Albaania reis I: Durres

 
by W

Ma ei tea, mida teie peale reisi tavaliselt teete, mina teen kartuliputru, hakklihakastet ja häbematult küüslaugust peedisalatit. Toob kohe koju tagasi, heas mõttes. A täna läksin ostsin sealiha, normaalset leiba ja piima, sest nendega oli paar nädalat ikaldus, hammas oli verel. Parem hakkas...

Aga alustame algusest, ühes tõsiasjaga, et 1 euro = umbes 100 kohalikku raha, lekki (ALL).

15.09. esmaspäev

Kohtusime Maakaga Balti jaamas, nagu ikka, kui vaja mingi ägedama sõiduki peale minna. Tirana lennuki väljumiseni oli ca 6 tundi. Käisime Burger Kingis, lonkisime läbi vanalinna, kaalusime kino, kuid otsustasime hoopis poe kasuks ning ostsime kaasa veidi kohvi ja maitseaineid. Kogemused ütlevad, et kohviga on Balkanil (ja Kreetal) nirusti. Mina ja lahustuv kohv mahuvad ühte lausesse vaid siis kui seal mõned sõimusõnad vahele pikitud on. Seejärel kulgesime bussiga Ülemistesse, edasi kalpsasime lennujaama ja ... ikka oli veel enam kui 3 tundi. Vahetasime 100 eurot lekkideks. Lühendasime ooteaega õllega.

Lend väljus õigeaegselt, 23:35 ning maandus õigeaegselt, 1:30. Midagi märkimisväärset lennul ei toimunud ja isegi meie olime sama viisakad ja siivsad kui muu unine rahvas.

Edasi-tagasi lennupiletid kahele (koos enda valitud istekohtadega) olid 760.-

16.09. teisipäev

Lennujaama olime omale vastu tellinud Arbeni - majutuse omaniku, kes ka transfeere pakub. 25.- € ots ca 30 km sõidu eest. Arben osutus väga külalislahke olemise ja omapärase naeratusega vanemaks härraks, kes suhtleb Google tõlke abil. Olles teineteist seal öises lennujaamas õnnelikult leidnud, kätt surunud ja tutvustanud, kulgesimegi pisut nagiseva Volkswagen mahtuniversaaliga Durresesse. See on Albaania suuruselt teine linn, puha mere ääres. Ei ole küll Albaania populaarseim kuurort, kuid mul on reisidel omad kriteeriumid parkimiskoha osas.*

Arben sõidutas meid kuhugi. Kuhu täpselt, polnud õrna aimugi. Nägime aknast ainult pimedaid teid, sekka valgustatud röögatu hinnaga tanklaid ja Arbeni kukalt. Siis aga jõudsime valgustatud ja avatud poodide ning sööklatega palmialleele ja viimaseks lõpuks loksusime peale ärakeeramist läbi lauspimeduse ja aukliku kruusatee kusagile hoovi ning olimegi kohal!
Aga väsimus ei tapnud veel seiklusnärvi. Viskasime kola tuppa, vaatasime urka üsna rahulolevalt üle, saime wifi paroolid (prioriteedid paigas) ja otsustasime kohe merd otsima minna.

Arben

 Õues oli taustaks tsikaadide saagimine ja tundmatu tänavarägastik, kus üritasime tagasitee meelde jätta märksõnade abil. Punane tõkkepuu, stripiklubi, kummikrokodillide pood, suletud burekiputka jms. Aia ääres vedelevat suurt surnud koera me ööpimeduses ei märganud. Hea, et peale (või sisse) ei astunud. Nagu ikka, võttis esimene katse mere leidmiseks liiga palju aega ja jalavaeva, aga lõpuks jõudsime sinnagi. Öine Aadria meri oli must nagu meeleolu, mille eest ma Balkanile põgenesin ja kanni märjaks saamiseks tuli marssida sama pikalt kui Pärnu rannas.
Uhhh. See oli hea. Tagasi “koju” navigeerides olime vettinud ja rahulolevad, ilmselt oli mõlemil näos mingi vaimust vaese õnnis naeratus, mis pimedusse mattus.
Võtsime sooja dušši, panime märjad riided rõdule kuivama ja kerisime magama. Padjad olid jube suured.

