Nõnnasama

Paberlehti, neid trükivärvi järele lehkavaid krabisevaid kirevaid asjandusi, on hea lugeda.
Neis pole sõnavabadusele apelleerivad hirmsa lastetoaga inimeste kommentaare.
Lisaks pole neis ka veebiversioonide klikikorjajaid, peakirju, kus kasutatakse väljendeid  "inimesed on tagajalgadele aetud" või "internet on pöördes" või "naist tabas toidupoes šokk".
Internet olevat hea maailma süviti tundmaõppimiseks, infoladu.
Miks siis veebiajakirjandus nii pagana kahemõõtmeline on?
Küsimus on retooriline, mul on oma versioon põhjustest paraku ammu olemas.

Siiski oleks vaja meie kanti mõnda tagajalgadele ajavat sündmust, üleeile käputasid külapoe ees kaks esisillaveole üle läinud pompsu, suund suhteliselt sirgelt kohalikku " joodikute parki" võetud.
Mis kõige koledam: ma mäletan kui toredad lapsed nad kunagi olid.....


Kustkohast teie lehelugemist alustate? Aa, koomiksist nagu minagi, selge. Hinttelikentide värk.


Kui juba sai selline tühjade mõtete mull siia üles pandud, siis lisaks nüüd, hommikul, et vähe on öös asju mida ma naudin rohkem kui lausvihma kohin akna taga. Andke mulle andeks, päikesekummardajad!