Lehed

kolmapäev, 13. juuni 2018

Unest (jälle) ja harimisest



Uskumatult tobe on töölt suurte maa- ja maailmaparanduslike plaanidega koju tulle lihtsalt selleks, et lasta väsimusel pool tundi peale koju jõudmist endal jalad alt lüüa. Vältimatu kustumine tabab mind kus iganes, ükskõik millise tegevuse ajal, kohati on unenäo- ja pärisilm lootusetult segi.
Praeguseks olen ligi kaks tundi maganud ning ärkasin selle peale, et unenäos olin mingi pika laua ääres. Ei, mitte SELLE pika laua ääres, minu laual olid kõikvõimalikud tehnikavidinad, tööriistad, pabernutsakutes näritud ja närimata söögiollust ja mingisugused fauna esindajad, kes meenutasid merisigu.
Ahjaa, ärkamine - selle põhjuseks oli vajadus minna laual oleva varandusega lähemalt tutvumiseks teisele poole lauda. Ärkasin siis, kui juba püsti seisin,  kõik eelnevad liigutused toimusid täisunes.
Jajah, ja siis jätkub mul jultumust osatada oma poega, et see nooremana uneskõndi harrastas.

Homme on teatripäev. Suur murepäev nagu normaalsel naisterahval ikka: midagi pole selga panna. Mul on mutiseelikuid, mis mulle ei meeldi ja mutikleite, millele ei meeldi mina. Ja siis on mul veel juuksed, mis ei meeldi kellelegi.
Millegipärast olen kindel, et kiilakana oleks paraku veel hullem.
Jalanõusid pole tegelikult üldse. Tossud ja tennised ei küüni teatripapude levelile nagu plätudki, kingi on ebadaamilikult ainult üks pooletoobine paar.
Kuulge, elab siin majas mõni naisterahvas üldse või ei??? Paistab, et "või ei".
Tühja kah, ega ma ennast näitama lähe, olen nagu olen. Pesen, kammin, lilli kaasa ei vea ja lähen.

"Igas suvekuus korralik kultuuriüritus!" oli meie stammseltskonna loosung, kui juunis võllamehe, juulis tšellodega poiste ja augustis Kremli laululindude vaatamiseks lubatähed lunastasime.
Spontaanseid sutsakaid tuleb vahele niikuinii.
Kui põld ikaldub, siis saagu vähemalt hing haritud.

Lisan.
Algsele tekstile on hea igasugust manti lisada, kirjutamata olla ei saa, kiusab, aga eraldi jupina ka esitada ei taha.
Üksindusest. Ma armastan üksindust, aga viimasel ajal häirib mind mõte, et see ongi nüüd midagi, mis jääb minuga lõpuni. Üksindus pole enam valik, vaid püsiseisund. Veel ühest vähestest tee peal olnud ustest olen nüüd mööda läinud, see oli kinni ja tagasi minna ei saa.
Sellega harjub, ma tean, samuti tean, et üksindus meeldib mulle ka edaspidi.
Praegune tobe faas läheb üle.  Pole sel elul häda midagi, rosinaid on kröömike vähem, aga hammastele ongi niimoodi parem....


15 kommentaari:

  1. Tšellopoisid! Meie lähme ka!!! (selle suve ainuke kultuuraüritus vist, ülejäänud kultuura koosneb saepurust, kruvidest, naeltest, betoonist,prussidest ja kurat teab millest...)
    Mis paneb tõesti küsima, mida selga panna? Sinna on ju ainult napp kuu aega! Saepurust puhtaks klopitud (aga veidi ketiõlised) tööpüksid vist ei kõlba...?

    VastaKustuta
  2. Duh, tahan ka kultuuri!

    Mul on kaks paari kingi, täpselt samasugused (sest kui ma leian endale sobiliku rõivatüki, siis ma ostan alati mitu korraga, sama siis ka kingadega).

