Lehed

kolmapäev, 27. juuli 2022

Wine talks, no 2



Tegelikult. TEGELIKULT ei ole ma ilmselt kunagi postitanudki veinijuttude esimest osa, aga mis siis ikka.
Ma peaksin praegu:
a. Korjama kirsse
b. Korjama mustsõstraid
c. Korjama kurke
d. Korjama (korduv, korduv korilasmotiiv) kukeseeni
e. Koristama, a see tegelikult ei loe, sest koristama PEAKS isegi äsja trammi alla jäänud naine.

Selle asemel ostsin poest külmutatud pitsa ja pudeli lahjat veini ja lihtsalt olen.
Muide, mida vähem kirjavigu, seda veinisem.

Vahepeal puhkasin kaks nädalat. Mitte midagi ei jõudnud teha, seega oli puhkus võrratu.
Ja ma olen oma masenduse sügavaimas põhjas.  Tõenäoliselt on see väide vale ja põhja on veel jupp maad minna. Igatahes olen teel!
Ema libiseb vaikselt ära, lähedasel on olmelisi ja mentaalseid probleeme, kellelgi ei lähe praegu liiga hästi. 
Lastetud, kes te loete: jäägegi lastetuks! Nende mured on alati ka teie mured isegi siis kui nad seda ei taotle. Loodusseadused, noh.
Minu lugejaskonna jaoks on vist hilja? Elame üle, onju?
Kukeseened on metsas ootel.
Täna ma sinna ei sõida, nalja teete või ? Täna ma isegi ei manööverda õue peal.

Olgu teie lapsed õnnelikud!



19 kommentaari:

  1. Pööra kohe põhjast lõunasse! Sammu marss!:)

    VastaKustuta
  2. Üks lastetu siiski on :)

    Saadan häid soove sulle ja sellele, kellel tarvis.

    Vahel ongi vaja end välja lülitada ja lihtsalt veini juua.

    Kristallkuul

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Vein oli vilets, mitte maitselt - see oli vägagi hea, aga teraapia mõttes täielik pang. Kell pool üks öösel tuli meelde, et kraanikausis on taldrik ja ma tõusin üles, et see ära pesta, mis pagana mõte selle oli? Sellel kellaajal oli juba mõttetu kontrollida teiste kodus olevate veinide või muude jookide teraapiavõimet, töönädal siiski. Kuigi mul on kapis terve küla tsirroosini viiva kogus ...mmm, kuids nüüd öeldagi...kõike....
      Ah, pühapäeval äkki rallitan kuhugi või midagi.

      Kustuta
  3. Tegemist on erakordselt viletsa veiniga, see risu ei vaevunudki lülitit otsima - kurgid, sõstrad ja kirsid on korjatud, kurgid lausa kastetud, koristamast ma keeldun ja kukeseenteni sõitma siiski ei hakka, olgu, et vilets jook, siiski promillid ju.
    No ei oska juhet seinast tõmnata.
    Puhta loll.
    Pepu.

    VastaKustuta
  4. A sõida kuhugi.
    Kodust kaugemale.
    Homme.
    Mind see aitab.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jaa, see aitab tõesti ja ikka proovin ning vahel isegi õnnestub.
      Homme ei saa. Ülehomme ka mitte. Võibolla pühapäeval, kui veab.

      Kustuta
  5. Vein, yessss!!

    Lastest. Mul on hetkel konkreetselt kolm tuttavat noort paari, kes on otsustanud lastesaamisest loobuda. Tõsi küll, nende mure (võimalike) laste pärast on teist sorti kui sinu oma, nende otsuse taga on planeedi ülerahvastatus ja kliimamuutused ja poliitiline olukord jne jne. Ja üks asi veel… mina ei ole lastetu vabal tahtel, aga kui ma praegu lastesaamis-eas oleksin, ma vist kalduks kah sarnase mõttemalli suunas. Vist. Oletamine on alati libe tee.

    Ja üks küsimus ka. Löö mulle näppudele, kui liig isiklik. Sellest vaikselt äralibisemisest, su eelmise postitusega seotult. Kas sul on ka nii, et surmaeelikust lähedase hooldamisega seotud füüsilist ja vaimset kandamit oleks kergem tassida, kui enam-vähem täpselt teaks, millal ükskord ometi puhkust saad? Mul oli noil ajul kõige raskem taluda nimelt teadmatust, mil ma taas “vabaks” saan. Ühtepuhku tundus, et ei iialgi, et mina suren enne kui vanainimene (minu puhul mitu vanainimest, kui üks oli lahkunud, vajas abi järgmine). Jaa, egoistlik, otse loomulikult, aga no nii ma tundsin, mis teha. Olin muidugi pisut liig noor kah toona nendeks tegevusteks, mis tegemist tahtsid, vbl praeguses vanuses vaataks ma asjale teisiti, mitte niivõrd omaenda mätta otsast, kuivõrd äralibiseja.

