Tuba oli hämar kogu aeg, päike ei pääsenud vastasmajast ei mööda, ei üle.
Kunagi, kui mul oma kodu on, paistab sinna päike iga päev. Siis ka paistab, kui ilm pilves on.
Tüdruk oli oma unistuses jõudnud just oma tulevikukodu maast laeni akende ehituseni, unistustes pidi olema kõik detailideni läbi mõeldud. Suured aknad, mida võis selja peale lahti tõmmata, akende ülaosas värvilistest klaasidest triip – ta oli sellist ühe tädi juures näinud, läbi nende voolav värviline valgus tekitas veel meenutamiselgi surina jalataldades. Nii ilus.
„Kas taldrik on tühi?“
Tüdruk võpatas nagu oleks trepil kõndides astunud alla astmest, mida seal poleks pidanud olema.
Lusikas kõlksatas vastu taldriku äärt, supipuljong voolas üle kaha serva ja sellega tuli kaasa hangunud rasva saareke. Väike rasvalärakas oli tunda isegi siis, kui silmad kinni panna ja vedelik tuimalt alla neelata.
Oksehäält ei tohtinud teha ja supp pidi söödud saama. Enne laua tagant tõusta ei tohtinud.
Aga kõht ei olnud ju tühi, nüüd juba kindlasti mitte. Supis hõljusid jahtununa kangeks tõmbunud kapsalibled ja kollakasvalged rasvatilgad, taldriku põhjas pikutas veel mõni kartulikuubik. Kartulit sai tegelikult ka külmana alla neelata, kui mitte ainut see rasv….
Kui mul oma kodu on, ei tee ma kunagi sööki rasvaga. Õliga ka ei tee, õli kasutavad ainult punased, nende moodi ma olla ei taha.
Tüdrukule tuli pärast seda mõtet meelde kuidas ta eelmisel nädalal jooksis oma otsaesise vastu puuoksa katki, sest keegi hüüdis kõva häälega „punased tulevad!“. Mingi poiss niikuinii, nemad juba teadsid, kes on punased ja kes mitte, tüdruk ise kedagi ei näinud, aga jooksis igaks juhuks ikka. No nii koleda häälega hüüti ju!
„Ema, kas punased on kurjad?“
„Ma ei tea, ma arvan, et ei ole. Kust sul selline küsimus üldse? Kas supp on söödud?“
Hea, et ema supi kohta küsis, nii ei pidanud eelmisele vastama.
Tüdruk oleks veel küsida tahtnud, aga paus enne vastust ütles, et see poleks hea mõte. Emale ta küsimus ei meeldinud.
„Kohe saab otsa“
Meel libises jälle unistustesse.
Kui tal kunagi oma kodu on, teeb te ise saia. Ainult, et jahu asemel paneb ta peeneks jahvatatud pähklid. Oi, see saab imehea sai olema. Ja suppi ei keeda ta üldse, eriti piimasuppi. Piimasupil on ju kohe nahk peal ja kui seda peab sööma, siis jääb kõik suulae külge kinni ja oksehäält ei saaks kindlasti tagasi hoida,. Kapsasuppi sai natuke ju isegi külmana süüa.
Lusika peale libises seekord kaks rasvaplekki ja kapsalible. Viimane jäi üle lusikaääre tolknema ja lusikat suhu pannes puudutas alumist huult.
Külm ja libe. Öökimine tuli ilma, et tüdruk oleks jõudnud seda tagasi hoida.
„Mida sa vigurdad, kaua see supisöömine nüüd veel kestab! Väike tilk taldriku põhjas, enne õue ei saa kui see on otsas!“
Õue ei saa niikuinii. Seda suppi ta ära süüa ei jõua või kui jõuabki, on pime juba.
Pimedas õue ei saa, siis tulevad mõrtsukad, üks tüdruk õues just eile rääkis. Mõrtsukad ei hooli isegi sellest kui sa minestad neid nähes, nad…nad..
„Ema, mida mõrtsukad teevad?“
„Kustkohast sa neid rumalaid küsimusi võtad? Meil ei ole siin mingeid mõrtsukaid!“
„A mida nad teevad?“
„Inimesi tapavad“
Oh, ja pimedas pidid kõik kohad neid täis olema. Ema ütles küll, et siin pole, aga mõni äkki ikka on. Ega siis muidu lapsed pimedal ajal toas ei istunud. Mõrtsukad ju.
Tüdruk veeretas seda sõna veel mitu korda mõttes ringi, kõrinal nagu ratast.
„Söödud?“
Ema hääl oli juba päris kriipiv.
Kui mul kunagi oma kodu on, siis ei keeda ma kindlasti kunagi suppi. Või keedan, aga kohe valan ära kui enam ei taha.
„Ma toon kojast vett, sa söö taldrik sel ajal tühjaks!“
Uks käis.
