Sadist

Sorin blogides, olen seda teinud aastaid, kuid viimastel aastatel pole ma kommenteerinud.

Ei tahtnud, tegelesin teiste elude piilumisega niipalju, kui kardinate vahelt paistis.

Nüüd mõtlesin, et...miks mitte, lausuks sõna sekka. 

Loen. Avan kommentaarikasti. Teen sõrmile mõned sirutusharjutused, võtan koha stardipakkudel sisse.

Tähelepanu, valmis olla...mida mul öelda on?

Pahinal lahtub õhin.
Liiga nutikalt kirjutatakse, lõpetatult, kindlameelselt.
Kahtlemine on muutunud mõtlemise ussjätkeks ja sabalülideks.

Muig.  Targutaja minus on murdnud oma mõlemad jalad ja saanud peapõrutuse. 

Vedelegu, mina teda põetama ei hakka. 

Oligi teine rämedalt tüütu.