Lehed

laupäev, 15. mai 2010

"Tundmatu ja kummaline valgus"

Maja põles paduvihmast hoolimata mörgega, mis summutas ümberringi sagivate inimeste hääled. Suud liikusid, joatorudest sööstev kivikõva veejuga kadus leekki nagu pliiats teritajasse, tuletõrjeautode pumbad võbisesid epileptiliselt, aga tule kriiske kõrval oli see tummfilmina kuuldamatu.
Kellelgi ei olnud aega vaadata, mida Ester teeb, tegelikult arvasid kõik, et ta istub vaikselt just sealsamas kuhu teda majast välja aidanud naabrid ta talutasid – kasvuhoone lävapakul. Tõepoolest, seal oli ta kössitanud vähemalt pool tundi ja vaadanud oma senise elu kadumist.Näe, just praegu varises kokku eeskoda. Pikali vajunud seina tagant hakkas paistma tossav kummik, pritsumehe poolt suunatud veejuga lõi kummiku läbi ammulipõlenud ukseava tuppa sisse.
Estrile tuli meelde viimane kartulivõtt, mil ta oli maapõhja kirunud kummisaabaste narmassekulunud voodrit. Jättis see ju jalasäärtele vastikud hõõrdunud vorbid.
Haa, paras neile kobakatele!
Leekide vahelt vilkus toa sisemuses kuumusest kõverassetõmbunud mööbel. Ämmalt pulmakingiks saadud sektsioonkapp pillas just oma riiulid keldrisse, tundus nagu kostnuks paane tsèhhi kristalli hele purunemiskõlin läbi tule undamise. Estrile kangastus, kui paha oli seda kristalli puhastada, uurded kogusid viimse kui kilomeetri raadiuses hõljuva tolmukribala enda külge ja vähemalt kord nädalas pidi naine seda universumi jääkainet ettevaatlikult maha uhtma. Ja sektsioon... see vana kole läikivate ustega kapp, millesse ei mahtunud mitte midagi vajalikku ja ilma millete ka justkui ei saanud...
Läinud kõik. Vaba.
Vaba nagu linnuke.
Võrdlus meeldis Estrile, ehhkki samas ta mõistis, et tema vabadus on loomaaiast põgenenud kanaarilinnu priius. Ta oli eluaeg olnud sõltuv oma kodust, teiste inimeste arvamusest selle kohta, kõigest, mis külarahvas tema kohta rääkis või kasvõi rääkida võis. Nagu kanaarilind lepikus ei mõistnud ka Ester puurist välja pääsenuna oma vabadusega algul midagi peale hakata.
See mõte tekitas Estris ebamugavustunde, õlgu kehitades üritas ta end vaba ja sõltumatuna tunda, samas teades, et nii lihtsalt ta ei pääse. Ta oli kõigest ilma – ei ühtegi muud rõivatükki kui väljaveninud põlvedega hallid dressid ja moosiplekkidega trikoosärk, millega ta teleri ees (etskae, kukkuski teine koos lauaga ümber, kineskoop juba enne leekidest lõhutud..) lösutanud oli just ajal, mil äike maja ühtäkki tõrvikuks muutis.
Varatu, Kodutu.
Tarbetu.
Ester hakkas nutma. Just viimane – tarbetu – oli tal silmad märja koha
peale lükanud.
Keegi puudutas nutja kätt. Pisarais silmad kohtusid teiste samasugustega – Paula, väike naabritüdruk, oli kõigist keeldudest hoolimata hiilinud koduaiast välja, et sagimist lähemalt vaadata. Liiga lähedale ta ei julgenud minna, ringijooksvaid võõraid täiskasvanuid Paula pelgas, triiphoone trepil kössitav naabritädi tundus olevat ainus tuttav, kellel oleks tema jaoks aega. Nii läkski julgustust vajav tüdruk lohutust vajava tädi juurde.
See sobis mõlemale.
Ester võttis Paula pisikesest käest kinni ja tõusis püsti.
„ Läheme koju, su ema otsib sind kindlasti taga.“
Vaikselt läksid kaks kurba inimest kõrvaltalu katuse alla varjule.

