Perfoo..prtf...tegeluskunst

 Šampuseklaasid kõlisesid, tikuvõileivad aurustusid kandikutelt, siid sahises ja lipsud poosid. Linna modernseimas galeriis avati moodsaima kunstniku värsket näitust. Per..perf..perfoom...perfoormansiga. Kunstnik seisis hämaras saalis looritaolise riidega kaetud molberti ees, neerukujuline palett käes ja viipas nii graatsiliselt kui tema kümnepuudane ihu lubas oma kannupoistele, et need lõuendi loori alt vabastaksid. Veel üksainus lärakas tumerohelist värvi pruuniks krunditud pinnale ja tema viimane meistriteos oleks näituse võimsalt avanud. Riie hõljus minema. Kruntvärv oli veidi märg, see oli meelega nii seatud, sest roheline pidi sellega natuke segi minema ja laiali valguma. Nii läkski. Paar inspiratsioonipuhangus vehitud joont lisaks, kunstnik tõstis käe ja retsiteeris: "Mu värskeim šedööver sündis teie silme ees, saagu selle nimeks mets!" Üks kannupoistest haaras kukkuva paleti, publik oigas orgastilises kliimaksis, šampanjakorgid põrkasid vastu lage ja koiliblikad lendasid. Koiliblikad laperdasid, täites lõuendile suunatud valgusvihu tiibadelt pudeneva tolmu säraga, nad maandusid kõikjal - šampanjaklaasides, soengutes, maali värskel värvipinnal. Eriti maali värskel värvipinnal. Kunstnik karjatas kohkunult ja proovis koiliblikaid pintsliga värvilt maha kraapida, lükates need sellega hoopis sügavamalt pehmesse pinda. Ta proovis käteplaksudega liblikaid õhust kätte saada, publik vastas sellele tormilise aplausiga. Lõpuks andis kunstnik alla ja tajudes vältimatut katastroofi, tema seni tõusvalt kulgenud kunsnikukarjääri põrmuvarisemist põgenes kunstnik koju, kus jõi ära kaks liitrit veini ja lubas endale, et läheb järgmisel päeval jõusaali. Järgmisel päeval ilmus ajalehe kunstirubriigis pikk arvustus, milles võrreldi kunstnikku Al Paldrokiga. "Maal nimega "Mets" on lihtne, liigagi lihtne, kuid kunstniku lisatud eluslooduse element koiliblikate näol toob sisse poliitilise metsarüüste vihje ja...." Kunstnik luges seda alles pärast jõusaalist tulekut. Ta müüs oma vastsoetatud jõusaalipileti seepeale kohe ühele oma jüngrile. Tädi Milvi, kellele üheksakümnenda juubeli puhul oli nooremate sugulaste poolt sebitud kutse näituse avamisele ei lugenud arvustust üldse. Tema kloppis rõdul oma setsmekümneaastast rebaseboad, mis näitusel soojas ruumis oli vallandanud koiliblikate müriaadi.

Kukujuku lugu

 

Putukad on pisikesed ja nunnud. 

Lepatriinu Kukujuku oli eriti pisike. Nunnu oli ta ka muidugi, aga ta oli nii pisike, et keegi lihtsalt ei näinud kui nunnu ta on. Mitte keegi ei öelnud "Oh kui nunnu sa oled!", keegi ei öelnud isegi, et "Ma arvan, et sa oled väga nunnu!", sest keegi lihtsalt ei näinud teda. Kui ta asfaldil päikese käes pikutas astuti talle alatihti peale, aga kuna ta oli nii väike ei saanud ta kunagi viga. Jalad - olid need siis inimest saapad või koerte käpad - ei surunud teda vastu maad, alati jäi mingi õhuvahe tema ja sammuja talla vahele.

Kukujuku tundis ennast kogu aeg väga üksi. Kui ta prooviski kellegagi sõbrustada jäid tema katsed märkamata.

"Hei, tere, minu nimi on Kukujuku, ma olen lepatriinu. kas me võiksime sõbrad olla?"

Mitte keegi ei kuulnud teda. Mitte keegi ei pööranud peadki.

Kukujuku oleks hea meelega nutnud, aga pisar oleks olnud temast suurem ja nii jäigi nutmata.

Siis juhtus õnnetus.

Kukujuku lendas peenikese põrinaga mööda lahtisest aknast. Äkiline tuulehoog lõi teda tasakaalust välja ja uperpallitades maandus ta Johan Jõumehe toas. Vähe sellest, et toas, ta kukkus koguni Johan Jõumehe lauale. Nagu lauale kukkumisest vähe oleks olnud pudenes ta Johan Jõumehe laual olnud avatud purki. 

Purk oli servani täis peenikest pulbrit, mida Johan Jõumees teelusikatäis haaval oma joogi sisse pudistas. 

Nüüd oli sama pulber lepatriinu Kukujuku silmi, nina ja suud ummistamas. Võttis aega kuniks Kukujuku ennast purgist välja kaevas ja lauale ukerdas. Oi, see oli väsitav, Kukujuku kukutas end üle lauaääre põrandale vaiba sisse ja jäi väsinult tukkuma. 

Lepatriinu ärkas hirmsa lärmi peale.

"Appi!" Johan Jõumehe hääl oli üllatavalt peenike ja hirmunud.

"Appi, mu toas on tundmatu loom!"

