Marca poliitikud möllavad edasi:
Postitused
Raginad ja vilinad
2 tundi tagasi
Kuvatakse päringule jutujaht vastavad postitused asjakohasuse alusel. Sortimine kuupäeva alusel Vaadake kõiki postitusi
Kuvatakse päringule jutujaht vastavad postitused asjakohasuse alusel. Sortimine kuupäeva alusel Vaadake kõiki postitusi
teisipäev, 7. veebruar 2023
neljapäev, 16. september 2021
Jutujaht: Sinnani on maad kaksteist miili
Ees ootas kohtumine, mis peab triumfiga lõpetama pika uuele töökohale pürgimise protsessi.
Auto oli tuliuus, eritellimus, spetsiaalsete mugavuslisadega.
Teekond oli suuremas osas tuttav, vaid lõpus oli mõistlik auto navi kasutada, aga mis seal salata – ka navi oli eritellimus, maailmas tõenäoliselt ainulaadne, programmeeritud meeldivalt inimlikuks.
Felix muigas, meenutades varasemaid kogemusi vanamoodsate navigatsiooniseadmetega.
„mahasõit_kolmandale_teele_tänavale“, „Ruuna_Kanaküla_tee_põhjasuunda_kolm_kilomeetrit“, haha, see oli kõik minevik.
Felix oli uue põlvkonna navi demo näinud.
„Kõige parem oleks, kui sa pööraksid nüüd vasakule“
„Ringteelt sõida maha rohelise maja juurest“
„Võid kiiremini sõita, patrull läks just lõunale“
Mida sa hing veel tahad? Nagu oleks kaardilugeja autos, selline mittesuitsetaja-mittelaiutaja-mittenorskaja.
Auto võttis kohalt sujuvalt, peaaegu hääletult.
Uus masin, mõnus.
„Navi, ma sõidan Hupsile, hakka kusagil paarteist miili enne juhatama“
„Oled sa ikka kindel, et oskad sinnamaani ise sõita, mind on loodud sinu abistamiseks?“
See oli pisut ootamatu. Aga mis seal ikka, eritellimus siis eritellimus, harjuma peab.
„Jaa, ma olen esimest kahtesadat kilomeetrit mitu korda sõitnud, kindlasti jõuan kohale“
„Ise tead, ma võin vait ka olla“
Vaikus kestis kümmekond minutit.
„Miks sa Vibila kaudu sõidad, läbi Nurri on lühem tee?“
„Lühem küll, aga see tee läheb läbi asulate, kiiruspiirangud ja puha…“
„Mhm, kihutaja“
Püha müristus, masin kasutab mühatust oma tunnete väljendamiseks! Ja toon näis ka kuidagi…võiks öelda, et nipsakas, kui tegu poleks AI-ga.
Felix otsustas igaks juhuks vait olla.
„Kihutaja, ma ütlesin“
Nüüd ei onud kahtlustki, masin noris tüli. Felix pidas vastu. Vaikis.
„Ki-hu-ta-ja“
„Ole vait, ma ei küsinud sinult midagi. Ma ei kihuta, ma sõidan täpselt nii kiiresti kui lubatud on!“
„Pluss paar kilomeetrit, sest „spidokas valetab“, tean-tean“
„Ole vait“
„Ise tead.“
Vaikus kestis pikalt. Kilomeetrid lendasid rataste all, sadakond oli neid juba läbi saamas. Hea lai tee, ilus ilm… eemalt hakkasid paistma kollased liiklusmärgid.
Üheksakümmend kilomeetrit tunnis.
Seitsekümmend kilomeetrit tunnis.
Viiskümmend.
Kolmkümmend.
Pindamine.
Navi köhatas.
Tegelikult ei saanud navigatsioonisüsteem köhatada, see ei olnud lihtsalt võimalik, aga ta köhatas ometi.
„Mis on?“
Vaikus.
„Kas sina köhatasid?“
Vaikus.
„Räägi, kui sinult küsitakse!“
„Nüüd siis võin rääkida, jah? Ma oleks sulle juba kümme kilomeetrit tagasi võinud öelda, et sa pead ringi sõitma, sellist teed on siin veel paarkümmend kilomeetrit, varsti läheb veel hullemaks“
„Ja miks sa siis ei öelnud?“
Tee oli tõesti hull.. Pigi oli vist väga vedel olnud, kivikesed rabistasid vastu auto külgi ja põhja ning Felix oigas mõttes, mõeldes neile tõrvatilkadele, mis ta auto külge kleepusid.
„Miks sa ei öelnud?“
„Käskisid ju vait olla“
„Kas siit saaks veel ringi sõita nii, et ei peaks tõrva sees lödistama?“
„Kas uuele marsruudile on mingeid eritingimusi?“
„Ei, lihtsalt et seda pidi jõuaks kohale ja et pindamist poleks“
„Pööra kohe paaremale“
Mõtlemisaega eriti ei jäänud. Paremale viis peenike asfaldiriba, millel ümberpööramine oleks olnud võimatu, kuid mis seal ikka, vähemalt sile tee.
Kuue kilomeetri pärast lõppes asfalt.
Sile metsaalune kruusatee, elab ehk üle.
Kaheksa kilomeetri pärast küsis Felix navilt kaua selline tee veel kestab.
„Viis kilomeetrit“
Navi ei valetanud.
Viie kilomeetri pärast oli teest järgi jäänud maa sisse kasvanud munakivitee keset sood. Soo oli osa teest oma hõlma võtnud ja porised loigud läikisid rõõmsalt päikeses.
„Sõidad läbi küll“
Navi teadis, mida ta rääkis. Muidugi sõitis Felix sealt läbi. Auto aknad said küll mõnevõrra mudaseks, aga kinni ta ei jäänud.
