Lilled valgele hiirele

 

                               

Tartu Linnateater, "Lilled Algernonile".

Ulmekirjanduse ühe tüviteksti põhjal loodud näidend, natuke mugandatud eestipärasemaks, aga tõesti ainult natuke, väga diskreetselt ja võiks isegi öelda, et elegantselt. Suurem muutus oli see, et Charlie asemel oli Jenny. Väga, väga hea otsus nii näidendi sisu seisukohalt kui ka näitleja valiku poolest. Anne-Mai Tevahi on mu jaoks puhta uus avastus. Juba selle pärast, kuidas ta Jennyt tema arengukaare alguses ja lõpus kujutas on ses etenduses midagi, mis jääb teatriajalukku.

Etenduse koht, Aardla tänava Zaal on samuti uus leid, ega ma mingi kulturnik pole, et kõiki koopaid teaks. Hästi hubase hingega paik, minge vaadake üle. Vein on ka mõistliku hinnaga, muide.

Käisin teatris inimesega, kes ei olnud raamatut lugenud ja mõtlesin, et me pidime saama väga erineva elamuse. Tema ei teadnud mis järgmiseks toimub, mina ei teadnud kuidas kulgu näidatakse. Midagi samasugust kogesin "Lendas üle käopesa" vaadates, mu kaaslased olid tookord häälekalt nördinud, et näidend nii õnnetu lõpuga oli. 

Koht, mis lõi valusalt: hetk, kus oma intelligentsi arengu tippu jõudev Jenny restorani arengupeetusega abitöölises oma minevikku näeb ja kuidas see teda lõhub. 

Seik, mis segadust tekitas: mu jaoks on valge hiire nimi olnud alati eestipärane Algernon. Lugege nii, nagu näete. Etenduses hääldati hiire nime õigesti, "Alženon". Lilled Alženonile". Äh, minge metsa. 

***

Kass püüdis köögis just hiire kinni. Nimetu hiire. Mus musculuse. 

Puu

ma olen puu mu juured maas on kinni 

sa oled lind su tiibades on tuul 

me pole üks, ei saagi olla 

kuid pesa on mu okstes, pojad puus 

sa tuled, oled, lähed jälle 

su lendudel on ikka sama hoog 

ma olen lehes, raagus, pungad võras 

nii on, et mõlemalt on pool 

kui murdun pole enam sinu pesa  

kui tuulde kaod on pesa sinuta

Eiei, ma pole armunud vms, ajupuuks on.

Laval on Dave Benton, Mihkel Mattiisen, Mikk Saar, Tõnis Mägi ja Gunnar Graps

 

Või, noh, sassi läks.

Olid hoopis Ola Onabulé, Villu Veski, Heikko Remmel, Artis Orubs ja Raun Juurikas Koeru kultuurimajas. Staar oli mu meelest muidugi Villu Veski, kuigi lauljal ka viga ei olnud. Mis häälega ei tulnud, selle keerutas mikrofoniga mängides välja.

Kaaslase kommentaar: kui Nathan Evansi kontserdil ei saanud midagi aru, mida laulja vahepeal kõneles, seevastu laulude sõnad olid täiesti selgesti mõistetavad, siis seekord oli asi täpselt vastupidi. Jutust sai aru, laul oli justkui hiina keeles.

Kui Villu Veski kontserdi teise kolmandiku lõpupoole saali laudade vahele tuli ja Curly Stringsi "Kättemaksu" meloodiaga rahva kaasa ümisema meelitas hakkas tegelikult pidu pihta. Põhjamaa inimesi peab ikka pikalt šampusega eest määrima ja konjakiga tagant lükkama enne kui hoo sisse saab. Hiljem on pidurdusmaa muidugi sama pikk.

Laupäeva õhtusse selline asi sobib, teinekordki. Korraldajad andsid parima nagu muusikudki ja tuli tõesti hästi välja.

Albaania reis VII: jälle Durres

by W

Ikka veel 24.09. kolmapäev

Peale bussist aurustumist Big Marketisse astudes otsustasime, et kokkamine peab täna olema lihtne ja energiasäästlik, ehk teisisõnu poehakkliha ja kõik. Sealne lihavalik oli 2x200g veisehakkliha ja 1x200g veise–kana segu. Rohkem sortimendis polnud. Hind mõlemal umbes 5 eurot kilo, mis pole Albaania mõistes teab mis odav, aga kui ei viitsi lihapoodi minna, siis ei viitsi. Lisaks libises korvi veel majonees, kohalik odav riesling, feta juust ja mustikamaitseline e-sigaret, sest kui juba dekadents, siis täiel rinnal.

