Lehed

teisipäev, 10. veebruar 2026

Laisik (juturong)

 

Uksekell helises. Milvi ehmatas, sest ei oodanud kedagi. Veera oli hommikul juba käinud, kohv oli joodud ja köögipõrand pühitud, päev pidi rahulik tulema. Teine tirin tuli kohe otsa, pikem ja nõudlikum. "Juba tulen,“ teadustas Milvi valjusti. Hea oli harjutada, hääl ei tohtinud pehmeks jääda.

Ukse taga seisis Mauno. Milvi poolõe Leida poeg. Milvi tundis ta kohe ära: pikk, natuke lontis, sama nina mis Leidal, ainult et vähem kõver. Tema kõrval seisis noor naine, liiga õhukeses mantlis ja liiga uue soenguga. Nende vahel toetus seina vastu midagi suurt, halli riidega kaetud, rihmad ümber.

"Tere, tädi Milvi,“ ütles Mauno rõõmsalt, nagu polekski viimasest kohtumisest viis aastat möödas olnud. "Tere,“ vastas Milvi ettevaatlikult. "Kas keegi on surnud või tahate laenu?“

Tütarlaps naeratas ebalevalt. Mauno köhatas. "Ei-ei, kõik on elus. No… põhimõtteliselt. Ja sa ei ole veel minu elukaaslase Airiiniga tuttav, ma olen talle sinust palju rääkinud, nii hästi kui sina, ei küpseta keegi, tädi Milvi“. 

See oli kahtlane vastus. "Tulge siis sisse,“ ütles Milvi lõpuks. "Uks ei hammusta. Mina ka enam eriti mitte.“ Ka hall ese lükati esikusse. Riie vajus natuke viltu ja sealt alt ilmus karvane küünar või käpp või... Milvi kissitas silmi. "Mis see on?“

Mauno vaatas pruudile otsa. Pruut noogutas. "See on Laisik,“ ütles Mauno. "Laiskloom.“
"Mis asi,“ küsis Milvi aeglaselt, täht-tähe haaval."Laiskloom, noh“ kordas pruut. "Päris. Väga rahulik.“
"Ma näen,“ ütles Milvi. "Tal on juba karvad põrandale aetud ja ta pole isegi välja võetud.“

Riie tõmmati puurilt. Sealt vaatas vastu nägu, mis nägi välja nagu keegi oleks ahvi ja vana mehe kokku seganud ning siis asja pooleli jätnud. Laisik pilgutas aeglaselt ja sirutas pea Milvi suunas ja noogutas tervituseks justkui oleks ta Milvit juba aastaid tundnud.

"Te tahate SELLE mulle jätta, vä“ ahastas Milvi. See ei olnud küsimus.

"Ainult kolm nädalat,“ ütles Mauno kiiresti. „Meil on reis. Piletid ostetud. Tal on kõik vaktsiinid tehtud. Ta sööb täitsa tavalisi asju, kurki, porgandit, paprikat, pühapäeviti saab mustikaid. Ja ta magab enamasti.“

"Kus,“ küsis Milvi.
"Kus juhtub,“ ütles pruut. "Ta on väga vähenõudlik.“

Milvi pani käed puusa. "Ja miks ta reisi ajaks Leida juurde ei lähe“?
Mauno vaatas maha. Pruut ohkas. "Eelmine kord,“ alustas Mauno, "läks natuke… käest ära.“
"Kass,“ ütles pruut. „Leida kass.“
"Kassiraip,“ täpsustas Milvi automaatselt.
"Jah. See kassiraip kiskus Laisiku nina lõhki. Laisik sai ehmatusest šoki .. ja siis,“ jätkas pruut, "ronis kapi otsa ja kui Leida teda alla kiskus, sai epilepsiahoo ja eee...“
"Kuses,“ kraaksatas Milvi. "Ma tean, mida loomad teevad.“
"Kaarega,“ lisas Mauno vaikselt. "Otse alla, uuele lambanahale kamina ees. Ema karjus kaks päeva.“
"Ja kass?“ küsis Milvi. "Elab,“ ütles Mauno. "Aga solvunud, ei tule mulle enam ligigi.“

Laisik sirutas end aeglaselt avatud puuri ukse poole ja pani oma suures küüned parketile. Küll klobisesid! Laisik vaatas Milvit süütu sõbraliku pilguga.

"Kas ta hammustab,“ küsis Milvi."Ei,“ ütles pruut.
"Aga kraabib?“
"Ei, üldse mitte.“
"Kas ta muidu ka kuseb?“
Pruut vaikis.
"Ta tunneb emotsioone,“ ütles Mauno lõpuks.
"Mina ka“ ütles Milvi. "Ja vaata kuhu see mind toonud on!“

Laisik tegi häält. Midagi ohke ja saumikseri vahepealset.

"Mul on vaibad,“ teatas Milvi.
"Tal on mähkmed ka,“ ütles pruut kiiresti. "Mida?!". "Ei,“ ütles Milvi. "No ei!“

Uksekell helises. Loomulikult. Milvi tegi ukse lahti. Veera. "Ma tulin suhkrut laenama,“ ütles Veera ja kiikas esikusse. "Mis sul seal on?“
"Probleem,“ ütles Milvi.

Veera astus sisse. Laisik keeras pea Veera poole. Veera ahhetas. "Issand kui armas,“ ütles ta. "Nagu unine vanaisa.“
"Ta kuseb kaarega,“ ütles Milvi. Veera noogutas. "No kel meist vahel seda juhtunud poleks.“

Mauno ja pruut vaatasid lootusrikkalt Milvile otsa. Milvi vaatas Laisikut.
"Kolm nädalat,“ ütles Milvi lõpuks. "Nii kui üks kord vaibale kuseb, läheb rõdule elama.“
Laisik pilgutas aeglaselt. Oli vist nõus. 

Külalistel hakkas järsku kiire, keegi ei soovinud kohvi ega singiga praemuna, olgugi, et head munad olid. Elviira kanade toodang. 

Kui uks külaliste järel kinni läks, istus Milvi ohkega köögilaua taha. Laisik võttis küünte klõbinal suuna elutoa diivani poole.

**********

Tegemist on avatud järjejutuga - sellest, mis sai edasi, võib kirjutada kommentaaridesse või saata e-postiga. 

Ja kui edasi avate, näete järjelugusid teistelt autoritelt:

                                                                   