Nüüd küsis Felix natuke täpsemalt:
„Millal ma maantee peale tagasi jõuan?“
„Kuueteistkümne kilomeetri pärast.“
Täpne masin, just nii kaugel maantee oligi.
Felixi närvid olid viimseni pingul. Aeg, aeg hakkas otsa saama. Vähemalt asfalt hakkas uuesti pihta.
Kiire oli.
„Millal ma sihtpunkti jõuan“
„Praeguse kiirusega kell pool kaksteist“
Haa, pool tundi jääb veel varukski!
Varuaeg kulus politseile seletamiseks, miks Felix kihutas, kuidas ta kahetseb oma kihutamist ja lubab sellist viga enam mitte teha.
„Miks sa mind ei hoiatanud?“
Demos esinenud navi igatahes oli sõbralikum.
„Sa ei küsinud politsei kohta. Kihutaja“
Felix neelas alla kõik koledad sõnad, mida ta öelda kavatses. Milleks oma energiat raisata masina sõimamisele. Oli ju ilm endiselt ilus ja sihtkohas ootas ees õnn. Või siis vähemalt midagi, mis vägagi sarnanes õnnele.
Lõpuks ometi teeviit – Hupsi.
„Hakka juhatama“
„Paremale. Kihutaja“
"Ära targuta, juhata! Kaugele veel minna tuleb?“
„Sinnani on maad kaksteist miili. Järgmisest teeotsast keera vasakule. Ära kihuta“
Läbi hammast hingates tekib selline… huvitav…heli, peaaegu nagu vile, pani Felix tähele.
„Sinnani on maad üheks miili. Järgmisest teeotsast pööra paremale. Kiiruspiirang üheksakümmend kilomeetrit tunnis“
Felixs ei saanud aru, kuidas see juhtus.
Aga noh, juhtus.
Ta karjus navigatsioonisüsteemi peale nagu poolemeelne, jättis auto seisma, tagus rusikaga kapotti, lõi jalaga logari praokile, virutas põlvega pagasiluugi pihta ja muudkui röökis.
Tegelikult Felifx ei aimanudki, et ta teab niipalju sõnu, mida kuuldes oleks vanaema saatnud teda mitte enam seebiga suud pesema, vaid vähemalt lusikaga pesupulbrit sööma.
Kui see kosk otsa sai oli hing üllatavalt kerge ja riided masendavalt porised.
Hinge eest tuli siiski hoolt kanda, olgu need rõivad pealegi, küll ta selle tulevasele tööandjale ära seletab.
„Ja nüüd oled sina vait!“
Navi kuulas sõna.
Tee lookles siia- sinna, vaated olid kord kenad, kord igavad ja Felix tundis, kuidas suur rahu temasse voolab. Probleemid lahenevad, riided ja auto saab puhtaks, uus amet tõotas palju kaunist.
Telefon helises, uue ülemuse number.
„Felix kuuleb“
„Oled kohe siin, jah? Meil on välispartner veel siin, kohe hakkab lennujaama sõitma, pead täpne olema! Nad ütlesid, et töö saab sellele kes õigel ajal kohale jõuab, sinu konkurent pööras just väravast sisse. Sa tead, et ma eelistan igal juhul sind, ole täpne või pean tolle tohmani palkama!“
Muidugi. Loomulikult oli Felix täpne, ta ema oleks võinud „Täpne“ Felixi keskmiseks nimeks panna.
Kohe on ta kohal.
„Navi, kui kaugel me sihtkohas oleme?“
„Sinnani on maad kaksteist miili. Kihutaja. Märatseja“
"Oot, sa ajad midagi segi, kaksteist miili on ammu sõidetud. Kaugel me sihtkohast oleme?“
„Sinnani on maad kaksteist miili. Sa oled üle-eelmisest teeristist alates valele poole sõitnud. Kihutaja. Märatseja“
Vihma hakkas sadama.
reede, 10. märts 2023
Jutujaht 15
Nii, nüüd on valimistest pea nädal möödas, kehvad kaotajad klopivad oma elektoraati vahtu ja sellest kõigest on... No on! Teate küll.
Marca väljamõeldud poliitikud on kohati elusamad kui päriselus nähtud kumipardid.
"Ma olen alati" ütlevad nad seekord.
Lugegem.
reede, 3. detsember 2021
Jutujaht: Proovis igaks juhuks veel kord selga
Kõik, lõpp, aitab küll, mu karjäär on igaveseks läbi!
Hooaja lõpus olid tal alati sellised kirglikud eitamissööstud, eelmisel korral kirjutas ta oma tunded igaks juhuks isegi üles. Enam ei tundnud ta ennast isegi väsinuna, tegu oli täieliku kurnatusega, nii keha kui vaim olid lamedaks taotud, peeneks jahvatatud ja tuulde puhutud.
Eelmise hooaja märkmik rääkis selget keelt:
„Kohutav, ma olen siiski spetsialiseerunud lastele, aga mu ette lükatakse isegi koeri ja kasse!“
„Purjus noorte naiste osakaal sootsiumis ületab minu taluvuse piire!“
„Järjekordne vinguv vanainimene, kes mu etteastet kritiseeris ja mind ebaveenvuses süüdistas. Kolmekümne kaheksas täna õhtul, kaua veel?“
Aitab, rohkem lihtsalt ei jaksa.
Hooja lõpu järgne aeg oli kui paradiis.
Igahommikused sörgid, seejärel kerge eine ja kange kohv koos värskete ajalehtedega, kust enam ei lahvatanud näkku sessoonne reklaam, pikad jalutuskäigud… ulme.
Kevadine uuestisünd, linnud, lõputu hulk elevil linde, kes isegi öösel ei tihanud vait olla.
Egas magamiseks aega eriti võtta saanudki, linnulaul tahtis kuulamist.