Ärgates nentisime, et meil on vaid normaalset kohvi (Balkanil on seegi jackpot) ning peale selle rõdul manustamist asusime kohaliku turisti SIM kaardi ning toidujahile.
Vot toidust peab eraldi rääkima - minusuguse toidumaniaki lõid hommikused tänavaturud pea jalust maha. Ilme oli ilmselt veel lollakam kui öösel rannast tulles. Kõik need puu- ja juurviljaturud ja turukesed, sekka mune, ube, pähkleid, vee- ja fanta plastpudelitesse villitud rakit, puskarit, piima, rääkimata pagaritöökodadest ja burekiputkadest - kui see ei ole paradiis, siis ma ei tea, mis on. Üritasin end siiski taltsutada ning oma vaimustust Maakaga tsiviliseeritud moel jagada, kuid ka Maakas oli nõus - me ostame siit midagi. Ja siis veel midagi ja veel ja... aga enne käime ajame neti korda ja vaatame päris poodi.

Vodafone odavaim turistikas, 40GB, oli 2600 lekki. Sularaha on Albaanias kuningas, aga selgub, et vahetusraha mitte. Müügipunkti pahural tütarlapsel ei olnud varasel hommikutunnil vahetusraha isegi 1400 leki (14€) jagu tagasi anda ning kaardimakse peale selgus, et see on +10%. Missa hädaga ikka teed, maksad ära.

Edasi käsime Sparis ja Big Marketis, nentides, et kumbki neist (eriti Big Market) puu- ja juurvilja sisuliselt ei müü, suutmata ilmselt tänavaturgudega konkureerida, kuid oma šampooni, soola, pipra, oliiviõli (350 lekki 0.5L), munad (249 lekki per 10 e kallimad kui meil), 400g veise-kanahakkliha (500 lekki kg), sojakastme ja Bacardi (2200 lekki 1L) ühes Coca Zeroga saime kenasti kätte.
Ja läksimegi juurikaturge rüüstama, kõik hinnad ei ole meeles, kuid kg hinnad: tomatid 30-100 lekki, paprikad 100 lekki, viinamarjad 120 lekki, lehtsalat 150 lekki ... üle 200 leki kg ei maksnud värskest miski, ostsime ka kurki, porgandeid, küüslauku, baklažaani, suvikõrvitsat, sibulat, rohelist sibulat, tilli, sidruneid, laime ... oooeeehhhhhh. Kuivatatud valged oad olid 300-350 lekki kg.
Suur värskelt küpsetatud seesamiseemnetega sai pagariäris, kus see ka ära viilutati, maksis 50 lekki.

Ja mis sa arvad, mida me seejärel, "koju" jõudes, tegime? No sigahea omleti igasegase värske salati, ahjusooja saia ja väikse napsuga muidugi. Ja panime oad õhtuse chilli con carne tarbeks likku.**

Edasi viis tee taas randa, sel korral juba otse, 350m kõigest. Endiselt mõnus.
A tagasiteel avastades, et mu telefon on kas loomulikku surma surnud või pisut märgadest pükstest mingi saatusliku veetilga sisse imenud, ei olnud enam nii mõnus. See ei olnud päris õige aeg suremiseks sel aparaadil.
Siiski ei lasknud me sel traagilisel sündmusel oma elu rikkuda ning jätkasime päeva hedonistlikel kuumade kuurortimõnude lainetel, sest vahel ongi vaja lihtsalt süüa, juua, molutada, magada, ujuda ja olla(llaaa). Sest puhkus. Mitte midagi ei pea.

Üsna vastu õhtut hankisin ka uue telefoni, millest ma kirjutasin paar postitust tagasi kommentaaris. Noh, igatahes see India turule toodetud odav Samsung töötab siin Eestis ka eduliselt edasi. Ainus probleem, et Smart-ID läks koos telefoniga ning mul ei ole ID-kaarti, pean minema mobiil-ID tegema.

* Pigem köögi, konditsioneeri ja rõdu (terrassiga) apartment, kus trussikud on vähem kanni vahel toitlustusaegade ja enese hästi ülalpidamise osas. Autot ei rendi. Ühistransport ja ekskursioonid peavad olema mugavalt saadaval ning meri mõistlikult lähedal. Lennujaamast sadu kilomeetreid sõita ei viitsi.

