Lehed

esmaspäev, 30. juuli 2018

Reeturid



Ilm oli kuum, valitsejapaari selja taga seisid paažid raskete lehvikutega ja liigutasid õhku troonide  ümber. Iga natukese aja järel varises mõni paażidest kokku ja tema asemele ruttas kiiresti järgmine. Mida varem sai lehviku alla kokku kukutud, seda pikem oli aeg puhkamiseks, lausa õhtuni välja.
Ülikud istusid poolringis tsaarist ja tsaaritarist allpool, vaadates sama vaatemängu, mida valitsejadki. Erinevalt tsaaritari nautlevast pilgust oli paljudel ülikutel näol õuduse ja vastikustunde maskid, tihti lasti pilgud oma jalge ette ekslema ja kui poleks häbenetud valitsejaid, oleks käed kõrvugi katnud.
All areenil tükeldati sõdurit. Hoolimata ta suhu topitud räpase välimusega nartsust kostsid ta karjed ja valulalin siiski kaugele.
Alguses, kui lõigati sõrmi ja varbaid, oli mees veel üsna vapper,  timukad olid osavad ja kõrvetasid tukiga haavad kinni, et elu koos verega liiga kiiresti minema ei valguks. Käelabade eemaldamist jälgis tsaarinna erilise naudinguga. Jalalabad, siis jalad põlvedeni, käed küünarliigestest saadik...tsarinna ei pööranud hetkekski pilku areenilt. 
Ta oli oma võimalust neimaks oodanud terve aasta.
"Kas teeme kiire lõpu?" tsaar kummardus seda küsides naise poole.
"Ei. Reetur peab saama, mida otsis. Alati!" naise hääl oli kui südatalvine jää. 
Tsaar noogutas. Just, selles tsaaririigis ei pääse keegi, kes teda reedab. Mitte kunagi!


Tsarinna sirutas end mehe käe all nagu hellitustest küllastunud  kass,  toas oli umbne, kehad olid kaetud pisikeste higipiiskadega, mis üksiku küünla valguses aeg-ajalt kiiri murdsid.
Sõjamehe suu liikus mööda kuningannat nagu midagi otsides, tsaarinna sõrmed  ekslesid sõjamehe kuumal nahal,  mõnikord küünistena sellesse valusaid mustreid surudes. Hingamine oli raske, peaaegu piinarikas õhu ahmimine lõi küünlaleegi vahepeal habisema.
Juba kolmas öö.
Paljudel õhtutel enne seda oli naine käinud õhtuti mereäärsel terrassil, et näha, kuidas täpselt päikeseloojangu ajal hakkavad läbi lainete kumama neljakümne sõdalase hõbekiivrid, kuidas meeste rinnaturvis lõikab vett nagu purjekas ja iga samuga veest aina enam välja kerkides voolab vesi mundritelt koskedena, jugadena, ojadena, niredena maha, levitades enda ümber ookeanipõhja jäist puhast hingust.  Kõik sõjamehed olid ilusad, kuid üks neist, teises reas astuv tumedasilmne mõõgakandja üle põse ulatuva armiga näos oli ainus, kelle pärast tsaarinna rannas seisis. Need silmad.. ja see üksik pilk, mille te kogemata ühel samasugusel õhtul valitseja poole oli heitnud.  Pilgus oli leeki, tsaarinna, kes juba ammu tundis end kuivana kui kasetohuriba tundis end süttivat.
Sinna oleks see pidanud ka jääma.
Jäigi. Esimesel õhtul, teisel, kolmandal... midagi ei toimunud.
Neljandal õhtul seisis tsaarinna lossi ees ja vaatas silmapiiri. Sõjamehed olid juba merest tõusnud,  kõigil neil oli oma rada ja rannariba, mis oli nende valvata. Keegi ei saanud minna või tulla nende teadmata.
Äkki tundis ta, kuidas keegi tugeva haardega tema ümbert ühe käega kinni võtab, teine käsi kattis naise silmad. Võõras suu hingas kuumalt juustesse, võõras hääl sosistas õrnu sõnu.
Noor sõjamees Tšenomori valvurite seast, armiga põsel. Tulega silmis. Suurte soojade käte ja apla suuga.
Esimesel ööl ei olnud aega sõnadeks. Leek oli liga kõrge,  hing oli kuumusest kinni.
Teine öö oli aeglase armatsemise aeg.
Kolmandal ööl vaheldusid suudlusenäpistused itsitamiste ja vaiksete sosinatega. Sõrmed põimusid pihupesasid mõõtes, hambad haarasid võõrast huulest, silmad uurisid teineteise silmi.