Suvel oli eriti rahulik aeg, hooaja suhtes täelikus vastasseisus olev kuu oma olematute ööde ja lõputu päevaga tuletas taaskord meelde, et pole parimat kodukohta kui see, kus on aastaajad nii selgelt eristatavad.
„Lõputu paduvihm ei sobi mu töörõivastega!“
Jajah, see rida hooaja kokkuvõttest tuli meelde, küll mitte suvel, vaid sügise lõpus.
Sügis.
Seened, jõhvikad, kirju mets.
Vaikus oma valdusi laiendamas, ronga tiivalöök metsa kohal nagu hüüumärk iga pausi lõpus.
Esimene lumi tõi rahutuse. Kohe meenusid miljon põhjust, miks hooaeg sel aastal vahele jätta.
Miljon inmest.
Või miljard.
Võibolla lausa mitu miljardit. Kes neid lugeda jõudis.
Kuigi jah, arvel nad olid, miljardid.
Kes oli liiga nõudlik.
Kes lihtsalt ebaviisakas.
Mõni tegi teistele haiget kätega, mõni sõnadega.
Inetu hingega hoolimatud tüübid, neidki polnud vähe.
Jajah, mitte küll kõik, neid teisi oli rohkem, aga teised said ka ise endaga hakkama, mis siis ikka juhtub, kui ta seelkord ei läheks?
Midagi ei juhtuks ju. Lihtsalt talle ei tassitaks koeri ja kasse nina alla, joonud näitsikud laliseksid oma juttu kellelegi teisele ja vanainimesed saaksid rahulikult möödunud aegade ülimuslikkust meenutada.
Ahjaa, vihma käes ei peaks ka ligunema.
Või siis kõrbetuulel end nõelata laskma, muidugi, kõrb läks ennist meelest ju!
Aga kas too pisike Kalamaja poiss, kes eelmisel aastal teda kallistas ja just parajas mõõdus kingipaki üle ehedat rõõmu paista lastes küsis, kas ta järgmisel aastal ikka tuleb.. mis talle õige vastatud saigi?
„Kuidas siis muidu, ikka tulen!“
Oh aeg küll.
„Tooge see mantel siia, proovib korra veel selga!“
Ukse taga kostis siblimist ja sahinat, need põrgulised olid kogu ta kõhklemispäeva seal oodanud, pöidlad pihus.
Natuke justkui mantli vöökoht pitsitas ja õlgadest pireke lotendas, aga küll see enne kord tehakse kui põdrad jälle talvevormi jooksutatakse.
Pea need jõulud käes pole.
neljapäev, 5. jaanuar 2023
Jutujaht 13
Deemonliku numbriga jutujahi osa.
Kolmeteistkümnes.
Marca loodud poliitikatähtede lend ei ole läbi:
Meeleheiteta koduperenaine pelgab, et on hiljaks jäänud, aga ei, ei ole ta hilinenud :
esmaspäev, 4. oktoober 2021
Jutujaht 3
Tuleb välja, et kui elu tikub vahele, siis jääb blogimaailm ootele. Punased tuled vilguvad, hoiatussignaalid piiksuvad, inimesed käivad rahutult ukse taga koputamas aga ei saa, ei saa....
Võite mind vallandada. Võite teha noomituse, hoiatuse, käskkirja. Ma võin lubada, et enam seda ei juhtu, aga ...jah, ma võin lubada.
Veelkord tunnistan end viivituses süüdi olevaks ja tasun nimede järjekorra loosimise võla.
Kui autori kommentaarides ei olnud selgelt välja kirjutatud loositavat pealkirja, otsisin tema kommentaaridest kõige enam pealkirjaliku jupi, ühel autoril ei olnud ühtegi enda komentaari - kasutasin nahaalselt "näpp peale"-meetodit ja virutasin pealkirja tema loodud tekstist.
Pealkirjade autoreid ma ei märkinud, loodan, et proteste ei teki.
Kuupäevad...need on soovituslikud, saate isegi aru. (juba seda vaadates, kuidas ma ise täpsusesse suhtun. Mea culpa, mea maxima culpa!) Kui esimesed kuupäevad läbi saavad, on näha, kui hoogsalt see rong meil veereb - kas välbad sobivad või on need ükskõik kummale poole liiga kaldu.
Olen ettepanekutele, protestidele ja kallaletungidele avatud. Ka pistised on oodatud (kolmas luuk paremalt, see kõige suurem - mõistate ikka?)
Mul kassipilti ei olnud kohe võtta, need mõjuvat väidetavalt kõige rahustavamalt, aga äkki mõjub palderjanina ka pilt tänasest päikesetõusust...?
- 1. Loodame, et nii siiski ei lähe 24.10.21
- 2. Ja muidugi aitäh hea sõna eest 12.11.21
- 3. Kuidas suhelda keeruliste inimestega? 07.12.21
- 4. Proovis igaks juhuks veelkord selga 28.12.21
- 5. Väga toores toorik
- 6. Tehisintellekt võtab üle
- 7. Ma jätan järgmise vahele
- 8. Mitmekesisus rikastab, eks ole
- 9. Hirmul on suured silmad
- 10. Mis esitati muutmata kujul
- 11. Ma juba ise ootan ka
- 12. Oli nii erutatud
- 13. Sa loed mu mõtteid
- 14. Eks ole... tuttav hetk
- 15. Ma olen alati
- 16. Minu halvem mina
"Loodame, et nii siiski ei lähe":
Järgmised pealkirjad saavad omaette postituse riiulis kohe kui eelmise jutu tähtaeg kukub (mis ei tähenda, et mõni jutt hiljem ilmuda ei võiks)
esmaspäev, 14. veebruar 2022
Jutujaht 7 ja 8
Tromboonid, fanfaaarid, trummid ja pasunad otse Jeeriko külje alt!