     **********

Lendav Konn

Kui uks külaliste järel kinni läks, istus Milvi ohkega köögilaua taha. Laisik võttis küünte klõbinal suuna elutoa diivani poole. 
Veeral oli suhkur puhta meelest läinud. Ei kärsinud kohe köögilaua taha istuda, piilus ukse vahelt elutoa poole. 
„Kuule, ta istub diivanil nagu inimene,” sosistas ta Milvi poole pead pöörates. 
„Ah, mine sa ka,” rehmas Milvi käega. „Praetud sinki ja munaputru tahad?” Ega Veera ära ei öelnud, kõhus loksus hommikune vorstileib lahja kohvilurri tiigis. 
„Tea, kas paitada ennast ikka lubab?” uuris Veera taburetil niheledes. „Äkki on veel isane?” Milvi heitis pliidi ääres askeldades Veerale altkulmu pilgu: 
„Looda sa – isane ja isane. Laisikud on kõik kesksoost, et sa teaksid!” Ega ta tegelikult ise selles väga kindel olnud, aga nagu oleks kuskilt lugenud või raadio loodussaatest kuulnud. Pekine lihaviilakas särises pannil, levitades uimastavat aroomi ning Milvi kühveldas presskannu kaks kopsikut kohvipulbrit, mõtles hetke ning lisas kolmanda – ikkagi külalised. 
„Milvi-Milvi....!” röögatas Veera valamu ees keedukannu vett soristava perenaise suunas. 
„Mida sa kurivaim röögid?” pööras Milvi pahase pilgu külalise poole ja märkas silmanurgast elutoa uksel karvast kuju. See seisis tagajalgadel ning hoidis tudisedes uksepiidast kinni. Silmnägu oli nagu eluka oma, aga silmad vaatasid nii kurvalt ning inimlikult. 
„Ma tahaks ka sinki,” teatas laisik inimkeeli. „ See taimetoit teeb mul kõhu lahti ja sitaste mähkmetega on paha pikutada.” Veera oli taburetilt püsti karanud, hoidis endal vasaku käega rinnust ning lehvitas paremaga tuult. Näga ka leekis nagu loojuv päike. Milvi oli elus kõike näinud ja mingi rääkiv laisik teda küll endast välja ei suutnud viia. Mõõdetud liigutustega pani ta pooleldi täis keedukannu valamulauale, haaras pliidi kohal rippuva lihahaamri ning uuris elukalt: „Äkki tahaksid veel kohvi ka? Koore ja suhkruga?” 
„Ei, suhkrut pole vaja. Mul on kolesterool üsna kehva.” 
Milvile meenus Fantoomi-film. Tal on mask, taipas hakkaja proua. Haamrit hoiatavalt õieli hoides astus ta elukale lähemale ning vaba käega üritas laisiku põsest haarata. 
„Na-naa-naa-naaa...” tänitas rääkiv kest-teab-mis. Tuterdas sammu toa poole tagasi, keeras Milvile selja ning kamandas: „Vaata, seal kukla kandis on haak ja tõmblukk!” 
Nüüdseks oli Veera ka hingamise paika saanud ning kaperdas Milvile appi. Ühiste jõududega tõstsid nad äärmiselt tõetruust laisiku kostüümist välja kidura vanamehe. 
Pingutusest hingeldades käratas Milvi: „Nüüd räägid kõik ära!” Veera noogutas kaasavalt, sest hing oli kinni ning taas pidi rindade vahelt südant masseerima. „Mina olen Artuur;” kummardas üllatuskülaline perenaise poole ning üritas justkui kätt suudelda. Milvi taganes sammukese ja vehkis lihahaamriga. Veera hakkas hüsteeriliselt naerma. „Kas kutsun Kolja?” küsis ta Milvile otsa vaadates ärevalt.
 „Milleks, meil on ju Artur!” säilitas perenaine rahu. „Artuur!” korrigeeris pool-loom poolinimene.”Kahe uu-ga.” 
Pannilt tõusis kirbet kõrbelõhna ja Milvi kiirustas hädaolukorda likvideerima. „Mis sa seal passid nagu kivikuju,” heitis ta Veerale. 
„Mis sa seal passid nagu kivikuju,” heitis ta Veerale. „Võta kapist nõud, sa tead küll!” Muidugi Veera teadis. „Kas katan kolmele?”
„Võta Artuurile see teravam nuga!” kamandas Milvi. Liha oli tõesti liigkuivaks kõrbenud. „Ja üleüldse, mis loll nimi see selline on?”
Laisikust vanamees nihutas end pisut kõhklevalt vaba tabureti äärele.
„No minu poolest võite mind ka lihtsalt Arturiks kutsuda, mu vanemad tahtsid pojale peenemat nime, panid sellise prantsuspärase. Tegelikult hääldatakse seda Artüür, aga see on juba liig, onju?”
Prouad nikutasid päid, sest suud olid munaputru ja liha täis.
Vanamees näkitses pisut liha kallal, kühveldas munaputru suhu ja rüüpas suurest tassist kohvijooki peale.
„Hea kange rüübe, vanglas sellist ei saanud,” teatas ta poole suuga, kahvliga huulte vahelt väljapudenevat peekonitükki tagasi hoides.
Veeral kukkus kahvel laua alla.
„Veel naisi on tulemas,” kommenteeris Artur arukalt.
„Sina ole vait!” käratas Milvi.
„Las ikka räägib,” pobises Veera laua alt kahvlit kõhvitsedes. „Mille eest sind vangi pandi?”
„Kägistasin oma naise – Airiini ema surnuks,” vastas Artur, mõtlikult toitu mäludes.
Nüüd pudenes Milvil kahvel käest, koos lihatükiga. Selle asemel, et kahvlit tõsta, pigistas naine tugevamalt teise kätte jäänud nuga. Pidin ma terva otsaga noa sellele kuradi laisikule andma, vilksatas mõte peas.
„Oota-oota selle kägistamisega, räägi nüüd ilusasti algusest peale kõik ära!” haaras Veera ohjad oma kätte. Midagi nii põnevat polnud tema elus ammu juhtunud, kui üldse. „Miks sa sellesse kostüümi olid topitud?”
„No alustame siis lõpust,hrrrrrrrr, hrrrrrrhhh,” köhis Artur toidupalukest hingekõrist välja.
„Sain paar kuud tagasi на волю, kuhugi polnud minna, korter jäi ju Airiinile. Vanad semud pakkusid mingis Kopli ühikas voodikohta, aga juba esimesel ööl üritati mind zarezat, oot – kohe näitan!”
Artur ajas oma igeriku kere püsti ja hakkas püskirihma lahti päästma.
„Ei-ei-ei,” karjatasid vanaprouad kooris.
„Istu maha!” kamandas Milvi.
„Mõrtsukas!” puhises Veera ja kiikas igatsevalt köögitasapinnal vedeleva lihahaamrit.
Artur vaatas kurvalt Veera poole.
„See oli õnnetusjuhtum. Kas te siis pole seksi ajal kägistamismänge mänginud? Annab orgasmile sellise buustri, et....”
Keegi kriiskas kohutava häälega, meenutades mingi eksootilise linnu armuhüüdu. Milvi vaatas aknalaual seisva „Selga” poole, aga raadio punane tuluke ei hõõgunud. Siis sai ta aru, et linnu häält teeb ta ise.
Kisa katkes nagu lõigatult.
„Meie ei seksi!” teatas ta resoluutselt.
„Mitte kunagi,” sekundeeris Veera ja piidles kinnitust otsivalt Milvi poole.
Artur vaatas neid uskumatult.
„Nii kenad prouad, mina seda küll ei usu!”
Veera punastas, aga Milvi hoidis vestlust oma raudses haardes.
„Miks sa sellesse totrasse kostüümi olid roninud?”
„Ega ma ise, Airiin käskis,” ütles Artur. Kes mind ilma selleta kolmeks nädalaks hoiule oleks võtnud?”
„No aga Leida? Mis seal tegelikult juhtus?” uuris perenaine.
„Eks noored üritasid mind esmalt prooviks Mauno ema juurde sokutada, aga see kassiraip...” ohkas Artur.
„Räägi edasi, mis juhtus?” küsis leekivate põskedega Veera. Vererõhk muudkui tõusis.
„No kass lõi küüned mulle .....” pidas vanamees pausi, sobivaid sõnu otsides.
„Tagumikku?” täpsustas Milvi.
„Ei, sinna....hargivahele. Jube valus oli, ronisin kassi eest kapi otsa ja siis....”
Mutid olid märkamatult mehele lähemale nihkunud. Enam polnud üldse õudne mõrtsukaga ühe laua taga istuda. Peaks Arturile kohvi lisaks kallama, arvas Milvi.
„Ja siis....noh, mul on see eesnääre ja nõrk põis ning nii juhtuski, et....”
kobises vanemees.
„Et Leida sind hoiule ei võtnud!” resümeeris Milvi ning upitas end püsti, et mehele kohvi lisaks kallata. Nii põnev polnud siin korteris enam ammu olnud. Kui üldse.
Uksekell helises. 
Milvi avas vasaku silma. Parem miskipärast ei avanenud. Põrandariie oli kortsus ja pruunidel põrandalaudadel sätendas paar tumepunast tilka. Veeniveri, registreeris Milvi meditsiiniteadlik aju. Uksekell helises uuesti. Vaevaliselt ajas vanaproua end käpakile ja kapinurgast kinni hoides püsti. Keegi hakkas ukse taga lõhkuma - mürts, mürts, mürts käisid hoobid vastu terasplekki. 
"Lollakad," arvas Milvi."EI30 tulekindlat ust juba ei murra." 
Uksesilma ees oli kellegi näpp. Pätid, arvas Milvi ja kobas kaelas rippuva telefoni järele. 
"Mina olen, Veera!" kostus ukse tagant tuttav hääl. Endiselt ettevaatlikult paotas Milvi ust. Rapsakaga, naist kõrvale lükates hüppas sisse naabri-Kostja, tema järel trügis õhetavate põskedega Veera. 
"Kjus nad on?" röögatas naabrimees. 
"Kes, millest sa räägid?" ägises perenaine. Parema silmaga ei näinud ikka midagi. 
"Oih, kas nad andsid sulle peksa?" kiljus sõbrannat uuriv Veera. "Silmnägu puhta lõhki ja see kole haav meelekohas." 
Naaber tõttas kraanikausi kõrvalt rätikut võtma, Kostja trügis luuavarrega veheldes toa poole.
Milvi sulges vaikselt ukse ja taarus köögilauani. Taburet oli üks kindel koht ja varjupaik. Midagi hakkas meenuma. Samal ajal, kui Veera vigastatu haavu puhastas, üritas kööki naasnud Kostja draamas selgusele jõuda. 
"Nu, kuulsime trepikojas õiendamist ja kisa - tjaad ju kjüll, juksed õhukesed. Kui hiirrmus mjürts oli, võtsin harja kaasa ja tulin vaatama. Veera oli ka juba ukse taga. Kaks võõrast inemest ljäks trepist alla, tassisid mingit pampu kjahevjahel." 
Milvil hakkas endast hale - meelde tulid poolsugulane Mauno ja võõras naine, kes ta tuppa tagasi tõukas. 
Oot-oot, aga kes see kolmas oli? Igatahes ju ta põrandariidesse takerdus ja peaga vastu köögikapi nurka kopsas. 
"Miks su silm kinni paistetanud on? Ja kõri peal on punane jutt?" uuris sõbranna verist naabrinnat kasides. "Kas kutsume kiirabi?" 
Samal ajal sudis Kostja harjavarrega laua all ja sikutas lagedale midagi ussina vonklevat. Mõlemad naabrid vaatasid Milvile küsivalt otsa. 
Põrandal vedeles silmuseks kokkuveetud püksirihm.

