Draakon, vihmauss ja lepatriinu

 

"Kus me oleme?" sosistas Henrietta kitsas pappkastis vaevu hingates.
"Kui sa seda veel ei tea, siis ilmselt mitte enam seal, kus me enne olime," nähvas Matroon.
"Siin on nii kitsas, et mu nokk on kellegi tagumikus," kaebles Hädavares.
"See on minu p**se," ütles Sitavares. "Ma pole palunud sul oma nokka sinna toppida!"
"Palunud, palunud, siin on nii pime, et ma ei näe s*ttagi ja jumal tänatud, sest sul on jälle nädal aega vann võtmata," õiendas Hädavares.
"Kas keegi teab, kuhu meid viiakse?" küsis Nudist. Keegi ei vastanud. 

Auto mürises, pappkast kõikus. Järsku jäi kõik vaikseks. Kast tõusis lendu, rappus veel ja avanes järsku. 

Kanad pilgutasid ootamatus valguses silmi, julgemad ajasid end jalule. Nende ees oli väike kanala, hoopis teistsugune kui suurfarm. Seintel munemispesad, 2 akent, nurgas imelik hõbedane õrs, põrandal saepuru, nurgas jooginõu, keset ruumi söötur ja veel midagi. 

"Kas see on uus kodu?" küsis Henrietta.
"Paistab nii," ütles Matroon ja kargas otsustavalt kastist välja, virutades möödaminnes vihase nokahoobi kätele, mis kasti kaant avatuna hoidsid. Oleks ta inimkeeli rääkida osanud, oleks ta Juha Vuorineni lemmiklause lendu lasknud. Hädavares ronis Matroonile järele ja vaatas ringi. Sitavareski järgnes ja keksles külg ees sööturi juures lebava objekti suunas. 

"Mis kurat see on?" imestas Sitavares.
"Ära mine, see on pomm," karjatas Nudist, kes piilus ikka veel üle kasti serva.
Matroon astus ette ja toksas pommi nokaga. Maigutas ja matsutas. "Söödav, isegi väga hea, ma ei tea, miks nad farmis meile selliseid asju ei andnud!" See info tõi kogu kanakamba kastist välja ning peagi olid kõik harjani poolikusse arbuusi kaevunud. 

Esimene nädal möödus sisekanalas. Kanad sõid. Kanad jõid. Kanad munesid. Kanad kraapisid saepurus. Kanad võtsid liivavanni, isegi Sitavares. Kuigi ta oli Sitavares edasi. Kanad magasid. Aga mitte õrtel, vaid soojustatud põrandakuudis. Eluke tundus täitsa ilus ja turvaline. 

Seitsmendal päeval juhtus midagi. Üks akentest osutus luugiks, mis oli järsku pärani. Sealt paistis päike, rohelus, tuhises sisse värske õhk.  

Matroon kargas õue. "Tulge ka," ütles ta. Keegi ei liikunud.
"Noh, mis te passite, mida te kardate?"
Hädavares ronis mööda redelit aknalauale ja piilus välja.
"Seal on midagi."
"Mis?"
"Ma ei teaaaaa..., aga ma kardan!"
Sitavares venitas redeli keskmiselt astmelt kaela pikaks ja kiikas õue.
"Draakon!"
Kõik tardusid, peale Matrooni, kes neelatas ja tiivavuhinal tuppa tagasi kargas. "K-k-k-kus, ma ei näinud teda?!"
"Ta peidab end hästi!"
"Väljas on täiesti draakoniilm," teadis Henrietta.
"Mina olen kuulnud, et seal elavad rebased."
"Ja kullid."
"Ja nugised."

Kõik taganesid. Osa puges talvekuuti. Võeti vastu otsus, et õue ei lähe. 

Järgmisel hommikul avati luuk uuesti. Ja ülejärgmisel. Ja ka edaspidi. Kanad püsisid sees. Inimesed ootasid. Draakon ootas.

Lõpuks sai inimestel kannatus otsa. Ükshaaval rabati kanad põrandalt kaenlasse ja lükati üle luugi õue. 

"Ma ei ole selleks valmis!" karjus Hädavares
"Ma ei ole paraplaan," kisendas Sitavares naadipuhmasse maandudes.
"Ärge-ärge-ärge tehkeee!" kiljus Nudist. 

Plärts. Plärts. Plärts. Kuni kõik 10 olid õues. Nad tardusid. 