"Kes? Kus? Kas see on ohtlik loom?" Kukujuku vaatas vasakule ja paremale ja ei näinud kedagi, ainult laud, mille serva alla ta magama oli jäänud libises ta seljast maha ning selle olnud purk kukkus Kukujukule pähe. kukkus pähe, läks ümber ja juba jälle oli Kukujuku peene pulbri kätte lämbumas. 

Seepeale ajas Kukujuku tiivad laiali ja lendas aknast välja, tuba ei onud koht kus ükski lepatriinu tegelikult üldse olla tahaks.

Aknast välja lennates lõi Kukujuku aknapiida sisse päris koleda mõlgi. 

Kui Kukujuku mööda tänavat edasi lendas oli kõik kuidagi väga testmoodi. Inimesed kukkusid kogu aeg kes pikali, kes käpuli kohe kui lepatriinu Kukujuku neist mööda lendas. Tuul, mida Kukujuku tiivad tekitasid kõigutasid autosid ja lõid tuletõrjehüdrante pooleks. Need vähesed inimesed kes Kukujuku möödalennust püsti jäid karjusid sama hirmsa häälega nagu Johan Jõumees seda enne tegi.

"Appi! Mis loom see on?"

Kukujuku nägi enda peegelpilti pilvelõhkuja akendest.

"Ma olen suur" Ma olen SUUR!"

Jah, Kukujuku oli suur. Vähemalt sama suur kui buss. Ei, ikka sama suur kui laev. Oh, ta oli vähemalt lossi suurune.

Kukujuku kasvas iga hetkega. Lepatiinu tõusis kiiresti kõrgemale ja lendas linnast nii kaugele kui sai. Ta maandus kaugel kõrbes, enne hoolega vaadates, et keegi ei oleks tema all. Kui ta maandus tuiskas liiv kõrgele ja mütsatus oli nii vali, et kaugel-kaugel vaatasid inimesed üksteisele otsa ja ei saanud kokkuleppele kas see oli nüüd maavärin või äike.

Kukujuku kõhutas kõrbes ja oli õnnetu. Ta oli nunnu putukas, ilus täpiline lepatriinu, aga mitte keegi ei öelnud talle, et ta seda on. Keegi ei saanud aru, et ta on lepatriinu. Kui alpinistid mööda ta külgi üles ronisid olid nad lepatriinu seljale jõudes rõõmsad, aga ka nemad ei saanud aru, et nad vaatavad lepatriinu Kukujukut.

Kukujuku nuttis natuke, Tema pisarast sai alguses suur järv, hiljem voolas sealt lausa jõgi välja. Järv oli ilus, mäe varjus oleva veekogu äärde kogunesid loomad, inimesed imetlesid nii mäge kui järve.

Aga Kukujuku tundis end väga üksi.

Ta ei teadnud, et kuus planeeti kaugemal istus tähetornis üks pika habemega astronoom, kes uuris Kukujuku planeeti teleskoobiga ja mõtles tollele vastavastatud planeedile nime välja. 

"Milline ilus mägi, lausa imeilus mägi. Ma arvan, et panen selle planeedile nimeks Lepatriinumäe planeet!"

Kui pika habemega astronoom oleks teadnud Kukujuku nime oleks ta planeedi nimeks pannud Kukujuku planeet. 

Lepatriinumäe planeet oli siiski samuti hea nimi.

Oleks Kukujuku seda teadnud...

Seenene kanakarri riisiga

 by W

Lugupeetud konnatiigi kirjanikud, anonüümsed kaasaelajad ja kõik muud elajad!

Me elame ärevatel aegadel, kus lisaks peavoolu uudistele ka postkastis leiduvad reklaamlehed tunduvad juba kui varumisjuhised. Kõik need soodusriisid, -oad, -patareid ja -peldikupaberid, eksole. 

Vahel juhtub nii, et elu keerutab end selliseks kuratlikuks keeristormiks.
Aga siis... SIIS juhtub midagi toredat: keegi peale minu võtab kätte ja kirjutab toidust. Meie igapäevasest eluenergiast, meie suurest ühisnimetajast, sellest, mis on nii maiste murede kui taevase rõõmu allikas. Nüüd on see juhtunud, nii Kristallkuul kui Kaur on võtnud kätte ja kirjutanud söögist. 

Ja mitte lihtsalt "vaadake, mis ma kokkasin" postituse, mis Instagrami läikefiltrites peegelduks nagu kahvli otsas juukselakiga särama löödud söödamatu pastaroog, vaid kajastatud on täiesti ehe, söödav ja järeletehtav kraam, mis näitab söömaelu sellisena, nagu see päriselt on. 

Toit ühendab meid kõiki, sõltumata sellest, kas kõht on täis kallihinnalist wagyu steiki või eilseid makarone, mis uuesti pannil kuumaks aetud. Mõlemad on head.  Selliseid postitusi on (mulle) vaja nagu hommikul esimest kohvi, sest muidu (ma) lähen uudiseid või vahel isegi Telegrami propakanaleid lugema. 