                                                                      **********



Küüned, mis elutoa poole klõbisesid, olid üsna aeglased küüned. Klõps. Klõps. Klõps. Laisik pidanuks nagu iga sammu eel aru, kas tasub järgmist ette võtta.
Milvi tõusis, tõstis mehaaniliselt endale söögi taldrikule ja valas kohvi välja.
Siis ohkas, valas toidu pannile tagasi – munad olid juba segamini, Milvi eelistas sääraseid härjasilmadele. Poolvedel rebu ajas judinad peale – aga pannil püsib toit veidi paremini soojas. Kohv – no kohv lihtsalt jahtub.
Laisik ajas ka judinad peale ju. Nii et söömine tuli edasi lükata. Vaadata, mis imeloom teeb.
„Kas sul nimi ka on?” küsis Milvi valjusti iseendalt ja vaatas, kuidas loom diivanini jõudes end otsustavalt sinna peale vinnas. „Oleks vist pidanud noortelt küsima. Ja kui palju sa sööd?”
Jah, söögiraha polnud nad ka kokku leppinud. Eks see Mauno ja tema noorik katsusid kohe jalga lasta, kui Milvi vähegi järele andnud on, aga nüüd jäid tähtsad asjad kõik kokku leppimata. Kuidas toiduraha tagasi makstakse ja ... jestas, nad ei jätnud isegi mähkmepakki ju! Jah, midagi paistis tol imeloomal, kes tasakesi end juba diivani seljatoele vinnanud oli, tagumiku ümber olevat, selline pruunm nagu jõupaberist tehtud ... tea, kas nad teevad loomadele eraldi mähkmeid? Pruune?
Lastele teevad ikka valge ja helelilla ja helerohelisega, pildid peal.
Ta oli telekast küll ja küll reklaamisi näinud.
Reklaame, issand hoidku, oma pea sees ei saa ka enam rääkida nagu ... noh, nagu pähe tuleb.
Kust neid loomamähkmeid saab? On ta aga portsu otsa sattunud.
Laisik diivaniseljatoel hakkas oma hiiglapikkade kätega endale lähemale kiskuma Milfi (ha!) pitskardinat ja tollele tuli elu sisse.
„Ei, seda ei võta!” ütles ta karmil häälel nagu õuna järele küünitavale poisikesele. „Kas sa tahad süüa? Või juua?”
Jah, kuidas see imeloom joob, polnud ta ka küsida jõudnud.
Laisik ei tahtnud kausist juua, isegi kui kausi ta näo ees heljutati. Laisik sõi väga väga aeglaselt ära neli pestud ja kraabitud porgandit ja kurgiviilud, mis Milvi talle taldrikul viinud oli. Siis poole ülejäänud kurki, mis ka taldrikul oli.
Milvi ei kiskunud seda tagasi, vaid vaatas huvitatult, kuidas loom sööb. Omaenda söögi oli ta ammuilma kõhtu pistnud, imestanud, kuhu siis sõbranned jäävad, Veera ju ometi viis kohe sõnumi laiali, ja nüüd vaatas, kuidas laisik sõi.
Midagi sellist polnud ta veel näinud. Närimisliigutuste vahel tegi ka pause!
Peale söömist vaatas laisik oma lameda näo ja igatseva pilguga järjekindalt taas pitskardina poole. Aga ega ta väga kõrgusse kippunud. Liikus üsna vähe. Peadki ei pööranud kuigi tihti.
Küüned olid tal vägevad.
Õigupoolest üllatav, et diivan veel igast kandist ei narmendanud, ent korra oli juba küüs kinni jäänud ning katteriidesse heleda vao kündnud, nii et varsti see juhtub.
Milvi võttis kirjutuslaua vasakpoolsest keskmisest sahtlist vanaaegse pudelrohelise kaanega ruudulise koolivihku, keeras edasi sinna, kus puhas leht vastu tuli ja hakkas kulusid kirja panema.
Kurk – 1.35.
Porgand – 20 senti
Diivan ...?
Olgu, selle üle, mis diivanist saab ja palju küsida, ta veel mõtleb. 3 nädalaga jõuab palju mõelda.
Kuidas laisik jooma saada? Kurk sisaldab küll palju vett ja kuni ta ei kuse, pole ka mähet vaja vahetada, aga ei saa ju loomal lasta janu kannatada seepärast, et mähkmeid pole.
Mähkmeid pole, salatit pole, kurk on ka otsas ... ta peab poodi minema ja kui kalliks läheb laisiku kolm nädalat pidamine, tundus päris õõvastav.
Nojah, tal olid säästud. Kas ta peab oma säästude kallale minema, et Mauno lemmiklooma üleval pidada?!
Siis maksavad nad talle intressi ka, kurinahad.
Aga nüüd tuleb turule minna. Porgandid olid küll hulga odavamad kui kurk, salat ja paprika, aga ta ainult porgandiga vist toime ei saa.
Huvitav, kas imeloom kartulit ka tahab? Ja mis see Mauno veel ütles ... mustikaid! No mustikaid ta küll ostma ei hakka. Söögu parem banaani.
Äärmisel juhul, kui Milvi kuskil sooduka peale sattub, viinamarju. Või melonit, see oli viinamarjadest odavam.
Nojah, nojah.
Nüüd tuli loom puuri meelitada, sest sedasi lahtiselt Milvi teda oma tuppa küll ei jäta. Diivan ilmselt läheb nagunii mahakandmisele, aga kardinad!
„Tule puuri,” ütles ta laisikule. Laisik ei teinud väljagi. Lamas, käpad kahel pool rippu, diivaseljatoel ja vahtis igatsevalt kardinapuu poole.
„Mul on vaja poodi minna, tule siia!”
Mitte midagi. Eks ta ole, kui ta omas tempos tulema hakkab, läheb selleks tund aega nagunii.
Nojah.
Milvi astus otsustavalt looma ligi. Ta oli teda söötnud ja selle veidra, pisut magusja haisuga – no olgu, lõhnaga, polnud tegelikult väga ilge – harjunud, aga ikkagi oli imelik paksust karvast lihtsalt kinni haarata.
Ta kõhkles. Katsus karva.
See oli ootamatult pehme. Paistis küll siuke sorakas ja kõva nagu suurel koeral, aga katsudes oli loom peaaegu sama siidine kui kass. Nojah, eks ta selline suure kassi suurune oli ka.
Aga kasvas karv valetpidi. Karvad olid suunaga looma pea, mitte saba poole!
Milvi oli jahmunud ja hurmatud ning hakkas loomale pai tegema – no et seda karva paremini tunnetada, muidugi.
Laisik hakkas pead pöörama. Kähku see tal ei käinud, ent mõne aja pärast vaatas ta Milvit ja lasi end silitada.
Kas ta vaatas hellalt?
Väga võimalik.
Milvi võttis laisiku sülle ja kandis ta puuri juurde. Mõtles veidi ja katkus mähkme lahti.
See oli kuiv.
Puuri põhjas samas saepuru ei olnud.
Milvi pani mähkme uuesti kinni.
„No olgu. Vaatame.”
Tal oli loom veel süles, kui uksekell taas helises.

