Lehed

reede, 27. november 2020

Headest asjadest



Tahtsin kirjutada Ritsiku loo alla. 
VVN-i jutt kiskus kaasa rääkima. 
Marca mõtted kehutasid sõna võtma. 

 Mõne kommentaari kirjutasin valmis ja siiski ei vajutanud viimast nuppu.  
Mõtted jäid ikkagi kriipima.
Kui keegi tahab teada, kuidas sõpradest lahti saada, siis küsigu julgelt minu käest nõu. Ma võin vabalt anda käärid, millega sõpru siduvaid niite katki lõigata. 
 Proff. Igatahes. 
 Mõned nipid: 
Ära kunagi jaga kellegagi midagi. Rõõmud on isiklikud, sest rõõmud pole kunagi ju seotud ainult ühe rõõmustajaga – nende taga on teised inimesed ja teiste inimeste eraasju ei ole mõistlik jagada kellegi kolmandaga, olgu kasvõi tegu rõõmuga. Sest too kolmas ei pruugi jagatud rõõmust aru saada, talle võib su rõõm isegi haiget teha. Seilasime, teame. 
Hoia omale, ära jaga. 
Ära kunagi jaga kurbust, sest teisel inimesel on oma mured kanda ja sinu mure... no milleks talle veel lisakoorem kanda? Ei ole olemas õigustust oma koorma teise kanda andmiseks. Nähtud, tehtud, kahetsetud. 
Ära jaga. 
Kui keegi sinuga räägib, siis kuula, aga ära reageeri. Väga keeruline on reageerida nii, et keegi sellest valesti aru ei saaks. Kogetud. Korduvalt. 
Kui sa tahad kellegagi rääkida, siis - ära tee. Sest niikuinii ei oska sa midagi öelda nii, et seda võiks ainult ühte moodi mõista.
Ära lase endale öelda sõna, mis algab a-tähega, sest see viib heal juhul tupikteele, halvemal päeval maandud kuristikus.  Ole ettevaatlik. Elu on päris kuri koht, sa võid ise pääseda, kuid need, keda tahad hoida, saavad pureda ja sa tunned end süüdi. 
Süütunnet ei ole võimalik jagada, seda pead ise lohistama ning see raibe ei kulu ka, käi kasvõi mööda riivi. Tean. 

 Ole kuri, ole kinnine, kahetse, kui oled olnud inimestele liiga lähedal. 
Ja siis räägitakse sulle palju ja küsitakse vähe ning kui keegi midagi küsib on see nii harjumatu, et tõrje tuleb juba kusagilt seljaajust. 

Võtke heaks! 
Või tegelikult - ärge tehke nii. 
Olgu teil palju sõpru ja armastust nii, et küll saab!



21 kommentaari:

  1. Nagu viidatud kirjutiste kommentaariumites korduvalt märgitakse, tuleks "sõber" kõigepealt defineerida.
    Facebookis on kõik "sõbrad", seetõttu kasutan ingliskeelset FB-d; muidu peaks 90% sealt kustutama (OK, neid sõpru on seal ka "tuttavateks" võimalik nimetada).
    Mul on väljaspool peret poolteist sõpra
    - üks meesterhvas, keda ma tunnen ca 15 aastat - nn poolsõber; "kui on mure siis pool anna ära" temale kurtma ei läheks. Muidu sarnased tehnika, muusika jne huvid.
    - üks naisterahvas, keda tunnen kah üle 10 aasta. Mu oma abikaasa täielik vastand. Sel suvel aga läks asi mõlemapoolselt särisema, nii et tulevik on huvitav.
    Arusaadavl põhjusel (AP) ma oma nime all ei kommenteeri, võib-olla keegi lähiringist loeb.
    Keskkooli klassikaaslased on selline kamp, et kui vahel ka üle mitme aasta kokku saame, jätkaks nagu juttu sealt kus eelmine kord pooleli jäi. Vahepealsest ajast (keskkoolist kuni selle sajandi alguseni) pole ühtki lähemat sõbrasarnast suhet.

    VastaKustuta
  2. Vabandust, kui kõlan sarkastiliselt, kuid loodan, et su abikaasa oskab seda huvitavat tulevikku vääriliselt hinnata!
    "Kes on patuta, visaku esimene kivi" jne, nii, et...pihutäis kruusa ja seegi mööda, aga ebamugav oli see pihtimus siiski.