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma olen elanud vales...?
      Mehed teevad kapiukse lahti, panevad selle kinni ja ongi riides. Oeh...minu kahe-rõivatüki-ost päädis sellega et tagavarapaar teksaseid läks pesus 10 sentimeetrit rohkem kokku kui teine paar. Kukekad.

      Kustuta
  3. Peaks mõne suurema rõivapostituse tegema, piltidega.
    Lendav, sinu taskutega püksid kõlbavad absoluutselt igale poole! Pane miskine kabedam särk ka otsa ja sõidab!

    VastaKustuta
  4. Ma ütlen, vahepeal oli õudselt moodne kanda tosse või tenniseid pika ja/või kahara seelikuga. Täitsa pidulik ja väga nunnu. Kui vahepeal võis, siis miks praegu ei või?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Sellised kombod on igatahes toredad, aga kardan, et ligi kuuekümnese naisterahva seljas näeks see välja ''kassitädi tuli kontserdile''-stiilina.

      Kustuta
  5. Jah, on küll nii, et kapiuks lahti ja ongi riides. Aga aeg-ajalt tuleb kappi millegagi täita ka. Ja kuna seni kantud lühikeste varrukatega kontorisärk kadus ära (???), siis tuli uus hankida.

    VastaKustuta
  6. Särgid ei kao. Nii ma vähemalt arvasin niikaua kui kadus mu tollal algklassides käinud poja padjapüür. Pärast seda tundub kõik võimalik.
    Teatris käidud, tähelepanu oli nii kõvasti etendusse klammerdunud, et vähemalt mina oleks üsna ükskõikselt suhtunud isegi saalitäie nudistidest publikuga ruumi jagades. Loomulikult juhul, kui nad ei higista.
    Ihukate on teisejärguline. Vaatemäng loeb.

    VastaKustuta
  7. Mh? Mul kadus näiteks talvemantel ära. (Ainuke, mis mul on või viimase saja aasta jooksul on olnud. Õnneks kadus ka vajadus selle järele, seega viik, 0:0.)

    VastaKustuta
  8. ot mis sa tahad öelda, et teil seal tööstuslikus põhjas ei olnudki tänavu talvel 20 kraadi külma - või hoopis et siis on nagunii mantel lahja, tuleb käia korraliku matkavarustusega?

    VastaKustuta
  9. Mõlemat. Esiteks polnud külm. Teiseks, külmaga tuleb käia talvejopega, see on alles (ehkki jube koirohune). Kolmandaks on mantel ikkagi formaalne eputamis-riietus, sellega käisin pigem EU pealinnades, mitte omas kodus.

    VastaKustuta
  10. (Endiselt pead hämmastusest kinni hoides ja mõeldes sellele, et siiani olen kaotanud vaid eneseväärikuse ja ...ok, mõne pisiasja veel...)

    VastaKustuta
  11. mnjah, siin lõuna pool oli pärast seda talveosa, mis oli samasugune sitt suusailm nagu tüüpiline jaanipäev, ootamatu pakasehooaeg - lõpuks kaalusin pärast üht kõva külmetamist tõsiselt ideed, et järgmisel päeval minna välja, kaks mantlit ülestikku seljas, aga siis tõmbas juba tagasi mingi miinus 12 peale.

    VastaKustuta
  12. No see on see, et mantel on aksessuaar. Ma ei armasta sooja riietust. Ju ma 2017 talvel läksin temaga kuhugi ja ära tulin ilma ja ei pannud tähele.

    2018 talvel ülemus märkas, et mul pole mantlit, ja lubas ekstra preemiat maksta, et ma selle osta saaks :)

    VastaKustuta
  13. krt, siuksed ülemused võiks endalgi olla.

    näiteks märkaks, et mul on prillid vanavõitu ja maksaks preemiat, et ma saaks uued prillid. või midagi.

    a noh, mul ei olegi ülemusi, millel on omad eelised.

    VastaKustuta