Aastavahetus, safari ja suurlinn

 Kui koolis loodusteadusi õpetati räägiti küll, et lühike päev talvel ja lühike öö suvel on rohkem nagu poolustele lähemate maade teema, aga ega ikka enne ei usu kui ise näpuga katsunud pole.

Mitte, et Riia teab mis troopika oleks, ent näiteks täna on meite kandis päev 6 tundi ja 27 minutit pikk siis Riias on sama päev 31 minutit pikem.

Sellest siis niipalju. Ja teate, soojem oli seal ka. Mul oli koju jõudes toas +3 kraadi. Seal oli vist õues pea sama, mitte küll kogu aeg, ent ...nojah. Saate aru küll.

Kirjutasime W-ga enne aastavahetust, virisesime (eriti mina) ja olime sellest tüdinenud (eriti W) ning sõna siit, teine sealt leidsime, et ammu pole ühtegi kaelkirjakut näinud. Minu viimane kohtumine selle ebaloogilise loomaga jääb enam kui poole sajandi taha, W nägi teda samuti pea pool elu tagasi. 

Niisiis, kus on lähim kaelkirjak? Tartu Ülikooli muuseumi skeletti arvesse võtmata?

Riias muidugi. 

Kas meil on aega?

Muidugi, ega's head haiguslehte saa raisku lasta!

Kas meil on võimalust kõigele käega lüüa ja varvast visata?

On-on.

Tehtud-mõeldud. Just selles järjekorras. Lähedased hoiatatud ja minek.

Bussireis lõunamaale.

Esimene päev oli aasta viimane päev, ööl enne seda jäi uni napiks, äratus oli jõhkralt varane ja Tallinn üllatas sadistlike tuuleiilide ning masohhislike tuvidega. Esmakordselt elus nägin tuvi, kes sööstis täie hooga vastu maad, paiskas õhku kuhja udusulgi ja lendas ilma sooja aluspesuta vihinal minema. Spontaanne, kuigi mitte väga adekvaatne reaktsioon oli vali naerupahvakas. 

Eesmärk ei olnud Tallinna tuvide spottimine. Lätti! Lätti oli minek!

Ja sinna me jõudsime.

Esimesel õhtul ei osanud me midagi mõistlikku ette võtta, kui aus olla. Jätsime kontrollimata ühistranspordi võimalused, ärge teie nii tehke. Muidugi oli selle üks põhjuseid toores füüsiline väsimus. Seega sõime, jõime ja läksime lihtsalt õue tuiama. Me ei olnud ainsad, kesköö lähenedes tekkis tänavaile mitmeid seltskondi ja me haakisime end kohalikkele sappa, küll nemad juba teavad kus midagi toimub. Nägime linnainimeste raketipaugutamisi, minusugusele metsaelanikule oli see korraga ilus, häiriv ja murettekitav. Kuidagi agressivne, mitte vana-aasta ärasaatmine, vaid "laske maha see risu! Tuld!"

Võeh ja oeh.

Kõigi oma reiside ajal oleme leidnud, et kõige keerulisem on majast välja saada. Ma ise olen haiguslehe ajal pehmelt öeldes vedelaks jäänud, valu piiras kaua tegemisi, lapiti voodis oli niiiiiiii hea. Täitsa hirm oli loomaaia peale mõelda.

Ilmaasjata, nii toredat päeva pole teab mis ajast olnud. Riia loomaaed - soovitan väga! Ka talvel, ka peale tuisku. Me ei võtnud eesmärgiks kõikide loomade külastamist, kolasime läbi kõik akvaariumid, terraariumid ja külma eest peitu pandud loomakeste majad mis ette jäid, vaatasime õues tatsavaid elukaid kes just lõunale polnud läinud ja nii mõnegi juurde ei jõudnudki. Põhiline oli näha krokusid ja kaelkirjakuid. Konnad, linnud ja putukad olid lisaväärtus. Nagu pelmeenikujulised kilpkonnad ja majatäis flamingosid.

(Aga Tallinna loomaaia röövlindude puurid on linnusõbralikumad.)

Khm, kes on kaelkirjakuid näinud? Mis on olnud teie arust kõige ebaloogilisem nende puhul? Mu meelest on kõige veidram nende kaka, palun vabandust. Loom nagu maffiapealiku turvamees, kapikujuline ja musklis, aga teeb sihukesi... põdrapabulaid. 