Arben on mõneteist igakülgselt varustatud apartmendiga onn, omanikud (ühes ohjeldamatu ja kriiskava papagoiparvega) elavad kolmandal korrusel ning on igal ajal saadaval. Soovi korral pakuvad ka koristusteenust (hinna sees), aga meie Maakaga oskame ise koristada, prügi välja viia ning omale vetsupaberit juurde osta. 12 ööd maksis 270.-€.

... noh, ok, pann oli seal minu maitse järele liiga väike, peaks ikka 28cm olema ja wokpann võiks ka olla ja...

** Ma võin rohkem süüa teha kui keegi ära süüa suudab; kodus ja argipäevalainel ei jätku alati inimväärse toidu tegemiseks aega ega energiat, väsinuna ei naudi protsessi, aga puhkusel on aega ning selliseid kohalikke päikeseküpseid tooraineid, mida pakuvad Albaania tänavad, ei saa puutumata jätta. Tänavatoit...

Klassika

 

Aasia ekspressmarinaadid päästsid mu laminaadi järamisest

by W

Tegin eile ühepajatoitu, üle poole on külmikus järel, täna ma seda edasi süüa ei suuda.
Kaalikas oli kiuline nagu OSB-plaat ning vaatamata eilsele manustamisele ei tundu, et mul oleks tekkinud juurde heina lagundavaid ensüüme või lisamagusid. 

Selle koleda kogemuse peale tahtsin "midagi täiesti teistsugust" - maailmaköögihõnguline kana ja midagi värsket tuli pähe. Ostsin Rannamõisa 500g broilerifilee, Selveris püsisoodukas 3,44€ ja muu otsisin külmikust, köögikappidest ja aknalaualt kokku. Ehk siis ma ei oska hinda öelda, aga muu kokku ei maksnud rohkem kui kana.
Ajakulu otsese aktiivse tegevusena kaugelt alla tunni, ooteaega samas omajagu. 

Kanamarinaad (ca 2h seisis toatemperatuuril):

• light sojakaste, ohtralt, soola ei kasuta
• sorts (tl+midagi) sidrunimahla
• 2 suurt küüslauguküünt
• ca 2 spl oliiviõli
• pöidla jämedune ja poole pöidla pikkune jupp ingverit 
• 2 g suhkrut (kusagilt varastatud...)
• näpuotsaga soodat
• veidi (kuni 2tl?) tärklist

Marinaadi ma enne praadimist maha ei pese, sest läbi küüslaugupressi asju lastes (sh ingver) ei jää eriti tükke, mis tahaks kõrbema minna. 

Köögiviljamarinaad (toimetab ka 2 ja veidi peale tundi köögitasapinnal)

• 1 riivitud porgand
• 1 väike peeneks viilutatud punane sibul
• pool köögivilja koorimise noaga ribastatud Luunja kurki
• nii 50g rediseid: NB! need lähevad sisse vahetult enne söömist, ei marineeri - väike puhavärske kick
• 1 tl sidrunimahla
  
• veidi suhkrut
• soola, kaugelt rohkem kui esmapilgul mõistlik näib
• näpuotsaga tšillihelbeid (2x)
• korralik sorts Thai Choice kalakastet, sest muidu lõhnab ja maitseb kogu salat nagu vanatädi Selma ülepipardatud kodumaine köök; Aasia asjad aga peavadki vahel veidi kahtlaselt haisema. Nagu sigadele, lindudele ja karusloomadele söödetav kala(rappe)jahu. 
• (sidrunheina mul praegu ei ole)

... ja kogu kupatus üle keeva veega, seisab, jahtub ja tõmbab, kuni kana pea valmis, siis sõelale nõrguma, redis sisse ning taldrikul veel mõni tilk seesamiõli peale (endiselt Selma köögi välistamiseks ja imeliku haisu levitamiseks ... seesamiseemneid mul praegu ei leidu, muidu oleks need paremad). 

Tavaline söögikauss on peale marinaadi veel kraanikausis...

Sousti ple asjale vaja, maitset ja mahla piisab, 0.2m meetrit munanuudleid võiks ju ka olla, aga peale Maxima spagettide kapis miskit ei leidunud. Vaestemaja. 