    VastaKustuta
  3. Kaamos, hmm miks? Inimesed ongi keerulised olendid. Kui sa sellist väidet pead ebamugavaks, siis ei saaks vaadata ühtegi filmi (isegi dokumentaalides lahutatakse), lugeda raamatut, heita pilku ajalehte...? Enamik ilukirjandusest keerleb selle ümber, mismoodi inimesed käivad kokku-lahku-kokku....

    VastaKustuta
  4. See kommentaar on suurepärane illustratsioon mu enda kirjutisele. Kas ma peaksin jagatud rõõmu üle ka ise rõõmustama, teades, et tõenäoliselt saab varsti üks naine väga haiget? Peaksin ma hingepõhjast pahandama, pidades kirjutaja rõõmu eimillekski?
    Väga, väga ebamugav. Kokkuvõte: ära jaga!

    Kindlasti oled vaadanud Johnni Cashi eluloofilmi, seal oli koht, kus JR, olles veel abielus oma esimese naisega, kuid juba hingepõhjani armunud June Carterisse kleebib koddus June postereid üles või mis ta seal iganes tegigi, ulgudes tolle järele nagu hunt, nägemata oma naise meeleheidet.
    See oli koht, kus ma mõtlesin, et iga naine tahaks, et mees oleks temasse nii meeletult armunud ja ükski naine ei tahaks, et tema mees oleks võõrasse naisesse nii meeletult armunud.

    Muidugi ma loen-kuulan-vaatan kõikvõimalikke asju ja ei salga, et samastudes peategelaste kirgedega samastun ma peaaegu alati ka nendega, kes kõrvale jäetakse ning ausalt - mõnikord tasalülitab neile tehtud ülekohus rõõmsa kaasaelamise.
    Kusjuures ma ise ei ole ei sügavalt moraalne ega suuda omade suhtes olla jäik moralist. "Oma inimestele" ma ei taha etteheiteid teha, see on nende elu, olgu nad rõõmsad. Aga ärgu pahandagu, kui ma nendega sama innukalt kaasa ei hõiska.

    Võõras kommenteerija on võõras. Ta on tasapinnaline, kõik jooned on sirged ja selged, ma ei ole kellegi poolt või vastu ja seepärast näen, et keegi saab kohe haiget. Kas ma pean takka kiitma?

    VastaKustuta
  5. Selle haigetsaamisega on nii, et oleneb suhtest.

    Mu elu kõige närvesöövam suhe lõppes nii, et väljastpoolt vaadates jäeti mind uue naise pärast maha. Seestpoolt vaadates oli asi nii, et ma hakkasin sellest suhtest juba õige varakult välja tahtma ja kui kuulsin, et meespool räägib ühest tuttavast naisest (ühisest tuttavast) soojal toonil, siis tärkas lootus: äkki nad leiavad teineteist ja saavad õnnelikuks ja mina saan vaevast lahti ega pea olema see halb inimene, kes asja eest, teist taga, teise maha jätab.

    (Praktikas läks küll kahjuks nii, et ka see naine kurnus üsna kiiresti ja mees triivis järgmise juurde.)

    VastaKustuta
  6. Notsu, see võis piinav olla.
    A mul tekkis silme ette pilt habrastest nais-õiekestest ja ülipriskest mees-mesimummist, kes siis neid naisõisi oma mehise massiga peaaegu murrab, et vahetult enne murdumist järgmise lillekese poole rühkida....ja kõik kordub. Ja kõik sõna "kurnus" pärast, kuigi siit mesinduselaadset miskit välja ei loe.

    VastaKustuta
  7. mu hinnangul olid jõuvahekorrad teispidid, aga mõni habras mees jaksab väga palju tugevaid naisi tühjaks tõmmata.

    VastaKustuta
  8. Nojah, kui putukariiki jääda, siis pigem puuk.