"Ma jätan järgmise vahele"
Maailmaparandaja, temal on kaks-ühes postitus
"Tehisintellekt võtab üle"
Nagu te kõik juba veenduda olete saanud olen ma numeratsiooniga ammu juba lepikisse põrutanud, ärge pange pahaks! Või kui sellest kergem on, siis pange pealegi pahaks, ega ma targemaks ei muutu. Kord düsnumeraatik (on ju ilus uudissõna?), igavesti samasugune.
Endiselt - kes iganes mul kahe silma vahele jäi, palun köhige kommentaariumisse!
Eelmisse jutujahi trofeepostitusse lisandusid veel Lendava ja Tegelinski lood, ärge vahele jätke!
reede, 3. september 2021
Kutse jutujahile
Kuna inimese loovus tahab mõnikord natuke piitsa saada, siis võtsin Raisakulli sõnal sabast kinni ja ekshumeerisime vana triki: võtame pealkirja, mida keerulisema, seda parem ja ehitame selle alla loo, mida huvitavama, seda parem.
Kunagist Kirjutajate Kommuuni ma ellu äratada ei oska, pealegi mutileerisin selle omal ajal väga ära (vabandust mul pole, ilmselt oli diagnoos). Kui arvate, et Kommuun on siiski parem variant, siis jah, loomulikult, teeme ära.
Esimese pealkirja leidmise protsessi kirjeldus on Ööviku kommentaarides, tähtaeg oli algselt üks nädal augusti viimasest päevast, kuid kuna praeguse postituse idee kargas alles täna pähe, siis paneme sinna kolm päeva otsa, niisiis 11.09.2021 (höhöö, meil on edumaa, sest kolm päeva on olnud rohkem mõtlemisaega). Hilinemine on iseenesestmõistetavalt täiesti lubatav, peasi, et see jääks kalendriga hallatavatesse raamidesse.
Esimeseks pealkirjaks sattus sellise valiku tulemusel "Jõuavad kohale järgmisel päeval".
Kõik on teretulnud, kui fotokett on "fotojaht", siis see võiks olla "jutujaht". Auhindasid pole, eesmärk on lõbutseda ja rõõmsad olla.
Või on veel ettepanekuid, palun?
Hanereas:
esmaspäev, 21. märts 2022
#Jutujaht 9
Mitmekesisus rikastab, eksole
See on nii äge järjejutt, ärge lugemata jätke!
Praegusel poliitikast rasedal ajal on hea teada, kuidas vorsti tegelikult tehakse!
Väga naturaalne kirjeldus, lugeda enne sööki!
Lendav Konn "jätab järgmise vahele", vaadake altpoolt :)
Reet, päevapoliitiliselt.
reede, 2. detsember 2022
Jutujaht 12
Marca tegelased möllavad kohalikus poliitikataevas nagu kullesed tiigis.
Pealkirigi kulleste möllule vastav:
(Spoiler: tegevus toimub pimedas...)
neljapäev, 13. oktoober 2022
Jutujaht 10
Marca -ja nagu nüüd selgus, mitte sinult tema - on hoos, jälgige!
Lendav:
Reet:
Lendav Konn:
On ikka inimestel fantaasiat!
Fantaasia fantaasiaks, aga need inimesed võiksid päriselt olemas olla. Võibolla ongi.
reede, 3. detsember 2021
Jutujaht 5
Oh, nii mitmed toredad blogimiskaaslased on juba järgmise teemaga rinda pistnud!
Meil kõigil on kirjutuslaud seljakotis, marssalikepikeste aeg on läbi mis läbi, kas pole?
Niisiis (pamparapaaa!!!) <--- see peaks trummipõrin olema:
Proovis igaks juhuks veel kord selga
Kes peitu jäi - uu, tulge kohe välja!
esmaspäev, 22. november 2021
Jutujaht: Kuidas suhelda keeruliste inimestega
„Nojah.“
Teine teisel pool lauda, mõlemad kohmetunud, nõutud, uudishimulikud.
Keegi ei oleks veel hommikul osanud aimata, et päev sel moel jätkub. Et vanaema Marta oma jala murrab ja haiglasse viiakse. Et vanaisa Enn vanaema organiseerimisel taksoga teise linna otsa tütre peresse sõidutakse. Et tütart veel paar päeva kodus pole ja vanaisa nii enda kui vanaema üllatuseks tütrepoja Juhannese juurde maandub.
Kõige enam oli selle üle üllatunud Juhannes.
„Ma peaaegu ei mäletagi, et mul vanaisa on“, mõtles ta sõrmedega aeglaselt lauale trummeldades.
„Ma peaaegu ei teagi, et mul tütrepoeg on!“ ütles vanaisa sõrmedega mingit rütmi toksides.
Vähemalt vaikus sai katki.
„Mina olen Juhannes.“
„Mina olen Enn. Või, noh, vanaisa“
Mis seal ikka, mehed omavahel.
„Tahad süüa, sa äkki hommikul ei jõudnud?“
Tahtis. Vanaisa tahtis süüa ja Juhanneski tundis, et midagi võiks närida. Ema oli eile ahjukartuleid teinud, see kraam sündis hästi soojendada ja süüa, kõhud said korralikult täis.
Telekas.
Mida ikka muud järgmiseks kui telekas. Autode remondist, ralli ülevaade, veel mingid autosaated – mõlemale sobis.
„Ma olin kunagi autojuht, üle Euroopa sai sõidetud. Venemaal küll eriti palju, aga eks seegi Euroopa alla käib, kaardi järgi vähemalt“
Kõlas põnevalt.
Jutt sai konksu külge ja seda ikka jagus, vanaisal oli lõputult naljakaid ja hirmsaid juhtumisi, mida ta muudkui rääkis ja rääkis…
Lõunani oli, mida kuulata.