Homme söön oma selmalikku OSB-hautist edasi; kaalika nokin pannilt soojendamise käigus välja. 

Edit: kuna ma siin AI-lainel olen, siis andsin ChatGPT-le ka viimase pildi, küsimusega, mis on pildil.

Vastus oli kui tippresto müügimeeskonnalt. "Kulinaarne sümfoonia: kuldselt glasuuritud fileelõigud, mille kõrvale on poetatud aiavärskuse dekonstruktsioon". 

Kas osta maad, labidas ja lehm või jätkata rahulikult TikToki scrollimist

 
by W

Võtsin oma suve kokku: 01.06. - 31.08.
14 vaba päeva, enamusel inimestel oli puhkuseta nii 27
75 ületundi, enamusel oli ... 

Oma osalise tööajaga lepinguga ei ole ma siiski ükski kuu töötanud enamuse inimeste täistööaega, seadusi tunnen, palgalehte vaadates nendin, et "ok, ma tulen ka edaspidi". 

Mis mind ebaproportsionaalselt ärritab

Pilt by AI

Lühidalt: AI (tehnoloogia) areng.
Praegused lisaülesanded, kuhu ma järjepidevalt sattun, on minu poolt põhitööna aastaid tagasi maha kantud. Laovarude prognoos, hindamine, analüüs, korrektsioonid, teadmised nn suurtest majandustarkvaradest - midagi tean (veel), suudan ära teha.  

Aga neil teadmistel puudub igasugune perspektiiv: olenevalt ettevõttest on areng erinev, aga olen korduvalt kõrvalt näinud, kuidas "tehnoloogia, lips kaelas, istub laua taha" ... ja ongi parem kui 9 inimest 10-st. Need inimesed kaovad või viiakse madalama palgaga ametikohale - tehnoloogiat assisteerima. See on nagu aina vähemaks jäävate toolidega mäng. 

Minu pensionile mineku aeg on praeguse seisuga sept 2048. Mul puudub igasugune motivatsioon tegeleda e aega kulutada surnud asjadele tänase lisaraha nimel. Ma võiks selle ajaga midagi muud teha. Või üldse mitte midagi produktiivset teha - krdi palju vaatamata filme ja seriaale on olemas. 

Praegu on tööturul omamoodi olukord, kus inimesed jagunevad kaheks

Esimene leer: kogu see AI-jutt on mingi "start-up’ide jama” ja neid see ei puuduta. "Kui see robot mu ämma sünnipäevale ka läheb, siis võib ta juba homme tulla".

Ei mingit muret isegi siis kui kui mõni kolleeg või lähedane on koondatud, sest "nad on haritud ja tugeva CV-ga inimesed, kes ilmselt leiavad parema töö". Sageli aga puudutab, AI on (varsti) võimeline nende töö tegema odavamalt, kohvi- ja suitsupausideta. 

Teine leer: juba higistavad, otsivad YouTubeist ja Redditist “being a prompt master” ideid ja lähevad igaks juhuks barista kursustele, sest vähemalt cappuccino naeratusega kätteulatamine, isegi kui joogi teeb masin, püsib veel mõnda aega inimkätes. 

Masinad teevad üha rohkem asju. 

Kas peaks muretsema

Natuke jah, kui on plaanis tööturul veel pikemalt ringi tatsata. Tööturg võib paari aasta pärast olla nagu suur hullumaja fuajee, täis muutusi ja ametikohti, mida täna veel päris olemas ei ole. Rong on vile saatel jaamast väljunud. 

AI soovitas mul ERP-konsultandiks areneda, et lahendada olukordi stiilis fatal error in module MM ... kena, aga arvestades, et nutikamad inimesed seda AI-lt või Redditist küsivad, siis ma sellele ei panustaks. 

Aasta 2032: saabub imelik arve.
Kevin näitab seda vanaemale, kes ka aru ei saa ja pröökab: “Kui mina veel töötasin, tehti arved selgelt Excelis käsitsi ja sellist jama ei olnud!” Kevin küsib sosinal: “Vanaema, mis see Excel on?”
"Noh, selline lihtne, kiire ja arenenud lükati, paberit ja pastakatki ei ole vaja!"