    VastaKustuta
  9. Minu arust see AP kommentaar tõestas seda minu seisukohta, et naiste-meeste sõprus on õhukesel jääl kõndimine. Need inimesed peavad teineteisele sümpaatsed olema, muidu ei pakuks nad sõbrana huvi. Ja pole imestada, kui suhe särisema hakkab. Eks seetõttu muretsevad elukaaslased juba ette, kui kaasal vastassoost sõber on, kellega palju aega veedetakse.

    VastaKustuta
  10. Täna olen ma sinuga nõus, Bianka, sest täna olen meeleolus "enamik mehi on sead!"
    Eile oleksin proovinud, nagu üsna kindlalt ka homme püüaksin sind ümber veenda, et oh, pole ikka päris nii ja kindlasti on tegu erandiga ja nii edasi.
    Tähtede seis ja kuu faasid, teadsa. Ju ka meestel on kirgastushetki, mil nad aduvad, et suurm osa naisi on ussid ning sel hetkel on see neile ülim tõde.

    VastaKustuta
  11. Ma mõtlesin tükk aega esimese kommenteerija ja siis Kaamose vastu-kommentaari peale. Miks mind ei häiri esimene kommentaar, küll aga K reaktsioon? Ei mõelnudki välja. Abielu rikkumine on patt, selle suunas liikumine ilmselt ka. Samas tehakse seda ju kogu aeg ja ühiskond üldiselt ikka rõõmustab, kui saab lugeda, et X lahutas ja Y eputab uue silmarõõmuga.

    Mõtlesin, millega seda võrrelda - mille peale mina samamoodi pahandaks. Kui sõber kirjutaks mu blokki või fb-seinale rõõmsalt, et "astun homme EKRE-sse"? Või "hakkasin uuesti jooma"? Parteisse astumine ja tasuliste meelemürkide tarvitamine on armumisega sarnaselt vastuolulised. Lubatud, isegi soositud, aga samal ajal ka taunitavad.

    VastaKustuta
  12. Nagu minagi mõtlesin, miks see reaktsioon just selline oli.
    "Minu territooriumil" räägiti mulle kellegi poolt, keda ma ei tunne midagi, mida ma ei palunud viisil, mis pani mind pooli valima.
    Ma valisin selle poole, kes ei olnud veel teadlik, et talle kavatsetakse haiget teha. Kui sa näed stoppkaadrit selatagant lööjast ja löödavast, kes veel ei aima, mis tuleb, siis kas sa läheksid võimalsel lööja juukselokki kohendama või teda ära tõukama?

    VastaKustuta
  13. Aga miks sa üldse pidid mingi poole valima? Inimesed kogu aeg armuvad ja enamasti on see ju ikka hea, mitte halb. Vaevalt et AP mingit reaktsiooni või praegust diskussiooni soovis.

    Ma seepärast tõin selle EKRE võrdluse, et see lööks minu samamoodi käima. Parteisse astuja jagaks omast arust neutraalset või isegi head uudist - näe, teen midagi kodumaa heaks! Mina aga plahvataks...

    VastaKustuta
  14. Kui AP ei oleks tahtnud reaktsiooni, ei oleks ta oma eraelu nüansse jaganud.
    Kui sul mõni tuttav õnnetuseks ekresse astuks, siis tuleks ta sulle oma uudist jagama ju reaktsiooni oodates ja ta saaks selle, iseasi, kas saab just sellise vastukaja, mida ta loodab.

    Mulle näib, et sa pole justkui mu postitust ennast lugenudki, ma praktiliselt kirjeldasin praegu siin toimuva ette ära: "Rõõmud on isiklikud, sest rõõmud pole kunagi ju seotud ainult ühe rõõmustajaga – nende taga on teised inimesed ja teiste inimeste eraasju ei ole mõistlik jagada kellegi kolmandaga, olgu kasvõi tegu rõõmuga. Sest too kolmas ei pruugi jagatud rõõmust aru saada, talle võib su rõõm isegi haiget teha. Seilasime, teame."

    VastaKustuta
  15. Ah, veel...
    "Abielu rikkumine on patt" ütlesid sina, mitte mina. Ma isegi ei mõelnud seda. Nii Rached ma pole.
    Aga kui sa mainid, et "ühiskond üldiselt ikka rõõmustab, kui saab lugeda, et X lahutas ja Y eputab uue silmarõõmuga", siis loodan, et see oli iroonia. Samas laadis kui "X ja Y avaldavad oma pika kooselu saladuse - juba kolm kuud koos!"