• Hommikul eimidagi, tass kohvi
• Lõunal eimidagi, 2 tassi Earl Grey teed sidruniga
• Poolõhtul seenene kanakarri riisiga 

Ajakulu ca 40 min

• kana rinnafilee 400g 1.84 (Maxima Well Done -50%)
• Maahärra Aasia köögiviljad praadimiseks 400g 2.15 (Selver), sees on suhkruherned, kollane porgand, paprika, mungoa idud, must seen, porrulauk, hernes
• lahja Santa Maria kookojook 250ml 1.65 (Selver)
• shampinjonid 125g 0.45 (Maximas kampaania 0.99 250g karp)
• jahu 0.01
• piim 0.2 (0.59 kilepakk, Selver)
• sool, pipar, küüslaugusool, karripulber (Santa Maria), toiduõli 0.5
• riis 0.25 (Selveris on uudistoote sildiga kg pikateralist riisi 0.79kg, päritolu Myanmar e fair trade see ilmselt ei ole, aga täiesti aktsepteeritav kvaliteet peale keetmist)

Karripann

Kokku 7,5. Kolmandik jääb homseks. 

Märkused:

* toored šampinjonid lähevad vaid hetk enne piimasid, sest esiteks ei vaja nad pikka küpsemist ja teiseks on nad õudsed õlijoodikuid kui tahta neid praadida
* külmutatud köögiviljasegu jätan juba hommikul toasooja ning viskan pannile alles siis kui "tuli on alt" e pann raualt ära tõmmatud, nii säilib värv ja struktuur, kastme jääksoojusest täiesti piiab

... pärast läheb paar (loe ca 5) juustusaia tomatiga (ploomtomat Selveris 1.99kg, COOPis hetkel 1.19kg), banaan ja piimapakilõpu pean külma kakaona ära tarbima (Nesquik 300g Selveris 2.99, seisab juba kuu aega avamata kapis). ... mingi 2.5€ äkki. 

Päev kokku 7€ kandis. 

... et noh, mida Sina täna sõid, homme sööd?

Värske kartul ja sigakotletid

Viimase paari päeva jooksul pole keegi kordagi küsinud, kuidas ma ikka veel elus olen.
Aga see, et ma pole toidust bloginud, ei tähenda automaatselt minu näljasurma. 

Tõde, miks ma ei postitanud on muidugi palju proosalisem. Vahepeal polnud mul lihtsalt midagi öelda, sest menüüs olid põhiliselt "leiud" ja "lahendused". Sõin jääke. Keetsin pelmeene, millele lisasin nii äädikat kui hapukoort. Ja kurki.
Siis oli aeg, mil mu menüüd kaunistasid -50% Selveri salatid ja -50% Maxima kananagitsad. 

Aga eks inimkehal on oma piirid. Mingi hetk hakkas sisemine hääl sõna võtma: "Kle, äkki teeks midagi päris toitu ka?"

Ja nii ma täna tegin. 

• Hommikul eimidagi, tass kohvi
• Lõunal eimidagi, tass Earl Grey teed
• Õhtul kotletid kartuli ja kodujuustuga

Ajakulu ca 40 min

• värske kartul 1.05 (0.99kg Maxima, Egiptus)
• till 0.4 (varred lendasid kartulipotti maitseks)
• Rakvere taine seahakkliha 600g 3.12 (Selver, 2x300g pakk -30%, täishind 2.79 pakk)
• või 0.05
• muna 0.12 (COOP Säästumunad 1.19 karp, 10 tk)
• sai, 3 viilu 0.1 (Perenaise Sai 320g 0.95 ja sealt -50%)
• piim 0.08 (0.59L) ... saia leotamiseks
• majonees 0.3 (Provanaal Lemmik, 300g tops 1.69 Selveris)
• kodujuust 0.75 (Alma, klassikaline 200g 1.32 Selveris)
• sool, pipar, toiduõli, maitseained (Santa Maria Persillade) 0.4

Kokku nii 6.5 € ja ma söön seda ka homme. 

... hiljem banaan ja paar juustusaia, sest saiajäägiga peab tegelema. 1.2

Päev kokku nii 5,5 kandis. 

Kotlettide osas seda, et mu peamine eesmärk on mahlased kotletid, mis ei ole kuivad ka homme, sest kui juba kotlette teha, siis ikka rohkem!. Seega ma kasutan "liiga vähe muna" ja "liiga palju piimatooteid". 

Muna teeb kotleti kõvaks. Saia leotan vähese piimaga. Kui taigen on paks, nagu tailiha puhul kipub olema, viskan majoneesi hulka.
Mingit jahu või paneeringut ei kasuta kunagi, sest paneeringud (või ka kotleti sees riivaia kasutamine) võtab enam e tõmbab sisse rohkem õli. Ja päris pruuniks ka kotlette ei prae, sest need, eriti  kaussi virnastades järelküpsevad edasi, mis jällegi mingil määral kuivatab. 

... need Egiptuse värsked kartulid on päris lahjad, st vesised, aga no esimese "värske kartul võiga!" emotsiooni ajab ju ära. 
Müügil on lisaks Maximale ka Coopis. 

Blogimine: vanurite päevikud

 
... kes kirjutas viimase blogipostituse ja millal ta suri?

Veidi vara veel küsida, aga...

Tolmune ja miskipärast pisut rasvane läpaka klaviatuur laual. Just käisin kõrvatikuga klahvivahed läbi. Väkk.
Paberid ja pastakas arvuti kõrval.

Blogimine, sõbrad, on suremas. 10+ aastat tagasi - mäletate, onju? Meid oli palju. 

Aastake tagasi oli siin poll praeguste lugejate vanuse kohta. Vastanud osaliselt ka blogivad. See ongi gerontide pärusmaa. Isegi polli ei olnud selleks teadmiseks ju tegelikult vaja.   

