Lehed

laupäev, 8. aprill 2017

Katastroofimeditsiin või midagi sellist



Hakkasin VVNi lugu kmmenteerima ja nett nosis matsutades mu kommentaari ära.
Mõtlesin, et kirjutan uuesti, aga siis sain aru, et nii pidigi olema. Haihtunud kommentaar ei haakunud eriti tema seekordse teemaga, lihtsalt mu enese mõte tahtis kapist välja tulla.
Las ta siis tuleb siin ja omaette, teiste ideid solkimata.

Mõtte algus peitub kurvas tõsiasjas, et empaatiaga on natuke kehvasti. Empaatia ei ole see, et keegi kusagil hoiab kurval käest kinni ja nutab tollega kooris või teine end emapaatiliseks pidav inimene mingi pihtimuse peale tunnistab peaaegu, et ekstaasis: "Jaa, mul oli ka nii, tegelikult, kas tead, oli mul hoopis hullem!"
Empaatia võiks olla oskus teha emotsionaalselt õigeid liigutusi õigel ajal,  Lohutada lohutamist vajajat, toetada nõrka nii, et nõrk ei tunneks end tõugatuna, anda kommi inimesele, kellel on võimatult mõru olla.
Samas peaks tegema ja võiks teha seda kõike nii, et endast ka midagi järele jääks. Aidata nii, et pärast on aitajast vaid räbalad järgi ei vähenda maailma koormat udusule jagu ka mitte.
Kuidas leida see paras määr, mida anda, et hiljem poleks maailmas lihtsalt üks katkine tass juures?
Näiteks... mhm, ütleme tõesti - näiteks on kolm inimest. Üks ei hinga, ei neela, ei liiguta, ei kõnele ja iseenesestmõistetavalt kaasneb sellega must masendus. Teine on füüsiliselt suutlik, kuid depressioon on temalgi. Kolmas on nende kahe vahel, Esimene ei kaeba millegi üle. Füüsiliselt ei saa kaevata, aga no eeldada, et kui ei karju, pole ka valu, on nõme. Teine seevastu heidab kolmandale ette, et teda ei aita keegi, tema on oma muredega üksi jäetud ja üleüldse...
Kolmas tõmbleb kahe vahel..
Võib täiesti vabalt juhtuda, et tulevikus süüdistab esimene teda liiga väheses hoolimises, napis tähelepanus ja teine kõiges halvas, mis teisega juba juhtunud on ja tulevikus juhtuda võib.
Mõlemal on maailma silmis õigus.

Katastroofimeditsiin õpetab, et aita neid, kes verd jooksevad, mitte ei karju. Unusta need, kes on juba surnud, astu üle lõugajatest, aita kõigepealt vaikijaid.
Mhm.
Mina sain oma mõtte segeks.


Musta huumorit ka natuke.

Mõtlesin, kumb on ennast väljendada mittesuutvale, kuid välist tajuvale haigele hullem, kas see, kui tal külas käib inimene, keda ta ootab või see, keda ta vihkab?
No mõlemal juhul on ju win-win olukord. Kui ootad kedagi väga, siis on see külaskäik nagu kingitus. Ilus hetk hullus päevas, midagi, mis tuletab meelde, mille nimel võidelda.
Kui tuleb keegi, keda vihkad, siis on ju imeilus see silmapilk, kui vihatav lahkub. Kogu ülejäänud päev on kohe tunduvalt helgem.
Nojah.
Nii mõeldes paistab, et vaenlase külaskäik on lausa kasulikum.





neljapäev, 6. aprill 2017

Naised õhtul



Romantiline õhtusöök  looduses, Tartu piiril teepervel peatatud autos. Näpus Maximast ostetud võileib, mille silt lubas sinki, lõhn tõotas kala ja maitse meenutas kana, joogiks oma mullitamised ammu ära mullitanud leige aukudega vesi. Juhiistme seljatugi alla lastud, udune pilk kaugustesse kaduvatel autode tagatuledel.

Idüll.

Koos värvimuusikaga.

Selja tagant hakkasid paistma puna-sinised vilkurid, mitte üks, vaid ikka terve rongkäik, sekundiga olid nad juba minu autoga kohakuti ja esimene auto pani pilgukeseks isegi sireeni üürgama. Tõenäoliselt ikka selleks, et kui minu asemel oleks mingi pätt,  läheks tolle pahasid mõtteid täis kuplialune vihinal sassi ja plaanitud pahateoakt jääks käte värisemise tõttu sooritamata.

Ahaa, proua president sõidab töölt koju.

No näed, ka tema on hilja peale jäänud. Lohutus seegi.

Fantaasia maalis meelepettepildi naisest, kes limusiini tagaistmel tülpinult Maxima väsinud moega kolmnurkset võikut näksib.

