"Oooda nüid, las ma...."
Mutid trügisid üksteise seljas nagu omal ajal kempsupaberi sabas sai oldud, ega siis tohtinud inimestele õhuvahet sisse jääda - kohe oli mõni hiigelkrunniga vanaeit pilusse pugenud, küünarnukid turris.
"Ära roni selga, küll te saate kõik vaadata, las ma praegu..."
No ei anna järele, no ei anna. Ilme ajas end kohevile ja rehmas käega selja taha. Nagu tal ilma selletagi lihtne oleks olnud. Polnud see küll päris esimene kord tahvelarvuti taga, aga seekord ei olnud tegu postimehest uudise lugemise või lõbusate videote vaatamisega, seekord õpetas paksude prillidega poiss mutte kirja saatma.
Vanasti oli lihtne. Postkontori-Marvi käest ostsid margi ("Anna õige see linnukesega, too tornidega on kole kallis!") ja ümbriku ("Ära nüüd enam näärivanaga anna, kohe on naistepäev käes!"), läksid koju ja kirjutasid ruudulisele vihulehele kirja kooliõele valmis, pistsid ümbrikusse, lasid keelega margist üle ja keelt suhu tõmbamata ümbriku äärest - ümbriku liim oli justkui magusam - ning viisid kirja Marvi kätte või pistsid postkast. Tehtud. Kahe nädala pärast oli kooliõel kiri käes, veel paari nädala pärast said temalt vastuse, mõnikord oli sel isegi tornidega mark ja näärivanaga ümbrik.
Aga nüüd, kujutage ette, saadetakse kirjad arvutiga.
Prillidega poiss oli neile alguses seletanud misasi on postkast ja kuidas seda teha.
Seejärel tegi prillidega poiss kõigile need postkastid valmis. "Meilpoks", nagu ta ütles.
Siis rääkis ta kuidas postkasti sisse ja välja logida.
Pärast seda logis ta muttide postkastidesse sisse. Kõigi omadesse korraga ei saanud, tahvleid oli kolm, mutte kaheksa.
Nüüd pidid nad üksteisele kirju saatma. Noh, need mutid kelle postkastid lahti olid. Nagu poiss ütles: "Need, kes meilpoksi sisse on loginud"
"Ära roni selga! Mida ma siis kirjutama pean?"
Poiss ohkas. "Mida tahate. Ilmast ja aiamaast, kui muud pole"
"Ilm on terve suvi nii õudne olnud, mida sest ikka kirjutada.."
"Kirjuta siis milleski muust. Kirjuta aiamaast"
Aiamaast võib kirjutada. Eriti naabri-Veera aiamaast, enda omast väga ei tahtnud nagu. Ühe näpuga toksides läks aega, aga see-eest oli käekiri ilus, itsitas Ilme. Kenad selged trükitähed sättisid ennast ekraanile ritta.
"ma pole ammu enam nii lohakalt rohitud aiamaad näinud kui sinu oma kui sa seda korralikult ei hari siis tulevad need teod kes su lillkapsad nahka pannud minu salati kallale mõni on vist juba tulnud ka enne mul tigusid polnud ja eila näiteks oli kolm tükki porknavarte vahel hakka oma peenraid ometi sagedamini rohima kui kaks korda suve sees"
Aega läks, tähed kippusid peitu minema, kindlasti oli ju näiteks A-täht enne hoopis teises kohas kui nüüd...
Kohe kergem hakkas. Sai hinge pealt ära.
"Mis ma nüüd teen?"
"Nüüd kirjuta päisesse aadress ja pealkirja teema."
"Misse päis on"
Paksude prillidega poiss ohkas jälle. No nii noor mees, tea kohe, ehk on kopsud nõrgad või mis?
"Näe. toksa näpuga sinna.. jajah, näed, õige koht.. ja sinna kirjutad naabrinaise aadressi"
Lihtne ju.
"Merjumetsa vald, Koosa küla, Tiidriku Veera"
"Kusse pealkiri läheb?"
Ohe.
"Aadress peab ikka meiliaadress olema, ega see kiri postiga lähe, see läheb elektrooniliselt. Kirjuta veera.tiidrik@mail.ee"
Kohe oleks võinud öelda.
"A kusse pealkiri ikka läheb? Mis pealkirjaks panna?"
"Näe, sellel reale läheb, pane pealkirjaks midagi, mis seletab millest kiri räägib näiteks. kui väga tahad võid kirjast pisikese jupi kopeerida ja pealkirjaks kleepida."
Ah, ei hakka siin midagi kopeerima. Kus sa selle paberi veel topid ja...
Paneks nagu vanasti paberile sai kirjutatud? "Tere!" näiteks?
Ilme toksis "Tere!"
"Kuule, mul on kiri valmis, mis ma teen nüüd?"
Mine kursoriga "saada"-nupule ja tee klõps.
Klõps.
"Millal ta kirja kätte saab?!"
"Juba sai"
Vast minutit viisteist hiljem oli Veera kirja lõpuks kätte saanud ja läbi lugenud, ega see mõni ümbriku lahtilõikamine ei olnud. Ilme oli kindel, et ega Veera varem ümbrikuidki lahti ei lõiganud, sihuke lohakas mutt rebis neil niikuinii lahti nagu mäger nii, et paberiräbalad lendasid...
...aga praegu ei olnud see tähtis.
Praegu oli tuba Veera kisa täis. muudkui, et "Mis sul minu aiamaaga asja!" ja "Sa vaata parem oma kompostihunnikut, see on nagu ohakamets!" ja "Sinu kassid käivad minu roosidesse sital!"
Teised mutid ei teadnud korraga kelle poolt olla. Kord noogutasid nad, et "Su peenrad on ikka koledad vaadata küll!", siis jälle "Kassid on tõesti päris käest ära, mul kraapisid gladioolipeenrasse oma junne!"
Paksude prillidega poiss oli juba pool tundi toast kadunud kui mutid laiali läksid.
"Kuule, see oli päris tore koolitus," arutasid nad tee peal, "Järgmine kord lubati õpetada kuidas pilte teha ja teistele saata!"
Pilte võiks küll tegema õppida. Oleks kohe Tiidriku-muti aiamaast tehtud pilte teistega jaganud, eks ole.
Postitused
