Lehed

Esmaspäev, 22. november 2021

Jutujaht: Kuidas suhelda keeruliste inimestega




„Niisiis…“ 
„Nojah.“ 
Teine teisel pool lauda, mõlemad kohmetunud, nõutud, uudishimulikud. Keegi ei oleks veel hommikul osanud aimata, et päev sel moel jätkub. Et vanaema Marta oma jala murrab ja haiglasse viiakse. Et vanaisa Enn vanaema organiseerimisel taksoga teise linna otsa tütre peresse sõidutakse. Et tütart veel paar päeva kodus pole ja vanaisa nii enda kui vanaema üllatuseks tütrepoja Juhannese juurde maandub. Kõige enam oli selle üle üllatunud Juhannes. 
 „Ma peaaegu ei mäletagi, et mul vanaisa on“, mõtles ta sõrmedega aeglaselt lauale trummeldades.
 „Ma peaaegu ei teagi, et mul tütrepoeg on!“ ütles vanaisa sõrmedega mingit rütmi toksides. 
Vähemalt vaikus sai katki. 
„Mina olen Juhannes.“ 
„Mina olen Enn. Või, noh, vanaisa“ 
Mis seal ikka, mehed omavahel. 
 „Tahad süüa, sa äkki hommikul ei jõudnud?“ 
Tahtis. Vanaisa tahtis süüa ja Juhanneski tundis, et midagi võiks närida. Ema oli eile ahjukartuleid teinud, see kraam sündis hästi soojendada ja süüa, kõhud said korralikult täis. 
Telekas. 
Mida ikka muud järgmiseks kui telekas. Autode remondist, ralli ülevaade, veel mingid autosaated – mõlemale sobis. 
„Ma olin kunagi autojuht, üle Euroopa sai sõidetud. Venemaal küll eriti palju, aga eks seegi Euroopa alla käib, kaardi järgi vähemalt“ 
Kõlas põnevalt. Jutt sai konksu külge ja seda ikka jagus, vanaisal oli lõputult naljakaid ja hirmsaid juhtumisi, mida ta muudkui rääkis ja rääkis… Lõunani oli, mida kuulata. 
„Kuule, miks sa meil koos vanaemaga pole külas käinud?“ 
Vanaisa näoilme oli korraga nii segaduses kui õnnetu. 
„Ma ei teagi täpselt…mu tervis pole vist päris see enam..“ 
Pealtnäha oli vanaisa päris traksis papi, kui vanaemaga võrrelda, siis lausa tervise musternäidis. Juhannes meenutas vanaema ümmargust ja alailma ohkivat tasakesi tatsavat olemist. No ei ohkinud see vanaisa mingil moel ja kõndis ta samuti kui noor mees. Mingi varjatud häda äkki küljes teisel? Kes sinna vananimese sisse näeb. 
Pärast lõunat läks jutt edasi. 
Tõsi küll, mõne loo oli vanaisa juba enne lõunat ära kõnelenud, kuid mis seal ikka, kõlbas ka teist korda kuulata. Juhannes proovis ka oma koolinalju vahale pikkida, kuid oli näha, et vanaisa ei olnud ammu rääkida saanud, õigemini ei olnud vanaisal ammu head kuulajat olnud ja Juhannes andis järele. 
Kuulaja oli ka tore olla. 
Vahepeal pidi ka vanaema kuulama, memm jõudis enne lõikusele sõidutamist, kui valuvaigisti juba rahulikumalt jutule keskenduda lasi poisile helistada. Oli tunda, et rohi ei olnud mitte ainult luumurru valu maha võtnud, ka memme pea oli pisut sassis. Miks muidu ta vanaisa kohta küsides päikeseloojangist rääkima tikkus, muudkui et „otsi internetist, sul see käpas, inglise keeles otsi, siis saad aru…“. No ega vanaisa polnud ju mingi vampiir, et kui päike loojub, siis… Juhannes soovis vanaemale head tervenemist ja lisas veel kenasti lõppu, et „vanaisa ka soovib head paranemist“, mille peale vanaema ohkas ja kiitis, et Juhannes on hea poiss, kuigi luiskab, ja et ta kindlasti netist ikka päikeseloojangu kohta vaataks. 
Vanaisa rääkis samal ajal oma lugusid edasi, silm säras ja jutt jooksis, Juhannesele näis, et mõni uutest kuulmata lugudest on tal helistamise ajal vahele jäänud, sest järgmisi oli ta ikkagi enne lõunat kuulnud. 
Ah, vanema inimese asi, emagi tikkus oma jutte kordama, ei midagi uut. 
Mehed väsisid õhtuks üsna ära. Eks nad olid pinges ka olnud, päeva jooksul tuli küll harjumine, aga pisut võõrastust oli õhus kogu aeg ja see väsitas vaimu. Nii kui üks ees haigutas, nii oli ka teisel lõug lahti ja sestap ei olnud midagi väga erilist, et vanaisa kohe nõus oli kui Juhannes magamaminekust rääkima hakkas. 
Nii vähemalt näis. 