Kalavõileiba näiteks. See võiks lõhnata nagu singivõileib ja maitseda ikka nagu kana.

Need kõik maitsevad nagu kana....




esmaspäev, 3. aprill 2017

Ära anda paast, võib ka lohakale peremehele



Paastuda on hea.
Nii ju öeldakse.
Pärast paastuaega,  räägitakse, olevat vahepeal enesele keelatud mõnu võimsam. Tugevam. Igal võimalikul moel parem.
Kes paastub magusast, et pärast paastuaega ka vähemast maiusest küllalt saada, kes seksist, et hiljem seda suuremat lähedust tunda.
Sestap pole ma siiani suutnud endale selgeks mõelda, mida tähendab näiteks paast, mille sisuks on vihast loobumine. Kui paast läbi saab, on vihastamine teravam ja lööb vere rutem keema?

Mina paastu ei pea.
Paast peab mind küll.
Üks pisike hüljatud paastujupike tuli mu juurde ja kurtis, et paastude väljamüügilt võeti kõik järjest ära. Lihapaast ja magusapaast, netipaast ja pidude paast - kõik krabati endale. Teda ei tahtnud keegi.
Mina ka ei tahtnud, aga juba oli ta oma takjapihud mu seelikusappa surunud ja nii ta mul juba nädalaid järele lohiseb.
Praeguseks on pisikesest kribust kasvanud Sisyphose kivi vanem vend, mida seljaga tagasi hoian, et ta mind enda alla ei rulliks.
Rõõmu paast.
Ostke ära. Uuriketti temast ei saa, aga kapsatünni vajutuseks jagub pisemale linnale....?

laupäev, 1. aprill 2017

Kuidas ma valentinat tegin

Õhtul Tartust koju sõites jäin Puusepa ja Ilmatsalu tänava kohtumiskohas pikalt mõtlema. Küll uurisin teekattel olevaid koopajooniseid, küll üritasin liiklusmärkide järgi marsruuti paika panna. Olin vastikult väsinud, närviline ja pahur ning sellest teadlik olles otsustasin olla ülikorrektne ja täpne.
Et... noh... ses mõttes tuli välja, et tänastes lehtedes minust ei kirjutata. Näoraamatusse võib küll keegi susata emotsionaalse purtsatuse ''Sina, kes sa idioodi kombel ristmikul enesekindlalt vastassuunavööndisse põrutasid...!!!''
Õnneks ei olnud vastassuunavööndis sel ajal ühtegi autot. Teistpidi jälle, olnuks seal kasvõi jalgrataski, oleks ma juba enne manöövrit taibanud, et nii see ikka ei käi.
Peaks oma auto punaseid vahtralehti täis kleepima.
Kummalisel kombel pühkis oma lollusest aru saamine minema nii väsimuse kui närvilisuse. Kohv palderjaniga.  Ei soovita, otsige vähem totraid meetodeid.

Tartus orienteerumisest nii palju veel, et kiitlesin ühe põlistartlase ees oma linnatundmisega,  ''Maarjamõisa sõidan ma Ihaste ringi kaudu ...''
Ihaste, Imatsalu, kartul, tomat...sama asi ju.

kolmapäev, 29. märts 2017

Koeraelu. Koera elu




Retriiver, kaelustuvi ja üsna pisike koeraomanik.
Tuvi otsustas pargipuu oksal elu üle järele mõtelda, koer otsustas puu all lamades tuvi mõtteid lugeda ja koeraomanik ei otsustanud midagi. Ta küll üritas, aga koera kaal moodustas tema kaalust pea kõva kolmandiku ja võrreldes inimesega oli koeral ikka lihaseid ka. Mitte, et koeraomanik oleks mingi pekine plönn olnud, aga siiski: kui peni otsustas lamada, siis ta lamas, peremees telligu või kraana appi, aga kutsu ei liikunud paigast.  Ning kui meigas ära lendas ja koer edasi marssimise valis, ei olnud koera peremehel sõnaõigust, kas ta ikka seob oma ketsipaela kinni või jalutab koer teda edasi.
Olen kuulnud, et retriiverid on korralikud koerad. Loodetavasti korjavad nad peremehe järelt kilekotikesega......

***


sa tea, et igal ööl ma sünnin uueks
kuu kotinõel mu riismed nõelub kokku
kui mõni jupp jääb üle, saab see täheks
mis augustis kord sipsti alla kukub

kord olen kuivand, pisike ja vana
oh, pole ime, pool on tähesajus
kord lõõmatanud hästi eredana
pelk sekund enne kui leek kustub, hajub

on täna kuu väitsterav. see on nii hea
jääb vähe traageldust ja õmblus hästi peab