Lehed

kolmapäev, 8. juuni 2016

Sadist

Sorin blogides, olen seda teinud aastaid, kuid viimastel aastatel pole ma kommenteerinud.
Ei tahtnud, tegelesin teiste elude piilumisega niipalju, kui kardinate vahelt paistis.
Nüüd mõtlesin, et...miks mitte, lausuks sõna sekka. 
Loen. Avan kommentaarikasti. Teen sõrmile mõned sirutusharjutused, võtan koha stardipakkudel sisse.
Tähelepanu, valmis olla...mida mul öelda on?
Pahinal lahtub õhin.
Liiga nutikalt kirjutatakse, lõpetatult, kindlameelselt.
Kahtlemine on muutunud mõtlemise ussjätkeks ja sabalülideks.

Muig.  Targutaja minus on murdnud oma mõlemad jalad ja saanud peapõrutuse. 
Vedelegu, mina teda põetama ei hakka. 
Oligi teine rämedalt tüütu.

3 kommentaari:

  1. Miss jutt?? Targuta kohe mu blogis, polegi keegi ammu midagi ampsakat öelnud!

    VastaKustuta
  2. Muide, sama teema on ka minuga - tahaks mõnda ploogasissekannet kommenteerida, samas vaibub tahtmine midagi "lolli" öelda niipea, kuni kommikasti näen.
    Aga jah, tere tulemast tagasi!

    VastaKustuta
  3. Ma siis astun ikka sammu kaugemale: kirjutan kommentaari ära, aga siis kustutan, sai ju ära öeldud, süda rahul. Kellele teisele seda ühte mõtet ikka vaja on ;)
    ... ma selle vist ikka postitan, märk maha, et käin ja loen...

    VastaKustuta