Aga ei, see polnud veel kõik.
Koduteel paistis apteek ja kui Maakas midagi paistvat näeb, siis sinna ta tüürib. Hetk hiljem oli tal köharohi näpus, ühes rõõmsa teatega, et see sisaldada mingit meil keelatud kraami. Ja siis jäi ta leti ääres ripsmetušše uurima ja kui apteeker, vaevu kolmkümmend ja kunstlehvikripsmetega nagu tuulegeneraator, teatas, et “mul endal on just see tušš,” siis Maakas ostis loomulikult ka selle.

Kodutee ja peatänav Rruga Pavaresia

Ja isegi see ei olnud veel kõik.
Tagasiteel, kus asfalt oli nii kuum, et säärekarvad lokki kiskusid, müüdi arbuuse. Otse asfaltilt. Maakas peatus, silmad põlemas. Mina muidugi porisesin: “Kle, me ei söö seda ära ju!”
“Aga me pidime ju arbuusi ostma ja nii ilusad!”
“Olgu, aga vali kõige väiksem!”
See väikseim arbuus maksis 50 lekki. 50 euroseni.
Tänavaturult lisandus paar sibulat ja porgandit ja paprika.
Arvake ära, kes kogu seda varandust tassis.

"Kodus"

Kui me lõpuks “koju” jõudsime, viskasin sügavkülmutatud hakkliha rõdule sulama ja andsin Maakale lihtsa, kuid vastutusrikka ülesande: arbuusi tükeldamine.

Kui kööki tagasi jõudsin, avanes omapärane pilt. Arbuus, mis oli veel minut tagasi terve, lõhenes esimesest noapuudutusest valju praksatusega ja siis, ilma igasuguse hoiatuseta, rebis Maakas selle lihtsalt pooleks nagu marutõbine kährik. Sealt edasi lendas väiksem pool arbuusi supitaldrikusse, lusikas sisse ja ...

Ma olin lihtsalt sõnatu. Aga olgu, Durreses maitseb arbuus ühtmoodi hästi, olgu ta filigraanselt hakitud või brutaalselt rebitud ja kedagi ei ole vaja isegi vallandada.

Kõht arbuusi täis, suundus Maakas oma kohustuslikule siestale.
Mina hakkasin resto aiast varastatud mündilehtedega + riivitud porgandi, muna, sibula ja majoneesiga kotlette tegema. Mis külmutatud ja kiirsulatatud hakklihast on nagunii jama, aga sellist smuuti konsistentsiga püreestunud hakkliha ei ole ma enne kohanud.
“Pane paar viilu saia sisse, see imeb niiskuse ära.” Maakas oli asjal silma peal hoidnud.
See trikk isegi töötas veidi. Ja saiaviilud õngitsesin ma muidugi pärast välja, sest minu kotletid ei sisalda saia.

Kotletiküpsetamise odüsseia oli täies hoos, õhk lõhnas nagu majanduslangus ja õlis kõrbev sibul. Ja siis läks elekter ära. 15 min ilma. Siis tagasi. Mõneks minutiks. Ja ca tund ilma. Ka wifi-ta. Kotletid sai valmis “kõigest” kahe+ tunniga...

“Mis mõttes nagu elektrit ei ole” olukorrast virgunud Maakas otsustas suhestuda nii rieslingu kui ka mingi minu poolt serveeritud külmpapijääkkokteiliga. Nii kui need otsa said, tabas teda paranoia, et mida ta nüüd kohe üldse sööma hakkab, nii et kahtlus viis teda otse köögi tasapinna alusesse prügikasti.
Peale väikest arheoloogilist kaevandamist olidki hakklihapakid käes.
“Mish i gri… grie… mis imelik täppidega e, mish i grie…,” veeris ta, keel kergelt sõlmes ja silmad ümmargused.
“See sõna on giraffe, Maakas. Kaelkirjak, noh. Rooma nüüd sealt tasapinna alt välja enne, kui te kuuma panniga kohtute, ma ei tea, kuidas seda kindlustusele selgitada!"

Maakas ohkas, tagurdas välja, ja mina keerasin viimase kotleti pannilt ära. Lõpuks said need krdi kotletid valmis ning me viisime need ühes muude külmikujääkidega rõdule.

Edasi läks veel absurdsemaks

Mõtlesin täiesti süütult, et korjan rõdult oma kuivanud riided kokku, kuni veel enam-vähem kaine olen ja õues valge ja... Paraku olid pesunöörid rõdupiirdest väljapool ja kõik oli kena seni, kuni üks mu parimaid spordi–ujumis-igapäevapesu hübriide otsustas gravitatsioonile alluda ja maandus täpselt alumise apartemendi rõdupiirdele.