 Kui Juhannes voodi kõrval seisva vanaisa hääle peale üles ärkas oli südaööst puudu ehk pool tunnikest, võimalik, et natuke rohkem. 
„Artur, aja jalad alla, keegi on pidurivoolikute kallal käinud!“ 
„Artur, tõuse juba üles, sa pead mulle valgust näitama!“ 
Vanaisa hääl oli kindel ja nõudlik, kui Juhannes proovis talle öelda, et tema küll Artur pole ja mingu taat magama tagasi hakkas Enn alguses naerma ja siis sai kurjaks: „Ära aja lolli juttu Artur! Kui sa kohe ei tule, siis ma lohistan sind kohale, ma ei pea üksi koormat kohale viima!“ 
Vanaisal näis tõsi taga olevat, vaidles Juhannes mis ta vaidles, igaks juhuks läks ta vanaisaga elutuppa, kuhu ta papi magama oli pannud, kaasa. Vanaisa viska end üllatavalt osavalt selili maha ja libises naksti diivanilaua alla. 
„25!“ 
Vanaisa käsi sirutus laua alt välja, sõrmed nõudlikult välja sirutatud. 
„25!!“ 
Hääl oli tooni võrra nõudlikum. 
„Mida sa tahad?“ 
Vanaisa üllatunud nägu ilmus laua alt välja nagu hiir. 
„Nalja teed jälle, jah? Võti anna, ma ei saa karterikatet muidu lahti!“
Juhannes sai äkki aru, et vanaisal on tõsi taga. See ei olnud mingi mäng, vanaisa parandas oma autot – olid need riistad, mida ta nõudis õiged või ei , oli see laud siis altpoolt auto moodi või mitte, siin oli tähtis töö käsil. Kui ta nüüd ei ole nagu õige Artur olema peaks, läheb vanaisa kurjaks kätte ära ja mis siis teha? 
Pikk mõte võttis tegelikult vähe aega, plaan tuli klõpsuga. 
„Oota, ma toon kasti siia…“ 
Kõigepealt oma tuppa, telefon näppu. Siis kööki. Tööriistad? Pagan, see kast nägi kole ohtlik välja. Rabinal haaras poiss köögisahtli kulpide ja pannilabidatega kapist välja ja läks kiirel sammul elutuppa tagasi. 
„Võta!“ 
Vahukulp. 
 „Loll oled või?“ 
Hiir ilmus laua alt uuesti välja, kulm kortsus. 
„Mida ma selle heebliga sinu arust teen? Võti anna, 25 võti!“ 
Vanaisa ei olnud enam kaugeltki mitte see leebe papi, kes päeval heietas. Temast oli saanud keeruline inimene, keerulise jutuga ja keeruliste nõudmistega. Raske oli talle meele järgi olla, aga pidi, kindlasti pidi… Salatitangid olid õige pakkumine. 
Kruvikeerajaks sobis koogipintsel. 
Näpitsate pakkumine läks jälle valesti, võinuga ja munakell ei passinud, korgitser lõpuks kõlbas. Vanaisa keeras korgitseri päris suure jõuga lauaplaati altpoolt sisse. 
„Selle eest ma ema käest alles saan…“ 
„Kuule, too lapp, vaatan kas ulatab voolikut veel lühemaks teha, katkise otsa lõikan maha ja…“ 
Poiss tegi ennast hästi asjalikuks. 
„Vaata jah, ega meil uut naljalt kusagilt võtta pole“ 
„Lõpuks ajad õiget juttu, Artur,  ma vaatasin juba, et oled sassis omadega!“ 
Kumb see meist sassis on…aga lapi ikka leiab. 
Lapiks kõlbas…lapp. 
Keermestajaga oli keerulisem, kuid Juhannes juba teadis, et tuleb lihtsalt väle olla ja juustuviilutaja asemele näiteks teesõela pakkuda. 
 Teesõel sobis. 
Kui pidurivedelikku juurde valama pidi pakkus poiss end vabatahtlikuks ja Ennu meelest oli see õnneks hea mõte, nii sai Juhannes endale laua kohal klaasitäie mulksuvat Värskat valada.
Kui pidurivoolikutest õhku välja pidi sõtkuma ronis Juhannes lihtsalt laua peale, et ta jalgu auto kõrval näha poleks. 
 Korda see masin sai. 
Kui vanaisa lõpuks laua alt välja ronis, patsutas ta Juhannesele tunnustavalt õlale: „Suur töö sai tehtud, Artur-poiss,  ma lähen magama, sa jääd nüüd valvama, et kaabakad koorma kallale ei tiku, aga ega nad täna öösel enam tule“ 
Kui vanaisa lõpuks voodis norskama hakkas vajus Juhannese õlult koorem. 
Natuke netis toksimist ja ta sai aru, mida vanaema päikeseloojangust kõneledes mõtles. Eks poiss oli seda juba aimanud ka, meel sai lihtsalt kinnitust. Sundowning… siis sellepärast ei olnud ta vanaisa nii ammu näinud. 
Telefon piiksatas. „Kell seitse hommikul olen kodus, loodan, et teil on vanaisaga kõik korras?“ 
Ema. 
„Kõik on kontrolli all!“