*******

Ähh, 5 päeva puhkuseni.
Koos AI-ga, kes isegi seal end mugavaks kaaslaseks vingerdada on osanud. 

Mina ise

 

Üks mõte on blogimaailmas lahti lastud, kangesti tahaks kommenteerida kuid mu sisemine helihark ei kõlise väga täpselt kaasa ühegi arvamusega või siis ehk äkki kõliseb siiski kuid mu muusikaline kuulmine, õnnetuke, ei taba tooni. 

Mõnest soovist, väitest või kirjeldusest olen niikuinii väga valesti aru saanud.

Valan siis oma südame koorma siiasamasse maha, kõik arvamused mis sellest erinevad on teretulnud, avali kätega vastu võetud ja aktsepteeritud.

Teemaks on "päris inimene", milline on inimene kui ta on tema ise ja kas meil peaks olema õigus või koguni kohustus olla mina ise. Maskideta, pehme kõhualune maailmale valla ja maailm on süüdi, kui ma haiget saan.

Inimesed on nagu puruvanad ju.

Puruvanad ehitavad enda ümber kesta sellest, mis on nende ümber. Pehmekesed, õrnad, haprad vastsed ilma kestata on maailmale sööt ja omasugustele imelik. Pruugib tollest alasti minast mööda minna kui  teiste omaehitatud kestade teravad servad sisse lõikavad.

Inimesed kohanevad keskkonnaga samamoodi. 

Ma olen puruvana, aga mul on mitu kesta.  

Mõni kest on terav kui nugadest tehtud, mõni õhuke ja roosa ja esmapilgul paista, et mul polegi seda ümber, kuid see on petlik. Kord olen pehme ja emmatav, kord on okkad valmis teisi läbi torkama. Mõnikord ei sobi kest sellega mis mu ümber on. Siis saan ma haiget või teen haiget, mõnikord mõlemat korraga. Valge vares või must lammas.

Sama teiste inimestega. 

Minu meelest.

Kas kolleeg kes eile kohvinurgas mu õlalt õrnalt kahe sõrmega puru nokkis ja oma jorjenitest jutustas on sama kolleeg kes täna koosolekul mind risti lööb? Homme me oleme jälle jorjenite lainel, mis siis vahepeal muutus? Kest? Keskkond?

Ma oleksin reaalselt, füüsiliselt, kõige mu väsinud ihuga tükkis surnud kui mul kesta poleks. 

Kas selles oleks siis teised süüdi? Miks nad ei lase mul olla mina ise, selline nagu ma tolle kesta all olen, kaabakad sellised! 

Oeh, ma ütlen.

Pimesool on üleliigne, Instagram mitte

 
by W

Mul on tunne, et telefon võib alt vedama hakata - klaviatuur ei taha püsida, nii et ma ei saa trükkida, ekraani viskab vahepeal lihtsalt kinni, laadimine on aeglasemaks jäänud ning hangumisi on ka esinema hakanud. Mälu ja ruumi on piisavalt. Reedel on ehk aega, proovin tehase seadete taastamist. 

Muidu on see asi 5 a vana odavaim Redmi (99.- €) ja üldse mu teine telefon. Esimene, miski tolmu- ja veekindel Sony Xpheria, kestis 6+ aastat, kuni ei olnud enam võimalik laadida. 

Ja noh, jah, isegi minu kui peamiselt arvutikasutaja jaoks on telefon muutunud pea sama oluliseks kui mõni siseorgan. 

ChatGPT ütleb:

1. Päevane kasutusaeg

• Keskmine inimene kasutab telefoni 2025. aastal umbes 4 tundi ja 37 minutit päevas, ehk ligi ühe terve päeva nädalas veedetakse moblaga Exploding Topicsbriefing.today.

2. Mida inimesed teeb "telefonidega"

• Päeval kontrollitakse telefooni umbes 58 korda (keskmiselt üks pilk iga 16,5 minuti järel) Exploding TopicsSupplyGem.

• Mis seal tegelikult tehakse:

• Helistatakse või saadetakse sõnumeid – umbes 45% telefonikasutajatest teeb seda 1–4 korda päevas, 30% reaalselt vastab sõnumitele Electro IQ.