„Sul on nii pehmed huuled“
„Peavadki olema, su nahk ei kannata karedamat. Su silmad on kui teemanttähekesed..“
„Sul kui läikiv kaevupõhi..Võta. pane oma kõrva..“
Tsarinna võttis kõrvast pisikese teemantiga kõrvarõnga.
„Siis särab üks täheke ka sinul“
Sõjamees võttis tillukese ehte oma sõrmede vahele.  Küünlaleek välgatas selles kui langev täht.
„see meenutab tõesti su silmi...“
Ehe leidis oma koha sõjamehe lihtsa kõrvarõnga küljes.
Peegeldus naise naeratuses, sõduri silmis ja akna taga seisja mõõgal.

Koit hiilis juba üle silmapiiri, meri ootas noort soldatit oma rüppe tagasi.
Tsarinna vajus pehmete patjade vahele, et vaadata und möödunud ööst.
Sõjamees kummardus uksest läbi astudes, et mitte kiivritipuga piita takerduda. Enne, kui ta üle läve jõudnuna end taas sirgeks jõudis ajada tabas ta kaela mõõk, seesama, mida ennist kõrvarõnga säde riivas.
„Koristage veri. Võtke keha kaasa“
Tšernomori käes kõlkus sõjamehe pea.
„Pea ka kaasa! Oodake..“ Tšernomor tõmbas vöölt noa ja lõikas juukseidpidi käes rippuvalt pealt ainsa tõmbga kõrva. "Nüüd viige minema!"
Merre jäi kergelt roosatav verejälg kohas, kus sõdalased lainetesse sammusid.
Siis hajus ka see.

Sel õhtul vastas tsaaritar jälle merest kerkivaid mehi.
Tšernomõr ees, siis esimene rida, teine...ei olnud seal armiga mõõgakandjat, ei olnud, oli uus, tuima näo ja takuste juustega sõdur...ei olnud ka järgmises ega ülejärgmises tuttavat armiga põske. 
Miks ometi? Kuhu ta kadus? 
Äkki oli ta siiski mingis teises reas, jäi millegipärast nägemata? 
Naine lootis veel. Enne kui päike lõplikult merre jahtuma vajus seisis ta lossi ees pilguga päevatera saates. Ootamatult sulges suur mehekäsi ta silmad, teine haaras piha ümbert, lukustades käed. Vaid unenäolise hetke jõudis tsaarinna rõõmustada enne kui tundus, et käsi oli kare ja vale ning vaikne hääl kõrva ääres oli veel karedam ja valem.
"Kui kasvõi kiljatad, saab tsaar homsele hommikusöögikauale selle" käsi tõmbus silmadest eemale, kuninganna silme ees välgatas teemandi säde, kõlises üks kõrvarõngas teise küljes, kiikus kõrv, mis seda kõike kandis.
Ei, ta ei kiljatanud ehmatusest. Ei oianud hingevalust. Ei kriisanud hirmust.
Ta keha ei vajunud kokku, süda ei lakanud tuksumast. 
Kuid kes osanuks kuulata, oleks kuulnud, kuidas kuninganna hing jäätus klirinal.
"Tule majja!"
Tšernomori käskiv hääl kähises. 
Tsaaritar oli ükskõikne ja tuim, kui Tšernomor talle peale vajus.
Ta teadis, et ükskord saab ta oma kõrvarõnga niikuinii kätte ja siis on tal aega rahulikult vaadata, kuidas tsaar Saltaan laseb reeturliku sõjapealiku pikkamööda tükkideks hakkida.  Reeturi, kes ründas ta naist. 
Tsarinna naeratas selle mõtte peale eneselegi ootamatult.
"Mis nüüd, meeldib, jah? Mis on üks poisike täismehe kõrval...!"
"Ma mõtlesin, mida sa aasta pärast teed," ütles naine kalgilt, "see mõte meeldis mulle."
Millegipärast tundis Tšernomor külma puhangut üle naha kraapimas.