Maakas, kes on reaktiivsem kui mina, tormas seepeale kohale põrandaharjaga, mille ulatusest ei oleks piisanud isegi kahe rõdu vahel rippuva ämbliku päästmiseks. Enne kui ma midagi iroonilist jõuda öelsin, oli ta juba alumiste naabrite ukse taga, koputas nagu maksukoguja, aga seal ei olnud kedagi. Järgmiseks jooksis ta kolmandale korrusele Arbeni juurde, sest tema oli meil ju võtmeisik, sõna otses mõttes. Aga sealgi ei olnud kedagi peale kanaarilindude ja papagoide.

Mina samal ajal analüüsisin olukorda ja jõudsin järeldusele, et klassikaline MacGyveri taktika võib sobida ka Albaanias. Tõmbasin oma mõlemate lühikeste pükste vööpaelad välja, võtsin haaknõela (mis on igal normaalsel inimesel reisikomplektis) ja konstrueerisin pisut kahtlase välimusega päästeseadme.
Andsin selle prototüübi Maakale, kes higisena tagasi tuli ja ilma sõnagi lausumata mu leiutise alla laskis. Ja ta sai mu pesu tagasi! Õngitses selle keskendunult ja võidukalt üles, ise särades nagu Siberi jääkalastuse kuldmedalist. Ühesõnaga, päästeoperatsioon “Pesu 2.0” lõppes edukalt.

Pärast pesu-päästeoperatsiooni ei saanud ma jätta pidamata väikest, vürtsitatud, loengut reisivarustuse optimeerimisest, sh universaalpesu. Põhitõed on lihtsad: vähem tühja ilu, rohkem funktsiooni.
Maakas hakkas vastu jorisema, 101 argumenti, igaüks tugev ja veidi poeetiline. Küll värv, küll lõige, küll stiil, küll...
"Sinu vanuses on juba ammu aeg edevus mugavuse vastu vahetada,” lõikasin Maaka jutu pooleks. Esimese hooga oli ta mõttekäiguga nõus ja lubas selle targa lause üles kirjutada. Aga kui ma täiesti vajalike nippide jagamisega jätkasin, läks asi isiklikuks ja Maakas ähvardas mulle haiget teha.

Ну, а дружба начинается с улыбки... teate, see on vale. Lai naeratus ajas Maakas täiesti endast välja, nii et ta röögatas "Ma tahaks vägivalda kasutada nii, et sa seda ei naudiks!”

Tundus õige aeg end merre jahutama minna, võrgud või mitte.

Öösel oli äikesetorm ja vihm. Äge. Kes selliseid asju ei naudiks, eriti keset ööd, turvalises kohas.

25.09. neljapäev

Hommik algas sellega, et ma teatasin Maakale täiesti siiralt ja neutraalse häälega: "Sa näed praegu välja nagu katkutud öökull.” Ei mingit reaktsiooni. Maakas oli rahulik, tasakaalus, zen.
Nii et tuli midagi muud välja mõelda, et päev kohe liiga harmooniliselt ei algaks.

"Elame nüüd nagu kohalikud, alustuseks lähme õue ja sööme seal, kus nemad.”

Kui sa Albaanias ütled „nagu kohalikud”, siis on hommikusöögivalik täpselt kahe kategooria vahel:

a) türgi kohv, klaas vett ja sigaret,
b) burekk ja mingi salapärane piimajook, mida mitte keegi ei oska kirjeldada, aga kõik joovad seda nagu imeeliksiiri.

Lonkisime siis ühte väga heade Google’i arvustustega, tõsi, kallisse kohta. Burekibaar, mis oli meie puhkusest pea terve aja kinni olnud, sildiga “Reopening 23.09”. No 23.09 oli ta ikka veel kinni. Aga nüüd, imekombel, uks oli avali.

Tellisime kaks lihaburekki ja pudeli seda kohustuslikku jooki. Arve oli 320 lekki, ehk umbes kolm eurot. Maakas, kes oli zen edasi, ulatas viisakale omanikuhärrale viieeurose ja lubas tal kõik endale jätta. Härra, kes oli juba ennegi rõõmus, säras veidi veel enam.