***
Ester istus Paula voodi kõrval madratsil.
„Kas sul nüüd polegi ema midagi?“ Lapse hääles ei olnud ehmatust, pisut üllatust ehk, ent mitte hirmu.
„Ei ole. Aga need on ainult asjad, ainult asjad...“
Estri hääl oli nagu loits iseendale.
„Aga Mirrilii?“
Kass. Kuidas tal küll elus loom meelest läks!
„Ma ei tea. Ma loodan, et ta oli jalutamas.“
Natuke kahtlane küll selle vihmaga, aga...
„Kus Mirrilii nüüd elama hakkab?“
„Kas sa võtaksid ta endale?“
„Mh. Kui ema lubab. Kas sul ei ole nüüd enam üldse mitte midagi?“
„ Mul on raha. Asju saab alati raha eest uusi osta.“
Lapse küsimused olid kriipivad, Ester proovis Paula mõtteid mujale viia. Ka enda mõtteid – teha ei olnud enam midagi, pöördumatu oli juhtunud. Lein tuleb siis kui tuleb. Kui üldse....
„Tahad, ma räägin sulle muinasjuttu?“
„Ikka“

***
Elas kord printsess.
(Algus oli selline... puine. Printsess. Hm.)
Printsess oli abielus printsiga, nad elasid kaua ja õnnelikult. Nende kodu oli suur ilus loss kenas männikus, lähedal voolas selge jõgi ja jänesed ning metskitsed eksisid tihti lossiaknast sisse vaatama.
Printsil ja Printsessil oli valge kass...

***
„Kas Mirrilii?
„Jah, Mirrilii“ Ester taipas äkki, mis sellest muinasjutust tuleb...

***
Prints armastas oma lossi väga. Kõik oma puhkused – ära vaata nii imelikult, ka printsidel on puhkus, sel ajal valitsevad riiki kas kammerhärrad või kellel iganes vaba aega on – veetis prints lossi katust kõpitsedes või ballisaalides tapeeti vahetades, muidu puhkepäevadel kohendas lossiaia poste või värvis aknaraame. Printsess armastas oma printsi väga, aga niipalju kui prints ta paleed armastada ei jaksanud. Printsess oleks tahtnud mõnikord naaberriikidesse külla minna või sealt endale teisi omavanuseid printsesse külla kutsuda, ent ikka ütles prints: “Ei, praegu ei saa, lossil on vaja seinu valgendada“ või „Kuidas sa siia külalisi kutsud, ahjude uksed puhta kiivas, mis nad meist arvata võivad!“
„Kui ükskord loss korras on“, lohutas prints, „ siis hakkame balle pidama ja ise ringi reisima.“
Prints ja printsess jäid pisitasa vanemaks ja vanemaks, aja möödudes said neist kuningas ja kuninganna. Kuninganna küsis kuningalt juba palju kordi, kas ei oleks mitte aeg pärija sünnitamiseks – kuningriik ootab pärimist.
„Oota, lastetuba pole veel valmis, põrand tuleb välja vahetada“, või
„ole nüüd, hiljem! Lagi tarvis paremini soojustada!“
Ei olnud aega uue printsi jaoks...
Aastad kulusid ja kuninganna sai äkki aru, et kuningas ei olnud enam temaga abielus, vaid oma lossiga. Kuningannat oli vaja ainult selleks, et korralikult tühjade tantsusaalide põrandaid poonida ja kevadeti söögitubade akende ette värskemaid kardinaid valida.
Kunagi ei kõlanud lossi tühjades saalides kuninga häält nõudmas „kiiresti! Kuningannal on vaja!“, kuulda võis vaid „Lossi jaoks on vaja!“.
Kuninganna oli jäänud üksi veel enne kui temast lesk sai.
Kui kuningas suri..

