Lehed

kolmapäev, 11. august 2021

Geenius



„See oli midagi sellist, mida ma iga päev näen. Iga päev. Mis see veel olla võiks, ma olen ju kõik järele proovinud?“ 
Aleks oli väsinud. Polnud ka ime, pea aasta oli möödas esimesest korrast, kui ta oma kontole sisse ei saanud. Alguses ajas tõrge teda naerma – no pole ju võimalik, et konto, millel ta teadis endal olevat natuke üle miljoni euro, tema enda poolt osavalt aktsiate, kulla ja krüptorahaga žongleerides teenitud miljoni, osutub kättesaamatuks talle endale, omanikule. 
 Nagu vaateaken, millel oleva auto oled küll ära ostnud, kuid minema sõita ei saa, sest juhiluba puudub. Aleksil oli paroolide loomiseks ja vahetamiseks oma süsteem, see ei olnud teda siiani kunagi alt vedanud. Laua taga istudes vaatas ta lihtsalt ringi ja parooliks muutus kõige tavalisem tarbeese, mida ta silmas. Aken, uks, laud, tool, riiul… rida oli lõpmatu. Parooli lõpus ja alguses olid jupid tema telefoninumbrist ja nii oli ka parooli keerukus tagatud. Täiesti lollikindel meetod. 
Mis nüüd siis lahti on? 
Ükski asi ei sobinud. Iga päev proovis Aleks uusi esemeid, pärast paari korda teatas süsteem „olete liiga palju proovinud, katsetage ööpäeva pärast uuest!“ ja pani sisselogimise võimaluse jälle lukku. 
 Us-ku-ma-tu! 
Aleks oli terve aasta elanud ainult kontole pääsemise nimel. Ta seltsielu hääbus kiiresti, õigupoolest ei olnud see kunagi eriti vilgas olnudki. Poes käimise oli asendanud koju tellitud valmistoit, iga paari kuu järel muutus valik aina odavamaks, riideid ei kulunud niikuinii. Üüri maksis Aleks vähemalt alguses korrapäraselt, kuid viimase poole aasta jooksul oli ta end majaomaniku eest varjanud. Või, noh, Aleks ise ei nimetanud seda niimoodi, ta lihtsalt ei tahtnud võõrastele ust avada. 
Võõrad – see tähendas kõiki, kes ei olnud tema. 
 Kui parool meelde tuleb, küll siis asjad lahenevad, pole sel majaperemehel vaja nii närvis olla. Et ta närvis oli, võis aimata aina valjemaks muutuvatest koputusseanssidest, karjetest ukse taga ja kinni keeratud veest ning elektrist. Rumal mees, kas ta üldse kujutas ette kui keeruline oli koridoritule kaablist endale arvuti jaoks toitejuhet vedada? Nii võib ju surma saada! 
 „564kardinapuu664. Ei. 564diivan664. Ei. Kurat, ma olen seda juba proovinud…“ 
Järg hakkas käest kaduma. Aleks kirjutas küll katsetatud paroolid üles, kuid tabel oli kohati vigane ja mõnikord katsetas ta sama kombinatsiooni mitmendat korda. 
Viimane võimalus täna, viimane võimalus…. 
Keegi kolkis vastu ust. 
Aleks ei reageerinud sellele, tal oli õigus võõrastele ust mitte avada ja seda õigust ta ka kasutas. Koputaja oli jonnakas. Nagu Aleksgi. 
„Tehke uks lahti, palun. Kui te ei ava, lõhume luku ära!“ 
Sellist ähvardust pole varem olnud, aga ega nad siis esimesel korral kohe lammutama hakka, ähvardavad niisama kindlasti! 
Uks prahvatas lahti pärast kolmandat lööki. 
 Majaperemees ahmis õhku. Väga polnudki midagi ahmida, vee kinnikeeramisel olid oma tagajärjed ja pizzakarpide ning burgeripaberite lasu ei aidanud ka kuidagi haisu hajutamisele kaasa. 
 „Tagatoas, ma usun, et ta on tagatoas!“ 
Politseinike paar kahlas läbi rämpsu tahapoole, kiirabiarst kohendas maski ja vaatas kaela sirutades toas ringi. 
„Ei, ärge palun tehke, mul pole midagi viga, palun…!“
 Aleks oli meeleheitel. Ta ei saanud siit ära minna, mõistatuse lahendus oli siinsamas, selles toas, kusagil käeulatuses, ta leiab selle kohe ja kõik mured saavad otsa! Ta lihtsalt ei lase ennast ära viia, eieiei! 
 Tool kukkus ümber.
 Puruneva tassi tuhm klirin ei kostnud karjumisest üle, politsei hoidis Aleksit õrnalt, kuid kindlalt kuni arsti tehtud rahustav süst mõjuma hakkas ja Aleks kanderaamil välja viidi. 
„Mis mees ta enne oli?“ 
 Isegi politseinike jaoks ei olnud selline pilt kerge taluda. 
„Enne? No täiesti korralik mees oli, õpetas mullegi kuidas aktsiaid osta. Ma pole sellega küll veel midagi teeninud, aga siiski, eksole. Siis äkki läks segi, jumala päevapealt. Alguses, kui temaga veel rääkida sai, naeris, et tal läks mingi parool meelest ning kui see meelde tuleb, on tal raha nagu putru. Oleks kohe taibanud, et ta nii sassis on…“ 
Majaperemees kummardas ja võttis maast katkise tassi. 
„Näe, kiri peal ja puha. „geenius“. Ta kunagi ütles, et see tass on tema tuleviku võti. Just enne seda, kui hakkas oma paroolist sonima…“ 
Majaperemees viskas tassi tagasi maha. 
„Siit tuleb jubedalt pahna välja vedada. Kapitaalremont. Õudne!“