Loomaaias käidud. Järgmisel päeval oli vaja Läti Ülikooli botaanikaaeda minna. Kõigepealt tegime botaanikaaiale ringi peale. Seda sõna otseses mõttes, kui W oma versiooni sõidust kirja paneb saate vast täpsemalt teada miks ja siis lisab ta sinna kindlasti mõne mind hästi iseloomustava omadussõna. Tal vedas, et me Salaspilsi külje all olevasse pea kümme korda suuremasse botaanikaaeda ei läinud, seekord käib jutt kõigest mõneteistkümnest hektarist. 

Kui loomaaeda julgen küll kõigile soovitada, siis botaanikaaed jätke suveks. Asaleade maja oli muidugi ilusaid õitsevaid põõsaid täis, kuid liblikamaja talveks kinni ja palmimaja ei olnud ka midagi, mis igatsema jätaks. Rosaarium näib neil vägev olevat, kuid talv on vale aeg sellest aru saamiseks.

Pärast botaanikaaeda kolasime lihtsalt linnas. Kohustuslik Mustpeade maja, mille keldrid olid huvitavad ja ballisaalid oma pompöössuses rusuvad, rohkem me kuhugi hoonetesse minekut ette ei võtnud. Tohutult turiste, kerjused, pildistajate parved kohustuslike maamärkide juures. Väsitav. Ja pole mõtet salata, et vähemalt minu füüsis tahab natuke trenni saada. Lobjakaga kaetud linnatänavad on kõndimiseks üsna kurnavad, lällud väsisid ära.

Tunne ning võimalik, et ka nägu oli mul lõpuks nagu tol proual sel pildil.

Ärasõidupäev. Mul õnnestus ometi kord Wildi üllatust näha. Bussijaam on turuhoonete kõrval, meil oli natuke bussini aega, läksime turule. Legendaarne Riia turg. Kõigepealt on see ilus ja järgmiseks näib, et seal on kõike. Kuna osta me midagi ei kavatsenud, siis piirdusime imetlemisega. See, kuidas sealsed kaupmehed oma kraami välja panna oskavad on asi, mida võiksid ka meie müüjad õppida.

Nüüd olen kodus tagasi, ülehomme jälle tööl. Talv tuleb üle elada. Kevad on kusagil teel, peab olema.

Head uut aastat, peatset kevadet!

Riia linna tahad näha?

 

Aastakümned on lennates möödunud nii, et ma pole aastavahetust veetnud mujal kui oma kodus, kaugel linnadest ja viimastel aastatel ka inimestest. Ärganud kaugelt kostvate ilutulestikumüdinate peale, padja kõrva peale surunud ja edasi põõnanud.

Viimane aeg oli midagi teisiti teha. Ehk nagu W ütleb iga uue ettevõtmise kohta: "Ega seda rulaatoriga kergem teha pole!"

Sedasi me Riiga sattusimegi. Vana-aastaõhtul lausa. Sõime kallist kala, jõime odavat õlut ja kuna me mõlemad olime oma tõbede ja hädadega viimasel kuul tegelenud aktiivselt lamatiste hankimisega ei läinud me kesklinna. Seal on ju inimesed. Iu. 

Järgmisel päeval avastasime, et ühistransport oli aasta viimasel päeval Riia linnas prii. Siis oli natuke kahju küll, et seda varem ei teadnud.

Aga loomaaed oli lahti! Aasta esimesel päeval olid kõik loomad kodus, nii tiiger kui tarantel ja tädi Milvi lopster (nimelt lopster, sest tädi Milvi oma), lisaks tegi W pilti linnust, kes soengu poolest olevat minu "just ärkasin!" alter ego. Ma olen nüüd solvunud, sest see lind ei ole minu hommikupoolne teisik, vaid ka mu lõuna-, õhtu- ja mis iganes muu aja doppelgänger. Ei tasu nii rangeid ajalisi piire seada. Pilt on W tehtud.

Mu elu missioon ja kogu sõitu käivitanud eesmärk sai täidetud. Või...kas sai ikka? Kaelkirjak. Kui see oli muidugi kaelkirjak. Vabalt võis olla tegu ka Lükkamindtõmbansindiga. Kui see ei olnud kaelkirjak on kunagi hiljem jälle põhjust tagasi tulla, onju?

(Jätkub)

Klassika

 

Ilusat aastalõppu kõigile ja uus aasta tuleb meil kõigil niikuinii I.M.E.L.I.N.E!