    VastaKustuta
  16. No ikka lugesin, aga ju siis sain aru hoopis teistmoodi.

    Ma ise ei oska inimestele kuigi keerukaid motiive omistada. Ritsik küsis "on teil sõpru" ja sina soovid "olgu teil sõpru". Kui mina oleks parajasti armunud, siis mina ka kirjutaks nii siia kui sinna "jaa on, lisaks olen armunud ka veel". Ja ei ootaks mingit reaktsiooni ega vastust. Inimesed minu arust käituvad üsna spontaanselt ja suvaliselt, mitte ei mõtle igat suhtlus-akti sada sammu ette.

    Abielust.
    Perekoolis on (oli) miljon lõime kahel teemal:
    - "mida teed, kui saad teada, et su sõbranna petab oma meest?"
    - "mida teed, kui saad teada, et su tuttav mees petab oma naist?"
    Retseptsioon ja vastused olid täiesti, täiesti erinevad. Sõbrannat tormati kaitsma, tuttav mees neati maapõhja. Sõbrannale pakuti pinda ja korraldati kattevarju. Mehe naisele aga saadeti anonüümkirju vihjetega või korraldati vahelejäämine. (Ühtlasi tunti õelat kahjurõõmu, kui see siis skandaalini viis.) Kahepalgeline veits?

    Aga jah, valiti pool ja see oli sama mis sul - naine on vaene kannataja, kellele mees selja tagant noa selga lööb, olgu ta neetud. Kuid kui mõni kägu ise abieluemehe teiselt üle lõi, siis see oli üllas tegu, sest päästis vaese mehenatukese oma tulehargi käest ja rajas tee uuele õnnele.

    (see kõik on nüüd teemast ilmselt sajaga väljas.)

    Mhmh, viimane oli iroonia küll. Meedia kajastab nendes lugudes alati vaid ühte poolt ja ühelt poolt.

    VastaKustuta
  17. Perekool, oh jeerum...
    Ma ise ei topiks oma nina mitte kuhugi.
    Pooli võibolla valiks, aga seda eksponeerima ei hakkaks, pole minu asi,jumal küll, pole minu asi.
    Siin...siin on tegu võõra inimese pihtimusega. Ma ei muuda nende suhtes midagi kui ma ütlen, mis mulje mul asjast jäi.
    Oli see needmine?
    Oh jeerum....

    VastaKustuta
  18. Ma olen absoluutselt taas kord Biankaga ühes paadis. Jubedamalt ärritas mind see esimene kommentaar. Aga põhiliselt ainult seepärast, et tegu oli "sõprdega", minu arvates see ainult kinnitab reeglit, et vähemalt ühel osapoole kuskil pinna all pidevalt säriseb ja siis jääb ainult üle ära oodata, millal teisel elus nõrkushetk või kosselu rutiin kätte jõuab.
    Ma siinkohal muidugi ei tea, kas too oma naine teadis mehe pikajalisest sõprusest, aga kui teadis, siis ilmselt ka mees talle kinnitas, et ei-ei, see on ainult sõprus. See on ka suht klassika.

    Ühesõnaga, kõikvõimalikud lahutused on valusad, aga mõned on kahtlemata alatumad ja räpasemad.

    soodoma

    VastaKustuta
  19. Bianka ja Kertu kommentaarid seletavad paremini kui ma ise suudaksin, mis esimeses kommentaaris ka minu jaoks valesti oli.
    Lihtsalt ja selgelt.
    Ma ise kippusin seda konna võibolla juba liiga peeneks hakkima.

    VastaKustuta
  20. Vabandust, ma ei viitsi komme lugeda, aga tekst ise meeldis, võtsin seda hea musta irooniana koroona aja käitumismalli kohta. Vb panin puusse.

    VastaKustuta
  21. Hmm, ma ei kirjutanud et seni "sõbrustasime". Tundsin teda, nägime korra paari kuu tagant ametlikus õhkkonnas (vahepeal oli mõni aasta pausi kah).
    Abielu rikkumisest: rikkuda pole midagi. Abi on, elu pole.

    VastaKustuta