Lehed

Neljapäev, 3. august 2017

Kalad ei tohi lugeda...


...need päris kalad. Lõpustega.
Mind kutsuti laupäevaks kalale. Meestega ja naistega ning üleüldse mitte sellepärast, et mul ussid oleks. Ei ole usse. Otsigu oma tõugud mujalt.
Minna või ei või jaa?


Mõtlen veel, aga peaaegu juba jaa.


Pisike järv.
Võib ka suur olla.
Aga vihm olgu igal juhul suur.
Selles vihmas seista jalgupidi vees, aru saamata, kus lõpeb maas vedelev märg ja algab alla pudenev märg ning õngitseda kedagi, kes veel ei tea, et sa tahad ta ära süüa.
Muud muret polegi.
Märg ja nälg.
Mmmmmm...
Paradiis...




2 kommentaari:

  1. Tingimata mine! Vihm kuulub sinna juurde ja samuti toredad kaaslased. Kivi kotti!

    VastaKustuta
  2. Eh, peppu läks see püha üritus...esiteks olen väsinud, no nii väsinud, et iga veerand tunni järel pean meenutama "hinga!", ja teiseks jäi üks osalejaist ootamatult ning raskelt haigeks.
    Mõni teine homme.
    Hm, seoses sellega pean ohkama ja ütlema, et tunnen end järjest sagedamini musta kassina. Kuidagi veidralt muudkui juhtub asju....
    Üksi on ehk teiste jaoks ohutum.

    VastaKustuta