Mõni vana kirjahunt ripub ikka veel blogide sõnaniite kududes nagu käsitööseltsis viimaseid sokipaare kuduv proua Salme. Väga tore. Päriselt.

Aga kuhu on kadunud uued, noored, uljad kirjatõprad?
Kus on alla 20-aastased tulevikutähed, kes peaksid meid oma nutikate mõttevöönditega vallutama?

Ahjaa.
Nad on instas, tokis, tuubis ja jumal teab kus veel, vorpides kolme sekundi pikkuseid videosid, kus vaheldumisi tantsitakse, süüakse ühes juustuga mikrosse virutatud tšilliseid Cheetoseid ja jagatakse elumuutvaid tõdesid: "Joo vett! Maga rohkem, aga ärka juba kell 4. Ole sina ise!“ 

Jep, ma olen kogu elu valesti elanud!

Ja nii ma küsin teilt, kes te veel siin olete, säilitades lootust nagu katkine ja katmata roosipõõsas novembris:

• Mitu alla 20-aastast blogijat te teate?
• Mitu alla 30-aastast blogijat te teate?
• Mitu alla 40-aastast blogijat te teate?
• Mitu alla 50-aastast blogijat te teate?

Ja kui te suudate nimetada alla 40-aastase blogija - kas ta on ikka tegelikult veel blogija või on ta lihtsalt Instagrami ja muude platvormide caption'i venitaja, kes ühtlasi on migreerunud blogima mõnele moodsale ja sageli tasulisele platvormile (või oma blogi tasuliseks teinud)?

Varsti jääb blogindusest vaid TikToki lööklausetest koosnev tuhk.

Samas ei ole ma eriti kurb, et vihikute kaane vahelt kuivatuspaberid kadusid, ühes sellega, mille pärast need sinna juba vabrikus pisteti. Kettaga lauatelefone samuti ei igatse.
Piiparid. Telegramid. Paberkaarid autodes. Telefoniraamatud. Telefoniputkad (oot, mingi lühinumbriga sai isegi kellaaega küsida...).

Noh, jah, nii lihtsalt on.
Nagu meiegi veel oleme. 

Näe, seekord homme ikka tuli

 

Elan nagu homset poleks. 

Alates 21.02 kuni eilne päev:

Kadrioru laternamatk, koos hea seltskonnaga kuhu kuulus üks lapselaps. Hariv, lõbus, midagi hingele.

Tallinn-Helsinki- xxx-Helsinki-Tallinn, perereis. 

Tallinn - Helsinki - Stockholm - Helsinki - Stockholm - Helsinki - Tallinn, puhkusesetripp W-ga. Lõbus, avastuslik, argipäevast välja lülitav.

Peetri kultuurimaja, Ardu Mõisateatri etendus Lutsu följetonide põhjal. Tore, meeldis, sest üllatavalt palju mehi harrastusteatris, ohoh! (Khm, aga omakandimutid on lõbusamad, khm...)

Draamateater, "Cafè Théâtral" (miks selline nimekuju?) - püha müristus kui hea see oli! Minek oli täiesti spontaanne, põhimõtteliselt "kuule, näe, seal on kaks piletit üle, lähme!", ja see oli absoluutne lotovõit. Suurim üllatus? Niinemets oskab tantsida ja lavastuses, kus tal pole sõnalist rolli on ta võluv ja viis (ei, vist ikka kuus?) lõõtsatõmbajat üllatusena korraga laval ja Kiviräha tekst ja laulud ja ...ühesõnaga kõik. 

Mu tantsukaart on augustini täis, aga kõigi selliste asjade puhul kehtib kuldne reegel: alati on ruumi ühe õlle jaoks. Õlleks võib olla juhuslik teatriskäik, pisike reis kasvõi küla teise otsa, päikesepaisteline ilm....

Läänemere tripp VI

by W

Olime siiralt õnnelikud, et pole sajajalgsed. Jube palju jalgu oleks pesta ja me olime jälle kuidagi väsinud. Seega, paari minutiga valmis ja külili! Telekas käima.

Vahepeal käisime Helsingile lehvitamas, meres oli jääsupp, siis tegelesime kajutis edasi kahtlaste asjadega. Võistlusega, mille võitis Maakas, kes ütles, et ta kaotas küüne ja siis asus seda otsima. Mina lootsin, et ta rohkem ei lagune ning asusin heietama surnukeha läbi mitme riigi kodumaale viimise keerukuse üle.

Siis tormasime bingoõhtule. Elevil Maakas vehkis oma pangakaardiga ega tahtnud aru saada mitmes keeles selgitusest, miks talle pileteid ei müüdud. 

Müüja: "No, this is for kids!"
Maakas: "Ma tahan piletit!"
"See on lastele?!"

Lõpuks taipas Maakas enda ümber ringi vaadata ning hakkas irvitama. Saalitäis pisikesi inimesi, nii et jah, see oli tõesti lastebingo. 

Laeva infotahvlil on meelelahutuse ajad nii Rootsi kui Soome aja järele ning me olime tegelikult pidevalt segaduses, eriti, et telefonide kellad end merel pidevalt ühest ajast teise kruttisid. 

Hiilisime vaikselt minema. Tuppa tagasi. Selle ajaga olime aga maha maganud deidisaate lõpu. Kes võitis? Kes kaotas? Kas armastus sai teoks? Ei tea. Ei saagi teada.