25 kommentaari:

  1. Nii jube?
    Ridade vahelt teise plaani leidsid ikka üles?😎

    VastaKustuta
  2. Ega sellise kuumaga seksimine viigi enamasti pea kaotuseni!

    VastaKustuta
  3. Kas nüüd jube, vast mitte. Kirjavigu muidugi esines, aga blogi on blogi. Lihtsalt... see on minu rikutud maitsele väike pühaduseteotus vms. Lapsepõlves ma vaatasin suu ammuli multifilme. Lugu tsaar Saltaanist oli üks parimaid, mida eesti keeldegi tõlgiti. Ma usun, et Puškin on paljudele venelastele oluline tänase päevani. No kuidas ma vaataksin nüüd seda anima filmi? Loomulikult on see ainult mu isiklik arvamus, aga kas klassik on ikka kõige parem valik, kelle võõraste sulgedegs... saad isegi aru, kuidas see lause peaks lõppema.
    Aga mis nüüd mina, postmodernismi ajastul on ju kõik teed valla. Nii et võib teha ka kirjandusest kirjandust, kui muidu ei saa.
    Teist plaani vb ei leidnud. A mo meelest võiks selle loo juhtmotiiv olla naise kättemäks. Ta jääb küll vähe pinnapealseks. Milline oli sissejuhatus? Kuidas üldse tekkis olukord, et tsaarinna jäi vähese tähelepanuga? Aga arusaadavalt ei tasu liiga pikaks juttu kedrata, lugejatele tuleb vastu tulla ka piiratud sõnavaliku juures. Kuid kindlasti soovitan jätkata loovkirjutamist. Et ei ole olemas täiuslikku teksti, siis ei saa ka alati oodata ainult positiivset tagasisidet. Olgu siis minu kulmukergitus seesinatseks avalduseks seekord.

    VastaKustuta
  4. Ridade vahele peidetu on selgemalt väljendatud pealkirjas.
    "Reeturid"
    Neid on selles loos rohkem kui üks, enam kui kaks ja kõik pole mehed.

    Mul on kahju, et su lapsepõlvelugu nüüd sellise märgi külge sai. Siiani olen selliseid märkusi saanud piiblilugude inimesestatud ümberkirjutuste eest.
    Ei tunne end süüdi. Ei muinasjuttude, legendide ega piiblilugude raamideks kadutamise osas.
    Sellest hoolimata on kahju, et sa pihta said.

    VastaKustuta
  5. Hm, ei saa kommentaarideski kirjavigadeta läbi.
    Peab ikka arvuti ostma.
    Pigem siiski mitte.

    VastaKustuta
  6. märgin, et mina ei pidanud seda "teist plaani" üldse teiseks, mul oli kõik esiplaanil =)

    VastaKustuta
  7. Ära... Ära Naksitrallidest tee sellist lugu, onju, palun. :D

    VastaKustuta
  8. Olgu-olgu, ega ma siis meelega sellise pühadusrüvetusega toime ei tulnud, mul endal puudub filmide ja kirjandusega sellelaadne emotsionaalne seos, olen pigem kalkuleeriv lahkaja ja nii see lappama läkski.
    Piiblifanattidest ma välja ei teinud, põrgus põlemiseks on patte niikuinii nagu putru ja Ingvari ehmatus oli mulle üllatav.
    Noh, jälle targem, mis ma mõistan öelda.