Soovilugu nr x ja x+1

„Mida sa tahtsid rääkida?“ 

 Õhus oli pinget. 

 Õhus oli Pauli pirukaputka saiakeste lõhna ka, nii äkilise kutse peale ei jõudnud keegi ju midagi valmis küpsetada, naised olid üksteise järel käinud pirukaluugi taga külakosti hankimas. 

Noh, välja arvatud Veera muidugi, tema tõi, nagu alati, valeeriküpsiseid, mida ta enda sõnul ise muudkui küpsetas ja küpsetas. Mis sellest, et naised juba ammu kahtlustasid, et ta neid oma linnaskäikude ajal Sirtsu pagarilt kaasa tõi. 

 Aga olgu pealegi, see ei olnud praegu tõesti teema. 

Seda enam, et küpsised olid head, olid need siis Sirtsult või tõesti Veera enda ahjust. 

 „Midagi on lahti või, niimoodi kohe hommikul helistasid, ma ei jõudnud ilmateadetki lõpuni vaadata?“ See, et Selma ilmateadet lõpuni ei vaadanud oli küll puhta tema viga, need kolm minutit ees või taga ei oleks midagi muutnud. Samas jäle ega Milvi ei olnud neid kunagi varem ka sel moel nii nõudlikult enda poole kutsunud ka, ikka et „Tule kohe, mul on tähtis jutt!“ ja „ma kohe ei tea, kuidas sellest nüüd rääkida, aga… tule siia, sa ei kujuta ettegi!“ 

 No kes siis sellise kutse peale tulemata jätab. 

 Milvi kliristas tasse ja kõlistas lusikaid, 

Selma aitas köögikappidest küpsisekausse ja pirukavaagnaid otsida, 

Ilse kühveldas kohvi kannu ja solberdas tulist vett otsa. 

 „Veera, võta piimakann kapist ja suhkrutoos, näe, see on riiuli. Ei, vasakul pool on ...jajah..“ 

 Ei see Veera ilma ütlemata end ei liigutanud. 

 Aga see ei olnud samuti teema. 

 Milvi poetas tassid- taldrikud lauale ja istus tugitooli. Veera ja Selma maandusid diivanile, Ilse tõi endale köögist tooli. Kohvikann käis ringi, Milvi kohendas rätikut. 

 See oli küll imelik. 

Milvi kohvilauas ja rätik tihedasti peas. 

 Oleks siis rullid peas olnud eks kõigil oli seda ette tulnud, et õhtul pähe keeratud rullid öösel räti all juukseid vormisid, piin see oli, aga kes siis ilus olla ei tahaks. Aga praegu ei olnud Milvil peas mingeid rulle, naiste silma juba ei peta. 

 „Sul rätik peas, haigeks oled jäänud või..?“ 

 Ilse küsimus katkestas lusikakõlina ja küpsisekrõbina, mis lauakatmise aegse sagimise asemel maad oli võtnud. 

 „Kutsusid nii äkiste, kas naabri-Kostja kolis ära?“ 

 „Ei kolinud“ 

 „Issake, surigi siis ära või?“ lõi Selma käe laksuga suu ette. 

 Viimasel ajal oli majas uudiseid vähevõitu, Kostja oli see, kellest kõige enam kolimis- või, mine isahane tea, suremisuudiseid oodata võis. 

 „Ei surnud keegi. Oeh. Naised, see, mida ma nüüd räägin… Oeh…“ 

 Naised ootasid. 

Ilsel oli pirukas poolel teel suu äärde, Veera oli just tassi haaramas, Selma sõrmed pigistasid suhkrulusikal hinge kinni. 

 „ Te influentserit mäletate?“ 

 Ikka mäletati influentserit, tükk aega ja hulga lastelaste külaskäike läks enne kui influentsahirm üle läks. No ja kustkohast nemad pidi teadma mida see tähendab, ega lapselapsed jälle ei teadnud ju influentsast midagi. Veeral oli veel praegugi paar kohvrit mida ta ärakolimiseks valmistudes kokku oli pakkinud, kapi otsas valmis. 

 „Eile õhtul siis… eile õhtul oli seal korteris pidu“ 

 Õudne, naabrid, kes pidusid peavad on nuhtlus. 