„Kuule, miks sa meil koos vanaemaga pole külas käinud?“
Vanaisa näoilme oli korraga nii segaduses kui õnnetu.
„Ma ei teagi täpselt…mu tervis pole vist päris see enam..“
Pealtnäha oli vanaisa päris traksis papi, kui vanaemaga võrrelda, siis lausa tervise musternäidis. Juhannes meenutas vanaema ümmargust ja alailma ohkivat tasakesi tatsavat olemist. No ei ohkinud see vanaisa mingil moel ja kõndis ta samuti kui noor mees. Mingi varjatud häda äkki küljes teisel? Kes sinna vananimese sisse näeb.
Pärast lõunat läks jutt edasi.
Tõsi küll, mõne loo oli vanaisa juba enne lõunat ära kõnelenud, kuid mis seal ikka, kõlbas ka teist korda kuulata. Juhannes proovis ka oma koolinalju vahale pikkida, kuid oli näha, et vanaisa ei olnud ammu rääkida saanud, õigemini ei olnud vanaisal ammu head kuulajat olnud ja Juhannes andis järele.
Kuulaja oli ka tore olla.
Vahepeal pidi ka vanaema kuulama, memm jõudis enne lõikusele sõidutamist, kui valuvaigisti juba rahulikumalt jutule keskenduda lasi poisile helistada. Oli tunda, et rohi ei olnud mitte ainult luumurru valu maha võtnud, ka memme pea oli pisut sassis. Miks muidu ta vanaisa kohta küsides päikeseloojangist rääkima tikkus, muudkui et „otsi internetist, sul see käpas, inglise keeles otsi, siis saad aru…“. No ega vanaisa polnud ju mingi vampiir, et kui päike loojub, siis…
Juhannes soovis vanaemale head tervenemist ja lisas veel kenasti lõppu, et „vanaisa ka soovib head paranemist“, mille peale vanaema ohkas ja kiitis, et Juhannes on hea poiss, kuigi luiskab, ja et ta kindlasti netist ikka päikeseloojangu kohta vaataks.
Vanaisa rääkis samal ajal oma lugusid edasi, silm säras ja jutt jooksis, Juhannesele näis, et mõni uutest kuulmata lugudest on tal helistamise ajal vahele jäänud, sest järgmisi oli ta ikkagi enne lõunat kuulnud.
Ah, vanema inimese asi, emagi tikkus oma jutte kordama, ei midagi uut.
Mehed väsisid õhtuks üsna ära. Eks nad olid pinges ka olnud, päeva jooksul tuli küll harjumine, aga pisut võõrastust oli õhus kogu aeg ja see väsitas vaimu. Nii kui üks ees haigutas, nii oli ka teisel lõug lahti ja sestap ei olnud midagi väga erilist, et vanaisa kohe nõus oli kui Juhannes magamaminekust rääkima hakkas.
Nii vähemalt näis.
Kui Juhannes voodi kõrval seisva vanaisa hääle peale üles ärkas oli südaööst puudu ehk pool tunnikest, võimalik, et natuke rohkem.
„Artur, aja jalad alla, keegi on pidurivoolikute kallal käinud!“
„Artur, tõuse juba üles, sa pead mulle valgust näitama!“
Vanaisa hääl oli kindel ja nõudlik, kui Juhannes proovis talle öelda, et tema küll Artur pole ja mingu taat magama tagasi hakkas Enn alguses naerma ja siis sai kurjaks: „Ära aja lolli juttu Artur! Kui sa kohe ei tule, siis ma lohistan sind kohale, ma ei pea üksi koormat kohale viima!“
Vanaisal näis tõsi taga olevat, vaidles Juhannes mis ta vaidles, igaks juhuks läks ta vanaisaga elutuppa, kuhu ta papi magama oli pannud, kaasa.
Vanaisa viska end üllatavalt osavalt selili maha ja libises naksti diivanilaua alla.
„25!“
Vanaisa käsi sirutus laua alt välja, sõrmed nõudlikult välja sirutatud.
„25!!“
Hääl oli tooni võrra nõudlikum.
„Mida sa tahad?“
Vanaisa üllatunud nägu ilmus laua alt välja nagu hiir.
„Nalja teed jälle, jah? Võti anna, ma ei saa karterikatet muidu lahti!“
Juhannes sai äkki aru, et vanaisal on tõsi taga. See ei olnud mingi mäng, vanaisa parandas oma autot – olid need riistad, mida ta nõudis õiged või ei , oli see laud siis altpoolt auto moodi või mitte, siin oli tähtis töö käsil. Kui ta nüüd ei ole nagu õige Artur olema peaks, läheb vanaisa kurjaks kätte ära ja mis siis teha?
Pikk mõte võttis tegelikult vähe aega, plaan tuli klõpsuga.
„Oota, ma toon kasti siia…“
Kõigepealt oma tuppa, telefon näppu. Siis kööki. Tööriistad? Pagan, see kast nägi kole ohtlik välja. Rabinal haaras poiss köögisahtli kulpide ja pannilabidatega kapist välja ja läks kiirel sammul elutuppa tagasi.
„Võta!“
Vahukulp.
„Loll oled või?“
Hiir ilmus laua alt uuesti välja, kulm kortsus.
„Mida ma selle heebliga sinu arust teen? Võti anna, 25 võti!“
Vanaisa ei olnud enam kaugeltki mitte see leebe papi, kes päeval heietas. Temast oli saanud keeruline inimene, keerulise jutuga ja keeruliste nõudmistega.
Raske oli talle meele järgi olla, aga pidi, kindlasti pidi…
Salatitangid olid õige pakkumine.
Kruvikeerajaks sobis koogipintsel.
Näpitsate pakkumine läks jälle valesti, võinuga ja munakell ei passinud, korgitser lõpuks kõlbas.
