Lehed

reede, 2. detsember 2016

Vanad printsid



Üks hobu tassib printsi.  Prints on vana
Ka mära pole enam  ammu noor
Selg sadula all kiskund kumeramaks
Ning  printsile, kae,  selga kasvand küür

Printsesse napib päris ammu ilmas
Kes päästetud, kes vananenud eideks
Üksainus lossitorn veel printsil silmas
Teab külarahvas: seal on keegi peidus

Neid magavat nüüd juba aastat sada
Prints sudib ratsut, ei või hilineda
Üks tee viib mäkke, nõnda kitsas rada

Nii ahas triip, et näeb vaid see, kes loodab
Et  teises otsas suudlust printsess ootab
Ei saa! Prints tahab ainult tukastada...






pühapäev, 27. november 2016

Võtavad üle




"Fidel Castro on surnud."
"Kes?"
"Castro, noh! Kuubast, teate küll..?"
Vaikus.
Vaikus.
Vaikus.
"Aaa... SEE. Vana ka juba, mida ikka oodata. Mis selles nii erilist siis on?"

Jajah. Põlvkondade vahetus on toimunud nii, et ei märganudki....
Nad on nii teistsugused...
Mitre halvemad. Lihtsalt uuemad.

***

Vana mees teeb kaarditrikke
Tänavanurgal. Keegi ei näe
Paelteta kingad ja suletu kübar
Kulunud kaardipakk kuivetund käes
Trikid on lihtsad, kuid petavad silma
Jokkeril natuke  kulunud serv
Papi ei hooli, et publikust ilma
ammugi jäänud ja teenistus harv

Kunagi oli mees laatade liider
Kaardid ja täringud olid ta leib
Kasinalt trikke, mis meeles on nüüd veel
Peatuvad käed - olemata jääb lein



pühapäev, 20. november 2016

Minekuaeg




Talv tuli, mürgeldas ja lasi jalga.
Sügisel oli naastes vist sama tunne, nagu inimesel, kelle kodus on murdvargad laamendanud. Kõik on ära lörtsitud, pilastatud, osa kodukraami lihtsalt läbi käpitud ja maha visatud, osa ära lõhutud.
Esimese hooga tahaks kohe koristama hakata, ehk tuleb kodusus tagasi kui asjad jälle kappidesse laduda, killud minema visata ja põrandad puhtaks pesta...
Mitu päeva juba peseb.
Algul lootusrikkalt ja usinalt, mida päev edasi, seda meeleheitlikumalt ja raevukamalt, tänaseks on sügis loobunud lootusest ja vaid mõned resigneerunud nuustikutõmbed meenutavad paari päeva tagust indu.
Õunad, mõtleb ta kindlasti, need võib vabalt maha kanda. Puuladvust alla need ei jõudnudki.
Muru pole samuti mõtet üles soputada. Puude otsa ununenud lehti, neid sügis veel rebib. Ükshaaval, iga üksiku langeja liuglevat teekonda lõpuni jälgides.
Tuleb vist kohvrid pakkida, näib ta arvavat.
Järgmisel aastal proovin uuesti, siis saab puhtalt lehelt alustada, on ta vist kindel.
Küll kevad kunagi kraamib...

laupäev, 19. november 2016

Petismees




Meestega on mul endiselt pahasti, muudest meestest pole mõtet kõnelda, aga üks on ikka eriline petis, klassikaline siga ja liiderlik reetur.
Ärge keerutage siin midagi silmi ja ohkige. Küllap te teate teda ise samuti ja ma olen kindel, et peaaegu kõik naised on temaga aeg-ajalt tülis olnud.
Heidan õhtul voodisse ja seal ta on, ootab sängiserval. Tegelikult on ta mind terve päev jälitanud, täiesti sobimatutel hetkedel mõtteid seganud ja sundinud südamesoove alla suruma. Tõesti, igal pool ja igal ajal lihtsalt ei sobi, pole viisakas, inimesed ei vaata niisugusele asjale sugugi hästi.
Oi, vabandust, saage tuttavaks: jutt käib Unematist (tuntud ka kui Une Mati, ma ise eelistan liitsõnalist aliast).
Niisiis: õhtul on ta just seal, kus ta olema peab. Teeb oma liivapilduri mehetöö ära ja läheb edasi.
Edasine on juba natuke segane teema, ma ei tea, kas jääb õhtul liiva väheks või mis, aga kell kolm on enamasti ärkamishetk. Oleks siis, et see käiks lihtsalt - naksti silmad lahti ja hopsti värskus kohal! Ei,  ärkamine on nagu asfaldivannist väljaronimine, isegi füüsiliselt raske, peaaegu, et valus ja veniv.  Traadid uneilma ja pärisilma vahel katkevad ükshaaval heledalt pinisedes ja laksuga tagasi lüües, esimesena hakkab tööle see ajuosa, mis musti mõtteid genereerib. Omamoodi hea, et just sedapidi, siis sunnin ma ennast sellest kleepuvast ollusest kiiremini välja ronima, et mõistus päris hullu ei paneks.
Aga ma tahan edasi magada! Ma pean edasi magama! Kella viieni tapan mõtteid.  Kirjutan. Istun. Kõnnin. Kui üksi kodus olen, siis koristan. Kell pool kuus tuleb Unemati jälle, joostes, hingeldades, käed värisevad, mõõdutunne kadunud ja lajatab liivapangega otse lagipähe.
Aga kell pool seitse on äratus.
Uh, ma vihkan seda meest. Zombie-filmid on ilmselt tehtud inimeste poolt, kellel on Unematiga samalaadne kogemus ja kes deduktiivselt eeldavad, et Liivahannus (tuntud ka kui Liiva Hannus) oma tööd sama lohakalt teeb.
Täna on puhkepäev. Täna, olge lahked, see siga ei tule.
(Tegelikult tuleb küll, kell kümme-üksteist on kohal nagu viis kopikat. Lähen parem ja kasutan ärkvelolekuaega produktiivselt, selmet siin kiruda.)



teisipäev, 15. november 2016

Teelistest



Ema viis hälli heinamaale
Ja sinna ta selle unustas
Läks laps üksi pikale teele
Tee oli künklik ja kulukas
Kulusid jalad ja rohkesti raha
Hing kulus ääretult härdaks
Niitmata ädal jäi seljataha
Õisi polnud ei kimbuks, ei pärjaks
Tee tegi ringi ümber ilma
Üks äkine kurv tõi ta tagasi
Väsinud jalad tõsised silmad
Ja tilluke häll kus kord magati