Küll teevad nad lärmi ja mängivad muusikat mida keegi teine kuulata ei taha, siis jälle on nad kole vaiksed ja ainult jutukõmin kostab lahtistest akendest, keegi ei saa aru, mida räägitakse ja kellest räägitakse – ei ole rahu nii ega naa. 

 „Eile… influentseri juurde tuli ikka igasuguseid kokku“ 

 Kui igasuguseid, siis igasuguseid. Naised olid kindlad, et Milvi juba teadis, missugused need kokkutulnud olid, Milvi andmeid võis alati usaldada. 

 „Seal oli üks roosa peaga tüdruk. Siis oli kaks meest, kõrvarõngastega, teate küll, mitte selliste ilusatega nagu Ilsel on, vaid selliste suurte aukudega läbi kõrva, pullidele pannakse ninna taolisi.“ 

 Ilse kõrvarõngad olid tõesti ilusad, Ilse vanaema pärandus. 

 „Ühel naisel oli seljas ainult pintsak, ei usu, et seal seelik all oli, siis oli veel paarike… ei mina aru saanud, kumb on poiss, kumb tüdruk, äkki olid mõlemad poisid.. võisid tüdrukud ka olla..“ 

 Lõpuks said peolised kirjeldatud. 

 „Lärmasid palju, jah?“  

Milvi väga ei tahtnud tunnistada, et ega ikka ei lärmanud küll, paar tundi pidi ootama enne kui keegi midagi maha pillas. 

 „No ma läksin kolina peale ukse taha ja kohe ütlesin, et siin elavad teised inimesed ka ja lõpetage kohe see hirmus lärm ja..“ 

 „Issand, oled sina alles julge inimene!“ 

 Veera hääl lausa värises seda öeldes. 

 „No ma ikka ütlesin!“ 

 „Kas nad hakkasid kohe sõimama? Ähvardama hakasid ka, eksole? 

Need tänapäeva noored, õudne, õudne…

“ „Eeeeiii…ei, ei hakanud“ 

 Kergendusohe. 

 „Seda, et… Kert kutsus mind edasi, oli viisakas ja… ütles teistele, et näete, see siin on Milvi, naaber, saage tuttavaks ja…teised ka kenasti teretasid ja küsisid kuidas siinkandis elada on ja ..“ 

 Näha oli, et Milvile oli see endalegi kuidagi segane ja ootamatu isegi järgmisel päeval meenutades. Teistest naistest ei olnud mõtet kõneldagi, laua ümber oli vaikus, milles Veera käest pandud lusika heli kõlas kui ukse paugutamine. 

 „Laual oli hunnik muffineid, roosa peaga tüdruk lõikas kellegi juukseid, kõrvarõngastega poiss nokkis televiisoril kanaleid vahetada…“ 

 „Muffinid? Pauli omad või, ta teeb selliseid mõnikord?“ 

 Milvi näost paistis, et see küsimus häiris teda. 

 „Ei olnud, Pauli omad, ei olnud üldse kohalikud..“ 

 „Kas olid head? Retsepti küsisid?“ 

 „Seda, et.. ei küsinud, päris tavalise maitsega olid, šokolaadimuffinid… ma sain ka paar tükki ja teed pakuti ja üldse, väga lõbusaks läks, ma küll mõtlesin, et võtan ainult ühe muffini aga kõht läks äkki kole tühjaks ja … hästi naljakas oli tegelikult..“ 

 Seda, et Kerdi külalised temalt peale neljandat muffinit vaagna eest võtsid, nii, et ta pidi viienda ja kuuenda muffini pärast natuke võitlema Milvi ei rääkinud. Küll kõneles ta sellest, et roosa peaga tüdruk oli tegelikult mingi kuulus juuksur ja kui Milvi , kui ta naermise ja söömise vahele aega sai küsis kas tüdrukul oleks aega tema soenguga midagi ette võtta jõudis kogu seltskond järeldusele, et selleks lihtsalt peab aega leidma. Oi see oli lustakas ettevõtmine, ja väga kiiresti see ka ei läinud, aga rõõmsal inimesel aega on. Kui Milvi oli köögis salaja seitsmenda muffini põske pistnud nägi ta selgelt, et seltskonda oli tulnud ka Filifjonka, kes muudkui muretses Milvi maiustamise pärast. Milvi muidugi naeris Filifjonka mure üle, aga jah, muffineid a rohkem ei saanud, kuigi veidi hiljem seltskonnaga liitunud Nuuskmõmmik proovis Filifjonkat ümber veenda. 