Ja no see burek… tehakse ikka häid asju. Selline krõbe, rasvane, soolane ja täiesti tuvastatava lihaga ime; isegi Maakas sai oma portsjonist jagu, nii et purugi ei jäänud taldrikule. Ja see jook on omaette nähtus. Ei ole päris airan (vähemalt mitte Eestis müüdav...), ei ole jogurt, ei ole keefir ja ei ole hapupiim. Maitseb nagu vedel feta, kergelt soolane ja parajalt paks.

1 serveering on nagu veerand suurest pitsast

Edasi otsustasime võtta kohaliku vaba päeva, seda kõige ehtsamas tähenduses: ei tee midagi, ei pea midagi tegema ja ei tunne sellepärast süümepiinu. Päev kulges täpselt nii nagu üks puhkus peabki kulgema: paar ujumist, natuke tänavail lonkimist, midagi hamba alla, natuke laisklemist ja veel rohkem mitte midagi.

Puu- ja juurvilja turud olid suletud suva päevadel, kogu kaup on katete all

Kõik oli idülliline, kuni Maakas tegi ketserliku ettepaneku: "Kas sa tuleksid minuga kaasa suveniire ostma.“ Ma oleks peaaegu oma õlle ühes purgiga alla neelanud.
Suveniire?
Eeee..., olgu, uudishimu tappis kassi ja viis meid lõpuks ka turgudele ja poodidesse.

Nagu arvata oligi, ei leidnud me pea midagi, mis vääriks kaasavedamist või isegi ihaldavat pilku. Ma olen võib-olla liiga kriitiline, aga kui suveniir näeb välja nagu Temusse tagastatud laojääk, siis on mul raske vaimustuda. Ja see, et Maakas minu arvamust üldse küsib, on juba tema probleem.

Vahepeal tuli meelde, et meil oli rahakotis, õigemini väikeses kilekotis, kogunenud väikese varanduse jagu kohalikke münte. Mida pole vaja koju vedada ja vahetada neid nagunii ei anna.
Ja meil oli nende realiseerimiseks ideaalne võimalus: meie “oma” kerjus, üks vanem naisterahvas, kes istus iga päev täpselt samas kohas, nagu kellavärk. Tema tööeetika oli laitmatu; alati kohal ja olemas.

Aga me jõudsime vist liiga hilja. Normaalsete inimeste tööpäev oli ammu läbi. Ta pakkis ka oma asju kokku ja kui Maakas otsustas mündid tema tänavale laotatud salli servale poetada, teiste samasuguste juurde, siis puhkes kisa.
Selline, et isegi linnud puulatvades tõmbasid pea õlgade vahele.
Me ei saanud aru, kas see oli ülevoolav tänu või on meile mõlemale just igavest needust peale pandamas. Tegime kiire vehkat, see põgenemine ei pruukinud just väärikas välja näha.

Väske kala ja toidud: hinnad jaga 100-ga

Õhtu lõpetasime vaiksemalt ja varakult. Sest järgmisel päeval ootas Bovilla järv, Gamti mägi ja pärast seda juba südaöine lahkumine päris kodu(maa) poole.

Hiir

 

Mu auto on sassis. 

See, et naiste autod on hullemini segi kui meeste omad - ei tea, äkki ongi. See, et üksikute inimeste autod on rohkem segi kui pereinimeste omad - nii ja naa. Pereinimeste autod on tihti räpasemad, aga segadust on rohkem üksikul inimesel. Mul sõidab kõrvalistmel mõni inimene ehk kord kuus (praegu sagedamini, eraelus on ajutisi muutusi, mis... ok, jätan teid uudishimusse vingerdama) ja tagaistmel on keegi parimal juhul kord poolaastas, seega tühjad joogipudelid kogunevad tagaistme vahele nagu pahatihti ka poest kauba autosse toomiseks võetud pappkastid ja toast näppu haaratud vihmavarjud, sallid, vahetusjalatsid...

Ja nüüd on mul autos hiir. 

Ehk et siis avastasin, et uksetaskus on mingi poetšekk teravate hammaste poolt redigeeritud. 

Ma ei sõida selle autoga lõunamaale, armas näriline, seega pole mõtet küüti oodata.

Auto on nüüd täis hiirelõkse, kiiremat kurvi võttes kostab kinnihüppavate lõksude plaginat. Istme all käega kobamine ei ole enam üldse hea mõte. Kontrollisin, sorisin istme all, nüüd on mu sisemine rott solvunud ja peapõrutusega. 

Täna, arvan,  teen auto täitsa korda. Tolmuimeja ja taarakott ja saapad tuppa riiulisse. Kui mõnel sallil on hambajälgi lähen kurjaks. 

Iseenda peale muidugi.

Pildil on hiir, mida lõks ei võta....