Lohutasime end lõhepallide, hambaloputustopsidesse hakitud tomati-kurgi salati ja roosa veiniga. Mud House (Marlborough) Rosé. Valget ei leidnud me laeva poest (üles). 

Ja siis võtsime uue bingokatse ette. Seekord pääsesime läbi. Saime piletid. Mängisime. Midagi ei võitnud. Me olime sellega juba harjunud. Täisbingot ei võitnud üldse keegi. 

Maakas ohkas dramaatiliselt, leidis, et meil ei ole enam midagi kaotada ja võime jälle ka karaokele minna. Sealne olustik oleks aga ka vana viikingi kaineks teinud, nii et isegi Lapin Kulta ei suutnud olukorda siluda. 

Leidsin, et mul on olulisematki teha kui seda märtsikasside kisakoori kuulata ning läksime ära kajutisse. Asusin seal oma lahtumatu kinnisidee ehk kalasupi otsimisega tegelema. Enam ei kannatanud ühe tulise ja tummise kalasupita edasi elada. 

Algas detektiivitöö Stockholmi kalapuhvetite osas. Google, TripAdvisor, ChatGPT – kõik käiku!
Otsisin, tuhnisin, lugesin, võrdlesin, linkisin Maakale. 
Lõpuks – Kajsas Fisk Heinaturul. TripAdvisori enam kui tuhande arvustuse põhjal oli just seal THE kalasupp. Rootsi parim (arvasid kohalikud), maailma parim (arvasid filipiinod, sakslased ja kanadalased), võimalik, et ka universumi parim, aga ükski marslane ei olnud kommentaari jätnud. 

Oli, mida oodata! Nii et võiski rahulikult magama minna. Et homne saabuks kiiremini ja me nina all auraks lõpuks see kalasupp. 

Neljapäev 27. veebruar 2025. Stockholm

Hommik algas pudru ja kohvi lainel, kus sai lukku pandud, et pudru seedimise aja sisustame tehnikamuuseumiga, ning et täna võib-olla tasub ühistranspordi päevapilet (180SEK, 16.4€) end isegi päriselt ära. 

Kaardilugejaks oli endiselt Maakas. Kes hakkas kohe jälle avastama kaardil olematut otseteed bussipeatusesse. 

"Siit vist ei saa, me ei ole alpinistid ega hakka mööda kaljuseina üles ronima," torisesin näpuga seal kusagil kõrgemal paistvat bussipeatust näidates. Nii et jälle ringiga. 

Kesklinnas jõudsime järgmise kriisini, mille lahendamiseks püüdsin Maakale selgitada, kuidas ta aru saab, kuhu suunda bussiga sõita ehk kummale poole teed end ootele sättida. Ta paistis mõistvat. 

Ja nii me istusime bussi number 69 peale. Või noh, ei istunud me kusagile, sest seal oli mitme lasteaia ja klassi jagu jõnglasi ühes õpetajate, kasvatajate ja mõne lapsevanemaga. Me pigistasime end kuidagi sisse ja solidaarselt muude inimestega asusime end tundma kui kebabivardasse küpsema surutud lihatükid.

Muuseumipargi peatus

Uksed avanesid ja kogu see kebabikomplekt, kõik jõnglased, õpetajad, kasvatajad ja ilmselt ka paar äraeksinud vanaema voolasid tänavale kui Belgia lehmakasvatajate protestipiim. 

Mina juba teadsin. Nad lähevad kõik tehnikamuuseumisse. Kuhu mujale need pisikesed purustajad võiksid minna? Naiivne Maakas lootis, et äkki nad jagunevad ära, sest on ju veel politseimuuseum, etnograafiamuuseum ja mingi kolmas koht ka, mida me isegi ei viitsinud välja selgitada. Aga loomulikult seda ei juhtunud. Nad kõik läksid tehnikamuuseumisse. Ju siiis mitte ükski põngerjas ei arvanud, et ta tahab teada, kuidas viikingiaegses Rootsis kartulit kasvatati või mida Rootsi politsei arvab liiklusrikkumistest.

Ma juba peaaegu kaalusin, et ütlen: „Kuule, Maakas, tead mis, lähme hoopis etnograafiamuuseumisse. Seal on rahulik. Seal on ainult need paar pensionäri, kes bussist välja vupsasid. Võib-olla räägime nendega kudumisest.“

Aga ei. Pidasin Maaka kinni ja teatasin, et me ei lähe üldse kusagile, vaid suitsetame siin tänavanurgal, kuni see kari oma pileteid ostab ja pissil käib, sest on pea võimatu ette kujutada, millised järjekorrad igasugu sabades ühes nende jopede ja kombede koorimisega tekivad. 

Lõpuks hiilisime ikka tehnikamuuseumisse. Pilet 170SEK (15.5€).

Ja no mõned ruumid ja atraktsioonid olidki puhas põrgulärm. Kõikvõimalikud nuppudele taguvad või klotse loopivad lapsed, kilkavad klassikaaslased ja need eriti hirmsad kohad, kus sai midagi karjuda ja ekraanile ilmus heli lainekujuline analüüs.

Isegi Maakas sai aru, et siit midagi head ei tule ja me põgenesime "igavamatesse" tubadesse. Kus ei olnud ühtegi hüsteerilist klassiekskursiooni, ainult mõni üksik väsinud lapsevanem, kes oli saanud maha istuda ja mõtles, kuidas ellu jääda.