 Naise laua ümber olid ammu vait, sõnatud ja näis, et nad ei saanud suurt milleski aru. Milvil endalgi oli mõni osa eilsest õhtust pisut arusaamatu, eriti see koht, kus roosade juustega tüdruk tal lihtsat oodata lasi, hõbepaberid juustes. Milvil käis pea natuke ringi, eks tee, mida pakuti oli natuke kange ka, millest muust selline tunne. Milvi käis siis koridorid pead tuulutamas, Nuuskmõmmik ja Filifjonka takjana kannul ja kui Milvil vahepeal igav hakkas, siis jälgis ta lihtsalt seda kudas Filifjonka ja Nuuskmõmmik omavahel vaidlesid. Kui naabri -Kostja Milvi naeru peale oma ukse vahelt kotta piilus tahtis Milvi talle oma kaaslasi tutvustada, Kostja, va igav päss, lõi ukse selle peale nii kõvasti kinni, et Milvi pidi lausa uksekella laskma ja Kostjat läbi ukse noomima kolistamise pärast. 

Läbi ukse seepärast, et Kostja enam ust ei avanud, sajatas midagi niisama teisel pool. 

 Aga mis teed ära kui mõni kohe üldse seltskondlik pole. 

 Kui juuksed lõpuks värvitud ja lõigatud said hakkas Milvil juba uni tulema. Kell oli tõepoolest palju ja see ei olnud Milvi tavaline „lõikame natuke lühemaks, nii, et kõrvad on sees, jah?“ – soeng. See oli midagi erilist. Erakordset. 

 „No aga mis ta tegi siis, mis su soengus ikka nii erilist on?“ 

 Ilse hääles oli ettevaatlikku kadedust. Õigustatult, sest tema polnud ju veel halliks läinud, ilus maasikablond loomulik lokk ja puha. Vähemalt nii ta kõigile rääkis, aga eks see oli sama kahtlane teema nagu Veera valeeriküpsised. 

 „Ma sellepärast teid siia kutsungi, naised“, Milvi hääles oli muret, Milvi hääles oli isegi justkui leina. Kõige rohkem oli Milvi hääles segadust. 

 „Ma tean täpselt, et eile olin oma juustega väga rahul, mul ei ole mitte kunagi juuksuri juures nii hea tuju olnud. Aga kui ma hommikul üles ärkasin, siis …andke nõu, mida ma nüüd edasi teen…“ 

 Milvi sõlmis rätiku lahti. 

Pinge lauas tõusis. 

Mis nüüd ometi juhtunud on, kas juuksur kõrvetas juuksed põhuks? 

Puhta kiilaks? 

Värvis punaseks nagu semaforituled? 

 Silmad põlesid, hinge hoiti kinni. 

 Rätik langes. 

 Ilse karjatas. 

 Veera tõmbas küpsisepuru kurku. 

 Selma pilgutas silmi, arvates algul, et ta näeb valesti. 

 Milvi peas oli täisvärvides vikerkaar. 

Lõikuse kohta ei saanud küll midagi öelda, see oli kui linna peenemate salongide töö, aga värv oli pimestav. Mitte keegi naistest ei olnud mitte kunagi midagi sellist näinud. 

 „Mida ma teen, kallid naised, kuhu ma niimoodi lähen?“ 

 Veera oli see, kes esimesena midagi ütles, köhis küpsisetolmu kõrist välja ja siis ütleski: „Kuule, see on ju ilus!“ 

 Selma noogutas tummalt. 

 Ilse ei olnud nõus. 

 „Issake, oleks siis ilusaks blondiks teinud ja natuke lokiga tagant aidanud, nagu minu juuk…“ 

 Assa, vist sai palju öeldud. 

 „Päriselt, et on ilus või?“ hakkas Milvi Veera poolt visatud köieotsast kinni. 

 „Muidugi, sa oled kohe kümmekond aastat noorem, Praegu ei annaks sulle päevagi üle kuuekümne!“ 

 „Üle viiekümne kaheksa!“ 

 Kaks aastat on ikkagi kaks aastat, see oli nähvamist väärt. 

 Selma noogutas uuesti. 

 Ilse lootis, et tema eelmist lauset tähele ei pandud. Ojah, ega see nüüd kole ka pole... 

 Kohv joodi vaikides lõpuni. 

Pirukaid jäi küll järele, need jäeti Milvile. 