11 kommentaari:

  1. Noh, saingi oma diagnoosi suhtes kinnitust!
    Aga nii kaunikõlalist nime polnud kuulnudki, pidin guugeldama:)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ega see päris nii vist käi kuidas ma kirjutasin, aga sinnapoole, jah.
      Mida sina öösiti parandad? Mõtle kui põnev oleks šeifimuukijale tööriistu ulatada...

      Kustuta
    2. Sa tead ju, et öine jutt kisuks ikka sinna mannapudru kanti:D
      Tööriistadest ma parem ei räägi...

      Kustuta
    3. Ma ka guugeldasin.
      Aga muidu... lugesin, ja hirm hakkas. Mida kõike!

      Kustuta
  2. küll sa kirjutad ilusaid lugusid. Mul jälle pisar silmas ..

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma olen kole sünge tüüp, ju sellest need norgus jutud.

      Kustuta
  3. Aga nii ilus lõpp.
    Sellel jutul.
    Dementse inimese hooldaja päris tihti kustub koos hooldatavaga.

    VastaKustuta
  4. Naljakas, tõene aj kurb ühekorraga. Jutustuste kordamine kipub esimeseks hoiatavaks signaaliks olema, järgmiseks igasugu lugude erinevate komponentide omavahel kokku kombineerimine ning siis juba uute ja huvitavate väljamõtlemine - oh jah.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Muidugi kiiruga tähtede järjekorra segiajamise unustasin ära :P

      Kustuta
    2. Ära jama, Tom, ma olen siis juba üsna põhjas omadega (eriti kirjavigasust arvestades) 🙄

      Kustuta
  5. Tõesti. Nukker, aga samas ikkagi positiivne. Taaskord väga hea lugu!

    VastaKustuta