Jalad olid laua taga istumisest külmad ja varbad olid vist juba surnud, surisesid imelikult, aga enne kui ema tuppa tagasi tuli oli taldrik solgipange tühjaks valatud ja tüdruk laua taga, lusikas püsti.
„Otsas!“
Ema tõstis veeämbri pingile ja viskas pilgu solgipange poole. Supi peal hõljunud rasvalemmed olid kui kollased tedretäpid solgi peal.
Tüdruk tundis kuidas pihk higiseks läheb.
Ema ei öelnud midagi.
„Ma lähen nüüd õue..?“
„Toas istud“
Vaat kuidas ajad muutuvad. Sul peaks olema nooremale generatsioonile sisuseletus kõrval :)
VastaKustutaPunased, solgipang, taldrik tuleb tühjaks süüa, supp...
:)
Mulel meeldis su lugu. Eile meenutasin su tiigri ja kassi lugu, see on siiani nii meeles ja hingel.
Vähemalt supp on mõiste, mis elab siiani, olgu muuga kuidas on :)
KustutaSul on haruldane anne jutustades õhkkonda luua.
VastaKustutaAga sündmused on... jubedad. Kahe otsaga asi see õhkkonna loomine, eks. Ühtepidi nauditav, aga teisalt paneb lugeja piinlema. (See viimane oli samuti kompliment.)
Ma nüüd kohe tükk aega mõtlesin selle üle ja ei mõelnudki välja. Ja ma ei kuule seda esimest korda.
KustutaEt kuidas jubedad?
Mul on juttudes tegelikult hõredalt sündmusi, veel hõredamalt on neis reaalselt asetleidnud sündmusi. Puhtalt emotsioonile ehitatud asi. Oma unistuste mullis elav liiga hea fantaasiaga laps ja tavaline kasinavõitu olme.
Ja ma sain aru, et kompliment, aga see jubeduse-koht on pisut udune
KustutaNo jube ses mõttes, et su teksti lugedes ma TUNNETAN, mida supisööja tunneb. Ja kogu see õhustik. Solgipang. Ja kirjeldused. "Supis hõljusid jahtununa kangeks tõmbunud kapsalibled ja kollakasvalged rasvatilgad."
KustutaSee ON ju jube? Jube hästi kirja pandud jubedus?
Täpsustan, kasutades (taas) Bradburyt:) Nagu sinu juttudeski, hõljub ka tema sõnade taga nimetu, isegi ohtlik "miski", mis pole otseselt kirja pandud, aga sellegipoolest on olemas. Ma praegu ei oska paremini seletada, ehk tuleb tulevikus täpsem sõnastus pähe.
KustutaAga see supp on elust maha kirjutatud, noh. Ja nõus - see supp oli üsna jube :D
KustutaPilt loob atmosfääri!
VastaKustutaViivikonna elamud. Ühes majaotsas on katus sisse vajunud, teises kardinad ees. Kõhe koht
KustutaAa, veel - me elasin oma elus kahel korral Kopli liinidel, see on üsna hästi sealset õhkkonda iseloomustav pilt. Kuigi, jah, tol ajal ei olnud liinid veel nii suremas kui pildil näha olev koht.
KustutaMulle tuli ette Asula tn. Tallinnas, seal on mu arust kõige masendavamad majad üldse. Sel tänaval elas mu teada ka Joala Jaak:)
KustutaNeed su kirjutatud lapsepõlvepildid on alati hästi aistitavad, elusad, konstrueerimatud, nauding lugeda (kuigi teisest otsast jah ängistav ka, aga lapsepõlv ongi ängistav, kellel kuidas).
VastaKustutaVabandan ette kirjavigane eest, aga behind happy childhood memorys is always a little bit of alzheimer. Mul seda õnne pole.
KustutaVõeramaa keeles on see põhjusega.
Eluline. Lapsepõlves vihkasin mulgikapsaid ja seapekki ja leivasuppi. Ses suhtes õnnelik lapsepõlv, et üldiselt ei sunnitud sööma. Natuke vanemana võisin ise ette tõsta just nii palju kui tahtsin aga siis pidin ka selle ära sööma. Selline kriteerium oli küll, et enne magusat ei saanud kui soolane söödud.
VastaKustutaMagusat? No kes see siis seda iga päev...!
KustutaA ma polnud lapsena magusasõber ja praegugi olen elav näide, et ka tervislik toit tagab korraliku peki kui mõõdutunne puudub.
Minu jaoks oli see lugu mh huvitav sissevaade sellise inimese aistingutesse, kes ei taha mingit sööki süüa. Ma tahan peaaegu alati peaaegu mis tahes sööki süüa, v.a kohe pärast ärkamist (ja nüüd vanemalt hakkab magus mõnikord vastu), millalgi nooremalt olin ma väga segaduses, kuuldes tuttavatelt, kuidas nad lapsena ei tahtnud süüa, mul käisid mõtted kogu aeg söögi ümber.
VastaKustuta