 „Vaata, et sa muffinite retsepti küsid!“ 

 Peaks küsima jah, näe, muffineid oleks veelgi söönud, aga Pauli pirukaid ei jaksanudki kõiki nahka panna. 

 Kui Milvi postkasti manu reklaame ära tooma läks tuli naabri-Kostja vastu. 

 „Vanaks jäänud see papi,“ mõtles Milvi kui Kostja teda nähes kahe käega rinnust krabas. 

 „Peab köögiakna ära pesema, pärast muidu ei näe midagi, kui vaadata vaja.“

Keskeakriis: liiga elutark, et unistada ja liiga väsinud, et põgeneda

by W

Kui ma nädalaid magamata novembri teises pooles perearsti juurde jõudsin, oli seisund juba üsna huvitav. Kerged lihastõmblused, higistamine, hingeldamine (mida ma ise ei märganud), värisevad käed, tahhükardia ja vererõhk 227/106. Muidu stoiline tohtrihärra vaatas numbreid, ajas selja sirgeks ja ütles “püha püss!” Siis soovis uuesti mõõta ja palus keskenduda millelegi hästi positiivsele.
Proovisin. Mõtlesin palgapäevale... khm, valetan, ma ei mõelnud millelegi, ma ei olnud mõtlemisvõimeline. Näidud ei läinud oluliselt ilusamaks.

Sain 30 päeva töövõimetuslehte ja hunniku retseptiravimeid. Stardipaketi, mis peaks mind rahustama, magama panema, vererõhku normaliseerima ning rabanduste ja äkksurmaohtu vähendama.
Teate seda magusat masohhismi, kui loed ravimite kõrvaltoimeid? Ou jee, neist osa on mul puudu, siis oleks jackpot.

Istungi haiguslehel. Põhjuseks insomnia, sõitev katus ja “ealisest iseärasusest tingitud füüsilised vaevused”. Mis võivad olla psühhosomaatilised. Inimkeeli: keha ütles ühel hetkel ajule, et nüüd aitab, ei mingeid “pingutaks veel veidi” läbirääkimisi enam ja läks rikki. Võttis aju kaasa.

Tehti hulk analüüse: maks, neerud, hormoonid, kilpnääre ja veel asju, mille väljendamiseks peaks ladina keele kursuse läbima. Ma ei tea, kas Duolingo pakub seda.
Terviseportaalis ilutsesid proovide sildid “normis”, “alla normi” ja “üle normi”. Proovide järgset lubatud telefonikõnet aga ei tulnud. Kaks krdi nädalat.

Oletasin loogiliselt, et kogu näidikukompott oli selline, et perearstikeskus tegi järelduse, et siin pole enam kellelegi helistada ja kustutas mu nimistust. Maakas arvas, et AI soovitaks mu tulemuste peale hospiitsi poole vaadata. Ma ei hakanud AI-lt ega Googlelt küsima, ma ei soovi järgmised 3 kuud hauakivide ja peielaudade sooduspakkumisi näha.

Eile võttis arst lõpuks ühendust. Veel 30 päeva. Ma ei maga endiselt nagu peaks, vererõhk sõidab kui pilvelõhkuja lift, enesetunne ja meeleolu ühes sellega. Pealelõunasel ajal kardan mõni päev kokku kukkuda. Voodis on turvaline. Nii et poes käin hommikul.
Lisandus uus huvitav ravim, mis äkki hoiab ära reklaamipausid unenägudes. Ei mingeid tuunikalajalakreeme enam... nats kahju.

Nüüd on aeg(a) mõelda. Elu(stiili) muutusele. Sest isegi geeniloto võiduga saab keskeas otsa see füüsiline vastupidavus ja ressurs, mille heaks sa pole seni midagi teinud. Lihtsalt oli. Pidas vastu kõikidele su lollustele ja eksperimentidele. Enam mitte. Nüüd tuleb lisaks hingele ka keha eest hoolt kanda. Ebameeldiv, aga nii on.

Mõelda tulevikule ja ka tööle. Sissetulekule. Samamoodi edasi minna ei saa, see hirmutav hoiatus ja äratus ütles, et miski minus on nõus pigem surema kui nii jätkama. Inimestel on kardinaalsete muudatuste ees sageli kartus ja instinktiivne vastuseis. Aga... aga... aga...

Tuleb leida jõud, et üritada unistused, mis olid enne elutarkust, teostada.