Lehed

esmaspäev, 9. märts 2020

Udu



"Mööööh!"
Nüüd oli selge, et see ei olnud unenägu. Helev viskas teki kõrvale ja hüppas kõhuli otse voodi kohal olevale aknalauale. Suveöö oli soe, aken lahti ning praegu, koidu ajal, oli udu tsenseerinud pea kogu tänava, välja arvatud madala maadligi riba sellel kõndiva mehe ja lehmaga. Ei olnud teiselpool ristmikku olevat toidupoodi, kadunud oli vastasmaja koos selle taga kössitava katlamaja korstnaga ja tänavaäärsed puud olid umbes poolteise meetri kõrguselt udu poolt maha lõigatud.
Ainult mees lehmaga.
Ülikonnas, rohelise koleda lipsuga mees ja punane rahulik loom küljelt küljele õõtsuva udaraga.
Helev tõmbus tuppa tagasi, vastnähtud pilt settis ta peas nagu pilt tekib fotopaberile: aeglaselt, esiti ähmasena, tasapidi aina teravamaid kontuure näidates.
See oli uni, kindlasti oli see uni. Südalinnas ei kõnni lehmad. Lipsuga, ka koledate lipsudega mehi on küll, aga lehmad olid maal. Või televiisoris.
Helev rinnutas veelkord aknalauale.
Muidugi oli see uni, tänav oli tühi. Udu, justkui teades, et etendus on läbi, oli kardinaid veel pool meetrit allapoole tõmmanud.
Aknast ei paistnud enam midagi, aga rahutus jäi.
Kell oli umbes kolm, õues ei olnud enam pime, kuid päevani oli veel aega. Kõik magasid, korter oli vaikne, maja nohises, linn natuke norskas.
Ainult Helev ei maganud.
Võibolla olid ärkvel ka lehm.
Ja lipsuga mees.
Tüdruk tiris pidžaama peale dressid ja hiilis esikusse, sealt, napsanud tennised näppu, lipsas koridori. Tennised jalga, trepist alla. Trepikoja uks kippus paukuma, Helev hoolitses, et seekord nii ei juhtuks.
Udu oli nagu vatt ümber tüdruku pea. Ta kükitas ja vaatas sinnapoole, kuhu kummituslehm ja tema omanik olid läinud. Jaa,seal nad olidki, nende jalad. Ikka sama rahulik samm ja küljelt teisele põntsuv udar. Nad olid üllatavalt kaugele jõudnud, Helevil andis joosta enne kui ta neile järele jõudis. Ta jäi lehmast natuke tahapoole, jätkates kummalise paariga samas tempos.
Nii nad kulgesid, mees loomaga ees ja väike tüdruk kannul, linnamajade vahel, nagu peakski see niimoodi olema. Teekond viis kivimajade kanjonist agulisse, sealt piki suure tehase planguäärt raudteetammi äärde. Tammil oli rohi niitmata nagu alati. Kevadeti meeldis Helevil seal mängimas käia, aga suvel kippusid joodikud pika rohu sisse magama jääma ja neid ta kartis, suvel ta seal ei käinud. Lehmaga mees istus tänava äärde maha, lastes käe ümber keritud oheliku vabaks. Lehm ohkas, nagu peaks ta tõsist tööd tegema hakkama ja astus raudteetammi äärsesse pikka rohtu, hakates seal isuga sööma. Tema joodikuid ei peljanud.
Nojah, võrreldes tüdrukuga oli ta suur ka.
"Miks sa meil kannul käid?"
Mees oli ammu tüdrukut märganud, tüdruk teadis.
Tegelikult oli mõlemal ükskõik, miks ta seal oli.
"Kuhu sa lähed?" Küsis Hekev.
"Koju"
"Aga kuhu sa lehma viid?"
"Koju"
"Lehmad elavad maal."
"Lehmad elavad maal"
"Sina elad ka maal?" Helevi hääl oli natuke ärev. Tüdrukul ei olnud siiani ühtegi tuttavat maal elavat inimest. Kõigil ta klassikaaslastel oli maavanaema, mõnel isegi mitu, kuid temal mitte.
"Jah, maal"
Tüdruk vaatas pika pilguga teeserval istuvat meest. Üsna tavaline mees, ta oli taolisi pisut lühikeste käistega pintsakutes kortsuslipsulisi mehi tänavatel palju näinud. Küllap oli ka nende seas maainimesi, lihtsalt siiani ei olnud tal nende seas ühtegi tuttavat.
Näed, nüüd üks oli.
Helev istus mehe kõrvale kõnnitee äärele.
"Miks lehm linnas on?"
"Tuli rongiga"
Selle peale hakjas tüdruk valjusti naerma. Nii rumalat juttu ei uskunud ta kindlasti.
"Lehmad ei sõida rongiga!"
"Kaubavagunis sõidavad. Lihakombinaati."
See jäi nüüd Helevile natuke arusaamatuks, aga ta teadis, mis on kurbus ja mehe hääles oli sedakorda kõvasti kurbust. Nüüd oli õige aeg natuke vait olla.
Natuke sai läbi.
"Kuidas lehm sinu juurde sai?"
"Ma varastasin ta tagasi"
Varastamine oli kindlasti halb. Aga mõnikord ütleb hääl, millega sõnu öeldakse hoopis midagi muud, kui sõnad tähendavad ja Helev kuulis hoopis suurt rõõmu. Nii suurt rõõmu, et selle peale ta lihtsalt pidi ütlema "Tore!"
Mees piidles teda silmanurgast.
"Sa ikka said aru, et ma varastasin selle lehma?" küsis ta ettevaatlikult.
"Mhm"
"Olgu."
Pintsakut kohendades pööras ta pilgu lehma poole, kes joodikuid kartmata ikka veel süüa rapsis.
"Kuule, mine nüüd tagasi sinna kust tulid. Me hakkame ka minema, muidu viskab vissi end veel mäletsema ja ma jään keskpäeva kätte. Sul ema ikka teab, kus sa oled?"
Oi.
Poolest jutust ei saanud tüdruk suuremat aru, aga see, et kodus ei teadnud ju keegi, kuhu ta läks...
Oioi.
"Jah. Aitäh. Nägemist."
"Palun! Nägemist!"
Nagu olekski pidanud kõik nii olema. Mees varastatud lehmaga ja kodust minema hiilinud pisike tüdruk sumesuvises hommikus teineteisel viisakalt kätt surumas ja teine teisele poole kõndimas.
Mõlemal mõnevõrra kiirem minek kui ennist.
Pea see udu ei haju.
Pea need vanemad ei ärka.
Ei hajunud.
Ei ärganud.