***
„Kas see ei olegi nii, et nad elavad siiani, kui surnud pole?“
Ester oli oma kuulaja peaaegi unustanud.
„Printsid ja printsessid elavad igavesti, kuningad ja kuningannad saavad mõnikord vanaks ja surevad mõnikord ära ka...“
„Aaa“ Paula oli õnneks leplik.

***
Kui kuningas suri, jättis ta lossile päranduseks kuninganna. Naaberriikide kuningad ja kuningannad arvasid, et kuninganna sai endale palee, aga tegelikult oli hoopis loss see, kes kuninganna endale sai. Tema ülesandeks jäi nüüdsest kaminate tuhast tühjendamise eest hoolitsemine, kuninglike kempsude tühjendamine ja talvine lumerookimine oli samuti jäänud kuninganna tööks. Ei saanud kuninganna naaberriikki külla, kevadel, sest siis oli vaja lossiaed kenaks klanida, ei tulnud kõne alla külaliste kutsumine suvel, s kuna siis poleks jäänud aega muru niitmiseks ja külalised oleksid ehk peenelt poleeritud põrandaile prahti vedanud. Sügisel pidi hoolitsema talveaia kaktuste talveks ettevalmistamise eest ning talvel .... oh seda kütmist ja lumerookimist!
Nii elas kuninganna lossis, mis tasapisi oli muutunud korraga loheks, kes teda kuhugi ei lasknud ja vangitorniks, millel ei olnud uksi. Nii vana oli kuninganna küll, et uut printsi ta enam ei oodanud.Nojah, eks leidus muinasjutuilmas kindlasti ka printsesse ja veelgi enam kuningannasid, kelle päästmisega printsid-kuningad hiljaks jäid.
Aga nendest ju eriti ei räägitud....
Kuni ühel õhtul, kui kuninganna oli just lõpetanud oma paleeümbruse muru niitmise ja katusekambri akende pesemise algas äike.

***
„Printsi ei tulnudki?“ Vaata aga, Paula ei magagi veel!
„Õigus, sul on õigus! Igas muinasjutus tuleb lõpuks prints!“

***
Kuni ühel õhtul, mil kuninganna oli just lõpetanud oma palee-esise muru niitmise ja katusekambri akende pesemise, hakkas silmapiiri tagant paistma kummaline valgus. Kõlasid hääled, mis meenutasid kõuekõminat, kuid olid tegelikult hoopis helkiva ratsu kabjaasted, välkus ratsaniku terav mõõk. Palee, kes oli ajapikku muutunud ju loheks purskas kohe esimese mõõgahoobi peale välja tulejoa, mis tema õnnetuseks peegeldus ratsaniku rinnaturviselt draakoni näkku tagasi ja süütas lohe ainsa hetkega. Lõõm oli ni äkiline ja tugev, et hobune ehmatas ja ajas end perutades tagajalgadele, printsil oli tegemist, et mitta vääratada. Järsu tõmbega ratsmetest pööras päästja oma sõiduloomaga männiku taha, veel praegugi on kaugelt kapje kõminat kosta.
Printsess.. ei, kuninganna oli äkki vaba. Enam ei olnud midagi, mis oleks tahtnud pesemist, remonti, harimist – mitte midagi!

***
„Mirrilii on ju!“
„Jah, Mirrilii on. Aga sa ju lubasid ta endale võtta?“
„Kas sa pead nüüd printsai üles otsima? Kes teab, kuhu hobune ta vedas!“
„Ma leian. Kui ei leiagi, siis näen teisi maid ja printse.“
Hommikul naabri trepil istudes ja vinguhaisuses udus kohvi juues teadis Ester selgelt, mida ta teeb. Kanaarilinnust oli saanud vaba metsalind – ja taevas oli ta ees lahti.
Põõsast hiilis välja märg valge kass. „Mirrilii!“
Paula kass.
Tänasest.

 ***************


Teised kirjutajad.