• Foto/video tegemine – peaaegu iga teine inimene Electro IQ.

• Muusika, taskuhääling ja podcastid – kuulates umbes 49% kasutajatest päeviti Electro IQ.

• E-post ja internetiaalne suhtlus – 83% kasutajatest loeb e-maile mobiilis marketingcharts.com.

• Sotsiaalmeedia – veedetakse rohkem kui kolmandik mobiiliajast, palju päris noortel Internet Speed Test | TestMySpeed.com.

• E-ostlemine – mobiil moodustab suure osa e-kaubandusest (nt 73% kogu internetimüügist SQ Magazine ja üle 60% kasutajatest eelistab mobiili ostlemiseks WifiTalents).

3. Telefoni hinnaklass ostes

• Globaalne keskmine müügihind (ASP) 2025. aastal on hinnanguliselt $426, USA-s lausa $657 (premium eelistus), Euroopas $512, Aasias $326, Lõuna-Ameerikas $298 ja Aafrikas $179 SQ Magazine.

Ma nii palju asju seal ei tee ja tahaks endiselt vähem maksta kui aafriklane e lähen jälle kõige odavama otsingutele. Ainus, millest praeguse telefoniga puudust olen tundnud, on e-sim, aga kas selle eest on mõtet 200+€ maksta kui vaja läheb 1-2x aastas ning füüsilised SIM-id on ju veel kõikjal olemas. 

Varasügisemudru

 
by W 

Parajalt värviline ja parajalt küüslaugune, et naabreid ninaga õhku tõmbama ja vanduma panna. 

• 500g Maks & Moortis segahakkliha - 50% 1.45 (Selveris püsisoodus 2.89)
• 1 suvikõrvits 0.8  (Maximas kampaanias 1.99 kg)
• 1 baklažaan 1.08 (Selveris 2.99 kg)
  
• 3 paprikat 0.98 (COOP, 1.99 kg)
• 3 keskmist mugulsibulat 0.2
• 4 suurt küüslauguküünt 0.1
• 3 suurt hakitud tomatit 0.28 (COOP-is 0.89 kg, püsisoodus)
• 1 suur riivitud porgand 0.1
• 2/3 spl tšillihelbeid 0.05
• 4 Maggi köögiviljapuljongi kuubikut 0.6
• 1/ tl suhkrut (tomati happesuse taakaalustamine) 0.02
• 2 spl hapukoort 0.15
• Pikksai küüslaugu võidega, EESTI PAGAR, 175 g 1.24 (Selver) 
• Maitseroheline 0.5 (19.99 kg, Selver)
• Kraanivesi 0.00X

Kokku 7.73 - ligi 3L sooja toitu koguseliselt- üle poole soojast toidust jääb homseks, ilmselt keedan 2 peotäit riisi selle mudru alla. 

Muu söök täna: tee, kohv, 2 sibulast heeringavõileiba, arbuusi, 1 Paraguayo virsik, kiirkaerahelbepuder 3 viilu Gouda juustu, mis ammu külmikus kuivama kippus. 3-4€ vahel. Päev kokku max 8. 

Seljanka

 Ma nüüd ei tea kohe...

Selline pakkumine tuli ühe vana postituse alla, ma muidugi kustutasin kohe ära, sest äkki keegi teine on kiirem ja saab enne mind rikkaks. Ühe neeru eest saab nelisada tuhat, ma müüks kohe kaks. Oleksin rikas nagu kröösus ja küll siis naabrid kadestavad!

Kas soovite neeru osta või müüa? Kas otsite võimalust oma neer raha eest müüa rahaliste raskuste tõttu ja te ei tea, mida teha, siis võtke meiega juba täna ühendust ja pakume teile neeru eest head summat – 400 000 dollarit. Minu nimi on DOCTOR MARTEN ja olen nefroloog MARTEN HOSPITAL'is. Meie haigla on spetsialiseerunud neerukirurgiale ning tegeleme ka neerude ostmise ja siirdamisega koos elava ja vastava doonoriga. Asume Indias, Türgis, USA-s, Malaisias ja Dubais. Kui olete huvitatud neerude müümisest või ostmisest, võtke meiega julgelt ühendust e-posti või WHATSAPP-i teel.

