Kui inimene on juba pisut üle kolmekümne aasta vana, siis hakkavad mootori erinevad a-osad logisema ja niikaua kui pole b-osade vastu vahetamiseni jõudnud, pole muud teha kui kasutada paksemat õli või töötada vaiksematel pööretel.
Noh... üldiselt olen ma uunikumi kohta enam-vähem heas seisukorras. Ei kurda väga.
Eile hakkasin kurtma, see vajadus käib hooti kallal. Jube paha oli olla, töölt tulles ei suutnud kohe sõitmagi hakata, ägisesin vaevatult röötsakil rooli peal, kui liikuma hakkasin, oli esimene sõit poodi soodat ja vett ostma.
Sõitsin soigudes poest kaugemale, surnuaia vahel oli sobiv koht teeveeres seisma jääda ja esmaabiga alustada.
Mul on ALATI nuga autos. Alati.
Eile ei olnud.
Küüneviil oli seega noast järgmine terariist. Soodapaki katkusin sellega lahti.
Mul on ALATI lusikas autos. Alati.
Eile ei olnud.
Lusikaks kõlbas kahekümneeurone, kallasin kuhja soodat sellele. Palju sai.
Autouks paokile ja pool kuhja tuulde.
Ikka oli palju.
Uuesti autoukse vahelt osa lendu.
Ülejäänud suhu. Jube vastik maitse, läkastama võttis, hammaste vahelt lendas osa puru rinnaesisele ja kleepus valust higisele näole.
Keerasin kiirustades veepudelil korgi maha, käed olid kobad ja pudel kukkus korraks põrandale. Ma ei olnud poes tähele pannud, et olin vurtsuga vett ostnud, no vähemalt korki maha keerates sain sellest kohe teada.. Nägu märg, jakk, püksid, auto – kõik ladisevat auklikku jooki täis.
Siis vaatasin peeglisse.
Higi ja vesi voolas kaamet nägu pidi alla, nina all ja lõual oli jälgi valgest pulbrist, sõrmede vahele surutud paberraha oli sama puruga koos...
Mnjah.
Postitused
