Tuul undab õues ja vilistab akna taga nagu musklites asfalteerija
klišee filmist, kus hädas preili mööda agulitänavaid eksleb. Kas tuul on mees?
Siis on pehkinud tara mille ta pikali lükkas natuke liiga lahke tütarlaps.
Kanaaia väravapost näitas tegelikult juba ammu
vanadusnõtruse märke, polnud ta enam isegi kaugelt, läbi udu, kissisilmi ja selja
tagant enam kusagilt otsast tütarlaps. Kanad algul ehmatasid, ma vähemalt loodan,
et ehmatasid, siis põgenesid oma pruunikasoranžides vanglaroobades. Kukk oli
mures, kogus kanavanamoorid majale lähemale ja tuli minu magamiskambri akna
alla appi karjuma. Kanad olid selleks ajaks mu veranda ukse taga miniterrassil
pikniku püsti pannud.
Kanad ei jõudnudki vana univormi sinilinnu rüü vastu
vahetada, ajasin nad laudaluugist sisse ja lõin luugi kinni. Aiaga tegelen
homme.
Tuul otsib nüüd midagi muud mida uppi ajada.
Täna panin kartuli mulda ja sibula samuti. Kindad läksid
mulda täis, käed pesin puhtaks, küünealuseid pean veel leotama. Vao vahel
siblides tulid meede aastakümnete sibulad
ja kartulid, sõnnik ja seemned.
Täna oli kõik sama. Ainuke, mida ma varem pole teinud ja
täna seega varasemast erinev oli lõhn, minu enda lõhn. Ma lõhnasin Attar Al Kaaba järele, taguots
tuule käes külmetamas ja kanasitt küüne all mõjus see pehmelt öeldes
naeruväärselt. Marie Antoinete ja mängufarm. Kanad verandal ja parfüüm
sibulapeenras.
Nüüd on viimane aeg vihmal tulla. Tuul võiks tara asemel pilvi
nügida.
Sajab.
VastaKustutaOli ka viimane aeg.
Tuul on kah tore, kuivatab lõhutud puid.
VastaKustutaMeil on vaba maa ja ykski seadus ei keela vanamuttidel puu otsas ronida ja sibulapeenras parfyymi kanda.
VastaKustutaMhm. Ainult, et ronitav puu peab üks toekas murdumiskindel tükk olema
VastaKustuta