LÕPUDEGA, PEAMEDITSIINIDIREKTOR DR MARTEN

Ainult üks asi teeb muret: mis nad teevad nende rupskitega? Kui seljankat, siis olen nõus, aga neerupirukas pole päris minu maitse.

Temal on neerud igatahes alles.

Laul igavesest õnnest

 

Õnne oli küllaga, etendusele sõitsime läbi pimedaks tegeva paduka, aga kohapeal olid taevakraanid kinni ja sooja külluslikud seitseteist kraadi. Kohad olid lausa esireas, mida sa hing veel tahad.

Muide, vaatajakohtadega ei olnud lolliks mindud nagu mõnel suvelavastusel paraku läinud on, ma pole ammu olnud õueetendusel kus näitlejatel ei olnud näkku liimitud mikrofone, et tädi Milvi kuuekümne seitsmendasse ritta ka ikka mõne sõna ära kuuleks. Näitlejad on koolitatud kaugelekostvat kõnet tootma ja seekord said nad õpitut kasutada, aga ridu oli mänguplatsi jaoks piisavalt, mitte lõputult.  Kiikrit miimika jaoks vaja ei olnud.

Näidend ise oli lõbus ja traagiline lugu oma autori, Oskar Lutsu vastu vimma pidavatest Lutsu kirjutatud tegelastest.

Õnne olevat kasinasti. Ütlemata kurb, et päris inimesed ei saa kellelegi jalutuskepiga üle küüru tõmmata, et "kehvasti oled mind kirjutanud!" Mõnikord jalutaks võibolla lausa korraliku nuiaga ringi, et oma õnne taga nõuda. 

Ega sellest vast abi poleks. Raamatu lõpus läheb ikka nii nagu kirjanikul sel hetkel pähe tuli.

Etenduse lõpus said sellest ka Lutsu poolt elusaks kirjutatud sellid aru. Ühesõnaga: punnita mismoodi tahad, läheb ikka kirjaniku uitmõtte kohaselt. Lepi või kakle.

Etenduses osales ka nahkhiirte esindaja, võimalik, et neid oli mitu. Ta oli oma rollis igatahes veenev.

Aiamaa

 

"Oooda nüid, las ma...."

Mutid trügisid üksteise seljas nagu omal ajal kempsupaberi sabas sai oldud, ega siis tohtinud inimestele õhuvahet sisse jääda - kohe oli mõni hiigelkrunniga vanaeit pilusse pugenud, küünarnukid turris.

"Ära roni selga, küll te saate kõik vaadata, las ma praegu..."

No ei anna järele, no ei anna. Ilme ajas end kohevile ja rehmas käega selja taha. Nagu tal ilma selletagi lihtne oleks olnud. Polnud see küll päris esimene kord tahvelarvuti taga, aga seekord ei olnud tegu postimehest uudise lugemise või lõbusate videote vaatamisega, seekord õpetas paksude prillidega poiss mutte kirja saatma. 

Vanasti oli lihtne. Postkontori-Marvi käest ostsid margi ("Anna õige see linnukesega, too tornidega on kole kallis!") ja ümbriku ("Ära nüüd enam näärivanaga anna, kohe on naistepäev käes!"), läksid koju ja kirjutasid ruudulisele vihulehele kirja kooliõele valmis, pistsid ümbrikusse, lasid keelega margist üle ja keelt suhu tõmbamata ümbriku äärest - ümbriku liim oli justkui magusam - ning viisid kirja Marvi kätte või pistsid postkast. Tehtud. Kahe nädala pärast oli kooliõel kiri käes, veel paari nädala pärast said temalt vastuse, mõnikord oli sel isegi tornidega mark ja näärivanaga ümbrik.

Aga nüüd, kujutage ette, saadetakse kirjad arvutiga. 

Prillidega poiss oli neile alguses seletanud misasi on postkast ja kuidas seda teha. 

Seejärel tegi prillidega poiss kõigile need postkastid valmis. "Meilpoks", nagu ta ütles.

Siis rääkis ta kuidas postkasti sisse ja välja logida.

Pärast seda logis ta muttide postkastidesse sisse. Kõigi omadesse korraga ei saanud, tahvleid oli kolm, mutte kaheksa.