    VastaKustuta
  9. Mind ei ole võimalik üllatada =) Gaiman on kirjutanud "Snow, Glass, Apples" ja ka see ei üllatanud mind (lühike kokkuvõte: nagu see lugu siin, aint pikem ja põhjalikum lugu Lumivalgekese võõrasema vaatenurgast, ja Lumivalgeke on selge vampiir.)

    VastaKustuta
  10. Eks ma toibun shokist, saan endaga hakkama. Kuulan bluusi nt. Mõned asjad kipuvad lapsepõlves kinnistuma ja jäävad baaskujundiks kuhugi mälusoppi, sinna pole midagi parata. Hiljem tuleb uuemaid juurde, aga kas nad väga püsima jäävad, on iseasi. Ja kui juba olemasolevat muuta, avaldab see loomulikult mõju. Kui tekst enam üldse ei üllataks, oleks ka olukord lohutu. Mulle jäi küll lapsepõlvest mulje, et tsaaritar oli oma siiruses nii puhas, et isegi suvehommik peaks tema kõrval häbenedes silmad maha lööma, kui julgeb mõrsja und häirida. Aga siis tuleb Kaamos ja kirjutab kaanoni ümber, ütleb, et inimesed ei ole ainult must-valged, et esineb ka halle varjundeid. Mh, las ta siis olla muinasjutt täiskasvanutele. Aga teema: naised, võim ja intriig, neist annaks küll midagi kirjutada edaspidigi. Imelik, et mulle meenus hoopis Evelin Ilves, paar päeva hiljem, peale su jutu lugemist. Õues on vist veel liiga palav.

    VastaKustuta
  11. Ei, Ingvar, mul on päriselt kahju, et sa tollest jutust niimoodi pihta said.
    On asju, mida ette ei näe. Mis tehtud, see tehtud.

    VastaKustuta
  12. Mind jäi seoses muinasjutuga vaevama see tehniline küsimus, et kumb tsaarinna see nüüd ikkagi oli - kas see, kelle tsaar Saltaan koos pojaga (pisikese Gvidoniga) tünni kinni pani ja kes randus saarel, kus tema poeg viimaks luik-tsaaritariga abiellus - või luik-tsaaritar, kes aga abiellus hoopis vürst Gvidoni, Saltaani äratõugatud pojaga?

    VastaKustuta
  13. krt, sain just nüüd aru, et tegelesin ealise diskrimineerimisega, kui mõtlesin, et äkki ikka luik-tsaaritar.

    Saltaan võttis ju oma naise ilmselt tagasi, nii et teda oleks saanud sõjamehega petta küll. Ma lihtsalt arvasin, et täiskasvanud vürsti ema on sellisteks seiklusteks vanavõitu.

    Aga tegelikult ei pruukinud see naine selleks ajaks olla vanem kui mina praegu, nii et miks ei peaks ta seiklusi tahtma. Eriti veel kui oma mees teda omal ajal nii jõhkralt oli reetnud, nagu Saltaan seda tegi.

    VastaKustuta
  14. Sina, notsu, mõtled ikka täiesti kastist välja.
    Mul oli too vanem daam rohkem meeles tõesti, kuigi lugu võib tõlgendada mõlematpidi.

    VastaKustuta
  15. vastupidi, seekord mõtlesin paraku väga tobedas kastis. ma olen üle neljakümne, aga kipun ikka endavanusena pigem võtma muinasjutuprintsesse ja -vaeslapsi kui emasid ja võõrasemasid. nii et käis mingi automaatne klõps "romantiline peategelane, järelikult noor", mis siis, et ma ise olen oma elu peategelane ja täiega keskealine.

    mis veel tobedam, luik-tsaaritar on sedasorti tegelane, kes on tõenäoliselt tuhandeid aastaid vana.

    VastaKustuta
  16. Statistika mõttes - ma ei tea seda muinasjuttu muud kui nime pidi ja ei saa ilmselt üldse millestki aru. Lugeda oli sellegipoolest tore.