Vanaisa keeras korgitseri päris suure jõuga lauaplaati altpoolt sisse.
„Selle eest ma ema käest alles saan…“
„Kuule, too lapp, vaatan kas ulatab voolikut veel lühemaks teha, katkise otsa lõikan maha ja…“
Poiss tegi ennast hästi asjalikuks.
„Vaata jah, ega meil uut naljalt kusagilt võtta pole“
„Lõpuks ajad õiget juttu, Artur, ma vaatasin juba, et oled sassis omadega!“
Kumb see meist sassis on…aga lapi ikka leiab.
Lapiks kõlbas…lapp.
Keermestajaga oli keerulisem, kuid Juhannes juba teadis, et tuleb lihtsalt väle olla ja juustuviilutaja asemele näiteks teesõela pakkuda.
Teesõel sobis.
Kui pidurivedelikku juurde valama pidi pakkus poiss end vabatahtlikuks ja Ennu meelest oli see õnneks hea mõte, nii sai Juhannes endale laua kohal klaasitäie mulksuvat Värskat valada.
Kui pidurivoolikutest õhku välja pidi sõtkuma ronis Juhannes lihtsalt laua peale, et ta jalgu auto kõrval näha poleks.
Korda see masin sai.
Kui vanaisa lõpuks laua alt välja ronis, patsutas ta Juhannesele tunnustavalt õlale: „Suur töö sai tehtud, Artur-poiss, ma lähen magama, sa jääd nüüd valvama, et kaabakad koorma kallale ei tiku, aga ega nad täna öösel enam tule“
Kui vanaisa lõpuks voodis norskama hakkas vajus Juhannese õlult koorem.
Natuke netis toksimist ja ta sai aru, mida vanaema päikeseloojangust kõneledes mõtles. Eks poiss oli seda juba aimanud ka, meel sai lihtsalt kinnitust.
Sundowning… siis sellepärast ei olnud ta vanaisa nii ammu näinud.
Telefon piiksatas.
„Kell seitse hommikul olen kodus, loodan, et teil on vanaisaga kõik korras?“
Ema.
„Kõik on kontrolli all!“
teisipäev, 1. november 2022
Jutujaht 11
Marca kirjutab:
"Ma juba ise ootan ka"
Kes on järgmine? :)
Vanadest teemadest ka:
Koduperenaise jutt kümnendasse jutujahi peatükki:
"Mis esitati muutmata kujul"
neljapäev, 13. jaanuar 2022
Jutujaht 6
Seekord on järg jõudnud väga toore tooriku kätte:
Ma KINDLASTI nägin kusagil veel, aga no ei leia. teate küll seda peenraspetsialisti mälu - "Siia külvan lillatriibulist salatit ja selle kõrvale laulvaid ubasid. Üles kirjutada? Milleks, SEE jääb ju meelde!"
Jääb-jääb!
Palun kindlasti rõõmsalt köhatada, kes veel tooreid toorikuid ahjuootele on teinud! Mul ka, näete, töölaual üks vedeleb, no kas pole kena?
pühapäev, 24. oktoober 2021
Jutujaht 4
Oh ja ah... te olete nii väledad ja kuniks ma eluga maadlen ja talle tagajärjetult sahtlisse sõita üritan, endal nina verine, olete te teemasid juba kahekaupa lahti kirjutama hakanud.
Kui ma kaklemise lõpetan, joosken järele ja hüppan ree peale, ausõna!
Ja muidugi aitäh hea sõna eest // Kuidas suhelda keeruliste inimestega
Katarina von Blogger tänab muuhulgas ka hea sõna eest
Katarina von Blogger vol 2 teab, kuidas keerulisi inimesi käidelda
Raisakull rõõmustab hea sõna üle
Lendav Konn kirjutab tänust hea sõna eest
Lendav suhtleb keeruliste inimestega
Indigoaalane tänab hea sõna eest
Marca hea sõna eest tänamas
Maailmaparandaja on tänulik hea sõna eest
Epp tänab hea sõna eest
Tegelinski hea sõna jutt
Reet, lugu heast sõnast
Reet, lugu keerulistest inimestest
Epp võtab keeruliste inimestega suhelda
Maailmaparandaja seletab, kuidas keeruliste inimestega suhelda
Kaamos ning hea sõna eest tänamine
Marfa on hea sõna eest tänamas
Marca ja keerulised inimesed
Tegelinski kirjutab suhtlemisest keeruliste inimestega
Kaamos ja keerulised inimesed
Marfa muudkui suhtleb, olgu, et inimesed on keerulised
Indigoaallane organiseerib suhtlemist keeruliste inimestega
Tänuks panen siia pildi elust endast tema täies ilus, et sigade katk teda sabast rebiks:
teisipäev, 12. oktoober 2021
Jutujaht: Loodame, et nii siiski ei lähe
Üliohtlik, kuigi millegipärast seda eitatakse.
Juba algus on täis ohte.
Hommikul esimesena selga pandud kaitserõivas on ebapiisav, vaenuliku keskkonna eest kaitsvasse lüüsi riputatud kõrgema kaitseklassiga rüü võib selgapaneku ajal keerdu minna või riputuskonksude külge takerduda, nii jään ma lõksu ja millal mind leitakse..?
Kui üldse leitakse, seegi on kaheldav!
Hea küll, eeldame, et midagi ei lähe untsu ja ma väljun.
Järgmiseks tuleb valida kas füüsiliselt ületada järgmine takistus – läbida vahekäigus alla väliskeskkonna tasapinnale viiv astmestik füüsilist jõudu kasutades või valida elektriliikur. Liikur võib seisma jääda välise energiavoo katkemisel või mehaanilise rikke tõttu, viimane võib lõppeda sõna otseses mõttes letaaselt kukkuva kapsli purunemisega alumisel tasapinnal.