17 kommentaari:

  1. See oli nüüd minu elust. Ma töötasin firmas kus mingi iga kuu tagant tuli paroole vahetada. Jube.
    Ja kasutasin sama meetodit.
    Ühel päeval valisin parooliks mingi saksakeelse kätekreemi. Kohe pärast seda algas koosolek ja arvuti, krt, jõudis trepist ülesmineku ajal lukku minna. Üritan avada ja pekki, ma ei mäleta kuidas on saksa keeles " kätekreem" (praegu ka ei mäleta).
    Punastasin, vabandasin, tormasin kabinetti ja kirjutasin nime paberile, jooksin tagasi ja koosolek võis alata :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Eks ole minulgi juhtunud, nüüdki taastan ühe seadme rikkega kaduma läinud paroole nii, et pea märg otsas.

      Aga üks hea ja investeerimise- ning nutinduse osas minust tunduvalt intelligentsem sõber kirjeldas sellest kuuldes juhtumeid, kus bitkoinimiljonärid surevad silla all kodutuna, kuna nad ei pääse oma kontole just samal põhjusel ligi. Mõtle - sa tead, et oled miljonär ja sul pole võimalustki...

      Kustuta
    2. Bitcoin, bitcoin, bitcoin
      Tegelikult ma tean küll....
      (Võeh, keelevääratust, mu sõber on ka õigekirja ning mõnegi muu asja osas must terasem)

      Kustuta
  2. Tavalisele pangaarvele pääseb ligi, kui minna füüsiliselt pangakontorisse ja võtta isikut tõendav dokument kaasa. Aga kõik muud kontod - paypal jne, meilikontost rääkimatagi, on jah ainult numbrite ja salasõnade taga....

    VastaKustuta
  3. Seda unustatud parooli jama on meil kõigil aeg-ajalt ette tulnud. Aga et üldse ja kuidagi enam kontole ligi ei pääse, ei ole veel juhtunud. Olen pangakaardi 3 katsega lukku pannud, sest olin kindel, et mu kombinatsioonidest 1, 2 ja 3 üks ikka on õige. No ei olnud...