Mulle meeldis sidetehnikasaal, kus sai jalutada ilma kartuseta, et mõni viieaastane põlvele maanduks. Seal oli ehedalt näha, kuidas me praegu tehnoloogiakiirendis elame. No need vanaaegsed telefonid, morseaparaadid, trükimasinad, esimesed arvutid ja mobiilid. Algul ei saanud vedama ja pidama pole me siiani saanud. Iga aastakümme kiirenes ja varsti tuli hulk asju, mida meist enamus on kasutanud, aga enam isegi aktiivselt ei mäleta. Kassetipleieritest ja flopiketastest MP3 mängijate ja Nokia 5110 värviliste vahetatavate paneelideni. 

Tuumasaal ja Homer Simpsoni töökoha avastamine oli ka päris äge. 

Maakas aga vaimustus inimanatoomiast ja kõikvõimalikest inimese varuosadest, klaassilmadest ja puujalgadest südamestimulaatorini. 

Ellu jäime. Aga saime ka teada, miks TripAdvisoris seda laste muuseumiks kutsutakse. Pärast tehnikamuuseumi lastemüriaadist pääsemist toppisime end taas 69. bussi, kus saime isegi istuda ja vurasime kesklinna tagasi.

Päeva kulminatsioon - Kajsas Fisk 

Otsimine algas nagu ikka, Maps Maaka käes, ja lootus hinges. Leidsime koha taas maa alt.

Mitte niimoodi "maa alt", nagu et varjatud illegaalne valgeid pulbreid müüv söögikoht, kuhu sisse lastakse ainult parooli teades, vaid päriselt maa alt, kusagilt turuhoone ja toidutänava hübriidi seest. 

Terve see maja oli kergelt hullumeelne, igas nurgas, sööklas ja letis hõrgutised! Juust, liha, kala, merannid, singid, igasugu loomsed ja kalased tooted. Kõik ilusti presenteeritud. Tuli vaeva näha, et mitte lasta end eksiteele viia. Me ei kavatsenud enne püha kalasupikohta murduda. 

Ja me leidsime oma meka. See oli rahvast täis. Ka kohalikke. Mis on kvaliteedimärk. 

Hiiglaslik kausitäis (enam kui 0.5l) suppi 140.- SEK (12.7€), millega kaasnes piiramatus koguses lisatasuta saia, leiba, võid, salatit ja vett. Päris hea diil Stocki kohta. 

Supp oli paks. Ürdine ja tomatine puljong, üsna vürtsikas, aga see ei olnud tšilli, mida ma hästi tunnen. Jalopeno ka mitte. Sees olid suured ühegi luuta valge kala (tursa?) tükid, lisaks ohtralt krevette ja peotäis kooritud rannakarpe. Kõige peal küüslaugune eee... majonees. Aioli äkki. 

Nagu… kuidas ma siiani ilma selle supita elanud olin? Me istusime seal, luristasime oma monumentaalseid kalasuppe, parkisime saia kõrvale ja mõmisesime nagu oma kaladoosi kätte saanud õndsad merilõvid.

Kõik need inimesed, kes arvasid, et see supp on maailma parim, olid vähemalt sama arukad kui meie. Kausi tühjenedes tõin ma omale ka seda tasuta salatit ja kallasin taldrikust supikaussi, segades viimased puljongiriismed rohelisse ning see oli finaaliks perfektne gemüüse. Maakas oli selleks gurmeehäkiks end juba liiga oimetuks söönud. 

Ägisedes vedasime end maa peale tagasi, hingasime sisse Stockholmi mere- ja pisut CO2 hõngulist õhku ja patseerisime lilleturule, kus meie tempot võib kirjeldada kui kalasupist rängalt räsitud turistide laiska loivamist. Ilusad lilled, ilusad turuletid, ilus Stockholm. Elu ise oli peaaegu et ilus. 

Kuni.
Kaardilugeja Maakas oli ära unustanud, kuidas aru saada, millise suuna bussi peale istuda. Ja ma olin talle seda kahel päeval täitsa rahulikult seletanud. Aga nüüd vaatas ta Mapsi nagu võõrkeelset trigonomeetriaõpikut ja teatas, et teab, et see on tal nina ees, aga ta täpselt ei mäleta. 

Selgitasin uuesti, ise ninast kuuma auru välja ajades.
Maakas hakkas kergelt ärrituma ja porises: "Mul on krdi hea meel, et me koos ei tööta, sa võid vahel päris õudne olla." 

Enne tüli eskaleerumist jõudsime õnneks kohaliku pagariärini ning olles sellest juba veidi möödas, viisin teema praktilisema laineni. Et Rootsist ei ole ilmselt legaalne lahkuda lihapallide ja kaneelisaiadeta. Esimesi olime juba manustanud, aga teiste osas tagurdasime mõnikümmend meetrit ning Maakas soetas 4 kaneelisaiakest. 

Õige suuna bussi peale jõudsime ka, ühes minu tänitamise ja õpetamise saatel, ja olime peagi tagasi oma punases paadis. Viimaseks ööks. 

Head aega, Stockholm. Me tuleme veel. 

Viis senti nende eest, kes ootavad oma hõbeseekleid

 Eemaldage lapsed ja süütud neitsid ekraanide eest, ma natuke ropendan, palun.