Valima peab..
Kui ka see lõik teekonnast saab läbitud, avaneb lärmakas ja erakordseid ohte täis pikitud väliskeskkond. Mehaanilised vedukid, ülalt kukkuda võivad materjalid, siia-sinna rabistavad imetajad, peentolmu, bakterite ja viirustega reostunud atmosfäär….
Sellest eluga läbi tulemise võimalused on väga väikesed, kuigi tolle ilmselge tõe eitajate kogukond on suur. Väikese eitajate hulga puhul oleks selgelt näha, kuidas kogukond kahaneb, kuna neid on palju, ei ole see fakt silmaga hoomatav.
Muudkui kaovad servast täpphaaval.
Loodame, et nii siiski ei lähe, kuigi kui ma esikus jope selga saan ja treppe pidi (armas aeg, sealt peaks pärast ju ka üles tulema, aga KES küll usaldaks lifti?!) tänavale jõuan, ei garanteeri keegi, et ma auto alla ei jää või korstna küljest tellis pähe ei kuku.
Aga äkki läheb just nii?
Ei, mis see Wolti number oligi?
Las toovad toidu ukse taha nagu alati.
***
***
neljapäev, 11. november 2021
Jutujaht: Ja muidugi aitäh hea sõna eest
Täna on kuues päev, mil kirjutan siia üles kõik head asjad, mis minuga täna on toimunud, sest emme ja psühholoog (emme ütles, et „hulluarst“ ei ole sobiv sõna) arvasid, et see võib mul aidata näha, et elus on palju ilusat. Ma ei olnud nendega alguses päris nõus, aga paistab, et elus on siiski ka kenamaid pooli kui need, mille pärast ma siiani nutnud olen.
Alustan siis tänaste heade asjadega.
Hommikul tõusis päike.
Ma pole päris kindel, kas see on hea või paha, aga eeldan, et enamiku inimeste jaoks on see üks hea asi. Ma ise saaksin ka ilma päikesetõusuta hakkama, pimedas on hea olla, keegi ei näe mind ja siis kui mind ei nähta ei saa keegi mulle ka pahasti öelda. Nagu vinninägu või debiilik või… ahjaa, head asjad pidid olema…
Koolis ütles mulle esimesena tere garderoobitädi, teised ei märganudki mind. See on kindlasti hea.
Teine tund oli matemaatika ja mind ei küsitud, õpetaja ütles, et sellele pole mõtet, ma niikuinii ei tea midagi. Lause esimene pool oli ju hea? Või ei olnud? Ma ei teagi. Igatahes see, et mind ei küsitud oli hea.
Kolmandasse tundi ma ei läinud. See oli hea minu meelest, mida ma seal füüsika tunnis ikka teinud oleks, kuigi arvan, et ema ja õpetaja mu puudumist heaks ei peaks.
Ükskõik, minu jaoks on see hea.
Õhtul koju jõudes oli hea näha, et ma olen esimene, kes koju jõudis. Jõudsin köögis süüa enne kui teised tulid ja panin oma toa ukse kinni, oma toas on hea üksi olla.
Olen tänulik, et minu kodusolek avastati alles kell üheksa õhtul, pidin ainult kaks tundi kuulama kui suur pettumus ma olen ja kuidas minust kunagi midagi ei saa, siis jõudis magamisaeg kätte.
Psühholoog ütles, et lõppu võiksin panna tänu selle eest, mis päevas kõige kenam tundus.
Ma siis panen, sest ta pidas seda heaks mõtteks
Ja muidugi aitäh hea sõna eest garderoobitädile, kes ütles hommikul „tere hommikut“.
Mitte „tere debiilik“
Või „tere vinnilõust“
Ega „Näe, seevald ka kohal!“
Ütles „tere hommikust!“.
Mulle pole ammu nii ilusasti öeldud.
`````
laupäev, 4. september 2021
Jutujaht: Jõuavad kohale järgmisel päeval
„Vist ikka tuuakse, kirjas on ju, et „jõuavad kohale järgmisel päeval“, järele minemisest juttu ole“
Päris kindel Orvis seda öeldes ei olnud. Teisest küljest jälle – kirjas ei olnud ühtegi aadressi ega isegi telefoninumbrit peale nende endi oma, seega vist ikka tuuakse otse neile.
Kui varem pole elusloomi tellinud, siis on iga asi häirivalt uus. Kasvõi seesama kohaletoimetamine. Mismoodi loomad pakitud on? Kas nad on majas elamisega juba harjunud või peab neid alles välja õpetama hakkama? Kas eritoitu, mida fopsakootad vajavad on alati saada, nad ostsid poest ju äsja ainsa koti „Fopsakootanäkse“ ära ja pakendil oli kirjas, et sellest piisab kuuekilosele loomale nädalaks. Kui suur on kuuekilone loom?
Küsimused, küsimused.
Vanasti oli elu lihtsam. Seppade naaber pidas kenasid vanaaegseid lehmi, need olid küll sellised lemmikud, keda toas pidada ei saanud, sest väidetavalt ei olnud neid võimalik puhtust pidama õpetada. Sepad olid siiski kindlad, et naabrid lihtsalt ei lugenud loomade kasutusjuhendit korralikult läbi, ükski normaalne inimene ei armastanud lugeda midagi, mis oli pikem kui kolm lauset ja Sepad olid lehmadega kaasa tulnud juhendit näinud – selles oli vähmalt kaksteist lehekülge. Midagi tegid naabrid oma lemmikute hooldamisel kindlasti valesti, sest nende elukate kaka…. ükski elusolend ei peaks selliseid kuhjasid tegema. Igatahes tänaval hommikuti lehmadega jalutamas käies oli naabril alati kaasas ämber ja lumelabidas, kes see ikka reostamise eest trahvi tahab saada.