"Veera, kas sina?" küsis ta igaks juhuks. Too oli ju ilma suhkruta mina läinud.
"Eee ... ei. Mina olen Kevin. Ma tulin palvega!" vastas meeshääl. Noore mehe oma.
Milvi silitas automaatselt laisikut ja mõtles hetke.
Hommikupoolik oli täiesti pöörane olnud ja lõunaaeg paistis samasugune tulevat. Mis seal ikka. Kodu ongi nüüd läbikäiguhoov vist.
Oh, äkki ta tuli laisikule järele? Mauno ja tema see ... Airi? leidsid teise hoidja!
Milvi tegi ukse lahti.
Seal seisi keegi pikajuukseline noor mees, turske ja hallide alandlike silmadega.
"Tere, proua Milvi," ütles ta tõsiselt. Ja siis: „Oh, teil on väga ilus soeng!”
Milvi tõstis vaba käe juukseid siluma.
„Ah, see juba välja kasvamas ja ära luitunud,” vastas ta tõredalt, ent tema süda sulas. „Mis sa, noormees, siis soovid?”
Noormees kogus end, Milvi juustest silmnähatavalt julgust leidnud. Vaatas ka looma proua süles.
"Ma näen, Airiini laisik on tõesti teie hoole all ka. Te olete nii kompleksivaba ja helge isik, et mul pole enam pooltki nii veider.” Noormees naeratas. Habemetüükais nägu näis lahke ja rõõmus.
„Ma tahtsin paluda, et te mu molberti hoida võtaksite."
"Molberti!” Milvil ei löönud kohe ette, mis või kes see on. Ega ta mõni entsüklopeedia olnud. „Mis see on jälle mõni loom või? Rohkem loomi ma ei võta, vata kui lähevad kaklema!” Ja siis laisik kuseb. Kaarega. Ja peab rõdul hakkama saama – ise nii kena pehme loomake.
„Eiei, see ei ole loom.” Kevin näitas seina poole, kuhu oli toetud mingi kokkuvolditud, inimesest kõrgem puust kaadervärk ja suur vineertahvel. „Maalimiseks. Teil on siin imeline jõekäär, tulin siia, et rahulikus väikses asulas rahulikult tööd teha. Ei mahtunud teine mu autossegi, pidin bussiga tulema.” Rõõmus ilme oli sulanud ning nüüd paistis ta äärmiselt õnnetu. „Aga mu girlfriend helistas, ta sai herilaselt nõelata ja ta ju allergiline. Haiglas. Tilgutite all. Ma pean linna tagasi minema, aga no ma ei taha seda jurakat kaasa vedada ja Airiin ütles, et äkki teie võtate, tema laisklooma juba võtsite ...”
Milvi oli heldimusest soengukomplimendi peale kohe üle saanud, kui taipas, et temalt jälle midagi tahetakse.
„Ma ei ole mingi heategevusorganisatsioon!” teatas ta. Ainus, mis hoidis teda tagasi ust võõra näo ees kinni löömast, oli laisiku hoidmise all kinni olev käsi. Ta astus sammu tagasi ja selle aja sees jõudis Kevin öelda: „Ei, ma muidugi maksan, ega ma heategevust ootagi!”
„Et tasu eest?” Milvi tegi kiirelt mõttes arvutusi, vana raamatupidaja oskused lõid välja.
„Jaa, ma mõtlesin, et 25 päevas on mõistlik.” Kevin võttis linase pintaku rinnataskust juba rahakoti välja ning sobras selles. „Mul on sularaha natuke kaasas. Näe, siin ongi.” Ta võttis rahakotis kaks kahekümnelist ja ühe kümnese. „Loodetavasti tulen homme juba järele. Aga kui läheb kauem, ma maksan juurde.”
Viiskümmend eurot. No sellega jõuab juba laisikule süüa osta, võibolla koguni kaheks nädalaks. Milvi ohkas leppinult, võttis raha ühe käega vastu, aga lisas siis oma tavalise kurja häälega:
„Aga ise tõstad sisse, mina ei jaksa mingeid raskeid asju – ja mul on loom süles pealegi!”
„Jaa, muidugi. Airiin ...”
„Kes see Airiin üldse on sulle? Mõni sugulane või?”
„Õde,” ütles Kevin ja räsas endale sülle puust kaadervärgi, teise käega lahmakat tahvlit tõstes. „Kuhu ma panen? Mul on natuke kiire, bussi peale.”
„No too sisse. Pane elutuppa raamaturiiuli najale. Ei! Kingad võta ikka ära enne!” lisas ta, kui Kevin juba kahe sammuga esikus oli ja edasi tahtis minna.
Noor mees ohkas, toetas oma molberti maha, kiskus kingad jalast, haaras selle uuesti kahes osas kätte ja oli veel kolme sammuga toas ja raamaturiiuli juures.
„MA nüüd jooksen!” ja enne, kui Milvi jõudis kohvigi pakkuda, oli ta juba kingad taas jalga tõmmanud, uksest väljas ja sööstis pikkade hüpetega trepist alla.
Milvi vatas talle järele. Ohkas. Need tänapäeva noored ...
Lükkas ukse kinni, rahapaberid ikka pihus, ja astus siis aeglaselt ise elutuppa, diivanile istuma. laisik ikka veel süles.
„No ütle nüüd. Mis ma olen neile mingi pakihoid nüüd või?!”
Uksekell helises JÄLLE.

44 kommentaari:

  1. Kui uks külaliste järel kinni läks, istus Milvi ohkega köögilaua taha. Laisik võttis küünte klõbinal suuna elutoa diivani poole.
    Veeral oli suhkur puhta meelest läinud. Ei kärsinud kohe köögilaua taha istuda, piilus ukse vahelt elutoa poole.
    „Kuule, ta istub diivanil nagu inimene,” sosistas ta Milvi poole pead pöörates.
    „Ah, mine sa ka,” rehmas Milvi käega. „Praetud sinki ja munaputru tahad?” Ega Veera ära ei öelnud, kõhus loksus hommikune vorstileib lahja kohvilurri tiigis.
    „Tea, kas paitada ennast ikka lubab?” uuris Veera taburetil niheledes. „Äkki on veel isane?” Milvi heitis pliidi ääres askeldades Veerale altkulmu pilgu:
    „Looda sa – isane ja isane. Laisikud on kõik kesksoost, et sa teaksid!” Ega ta tegelikult ise selles väga kindel olnud, aga nagu oleks kuskilt lugenud või raadio loodussaatest kuulnud. Pekine lihaviilakas särises pannil, levitades uimastavat aroomi ning Milvi kühveldas presskannu kaks kopsikut kohvipulbrit, mõtles hetke ning lisas kolmanda – ikkagi külalised.
    „Milvi-Milvi....!” röögatas Veera valamu ees keedukannu vett soristava perenaise suunas.
    „Mida sa kurivaim röögid?” pööras Milvi pahase pilgu külalise poole ja märkas silmanurgast elutoa uksel karvast kuju. See seisis tagajalgadel ning hoidis tudisedes uksepiidast kinni. Silmnägu oli nagu eluka oma, aga silmad vaatasid nii kurvalt ning inimlikult.
    „Ma tahaks ka sinki,” teatas laisik inimkeeli. „ See taimetoit teeb mul kõhu lahti ja sitaste mähkmetega on paha pikutada.” Veera oli taburetilt püsti karanud, hoidis endal vasaku käega rinnust ning lehvitas paremaga tuult. Näga ka leekis nagu loojuv päike. Milvi oli elus kõike näinud ja mingi rääkiv laisik teda küll endast välja ei suutnud viia. Mõõdetud liigutustega pani ta pooleldi täis keedukannu valamulauale, haaras pliidi kohal rippuva lihahaamri ning uuris elukalt: „Äkki tahaksid veel kohvi ka? Koore ja suhkruga?”
    „Ei, suhkrut pole vaja. Mul on kolesterool üsna kehva.”
    Milvile meenus Fantoomi-film. Tal on mask, taipas hakkaja proua. Haamrit hoiatavalt õieli hoides astus ta elukale lähemale ning vaba käega üritas laisiku põsest haarata.
    „Na-naa-naa-naaa...” tänitas rääkiv kest-teab-mis. Tuterdas sammu toa poole tagasi, keeras Milvile selja ning kamandas: „Vaata, seal kukla kandis on haak ja tõmblukk!”
    Nüüdseks oli Veera ka hingamise paika saanud ning kaperdas Milvile appi. Ühiste jõududega tõstsid nad äärmiselt tõetruust laisiku kostüümist välja kidura vanamehe.
    Pingutusest hingeldades käratas Milvi: „Nüüd räägid kõik ära!” Veera noogutas kaasavalt, sest hing oli kinni ning taas pidi rindade vahelt südant masseerima. „Mina olen Artuur;” kummardas üllatuskülaline perenaise poole ning üritas justkui kätt suudelda. Milvi taganes sammukese ja vehkis lihahaamriga. Veera hakkas hüsteeriliselt naerma. „Kas kutsun Kolja?” küsis ta Milvile otsa vaadates ärevalt.
    „Milleks, meil on ju Artur!” säilitas perenaine rahu.
    „Artuur!” korrigeeris pool-loom poolinimene.”Kahe uu-ga.” Pannilt tõusis kirbet kõrbelõhna ja Milvi kiirustas hädaolukorda likvideerima. „Mis sa seal passid nagu kivikuju,” heitis ta Veerale. „Võta kapist nõud, sa tead küll!” Muidugi Veera teadis. „Kas katan kolmele?”

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mida kõike kidurad papid ei tee, et sooja ja toidu ligi pääseda oli esimene mõte. Teine mõte....ma mõtlen seda alles...

      Kustuta
  2. Sellest teeme filmi, casting on laupäeval!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma ei saa tulla, mul on mingi tapjaviirus. Jõud lõppes, ei jaksa enam, ainult rooman. Sellega saaks peaaegu, et laisikut mängida, aga ... kidur vanamees tuleb sel juhul asendada jetiga. Noh, et võtad kesta ära ja siis muudkui paisub nagu need tänapäeva madratsid ja diivanid, mis väikepakendis saabuvad.

      Kustuta
    2. Hea, et teada andsid - ma Milvi rolli esmalt sind plaanisingi! Me võiks SSP ärgitatud suvise trehvunksi tarbeks Kaamosega kahasse ikka täiemahulise näitemängu kirjutada. Milvi osas muidugi SSP ise ja Veeraks pakuks orbiidilt kadunud Ritsikut. Kidura rollis nägin vaimusilmas kohe Kanada- Toomast - ta on sobivalt kõrend, aga paraku väga sportlik, seega tuleb keegi Pärnu parmudest värvata.

      Kustuta
    3. Oot, kas Milvi on ikka piisavalt kaunis proua, et teda mängida :-)?

      Kustuta
    4. Milvi on erakordselt kena keha ning siredate jalgadega särtsakas proua! Minu nägemuses vähemalt🙂

      Kustuta
  3. Veera saab tehtud :)! Ja ma naasin orbiidile paigas ritsikukodu.com.

    VastaKustuta
  4. Kuigi Lendava Konn pakutud areng on intrigeeriv, tekkis mul kohe loo sisemise loogika kohta küsimus.
    Et kui Artuur tuli laisikust Milvi juures välja phmt vähem kui poole tunniga, miks ta seda ei Leida ega Mauno juures ei teinud? Pole loogiline. Isegi kui Milvi tunduks talle kui issanda ingel, peaksid teised hirmsate alien-tüüpi tulnukatena tunduma, et olukorda õigustada.

    Nii et pakun hoopis

    * puueluline laisik üritab kõrgele pürgida. Aeglaselt. Peaagu märkamatult kapi otsa, lühtri pool, kardinate külge, kardinapuu jne
    * üritus laisikut jalumama viia - üksi oleks tobe lihtsalt väljas kõndida, ei lähe poodi ega midagi - aga see oleks põhjus LIHTSALT välja minna.
    Kui palju riideid laisik kandma peaks? (Mis aastaaeg üldse on?)
    Mähe.
    Laisk hästi aeglane. Vbla ta ei jaluta kaugele temaga. Maja ette?
    Palju kujutledamatut tähelepanu.

    Oot, või ma peaks hoopis Lendava Konna juttu jätkama, et reegleid täita? Ise kirjutama? Ei, ma suudaks seda ka =)
    Aga palun teada anda! Mulle on "avatud järjejutu" idee segane =)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Võid jätkata originaalist või Lendava Konna jutust, mida haralisem, seda kenam, saab rohkem pesu kuivama panna ja Laisikule ka rohkem ronimisruumi.

      Kustuta
    2. Kaamose loo esimestest ridadest alates tiksus mul peas fraas Apelsini laulust "mõni peab ahvi, kes elab tal sahvris." Nii ongi Artuur minu nägemuses Airiini toimetulekuhäirega isa, kes elab neil sahvris ja keda reisi ajaks kuhugi panna polnud. Et suva ätti poleks pooltädi ilmselgelt hooldada-kotitada-potitada võtnud, aeti vaene onku kostüümi sisse ja keelati edaspidi kapi otsa ronida. Kodutul vanamehel hakkab selle kolme nädala jooksul vanaprouade juures igast asjusid juhtuma, seda ma lubab! :)

      Kustuta
    3. Seekord on lugu küll W kirjutatud....

      Kustuta
    4. No missa ütled - nagu õed Strugatskid :)

      Kustuta
    5. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

      Kustuta
    6. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

      Kustuta
    7. Milvist sai Milf... tuleb põnevaid pöördeid!

      Kustuta
    8. Aa, aga seda pean küll uuesti ütlema, et ma NÄGIN, et midagi on teistmoodi! Vana Milvi ei oleks eluilmas emotsioonide mainimise peale öelnud, et need on tal ka ja vaat kuhu need ta toonud on =D

      Kustuta
    9. ja see Milf oli kogemata, aga nii tore, et jätsin sisse =D

      Kustuta
    10. Ja mina lugesin, et ”Artur on selle kommentaari eemaldanud. ”

      Kustuta
    11. Ma nimme. Nii õudset nime nagu Artur kahe u-ga ma lihtsalt ei tunnista :)

      Kustuta
  5. MA parandasin enamiku trükivigu ikkagi ära ja kustutasin ka kommentaari, mis ütles, et vabandan trükivigade pärast. Ja jutt, et enne Lendav Konna kommentaari lugemist tegin valmis ja ega ma sis postitamata jäta, läks koos sellega.