    Ja viimati mässasin oma unustatud blogi parooliga, kust tahtsin vana Aaza-Lea juttu üles otsida. Mul ikka on üks paberil ja üks arvutis olev paroolide nimekiri, aga need ei langenud kokku. Vähemalt blogger oli nõus mulle uue võimaluse andma, kui ma vähemalt ühe endistest paroolidest isestan.

    VastaKustuta
  4. https://www.bbc.com/news/technology-55645408
    Mehel on peaaegu kaks ja pool miljonit dollarit, aga tegelikult...

    VastaKustuta

    VastaKustuta
  5. Moodsatel pankadel pole mingeid kontoreid. Küsige tuttavatelt traderitelt, kus nad toimetavad ja kas nad saaks reaalsesse kontorisse minna.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. See on mõnes mõtes täitsa õudne. Kõik füüsilised kanalid kipuvad kaduma. Kõigepealt kadusid väiksed pangakontorid väikelinnades. Siis kadusid elektrilevi füüsilised teeninduspunktid, ainuke jäi Tallinnasse. Siis kadusid mobiilioperaatorite teeniduspunktid väikelinnades. Seejärel tõmmati kokku sularahaga tegelevate pankade kontoreid, Tartus on vist enam-vähem igal pangal 1 punkt, kuhu laps oma kopikad klienditeenidaja kätte viia saab. Ja see on alles algus.

      Kustuta
    2. Ee... mh?? Revolutil ega Robinhoodil pole ei Eestis ega mujal mingeid kontoreid olnud. Hansapank on aga kenasti alles (uue nime all), nädal tagasi käisin Liivalaia 8 kontoris nostalgitsemas.

      Kustuta
    3. Ma saan aru küll, millest Lendav räägib. "Inimlik puudutus".
      Pangakontori eemaldumine minu kodukohast on viimase kahekümne aasta jooksul toimunud kiirusega umbes kaks kilomeetrit aastas, postkontorid kihutavad samas tempos kaugemale. Me suhtleme masinatega. Jaa, tuleme toime ja oleme omal moel isegi rahul, sest paljude asjade jaoks ei pea kodustki välja tulema, aga inimesed jäävad aina kaugemale.

      Kustuta
    4. Ma kirjutasin "väikelinnadest", Kaur. Kõigepealt muutus väikelinnaks Elva, siis hakkas Tartu järjest kahanema, elektrilevi jaoks on ta juba täiega väikelinn (kontor kadus aastaid tagasi), pankade jaoks (veel?) poolväike, seega paari kontorit võib hädapärast pidada.
      Nooremad tulevad päris hästi toime. Aga vanemaealistel on keeruline. Hea, kui on laps-lapselapsi, kes aitavad, aga alati ju ei ole.
      Mul on endal ka nutitelefon, aga ikka prindin olulised dokumendid välja (digitõendid, -piletid jms), sest ma ei usalda nii ebakindlat vahendit, millel võib aku tühjaks saada või mis võib kasvõi veelompi kukkuda ja otsad anda. Tahaks olulisemate tehingute juures midagi tahket, päris paberit, päris inimest, päris raha... Vanamoeline, jah.

      Kustuta
    5. Ma saan ka aru, muidugi, aga... aga see lühilugu on ju millestki muust... või? Oma walletitele ligipääsu kaotanud biljonärid ei hoidnud oma raha ilmselt koduküla hoiu-laenu-ühistus, selle säilimine poleks loo peategalast kuidagi aidanud.

      Kustuta
    6. Kommentaaridel on oma mõistatuslik rada käia, loogikat sellest otsida pole mõtet.
      Lugejate seas on tõenäoliselt liiga vähe biljonäre, kes peategelaseks samastuda saaksid. Kahju muidugi, mõni paroole mäletav poissmeesbiljonär kuluks igasse majapidamisse ära.