Või siis töökaaslane, kellel oli lemmikuks kana-nimeline lind. Samuti probleemid puhtusepidamisega, kolleeg pidi oma magamistoast loobuma, sest kana armastas magada päitsilaua külge klammerdunult, tagumik padja kohal. Mida kõike sealt täiesti ettearvamatutel hetkedel pudenes! Lisaks jäi lind hiljem haigeks – peaaegu iga päev pidi vaene lemmik pooltunnikese padjal puhkama ja seejärel hirmsates piinades kisendama ja padjalt lahkudes…. (Orvise abikaasa oli sellest rääkides kurb, sest kollegi meeleheide oli tõesti raske taluda)padjalt lahkudes jättis piinades kisendav kana endast padjale maha kehast väljutatud kasvaja, kõva väljavenitatud kujuga palli. Kolleg oli Heblelele neid häälitsusi, mida lind piineldes tegi, lindistanud ja need olid kohutavad.
See viimane näide oli vanaaegse lihtsama elu tõestamiseks pisut kõlbmatu, seda küll.
Mis teha, kui see siiski meelde tuli.
Fopsakootad olid nii uued koduloomad, et need ei olnud veel isegi moes. Justkui eikusagilt ilmunud reklaamid olid loomade uudsusest hoolimata erakordselt lummavad, aga väga palju neid inimesi veel polnud, kellel fopsakootasid juba oli.
Natuke oli see hea, sest noorloomi müüdi odavalt, kuid natuke ka paha, sest ei olnud lihtsalt kedagi, kellelt küsida, et kuidas siis on. Kas nad on puhtad loomad, tugeva tervisega, sellised, keda naabrid käivad kadedalt imetlemas nagu näiteks kaubamaja kõrval elava vanamuti paabulindu või natuke lihtsamad, midagi seasarnast. Mitte midagi ei olnud teada peale selle, et fopsakootad todi viimase lennuga Kepler 160 lähedalt ja pandi kohe lemmikloomalehekülgedele müüki. Terve kosmoselaev olevat neid täis olnud, sestap oli esialgne hind üsna odav, kuid tavaliselt tegid uued liigid alati kiire tõusu moetaevasse ja Sepad, seda teades, olid kiired.
Ainult see lause ostutehingu lõpus oli pisut ebaselge.
"Tulevad kohale järgmisel päeval"
Mitte „Tuuakse“, mitte „saadetakse“.
Tulevad.
Ega midagi, täna oli niikuinii juba „järgmine päev“ käes.
Ja vaata aga vaata, värava taga maandus rendilennuk. Krigisedes avanes uks ja sealt tatsasid välja kaks pesuehtsat fopsakootat, täpselt sellised nagu nad reklaamides näisid – pikk pehme karv, kolm peenikest jalga, tundla otsas hõljuv liitsilm ja matsuv pehmete paksude huultega suu.
„Kui nunnnnnuuuuud!“ Heblele oli silmnähtavalt lummatud.
„Pole viga jah“ jäi Oris napisõnaliseks.
Fopsakootad oskasid otse majauksest sisse tulla, nii armas oli neid näha oma jalgadel keksimas ja silma igale poole lähemale toppimas.
Niii Heblele kui Orvis ei suutnud oma sõrmi nende kasukast eemale hoida, pehme ja siidine karv sõrmede all sahises mõnusalt.
Fopsakootad olid täiesti ideaalsed lemmikloomad. Diivanil teineteise kõveruses, kott näksidega kahe vahel, kord üks, kord teine napsas sealt küpsise ja krõbistas nende kallal, vahepeal nunnult piiksudes.
Naabrid kadestagu!
***
„Miks ta need kolfuudimaitseliseks lasi teha, kas midagi paremat siin planeedil ei ole?“
1211 oli pettunud olekuga, kolfuut ei olnud kindlasti ta lemmik.
„Ära ole selline, see on ju alles algus! 1311 pidi ju kõigepealt leidma viisi, kuidas me üle planeedi piisavalt ohutult laiali jaotatud saame, siis koostama juhendi neile jubedatele silenahksetele kahejalgsetele ja samal ajal analüüsima kohalikku orgaanikat, et leida sobiv segu ja see kohalikel tehastel toota lasta, jaotusvõrk leida…no kuule, ja sina virised mingi maitse pärast! Palveta, et neidki piisavalt saada oleks, sa ei taha ometi õues ise tundmatu orgaanilise ainega katseid tegema hakata!“
5455 rääkis õigust, 1211 tundis end pisut ebamugavalt.
„Millal me üle võtame?“ viis ta jutu mujale.
„Varsti tuleb siia kaks laevatäit koloniste veel, kommodoor on samuti juba teel“
Jah, enam ei lähe kaua. Oodates ei tohtinud ennast liigselt väsitada, kohalik orgaanika oli tõepoolest nigela toiteväärtusega.
Hiljem, kui neid juba rohkem on, saab botaanilise proteiini pealt zoloogilise proteiini peale üle minna, 1311 juba tegeleb sobivate tehnoloogiate väljatöötamisega. Igatahes 5455 otsustas juba praegu, et tema võtab neist kahest, kes neile snäkikoti andsid, selle suurema omale. Tollest saab kõvasti normaalset valku, teine isend näis ebakvaliteetne olevat.
Hea ikka, et nad selle küllusliku planeedi avastasid.
"Elagu kommodoor! Elagu!“ ütlesid mõlemad fopsakootad peaaegu korraga.
***
„Oi kui armsalt nad piiksuvad!“
Heblele ja Orvis hoidsid teiseteisel õlgade ümbert kinni ja imetlesid oma uusi lemmikuid.
Eksootika ikkagi, mitte mingid kanad või - hoidku! - lehmad.
Tellimine:
Postitused (Atom)