11 kommentaari:

  1. Sest saaks hea stsenaariumi mõnele tudengifilmile:)

    VastaKustuta
  2. No miks need vaesed tudengid alati selliseid uimaseid stsenaariume peavad kasutama, arumaeisaa...

    VastaKustuta
  3. aga hea visuaali saaks ju! pildid jooksevad ilusti.

    VastaKustuta
  4. Aga täispikas filmis oleks see lihtsalt huvitav episood.

    VastaKustuta
  5. Sa oskad isegi padurealisti oma looga ohkama panna. Äkki seepärast, et tegelt ka võiks nii juhtuda.
    P.S. Pole vaja lihakombinaadi asjatundjate selgitusi, et see täitsa võimatu.

    VastaKustuta
  6. Notsu, mul oli lihtsalt tudengitest kahju: eesti film, pikalt kaugusse vaatavad näod, igav liiv ja tühi väli - tead küll, noh.
    Muuseas, üks hetk loost, nimelt mees ja lehm ja neid aknast näinud linnatüdruk olid päriselt. Nii umbes viiskümmend aastat tagasi.
    Ülejäänud on kõik "mis võinuks olla". Aastakümnetega ühe olnud hetke ümber kasvanud liha.

    VastaKustuta
  7. Kui sul on koer või kass,
    või isegi laps(ed) siis sa
    mõistad kõike seda ja suhtled
    vabalt nii olnud kui ka tulevastega.

    VastaKustuta
  8. tudengite oma viga, kui nad nii hea stseeni igavalt teevad.

    VastaKustuta
  9. See "pikalt kaugusse vaatavad näod" on tingitud ilmselt mõistest "valge laev" ja see on Eesti kinoklassika. Meil on pea kõik näitlejad üpris fotogeenilised esteetilist ilu pakatavad, eriti lööb see fenomen välja millegipärast mustvalge linateose esitamisega.

    VastaKustuta
  10. A.I.V.O, ma arvan pigem, et eesti fimide unisus on "tuliste eesti poiste" sündroomi tunnus. No nagu, et kui lätlane kõnnib, siis ta kõnnib, aga eestlane astub..ja astub...ja astub...

    Heade sõnade eest aitäh kõigile muidugi, ma tänamatu loom.

    VastaKustuta