    VastaKustuta
  6. Sellele küsimusele pole vastust.
    Või, noh, on aga seda on võimatu korrektselt, nii, et see oleks kõigile ühtemoodi mõistetav, välja öelda.
    Asi pole ju selles, mida mina tunnen või midagi, asi on teises inimeses.
    Mis on minu probleemide suurus, saage aru, Aafrikas on nälg - mõõtkavadest rääkides, eksole. Äh, ma olen nii loll, et eelmise leina nutud on veel töötlemata, ma lükkan ka uusi emotsioone eemale, seda enam, et see kõik võib kesta veel aastaid.
    Pikk jutt. Morgie oskab ette kujutada.


    VastaKustuta
  7. Aa, hinnang, et "see kõik võib kesta aastaid" pole hirm, vaid pragmatism. Asi, millega pean elus plaane tehes arvestama.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mulle oligi toona kõige raskem taluda see udune “aastaid”. Oleks öeldud, et pool aastat, aasta, kolm, kasvõi viis – ühesõnaga, ilustamata: oleks tulevikku näidatud, et _millal_ mu hooldatav lähedane sureb, oleks kergem olnud. Poleks tundunud, et olukord jääbki igaveseks ajaks igavesti selliseks jubedaks, nii kuhtujale kui mulle. Eks see kõlab kalgilt jah, aga meil siin on täna nii kuum, et mul pidurid maas vist.
      Mõtlen su peale. Ja saadan soove ja vaibe, mida tunned tarvis minevat.

      Kustuta
  8. Jah, elame üle. Ja lastega- nende sündides on paratamatu, et osa su südamest asub nüüd alati rinnast väljaspool, lastega koos.
    Saadan sulle moraalset toetust ja löön virtuaalselt veiniklaasi kokku!

    VastaKustuta
  9. Oh. Mina ka, mina ka löön mõttes sinuga klaasi kokku. /lapsed on, hooldamist vajav ema on. veini, paraku, on ka. aga kukeseeni, mida korjama peaks, vaat neid ei ole, sest kukeseenemets võeti kolm aastat tagasi maikuus maha. midagi helget ka siin elus!/

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Maha võetud kukeseenemets - nähtud asi. Ei lähe kahtekümmet aastatki, kui see on tagasi kasvanud, tean!

      Kustuta
  10. Aitäh heade soovide eest. Sest tõesti...

    VastaKustuta
  11. :) lastetutel on jälle lastemure. Mure kui perspektiiv on edasiviiv jõud.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mure on mõnikord edasiviiv, aga enamasti siiski destruktiivne jõud.
      Tont küll, ma eelistan isegi ahnust kui edasiviivat jõudu murele.

      Kustuta
    2. Kõik on lihtne kui sa tead mida kuidas muretseda, ehk mida on vaja muretsemis tulemuseks teha. Asjad lähevad käest kui kindlad asjad mida peab tegema tegemata jätad, ülejäänud laheneb ise. Enese disiplineerimiseks on vaja muretseda. Kui mure hakkab ise muretsema, siis mõnikord saab teda alkoga magama panna, niipalju saad rahu kui ta magab, aga ta ärkab ju üles koos pohmelliga.

      Kustuta
  12. Äkää.Muretsemine ei vii edasi.Muretsemine matab kõik võimalused enda alla . Mul hakkas siis ikka kordades paremini minema kui igasugusest muretsemisest peaaegu loobusin. Praegu on vahel ainult rahamure-nii nädal enne palgapäeva & mida sel ajal perele syya teha,kui kylmkapp on tyhi nagu kell...
    Aga see teine,& siin hetkel palju suurem asi. Omaste hooldus.Inimene võib olla tugev nagu teras,õrn nagu portselan,mõni isegi mõlemat. Aga millest peavad olema tehtud need inimesed,kes tõesti isegi aastakymneid kedagi hooldavad...? Puhtast kannatusest? Kas on selline element,aine,vms. olemas...? Seda enam,et riik,kes nii kangesti kõigi/e eest vähemalt sõnades hoolitseda tahab,tegelikult seda eriti ei märka,ehk ei tunnusta.

    VastaKustuta