Draakonit ei paistnud. Matroon astus ühe sammu. Veel üks samm. "Kuulge..." Ta nokkis nõgesepõõsast. "Pole paha."
Kanad said tardumusest üle ja hakkasid kana-asju ajama. Kuni tekkis uus probleem. Kuidas tuppa tagasi saada? Kümnest viis leidis luugi üles ja sai enne pimedat kodukuuti.
"Ma lihtsalt ei tea, kus mu kodu on," ahastas Sitavares hämaruses ning otsustas seinale toetatud vana traktoriratta taha magama pugeda. Sealt, ühes muude jobukakkudega, toimetati ta taskulambi valgel käsitsi kanalasse. 

Kui viimane kana aknast sisse lükati, olid viis jobukakku keset pimedat kanalapõrandat. Nad lösutasid. 

"Homme alustame streiki," teatas nördinud Hädavares. "See oli alandav!"
"Jah, me ei mune enam," teatas Nudist.
"Mitte ühte muna," kinnitas Sitavares.

Järgnevad päevad oli pesakastides vaid kolm muna kümne kana kohta. Streigimurdjaid leidub alati!

Luuk tehti igal hommikul endiselt lahti. Neljandal päeval peale koletut vägivalda juhtus ime.
Henrietta astus luugi juurde. "Ma lähen vaatan natuke."
"Ära mine," ütles Hädavares.
"Miks?"
"Draakon!"
Henrietta astus õue. "Teate..."
"Mis on?"
"Siin on soe, päike."
Üks kana hüppas veel luugist välja. Siis teine.
"Siin on muld ja mullused lehed," teatas Nudist siblides.
"Ja NAAT!"
"Mis see veel on?"
"Snäkk on, vitamiin!"

Järgnes esimene vihmauss. Matroon tõmbas selle maast välja.
"Daamid, me oleme puhvetis!"

Järgnes kaos. Kanad tuhnisid maad nagu purjus juhiga ekskavaatorid. Naat. Vihmaussid. Putukad. Rohulibled. Teod. Kõik läks nokast alla. 

Hädavares vaatas taevasse. "Kas päike võib meid ära põletada?"
Nudist raputas oma kahvatuvõitu lopsakat harja "meil ei ole päikesekaitsekreemi!"
"Kui kana hakkab SPF 50 kasutama, siis on tsivilisatsioon lõplikult pe**es, selliseid asju pole isegi TikTokis" teatas Matroon elutargalt ja kugistas ühe eriti rasvase tõugu. 

Matroon: see kõige püstisema ja punasema harjaga

Sellest päevast hakati vabatahtlikult õues käima. Alguses ettevaatlikult, siis aga järjest kaugemal ja kauem.
"Draakonit pole, lendas vist juba lõunasse" õitses Sitavares.
"Pole olnudki."
"Sa ei julgenud neli päeva õue minna!"
"Ah, need vanad asjad..."

Ühel hommikul kuulis Matroon aia tagant imelikku häält. Brrrrrrrrrrrrrrr...

"Mis pagana asi see on?" küsis Hädavares aia äärde tormates. Brrrrrrrrrrrrrr... "Draakon!" kiljatas Hädavares.
Matroon ajas kaela pikaks. Aia taga liikus midagi madalat ja punast. Mustade täppidega.
"Pekki küll, see on lepatriinu," teatas Sitavares.
"Lepatriinu?" küsis Henrietta. "Miks ta nii suur on?"

Kõik olid aia äärde kogunenud ja vaatasid. Lepatriinu liikus aeglaselt mööda muru edasi. Brrrrrrrrrrr...

"Ta ei lenda, lepatriinud lendavad," ütles Henrietta.
"See ei lenda!?"
"Võib-olla on värdjas!"
"Ta on lihtsalt paks!"

Lepatriinu sõitis edasi. Brrrrrrr.... Jäi seisma, tagurdas, pööras ja sõitis edasi. Brrrrrrrrrr...
"Täis on, vä" uuris Sitavares. "Mida ta teeb?"
"Muru närib," vastas Henrietta.

Lepatriinu sõitis neile lähemale. Brrrrrrr... Hädavares taganes. Lepatriinu jõudis aia äärde.
"Tere," ütles Matroon.
Lepatriinu ei vastanud. Brrrrrrrrrrr...
"Kui ebaviisakas. Sigudik sihuke," pahandas Henrietta.
Sitavares noogutas.

Brrrrrrr...