On hommikuid, mil ärkan silmade särades, rullin kõigist kellel pole õnne mu eest õigel hetkel pageda üle nagu optimismist lõhkema hakkav okassiga jättes enda järgi maha lamavatest inimestest koosneva oigava sillutise ja lahendan maailma jaoks olulisi probleeme ühe käega ning lauldes. See viimane tekitab oigava sillutise ka vasakule ja paremale, kõrvavalu, kui mäletate, on hirmus asi.
Ja siis on täna.
Hommikul mil pean olema õnnelik kui tööle jõudes ei näe ma välja nagu supermän, trussikud seeliku peal ja koju unustatud läpakas on pisim mu muredest.
Kalale pole ammu jõudnud, seeni on nii vähe, et metsas käies on parme ka enam kui seeni. Mustikad...on ka kusagil.
Nii hea on viriseda, jess.
Muide. homme on reede.
Mul on veerendsaja euro eest välja võtmata lotovõite, kõik puha kaheeurosed pudinad, üks viieeurone ka sekka. Kus mu miljon on, küsin ma?
Niuniuniu.
Peaks naistepuna teed jooma, suvelõpu nukrus kiusab.
Praegu teen töölaua taga nägu, et mul on käsil mingi ülioluline teema. Kõrvaklapid peas, aga sealt ei tule midagi, mõnus vaikus.
Lõuna ajal teen põike Norra allikale, lähen toidan parmusid. Keegi peab ju nende peale ka mõtlema.
Kuidas teie hakkama saate, kui hinges on madalrõhkkond ja peas vilistab tuisk?
Äh, mõtlesin, et ehk läheb vingutuju üle, aga no ei lähe.
Lugesin uudist Viivikonna asunduse lammutamisest.
On neid, kes on poolt ja neid, kes vastu.
Olen seal käinud ekskursioonijuhiga, kellel see lammutamine raasugi ei meeldi. Talle ei meeldinud ka tanki äraviimine. Kui ikka teenistus sõltub taoliste konfliktarhitektuursete kohtade olemasolust võib isegi Tšernobõli elamiskõlblikuks muutumise üle jaurata. Koonduslaagrite sulgemist võib ju ka vaatamisväärsuse kadumisena esitada, toosama ekskursioonijuht tegi isegi Ivangorodi võidupühast omale rahapõrsa.
No ma ei teeeaaaa...
Postitused
Linnahall. Kopli liinid. Türisalu raketibaas. Sarnased arutelud on käinud kümneid aastaid ja pole kuhugi jõudnud peale selle, et money talks.
VastaKustutaKui suur on viivkonna-turismi käive ja kasum aastas?
Eks need numbrid on tollel šokiturismi-spetsialistil olemas, ta oma raha on tolles tiigis leos. Ei ole seal teisi kolajaid, kui ehk mõni omal käel uudistaja maha arvata.
KustutaViivikonna inimesed ise vaevalt sentigi näevad. Omal käel kolajal pole seal kellelegi mingit raha anda, isegi kui tahaks
KustutaHm, kas sa veenad mind või lihtsalt nendid fakti?
KustutaTere. Esimene anon olin mina, Kaur, valest arvutist. Teine on keegi teine.
KustutaViivikonnas olen käinud. Ma ka ei tea.
Mhm, esimene oli sinu käekiri, teine ajas tiba segadusse.
KustutaViivikonnas tegin pilte ja...kustutasin ära. Selline düstoopia ei olnud minu jaoks, see oli nagu avatud kirstuga matus.
On päris suur kogukond "hüljatud Eesti", mis avastab ja kolab piki mahajäetud hooneid. Eriti selliseid, mis ei ole avalikult hüljatud, kuid kust on välja kolitud ja aktiivse omanikuta.
KustutaMa soovitan sületäie kraamiga kaablitesse takerduda, selle käigus haamer varbale pillata, noaga näppu lõigata ja pea vastu ukseposti lüüa. Kaovad kõik emotsioonid peale siira hämmingu.
