefon helises. Näpu vahel olid arvutikott ja väike kilekott turvajanõudega, jäin seisma ja panin need kaks põrandale varvaste vahele püsti, et seljakotist lõugaja kätte saada. 

Äkki kuulsin selja tagant samme. 

Kitsas koridor, viisakas on koomale tõmmata. 

Loomulikult tegin, varvaste vahel olevaid kandameid kokku surudes jänkuhüppe kõrvale, et mitte nii palju ruumi võtta. Loooooomulikult mõtles mu põlv, et "tühja sa hüppad!" ja laksatas paigast. Kukkusin seljaga vastu seina, jäin küll ilusti püsti, kuid kott läks kummuli. Selja tagant tuli üks meesterahvas, kes mu koperdamist nähes kohe appi tõttas, korjas arvuti ja sussikoti tee pealt ära seina äärde, endal kätud värisesid kohkumisest, aga ses värisevas käes oli kokapudel. Coca cola vusises korgi alt arvutikotile ja sussikotti, mees oli paanikas arvuti pärast (aga kott oli märg ainult väljastpoolt), märkamata, et kingakotti jõudis pea veerand pudelit tema jooki. 

Rahustasin kolleegi maha ja saatsin minema ja kui ise liikuma sain tegin tsehhis sussikoti põhja augu. Vesist rida jagus pea saja meetri peale, kõndisin ja tilkusin nagu põiepidamatusega suslik. 

 Sussikott läks äraviskamisele, papudel endil pole häda midagi. 

Arvutikott läks geiks kätte ära, muudkui vikerkaaretab. No hea küll, see on nüüdseks juba taevastele radadele läinud töökaaslasest aknale jäänud prisma vigur, aga ilus on ikka vaadata. Peab koti pesumasinasse viskama, loodetavasti on meeles enne arvuti välja võtta. 

Öösel kiljus rebane õues. Ma arvan, et see oli rebane, šaakal võis ka olla, mine neid elukaid tea. Südaöösel kiljus, kella kahe ajal olid veel veidramad hääled, käisin seepeale õues ja kanade juures ja veel natuke õues - kedagi ei näinud. Mul on koduloomade osas pisike paranoia, ega see enne paari aastat üle lähe. Koduloomade endi paranoia õueskäimise osas on üle läinud, W sõnul oli eile 80% eluskarjast vabatahtlikult päevitamas käinud ja ka loomproduktide tootmine toimub ühtlaselt kõrges tempos. Viisaastaku tulemused nävad ees helgelt säravat. 

Kevad tuleb iga päevaga lähemale. 

Õunamahla juba olete teinud?