    Enne:

    Küüned, mis elutoa poole klõbisesid, olid üsna aeglased küüned. Klõps. Klõps. Klõps. Laisik pidanuks nagu iga sammu eel aru, kas tasub järgmist ette võtta.
    Milvi tõusis, tõstis mehaaniliselt endale söögi taldrikule ja valas kohvi välja.
    Siis ohkas, valas toidu pannile tagasi – munad olid juba segamini, Milvi eelistas sääraseid härjasilmadele. Poolvedel rebu ajas judinad peale – aga pannil püsib toit veidi paremini soojas. Kohv – no kohv lihtsalt jahtub.
    Laisik ajas ka judinad peale ju. Nii et söömine tuli edasi lükata. Vaadata, mis imeloom teeb.
    „Kas sul nimi ka on?” küsis Milvi valjusti iseendalt ja vaatas, kuidas loom diivanini jõudes end otsustavalt sinna peale vinnas. „Oleks vist pidanud noortelt küsima. Ja kui palju sa sööd?”
    Jah, söögiraha polnud nad ka kokku leppinud. Eks see Mauno ja tema noorik katsusid kohe jalga lasta, kui Milvi vähegi järele andnud on, aga nüüd jäid tähtsad asjad kõik kokku leppimata. Kuidas toiduraha tagasi makstakse ja ... jestas, nad ei jätnud isegi mähkmepakki ju! Jah, midagi paistis tol imeloomal, kes tasakesi end juba diivani seljatoele vinnanud oli, tagumiku ümber olevat, selline pruunm nagu jõupaberist tehtud ... tea, kas nad teevad loomadele eraldi mähkmeid? Pruune?
    Lastele teevad ikka valge ja helelilla ja helerohelisega, pildid peal.
    Ta oli telekast küll ja küll reklaamisi näinud.
    Reklaame, issand hoidku, oma pea sees ei saa ka enam rääkida nagu ... noh, nagu pähe tuleb.
    Kust neid loomamähkmeid saab? On ta aga portsu otsa sattunud.
    Laisik diivaniseljatoel hakkas oma hiiglapikkade kätega endale lähemale kiskuma Milfi (ha!) pitskardinat ja tollele tuli elu sisse.
    „Ei, seda ei võta!” ütles ta karmil häälel nagu õuna järele küünitavale poisikesele. „Kas sa tahad süüa? Või juua?”
    Jah, kuidas see imeloom joob, polnud ta ka küsida jõudnud.

    *Minu variandis kadus Veera koos kõigi külalistega ja ilma suhkruta.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Just need mõtted ja tunded, mida ootamatult kaela varisenud lemmikloom kaasa toob. Sa vist uurisid laisiku eluviise ja füsioloogiat kirjutamise käigus või lihtsalt teadsid neist enne juba nii palju? Laisik pole just parim valik pisikeseks karvaseks lemmikuks, see jutulõik on täis hästi kirjeldatud potentsiaalset ebamugavust, mida tulevik ülepürgiva mitte just puhtaima koduloomaga toob, võeh.

      Kustuta
    2. Ma üht-teist teadsin, aga tegelikult hindasin teda hulga suuremaks, kui tegelikult on.
      Sest nüüd kontrollisin wikist ka =) Päris laisikut oleks võimatu Artuuriga täita. Juba üks kidura mehe jalg oleks liig.
      Iseasi, et kostüüm võis ikkagi olla.

      Minu lugu edasi nüid

      Laisik ei tahtnud kausist juua, isegi kui kausi ta näo ees heljutati. Laisik sõi väga väga aeglaselt ära neli pestud ja kraabitud porgandit ja kurgiviilud, mis Milvi talle taldrikul viinud oli. Siis poole ülejäänud kurki, mis ka taldrikul oli.
      Milvi ei kiskunud seda tagasi, vaid vaatas huvitatult, kuidas loom sööb. Omaenda söögi oli ta ammuilma kõhtu pistnud, imestanud, kuhu siis sõbranned jäävad, Veera ju ometi viis kohe sõnumi laiali, ja nüüd vaatas, kuidas laisik sõi.
      Midagi sellist polnud ta veel näinud. Närimisliigutuste vahel tegi ka pause!
      Peale söömist vaatas laisik oma lameda näo ja igatseva pilguga järjekindalt taas pitskardina poole. Aga ega ta väga kõrgusse kippunud. Liikus üsna vähe. Peadki ei pööranud kuigi tihti.
      Küüned olid tal vägevad.
      Õigupoolest üllatav, et diivan veel igast kandist ei narmendanud, ent korra oli juba küüs kinni jäänud ning katteriidesse heleda vao kündnud, nii et varsti see juhtub.
      Milvi võttis kirjutuslaua vasakpoolsest keskmisest sahtlist vanaaegse pudelrohelise kaanega ruudulise koolivihku, keeras edasi sinna, kus puhas leht vastu tuli ja hakkas kulusid kirja panema.
      Kurk – 1.35.
      Porgand – 20 senti
      Diivan ...?
      Olgu, selle üle, mis diivanist saab ja palju küsida, ta veel mõtleb. 3 nädalaga jõuab palju mõelda.
      Kuidas laisik jooma saada? Kurk sisaldab küll palju vett ja kuni ta ei kuse, pole ka mähet vaja vahetada, aga ei saa ju loomal lasta janu kannatada seepärast, et mähkmeid pole.
      Mähkmeid pole, salatit pole, kurk on ka otsas ... ta peab poodi minema ja kui kalliks läheb laisiku kolm nädalat pidamine, tundus päris õõvastav.
      Nojah, tal olid säästud. Kas ta peab oma säästude kallale minema, et Mauno lemmiklooma üleval pidada?!
      Siis maksavad nad talle intressi ka, kurinahad.
      Aga nüüd tuleb turule minna. Porgandid olid küll hulga odavamad kui kurk, salat ja paprika, aga ta ainult porgandiga vist toime ei saa.
      Huvitav, kas imeloom kartulit ka tahab? Ja mis see Mauno veel ütles ... mustikaid! No mustikaid ta küll ostma ei hakka. Söögu parem banaani.
      Äärmisel juhul, kui Milvi kuskil sooduka peale sattub, viinamarju. Või melonit, see oli viinamarjadest odavam.
      Nojah, nojah.
      Nüüd tuli loom puuri meelitada, sest sedasi lahtiselt Milvi teda oma tuppa küll ei jäta. Diivan ilmselt läheb nagunii mahakandmisele, aga kardinad!
      „Tule puuri,” ütles ta laisikule. Laisik ei teinud väljagi. Lamas, käpad kahel pool rippu, diivaseljatoel ja vahtis igatsevalt kardinapuu poole.
      „Mul on vaja poodi minna, tule siia!”
      Mitte midagi. Eks ta ole, kui ta omas tempos tulema hakkab, läheb selleks tund aega nagunii.
      Nojah.
      Milvi astus otsustavalt looma ligi. Ta oli teda söötnud ja selle veidra, pisut magusja haisuga – no olgu, lõhnaga, polnud tegelikult väga ilge – harjunud, aga ikkagi oli imelik paksust karvast lihtsalt kinni haarata.
      Ta kõhkles. Katsus karva.
      See oli ootamatult pehme. Paistis küll siuke sorakas ja kõva nagu suurel koeral, aga katsudes oli loom peaaegu sama siidine kui kass. Nojah, eks ta selline suure kassi suurune oli ka.
      Aga kasvas karv valetpidi. Karvad olid suunaga looma pea, mitte saba poole!
      Milvi oli jahmunud ja hurmatud ning hakkas loomale pai tegema – no et seda karva paremini tunnetada, muidugi.
      Laisik hakkas pead pöörama. Kähku see tal ei käinud, ent mõne aja pärast vaatas ta Milvit ja lasi end silitada.
      Kas ta vaatas hellalt?
      Väga võimalik.
      Milvi võttis laisiku sülle ja kandis ta puuri juurde. Mõtles veidi ja katkus mähkme lahti.
      See oli kuiv.
      Puuri põhjas samas saepuru ei olnud.
      Milvi pani mähkme uuesti kinni.
      „No olgu. Vaatame.”
      Tal oli loom veel süles, kui uksekell taas helises.


      Kustuta
  6. Theraflu laksu all näib see lõngakera täiesti hullumeelne idee olevat, endal on aju kinni. Teie siin harutate sündmusi mängleva kergusega....kadestan.

    VastaKustuta
  7. Vaatasin wikipeediast järgi. Laiskloomad võivad olla 60–80 cm pikad ja kaaluda 3,6–7,7 kg.
    Pagana vastsündinumähkmed peavad olema ...

    VastaKustuta
  8. „Mis sa seal passid nagu kivikuju,” heitis ta Veerale. „Võta kapist nõud, sa tead küll!” Muidugi Veera teadis. „Kas katan kolmele?”