Nüüd pidid nad üksteisele kirju saatma. Noh, need mutid kelle postkastid lahti olid. Nagu poiss ütles: "Need, kes meilpoksi sisse on loginud"

"Ära roni selga! Mida ma siis kirjutama pean?"

Poiss ohkas. "Mida tahate. Ilmast ja aiamaast, kui muud pole"

"Ilm on terve suvi nii õudne olnud, mida sest ikka kirjutada.."

"Kirjuta siis milleski muust. Kirjuta aiamaast"

Aiamaast võib kirjutada. Eriti naabri-Veera aiamaast, enda omast väga ei tahtnud nagu. Ühe näpuga toksides läks aega, aga see-eest oli käekiri ilus, itsitas Ilme. Kenad selged trükitähed sättisid ennast ekraanile ritta.

"ma pole ammu enam nii lohakalt rohitud aiamaad näinud kui sinu oma kui sa seda korralikult ei hari siis tulevad need teod kes su lillkapsad nahka pannud minu salati kallale mõni on vist juba tulnud ka enne mul tigusid polnud ja eila näiteks oli kolm tükki porknavarte vahel hakka oma peenraid ometi sagedamini rohima kui kaks korda suve sees"

Aega läks, tähed kippusid peitu minema, kindlasti oli ju näiteks A-täht enne hoopis teises kohas kui nüüd...

Kohe kergem hakkas. Sai  hinge pealt ära.

"Mis ma nüüd teen?"

"Nüüd kirjuta päisesse aadress ja pealkirja teema."

"Misse päis on"

Paksude prillidega poiss ohkas jälle. No nii noor mees, tea kohe, ehk on kopsud nõrgad või mis?

"Näe. toksa näpuga sinna.. jajah, näed, õige koht.. ja sinna kirjutad naabrinaise aadressi"

Lihtne ju.

"Merjumetsa vald, Koosa küla, Tiidriku Veera"

"Kusse pealkiri läheb?"

Ohe.

"Aadress peab ikka meiliaadress olema, ega see kiri postiga lähe, see läheb elektrooniliselt. Kirjuta veera.tiidrik@mail.ee"

Kohe oleks võinud öelda.

"A kusse pealkiri ikka läheb? Mis pealkirjaks panna?"

"Näe, sellel reale läheb, pane pealkirjaks midagi, mis seletab millest kiri räägib näiteks. kui väga tahad võid kirjast pisikese jupi kopeerida ja pealkirjaks kleepida."

Ah, ei hakka siin midagi kopeerima. Kus sa selle paberi veel topid ja...

Paneks nagu vanasti paberile sai kirjutatud? "Tere!" näiteks?

Ilme toksis "Tere!"

"Kuule, mul on kiri valmis, mis ma teen nüüd?"

Mine kursoriga "saada"-nupule ja tee klõps.

Klõps.

"Millal ta kirja kätte saab?!"

"Juba sai"

Vast minutit viisteist hiljem oli Veera kirja lõpuks kätte saanud ja läbi lugenud, ega see mõni ümbriku lahtilõikamine ei olnud. Ilme oli kindel, et ega Veera varem ümbrikuidki lahti ei lõiganud, sihuke lohakas mutt rebis neil niikuinii lahti nagu mäger nii, et paberiräbalad lendasid...

...aga praegu ei olnud see tähtis. 

Praegu oli tuba Veera kisa täis. muudkui, et "Mis sul minu aiamaaga asja!" ja "Sa vaata parem oma kompostihunnikut, see on nagu ohakamets!" ja "Sinu kassid käivad minu roosidesse sital!"

Teised mutid ei teadnud korraga kelle poolt olla. Kord noogutasid nad, et "Su peenrad on ikka koledad vaadata küll!", siis jälle "Kassid on tõesti päris käest ära, mul kraapisid gladioolipeenrasse oma junne!"

Paksude prillidega poiss oli juba pool tundi toast kadunud kui mutid laiali läksid.

"Kuule, see oli päris tore koolitus," arutasid nad tee peal, "Järgmine kord lubati õpetada kuidas pilte teha ja teistele saata!"

Pilte võiks küll tegema õppida. Oleks kohe Tiidriku-muti aiamaast tehtud pilte teistega jaganud, eks ole.