VastaKustutaEga sa ometi oma päeva ei kirjeldanud..😳?
KustutaÕnneks olen ma kõva peaga.
KustutaKõva varbaga😄
KustutaMul on väike haamer.
Kustuta"Kuidas teie hakkama saate, kui hinges on madalrõhkkond ja peas vilistab tuisk?"
VastaKustutaKehvasti.
Täna nt norisin kõigepealt abikaasaga tüli aga ta ei võtnud vedu. Nõrk, ma ütlen! Siis saatsin plärtsuva vastuse ühele advokaadile lootuses, et see närvi läheb ja siis oleks saanud tükk aega meilitsi sappi pritsida. Nagu needus, on sellel täna mingi ingel õla peal istumas ja sitavares pole vastanudki mulle. Nõrk!!!
Kolmanda variandina hammustasin rasedal kolleegil pea otsast, sest ma ei vali siin mingit kõrget rada omale. Sellega läks nats paremini, sest kolleeg ehmatas ära ja lõpetas ruttu kõne.
Mitte ükski neist nõmetsemistest, hommikune trenn ega kohvi mu lemmikpuhvetist ei ole mu enesetunnet aga grammigi paremaks teinud. Go figure!
Ma võtsin kunagi ravimit, mille kõrvaltoimeks oli riiakus. Päris hirmus oli, eriti siis kui keegi vedu ei võtnud kui ma jõuliselt tüli üles katkusin....
KustutaAi kurja......ega tea, vbl keegi on miskit riiakuse ravimit mulle salaja kohvi sisse sokutanud siin. Õnneks siiski keegi täna tülitseda ei tahtnud ja nüüdseks olen suutnud maha rahuneda. Eks järgmine kord jälle. :)
KustutaMa vist jätaks ka Viivikonna alles. Las ta olla, igasugu turismi hararstajatele oma. Kui juba ehitisvingule läks, siis Pärnu - no sa püha püss, kas ei võiks muust maailmast õppida, KUI nõme on oma rand täis ehitada. Näiteks Belgiast, kellest võib hädapärast arugi saada, neil ainult 63 või 68 km rannajoont (alati läheb meelest ära, palju täpselt) ja igaüks tahab ampsukese, inimesi samas 10x rohkem kui meil. Me võiks ometi aru saada, et tühjus ja avarus on meie tugevused, aga ei, ehitame otse liivale kvartalisuuruse Pardi-spaa. No kas saab veel midagi nõmedamat olla. (Ja kes need üldse on, kes kogu aeg spaas käivad - teised inimesed, poolaalsi, minu lähedal - ök!). Ja isegi vanadele, ilusti taastatud majadele keerame mingi vindi juurde, et oleks ikka overkill. Näh, ma polnud üldse vingu tujuski, aga kui on õige teema, saab otsa lahti ja tuleb nagu paisu tagant.
VastaKustutaEesti linnadel on komme oma maa maha müüa ja siis imestada, kui eraomanik seal ehitama hakkab. Tallinn oli vist kõikidest Euroopa pealinnadest kõige väiksema munitsipaalmaa omandusega, st linn on väga virgalt oma maa maha ärinud paarkümmend aastat tagasi. Ja nüüd on planeeringute tegemisel linnal käed lühikesed, sest omanikul on õigustatud ootused...
KustutaJälle Kaur kusagilt mujalt.
Kustutanii ranna ligi ja enam-vähem iga-aastases üleujutustsoonis tekib küll juba ehituskeeluvööndi küsimus. Et kas sellest tehti erand ja kui, siis miks.
KustutaMul fakte pole, aga tõenäoliselt "money talks".
KustutaKehval päeval hoian omaette. Otseselt tüli kiskuma ei lähe, aga kui keegi norib, siis ka saab.
VastaKustutaliis