    „Võta Artuurile see teravam nuga!” kamandas Milvi. Liha oli tõesti liigkuivaks kõrbenud. „Ja üleüldse, mis loll nimi see selline on?”
    Laisikust vanamees nihutas end pisut kõhklevalt vaba tabureti äärele.
    „No minu poolest võite mind ka lihtsalt Arturiks kutsuda, mu vanemad tahtsid pojale peenemat nime, panid sellise prantsuspärase. Tegelikult hääldatakse seda Artüür, aga see on juba liig, onju?”
    Prouad nikutasid päid, sest suud olid munaputru ja liha täis.
    Vanamees näkitses pisut liha kallal, kühveldas munaputru suhu ja rüüpas suurest tassist kohvijooki peale.
    „Hea kange rüübe, vanglas sellist ei saanud,” teatas ta poole suuga, kahvliga huulte vahelt väljapudenevat peekonitükki tagasi hoides.
    Veeral kukkus kahvel laua alla.
    „Veel naisi on tulemas,” kommenteeris Artur arukalt.
    „Sina ole vait!” käratas Milvi.
    „Las ikka räägib,” pobises Veera laua alt kahvlit kõhvitsedes. „Mille eest sind vangi pandi?”
    „Kägistasin oma naise – Airiini ema surnuks,” vastas Artur, mõtlikult toitu mäludes.
    Nüüd pudenes Milvil kahvel käest, koos lihatükiga. Selle asemel, et kahvlit tõsta, pigistas naine tugevamalt teise kätte jäänud nuga. Pidin ma terva otsaga noa sellele kuradi laisikule andma, vilksatas mõte peas.
    „Oota-oota selle kägistamisega, räägi nüüd ilusasti algusest peale kõik ära!” haaras Veera ohjad oma kätte. Midagi nii põnevat polnud tema elus ammu juhtunud, kui üldse. „Miks sa sellesse kostüümi olid topitud?”
    „No alustame siis lõpust,hrrrrrrrr, hrrrrrrhhh,” köhis Artur toidupalukest hingekõrist välja.
    „Sain paar kuud tagasi на волю, kuhugi polnud minna, korter jäi ju Airiinile. Vanad semud pakkusid mingis Kopli ühikas voodikohta, aga juba esimesel ööl üritati mind zarezat, oot – kohe näitan!”
    Artur ajas oma igeriku kere püsti ja hakkas püskirihma lahti päästma.
    „Ei-ei-ei,” karjatasid vanaprouad kooris.
    „Istu maha!” kamandas Milvi.
    „Mõrtsukas!” puhises Veera ja kiikas igatsevalt köögitasapinnal vedeleva lihahaamrit.
    Artur vaatas kurvalt Veera poole.
    „See oli õnnetusjuhtum. Kas te siis pole seksi ajal kägistamismänge mänginud? Annab orgasmile sellise buustri, et....”
    Keegi kriiskas kohutava häälega, meenutades mingi eksootilise linnu armuhüüdu. Milvi vaatas aknalaual seisva „Selga” poole, aga raadio punane tuluke ei hõõgunud. Siis sai ta aru, et linnu häält teeb ta ise.
    Kisa katkes nagu lõigatult.
    „Meie ei seksi!” teatas ta resoluutselt.
    „Mitte kunagi,” sekundeeris Veera ja piidles kinnitust otsivalt Milvi poole.
    Artur vaatas neid uskumatult.
    „Nii kenad prouad, mina seda küll ei usu!”
    Veera punastas, aga Milvi hoidis vestlust oma raudses haardes.
    „Miks sa sellesse totrasse kostüümi olid roninud?”
    „Ega ma ise, Airiin käskis,” ütles Artur. Kes mind ilma selleta kolmeks nädalaks hoiule oleks võtnud?”
    „No aga Leida? Mis seal tegelikult juhtus?” uuris perenaine.
    „Eks noored üritasid mind esmalt prooviks Mauno ema juurde sokutada, aga see kassiraip...” ohkas Artur.
    „Räägi edasi, mis juhtus?” küsis leekivate põskedega Veera. Vererõhk muudkui tõusis.
    „No kass lõi küüned mulle .....” pidas vanamees pausi, sobivaid sõnu otsides.
    „Tagumikku?” täpsustas Milvi.
    „Ei, sinna....hargivahele. Jube valus oli, ronisin kassi eest kapi otsa ja siis....”
    Mutid olid märkamatult mehele lähemale nihkunud. Enam polnud üldse õudne mõrtsukaga ühe laua taga istuda. Peaks Arturile kohvi lisaks kallama, arvas Milvi.
    „Ja siis....noh, mul on see eesnääre ja nõrk põis ning nii juhtuski, et....”
    kobises vanemees.
    „Et Leida sind hoiule ei võtnud!” resümeeris Milvi ning upitas end püsti, et mehele kohvi lisaks kallata. Nii põnev polnud siin korteris enam ammu olnud. Kui üldse.
    Uksekell helises.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Noh? Noh? meil mõlemil heliseb uksekell! Kes suudab kaks haru geniaalselt kokku tuua? :D
      Ok, kuidagi suudaks ma ise ka, blabla, ajajoonte kokkupõrge, ulme-schmulme, aga kuidagi teistmoodi? ahaa!-elamusega..? või saab vinged kuidagi-nagu-sarnane-ja-ometi-nii-erinev parallelreaalsused tööle panna ...?
      /täiega elevil

      Kustuta
    2. Ukse taga on keegi molbertiga. A maitea kes.

      Kustuta
    3. "Veera, kas sina?" küsis ta igaks juhuks. Too oli ju ilma suhkruta mina läinud.
      "Eee ... ei. Mina olen Kevin. Ma tulin palvega!" vastas meeshääl. Noore mehe oma.
      Milvi silitas automaatselt laisikut ja mõtles hetke.
      Hommikupoolik oli täiesti pöörane olnud ja lõunaaeg paistis samasugune tulevat. Mis seal ikka. Kodu ongi nüüd läbikäiguhoov vist.
      Oh, äkki ta tuli laisikule järele? Mauno ja tema see ... Airi? leidsid teise hoidja!
      Milvi tegi ukse lahti.
      Seal seisi keegi pikajuukseline noor mees, turske ja hallide alandlike silmadega.
      "Tere, proua Milvi," ütles ta tõsiselt. Ja siis: „Oh, teil on väga ilus soeng!”
      Milvi tõstis vaba käe juukseid siluma.
      „Ah, see juba välja kasvamas ja ära luitunud,” vastas ta tõredalt, ent tema süda sulas. „Mis sa, noormees, siis soovid?”
      Noormees kogus end, Milvi juustest silmnähatavalt julgust leidnud. Vaatas ka looma proua süles.
      "Ma näen, Airiini laisik on tõesti teie hoole all ka. Te olete nii kompleksivaba ja helge isik, et mul pole enam pooltki nii veider.” Noormees naeratas. Habemetüükais nägu näis lahke ja rõõmus.
      „Ma tahtsin paluda, et te mu molberti hoida võtaksite."
      "Molberti!” Milvil ei löönud kohe ette, mis või kes see on. Ega ta mõni entsüklopeedia olnud. „Mis see on jälle mõni loom või? Rohkem loomi ma ei võta, vata kui lähevad kaklema!” Ja siis laisik kuseb. Kaarega. Ja peab rõdul hakkama saama – ise nii kena pehme loomake.
      „Eiei, see ei ole loom.” Kevin näitas seina poole, kuhu oli toetud mingi kokkuvolditud, inimesest kõrgem puust kaadervärk ja suur vineertahvel. „Maalimiseks. Teil on siin imeline jõekäär, tulin siia, et rahulikus väikses asulas rahulikult tööd teha. Ei mahtunud teine mu autossegi, pidin bussiga tulema.” Rõõmus ilme oli sulanud ning nüüd paistis ta äärmiselt õnnetu. „Aga mu girlfriend helistas, ta sai herilaselt nõelata ja ta ju allergiline. Haiglas. Tilgutite all. Ma pean linna tagasi minema, aga no ma ei taha seda jurakat kaasa vedada ja Airiin ütles, et äkki teie võtate, tema laisklooma juba võtsite ...”
      Milvi oli heldimusest soengukomplimendi peale kohe üle saanud, kui taipas, et temalt jälle midagi tahetakse.
      „Ma ei ole mingi heategevusorganisatsioon!” teatas ta. Ainus, mis hoidis teda tagasi ust võõra näo ees kinni löömast, oli laisiku hoidmise all kinni olev käsi. Ta astus sammu tagasi ja selle aja sees jõudis Kevin öelda: „Ei, ma muidugi maksan, ega ma heategevust ootagi!”
      „Et tasu eest?” Milvi tegi kiirelt mõttes arvutusi, vana raamatupidaja oskused lõid välja.
      „Jaa, ma mõtlesin, et 25 päevas on mõistlik.” Kevin võttis linase pintaku rinnataskust juba rahakoti välja ning sobras selles. „Mul on sularaha natuke kaasas. Näe, siin ongi.” Ta võttis rahakotis kaks kahekümnelist ja ühe kümnese. „Loodetavasti tulen homme juba järele. Aga kui läheb kauem, ma maksan juurde.”
      Viiskümmend eurot. No sellega jõuab juba laisikule süüa osta, võibolla koguni kaheks nädalaks. Milvi ohkas leppinult, võttis raha ühe käega vastu, aga lisas siis oma tavalise kurja häälega:
      „Aga ise tõstad sisse, mina ei jaksa mingeid raskeid asju – ja mul on loom süles pealegi!”
      „Jaa, muidugi. Airiin ...”
      „Kes see Airiin üldse on sulle? Mõni sugulane või?”
      „Õde,” ütles Kevin ja räsas endale sülle puust kaadervärgi, teise käega lahmakat tahvlit tõstes. „Kuhu ma panen? Mul on natuke kiire, bussi peale.”
      „No too sisse. Pane elutuppa raamaturiiuli najale. Ei! Kingad võta ikka ära enne!” lisas ta, kui Kevin juba kahe sammuga esikus oli ja edasi tahtis minna.
      Noor mees ohkas, toetas oma molberti maha, kiskus kingad jalast, haaras selle uuesti kahes osas kätte ja oli veel kolme sammuga toas ja raamaturiiuli juures.
      „MA nüüd jooksen!” ja enne, kui Milvi jõudis kohvigi pakkuda, oli ta juba kingad taas jalga tõmmanud, uksest väljas ja sööstis pikkade hüpetega trepist alla.
      Milvi vatas talle järele. Ohkas. Need tänapäeva noored ...
      Lükkas ukse kinni, rahapaberid ikka pihus, ja astus siis aeglaselt ise elutuppa, diivanile istuma. laisik ikka veel süles.
      „No ütle nüüd. Mis ma olen neile mingi pakihoid nüüd või?!”
      Uksekell helises JÄLLE.