Maailm on hoogsalt persekursil ja meie teha on vähe. 

See polegi väga hirmus, kuigi tõenäosus, et kahe suurriigi valitsejateks on korraga sattunud võimuhullud valetajad on siiani olnud minu fantaasiates üsna väike. 

Ajalugu, tõsi küll, tõestab vastupidist, meenutagem või eelmist suurt sõda.  Või kuueteistkümnenda sajandi Inglismaa ja Prantsusmaa vahelisi konflikte, mis tänapäeva mõõtkavas olid siiski kökimöki.

Äh.

Enne eelmist maailmasõda elati nii nagu homset ei tuleks,  päris eluterve suhtumine mu meelest tegelikult.

Pärast on maailm teine. Kui üldse on aega "pärast".

Olgu, see selleks.

Mul on kaks kolleegi, abielupaar, venelased. Normaalsed inimesed, kes räägivad head Eesti keelt ja nendega suhtlemine on olnud normaalne. 

On olnud.

Kui sõda algas nägime korraks koore alla.

"Ammu oli aeg hohollid paika panna, liiga ülbeks olid läinud. Te veel näete, et vanad head ajad tulevad tagasi, Putin on lõppude lõpuks ilus mees ja nii tark! Vanasti oli elu nii hea, need ajad tulevad tagasi!"

Ma ei tea, mis naisel katuse pealt lõi, aga see oli õudne. 

Nad ei ole need inimesed kes hakkavad arreteerima ja tapma, ma vähemalt loodan nii, aga isegi selles ei saa kindel olla. Nende lapsed on eestlased - nii ju nimetatakse inimesi, kes elavad Eesti keeleruumis, on käinud Eesti koolis, kelle töökeskkond on eestikeelne.

Välja arvatud eesti koolis käimine on ka nende vanematega sama lugu. 

No ja tavaelus suhtleme me normaalselt, olmest ja ilmast räägime, moodi arvustame, autodest kõneleme.

Aga, aga, aga kui tuuled pöörduvad, siis on nad meile "nemad" nagu meie oleme neile "nemad". Milline rõõm meenutada toredaid jutuajamisi toiduretseptide üle kui nad näpuga näidates meid sorteerima hakkavad. Või, olgu, ei näita näpuga, aga pilgu keeravad kindlasti ära kui mustad rongad jälle majade vahet sõeluvad. Neil on kui mitte heameel, siis südamest ükskõik.

Ära karda vaenlasi, halvimal juhul võivad nad sind tappa, ära karda sõpru, halvimal juhul võivad nad sind reeta.
Karda ükskõikseid, ainult nende vaikival nõusolekul saab teoks kogu ülekohus, kurjus ja halb siin maailmas.

Heldus kui kohane tsitaat.

Ühepajatoit

by W

• Hommikul eimidagi, tass kohvi
• Lõunal kruus apelsinimahla, riskides allergiliste tagajärgedega 2 (Pure, 4.99l)
• Vahele külm Earl Grey
• Õhtul ühepajatoit ja rabarberikook + ciabatta, piim (süsivesikupäev...)

Ajakulu ca 1,5h, millest 1h ei teinud aktiivselt midagi. 

• Kondita seapraad 1.2 kg 2.40 (Maxima viimne päev kampaaniajääkide lõpule, kg hind 1.99)
• Porgand 0.4 (0.59 kg)
• Kartul 0.45 (0.39kg)
• Kaalikas 1.79 (1.99 kg- Selver, kaalika päritolumaa Suurbritannia)
• Värske till 0.15 (30g tuutu 0.89 Maximas)
• Sool, pipar, toiduõli 0.2

Kokku nii 7.8 (koos mahla, tee ja kohviga),  millest ühepajatoitu (5.4) ma söön ka homme.

... veel rabarberikook 500g 2.05 (Selver, -50%), jääb ka homseks, banaan, pool ciabattat, tass piima ... kokku 2.4

Päev kokku nii 5.5 kandis.

Läänemere tripp V

by W

Helsingi botaanikaaed

Pärast Kiasma külastust olin kergelt traumeeritud, aga hingetõmbeaega ei antud, kohe tuli katsumus jõuda botaanikaaeda.

Kaardilugeja Maakas murdus seal samas Kiasma ukse ees, mõeldes "ma ei jaksa seda enam teha," ja pöördus esimese ettejuhtunud kohaliku poole. 

Primaat ütles talle täpselt sama asja, mida Google Maps juba viis minutit korrutanud oli .“Ümber rongijaama tuleb minna”. Maakale see muidugi ei sobinud. "Ma arvan, et saab läbi jaama lõigata," otsustas ta, tormas ees minema ja mina kõmpisin talle järele, arvates, et see lõpeb halvasti. Ja lõppeski.

Rööpad ja tarad ütlesid meile selges universaalses keeles, et me pole siia teretulnud ning rongita me siit kusagile edasi ei saa.
Nii et me pidime ikka ümber minema, kohustuslikud lisasammud tegema, ja kaarti järgima.

Siinkohal ilmnes uus probleem – meie Google Mapsid juhatasid meid erinevalt.
"Ma usaldan sinu oma rohkem," otsustas stressis Maakas.
See oli vist viga. Sest mu telefon vedas meid otse Mudapargi teele – ehitusauk, lombid, piirdeaedade labürint.
Mu teksad ahmisid lompidest muda ja vett nagu kuivanud käsn. Olin poole säärani läbi ligunenud ja pahur.