      Kustuta
    7. Liiga vähe biljonäre jah. Ja sinna juurde mälu, mis mäletab, et "kui mina alles noor olin, sai kõik tehingud tõestada füüsiliselt kohale minnes!". Minusugune lugeja ei ela nähtavasti veel tänapäevas, vaid ikka veel kuskil kaheksakümnendates ja ei oska ära imestada ega päriselt kohaneda selles tulevikus, kuhu äkki on sattunud. Kaamose kirjutatud lugu ei ole munusuguse jaoks mitte tänapäev ja reaalsus, vaid mingi utoopia. Raha hoitakse sulas ja kas riiulis mõne paksu raamatu vahel või pesusahtlis või mõnes muus sobivas FÜÜSILISES peidukohas.

      Siia juurde meenub kümmekond aastat tagasi Võru linnas juhtunud lugu, kus noor pensionäriproua jäi turusabas rahakotist ilma - varastati ära ja tehti ka kaardid otsekohe tühjaks (proual oli paroolidele kehv mälu ning ta hoidis neid sedelikesel sealsamas rahakotis). Läks siis Hansapanka - sealt saadeti minema, sest isikuttõendavat dokumenti polnud näidata (see oli ka varastatud rahakotis). Seejärel läks Krediidipanka (tal oli ka seal konto), kus tuvastati isik mälu järgi (see on ju väike linn, me tunneme Teid!) ning anti isegi väike laen dokumentide korda ajamiseks, riigilõivud ju maksta ja söögiraha ka vaja. Proua ei küsinud raha, tahtis ainult kaardi kinni panna, aga pangatöötajad ise pakkusid, sest oli ju näha, et inimene on hädas. Ei mingeid paroole, koode, isegi paberil dokumenti polnud vaja, piisas füüsilisest inimesest ja tema mäletamisest.

      Kustuta
    8. Paari kuu tagune kogemus aleviku poest: käru manti täis, rahakott näpus, aga pangakaarti pole, see oli rahakotist välja kukkunud ja kodus laual.
      "Kuule, pane mu kott leti taha, ma tulen poole tunni pärast kaardiga tagasi, maksan ära!"
      "Kuhu ma su koti ikka panen, vii koju, pelmeenid sulavad muidu ära!"
      Nii oligi. Koju, pelmeenid jää peale ja kähku tagasi.
      "Kus sul sellega nüüd nii kiire oli..."
      Sikupilli Selveris vist need asjad nii ei töötaks.
      Ma pole väga inimeste-inimene, aga need pisiasjad on armsad.

      Kustuta
  6. Paroolide haldamiseks on ju mustmiljon äppi, iseasi kas neid kodanik usaldab. Mõni paranoik kasutab siiamaani taskuraamatut "kindluse" mõttes. Mõni kasutab mingit suvalist tekstifaili (raamatu lehte) ja spreadsheeti kombot, kus enda teada valemite abil paroolid kirjas. Kõik need on muidugi piisava huvi korral lahtimuugitavad aga väiksemõõdulistele finantsressurssidele ligipääsemiseks ei viitsi profid aega raisata. Mõnel on selline mälu, et paroolid jäävad meelde ja asi mutt. Ja siis on ka tegelikult kodanikke, kes unustavad paroolid või kaotavad need mingi totra juhuse tõttu ja kolivadki silla alla elama. Tõsised tegijad siiski nii amatöörlikke vigu ei tee ;)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mulle nii meeldivad need kommentaarid, kus üleüldise uitamamineku taustal ilmus sina ja selgitad: Maa on ümmargune. Vesi on märg. Ruudu kõik küljed on võrdse pikkusega.
      Võtab pea klaariks jälle :D
      (Mul on praegu veel kaks parooli kadunud. Ka need on taastatavad, aga ...ei viitsi praegu, nende taga pole mitte sentigi, miljonitest rääkimata)

      Kustuta