      Kustuta
    4. Peaasi, et see pole SI tšelloga.

      Kustuta
  9. Uksekell helises. Milvi avas vasaku silma. Parem miskipärast ei avanenud. Põrandariie oli kortsus ja pruunidel põrandalaudadel sätendas paar tumepunast tilka. Veeniveri, registreeris Milvi meditsiiniteadlik aju. Uksekell helises uuesti. Vaevaliselt ajas vanaproua end käpakile ja kapinurgast kinni hoides püsti. Keegi hakkas ukse taga lõhkuma - mürts, mürts, mürts käisid hoobid vastu terasplekki.
    "Lollakad," arvas Milvi."EI30 tulekindlat ust juba ei murra."
    Uksesilma ees oli kellegi näpp. Pätid, arvas Milvi ja kobas kaelas rippuva telefoni järele.
    "Mina olen, Veera!" kostus ukse tagant tuttav hääl. Endiselt ettevaatlikult paotas Milvi ust. Rapsakaga, naist kõrvale lükates hüppas sisse naabri-Kostja, tema järel trügis õhetavate põskedega Veera.
    "Kjus nad on?" röögatas naabrimees.
    "Kes, millest sa räägid?" ägises perenaine. Parema silmaga ei näinud ikka midagi.
    "Oih, kas nad andsid sulle peksa?" kiljus sõbrannat uuriv Veera. "Silmnägu puhta lõhki ja see kole haav meelekohas."
    Naaber tõttas kraanikausi kõrvalt rätikut võtma, Kostja trügis luuavarrega veheldes toa poole.
    Milvi sulges vaikselt ukse ja taarus köögilauani. Taburet oli üks kindel koht ja varjupaik. Midagi hakkas meenuma. Samal ajal, kui Veera vigastatu haavu puhastas, üritas kööki naasnud Kostja draamas selgusele jõuda.
    "Nu, kuulsime trepikojas õiendamist ja kisa - tjaad ju kjüll, juksed õhukesed. Kui hiirrmus mjürts oli, võtsin harja kaasa ja tulin vaatama. Veera oli ka juba ukse taga. Kaks võõrast inemest ljäks trepist alla, tassisid mingit pampu kjahevjahel."
    Milvil hakkas endast hale - meelde tulid poolsugulane Mauno ja võõras naine, kes ta tuppa tagasi tõukas.
    Oot-oot, aga kes see kolmas oli? Igatahes ju ta põrandariidesse takerdus ja peaga vastu köögikapi nurka kopsas.
    "Miks su silm kinni paistetanud on? Ja kõri peal on punane jutt?" uuris sõbranna verist naabrinnat kasides. "Kas kutsume kiirabi?"
    Samal ajal sudis Kostja harjavarrega laua all ja sikutas lagedale midagi ussina vonklevat.
    Mõlemad naabrid vaatasid Milvile küsivalt otsa.
    Põrandal vedeles silmuseks kokkuveetud püksirihm.

    VastaKustuta
  10. No see tuli nüüd otste kiireks kokkusidumiseks. Tegelikult tiksub lugu mu peas ikka edasi :)

    VastaKustuta
  11. Mul on selle jada peale juba paar lõppu peas virnas, vaatame, milline neist pikima tiku tõmbab.

    VastaKustuta
  12. Vanamees on uude kostüümi topitud: https://x.com/TAdventurousoul/status/2022243223197139390

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Hea, et ka püksid jalga aeti! Ja siis on mul küsimus - kas naisisik on Milvi või Veera? Ehk koguni keegi kolmas???

      Kustuta
    2. Püksata oleks vähe kriipi püksirihma kaasas kanda. Ja mähkmed paistaks välja.
      Naisisik on Kerdi influentserite pundist, a kuda ta selle vanamehega kohtus, ei ole veel selge.

      Kustuta
    3. vaene ahv :( Orangutanid ei hängi reeglina inimestega vabatahtlikult. või üldse kellegagi. Introverdid.

      Kustuta
  13. Kõige loogilisem oleks, et laisik toodi noortele konterbandina kahtlase maailmaränduri poolt ja jäeti pandiks lõhutud/rekvireeritud auto eest; Milvi juurde tõid nad laisiku peitu hoopis loomakaitseseltsi asjapulga eest ja samal ajal ametnikuga oli neid hakanud jälitama fanaatiliste looduskaitsjate grupp, kes soovis laisikut loodusesse vabaks lasta. Aga kuna sobivat loodust pole eestis päris igal pool võtta, siis nende plaan oli majutada laisik Tartu Botaanikaaeda. Botaanikaaia direktor polnud sellest mõttest sugugi vaimustuses, kuigi tema turundusjuht... Vahepeal tekkis Milvil Leidaga teatav vastuolu, mille nad lõpuks siiski ära lahendasid ja leppisid kokku, et tuleb kutsuda loomaaiast keegi. Kui loomaaiast keegi kohale jõudis, oli laisik aga kadunud.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. jaa ...
      MA ei ole loobunud, aga vässssss ja sis on tore teiste mõtteid lugeda.

      Mul ON molebrtiga üks mõte.

      Kustuta
  14. Päeval ei jaksanud lugeda, tõstsin lihtsalt järjejutu osa õigesse kohta, nüüd lugesin. Molbert näib olevat pisut deemonlik....
    Mul omalgi on kõigi nende uksekellade peale ideid tekkinud, nüüd ootan, millal väsimus järele annab, et see kõik välja valada.

    VastaKustuta