    VastaKustuta
  17. oo, Kaur, sa pole saanud lugeda nt värsse "kolmekesi vahivad nelja silmaga seal nad".

    VastaKustuta
  18. ei. hea, et ei ole - ma ei mõista värssidest midagi. kui ma neid loeks, läheks see lugemine täiesti raisku. lugegu keegi teine.

    VastaKustuta
  19. Selle muinasjutu leiab internetiavarustest muide täiesti üles.

    Aga jah, Nodsu, neljakümbine tsaaritar võib ju täiega pandav näkk olla, milles küsimus? Hoitud ja kasitud, kallites riietes ning lõhnaõlides, mitte mõni vaevatud ja karedate kätega lihtrahvanaine.
    Noor luik-vürstitar, troonipõrija abikaasa, oli nii empatsipeerunud naine - korraldas armastatud mehele hunniku turismiatraktsioone tema üksikule saarele ja omas üldse hulgaliselt kõrgtehnoloogilisi vahendeid (led-lampidest juuksekaunistus näiteks) ning nende opereerimise oskusi/lube - et tema oleks ilmselt uue kire tekkides noor vägilasega lihtsalt jee tõmmanud või siis Tšernomorist tülitamise korral pisikesi tükke teinud.

    VastaKustuta
  20. Ma ei ole ka lugenud, aga multikat olen küll kümneid, ehk isegi sadu kordi näinud. Muinasjutt tsaar Saltaanist - juutuubist täiesti leitav (ja ikka ilusti tolleaegse väga hea eestikeelse pealelugemisega).

    Mulle enamasti vanade müütide ja muinasjuttude ümberkirjutused meeldivad, Gaiman on sellega põhjalikult tegelenud. Ja Pratchettil on vanad müüdid ja religioonid ja muinasjutud pisikesteks algosakesteks lahatud ning täiesti absurdsel viisil kokku pandud. Nii armas mu meelest :) Samas olen lapanud üht skandinaavia kirjaniku raamatut, mille pealkiri mu mälu järgi oli "Jumal" (aga ma ei ole päris kindel, ma ei leia seda enam guugeldades ka). See oli maailma loomise lugu, mis jõudis välja vist lausa tänapäeva, algas sellest, kuidas noor jumal pihku pani ja spermast tekkis maailm. Eesnahk purunes ning seetõttu pani noor jumal juutidele kohustuse ümberlõikuseks. Raamatu teises pooles olid juba tegelastel hüüdnimed - Jummi ja Jessu jt. Ma seda palju ei suutnud lugeda, kuidagi liiga... valus ja õudne oli näha, et maailma loojad on ärimehed või muidu juhmakad. See ei olnud justkui enam muinasjutt ega müüt, vaid liiga reaalne kontorielu kirjeldus ja samas juhiti sellest kontorist kogu universumit. Jube.

    Aga sina kirjuta edasi, kirjuta just nii, nagu vaim peale tuleb, sul on väga tänulikke lugejaid :)

    VastaKustuta
  21. Morgie, teisalt ei olnud see konkreetne tsaarinna üldse kogu aeg hoitud-kasitud, vaid pidi vahepeal tükk aega tünnis istuma ja pärast üksikul saarel tiksuma.

    Aga multikast jättis mulle omal ajal sügava mulje orava tantsimine. Võimalik, et ma üritasin sellest vana-aastaõhtu esinemisnumbrit teha. Teksti tegin laulule ka (v. halva, selle halbtuseni küündivad ainult teised tekstid, mis ma samas vanuses produtseerisin).

    VastaKustuta
  22. Pipist on ju ka siuke lugu tehtud: https://www.obs.ee/cgi-bin/w3-msql/algernon/tekst.html?id=920

    VastaKustuta
  23. "poognas" oli jutt Sipsiku tulevikust.
    Jõle ja oma jõleduses lummav.

    VastaKustuta