"Nii, aitab," deklareerisin järjekordse "mine läbi pargi" käsu peale ja me hakkasime Google Mapsi ignoreerima. Kasvuhooned juba paistid, nii et me läksime mööda tavalist asfaltteed – asi, mida nad seal Helsingis on edukalt aastakümneid kasutanud– ja, üllatus-üllatus... jõudsime botaanikaaia väravani. 

Hingasin kergendatult. Siin roheoaasis ei pea vaeva nägema, et mõista, kas tegu on kunstiga või mitte. Kõik on ilus. 

Pärast Mudapargisurfi ja rikutud jalanõusid sisenesime lõpuks botaanikaaeda, ostsime piletid (12€ tk) ja asusime kasvuhoonetes patseerima. 

Ma olin võlutud. 

Eriti paelusid mind sukulendid ja katused, ma armastan neid. Kodus võid sa ka nad nädalateks unustada, nad ei vajagi tähelepanu, ei dramatiseeri, ei hakka surema - nad lihtsalt eksisteerivad edasi.

 

Samuti kohtasin mingeid eksootilisi õisi, mis nägid välja nagu linnud, ja see ajas mind kergelt segadusse, sest lilled ei tohiks välja näha nagu pealtkuulamisseadmetega papagoid.

Paradiisilinnulill

Ja siis… Astusime järgmisesse troopikamajja ja vastu lõi lõhn. Mitte meeldiv. Aga kohutavalt tuttav. Lapsepõlvest. Ma tardusin korraks, sest olin selle haisu ja tema spetsiifilisuse aastakümneteks unustanud. 

"Kuule, Maakas, mul lapsena oli kodus see kuradi taim, mis terve paviljoni haisu täis on ajanud, ma pean ta leidma!" kuulutasin šokeerituna ja hakkasin teda otsima, sest mõistatus vajas lahendamist.

Ma leidsin ta. See nuhtlus on olemas! Ja ma tean nüüd ta nime!

Maakas oli minu emotsionaalsest kriisist kergelt jahmunud, aga talle meeldis ka botaanikaaed. Võib-olla isegi rohkem kui Kiasma. Eriti imponeeris talle mingi basseinimaja, kus ta pildistas väsinud ja varjusurmas ulpivaid veetaimi.

Läbi akna nägime ka lumeroose, aga pikemat käiku raagus avamaal, rododendronite leidmiseks, me ette ei võtnud, sest olime juba piisavalt mudased. Eriti mina. 

... jälle sööks

Pärast botaanikaaeda tabas meid taas suur ja sügav probleem. Hommikune puder oli oma kalorivaru ammendanud ja jälle oli süüa vaja. 

Mul oli vaja midagi värsket ja midagi lihalist, sest laeva Gucci käekotid on küll ilusad, eriti lehtsalatiga garneerituna, aga ilmselt seedimatud.

Esimesena leidsime hästi peidetud maa-aluse K-Marketi, kus vee hind tekitas kõrgendatud vererõhku (3€ 0.5) ja Coca-Colagi maksis rohkem kui laeva peal, nii et me tagurdasime poest välja, muudesse hindadesse väga süvenemata. 

Suund Lidli poole. Ka see oli maa all. Aga nüüd olime juba maa-aluste poodide otsingus kogenud nagu mullamutid, neil seal Soomes on hää kraam pinna all. Puu- ja juurviljaga on lihtne- saad, mida näed. Võtsime taas kirsstomateid ja ühe kurgi. Aga liha ... Oeh... Lidlis tegin ma toiduvalikul põhjaliku teadusuuringu, mis Maaka aju kokku jooksutas. Tema oleks lihtsalt esimese paki viinereid korvi visanud.

Mina? Ei. Ma pean lugema. Koostisosi.
Iga neetud paki peale kirjutatud koostisosi. Olin kangekaelselt otsustanud, et ei lepi praegu vähema kui 75% lihasisaldusega. Ja kui keegi arvab, et see on lihtne ülesanne, eriti väljamaal ja tundmatute toodete ja keeltega, siis ... ma võin öelda, et kolmandiku piibli mahus teksti tuleb läbi hekseldada, et leida see üks ja õige pakike. Pärast poolfabrikaatide leti pahupidipööramist ma leidsin ka.Lõhepallid (-30% viimne päev) ja segahakkliha kotletid, mis rahuldasid mu ülbet maitset, mõlemad sisaldasid 80% liha/kala ega sisaldanud (loodetavasti) saepuru.

Aga kuna avalikus kohas kurki järada ja kotletti näpu vahelt süüa on ühiskondlik tabu, tuli leida koht, kus viisakalt kaloreid sisse ahmida. Kalasupipuhveti jahtimiseks jäi aega väheks, paat ootas, nii et maandusime Burger Kingis. Suur Whopperi eine 11.25€. Ei saa endiselt aru, miks hamburgereid saiaga rikutakse. 

Maakas, kes oli minu üleskeeratuna kala lainel, sõi esimest korda elus kalaburgerit. Öeldes, et võib ka teine kord tulla. 

Peale Burger Kingi mõnusat sööki, mille eesmärk oli vältida avalikku kurgijäramist, seisis ees järgmine missioon: leida tramm number 5 ja sõita sadamasse.

Hommikul tulime viiega, siia samasse, tagasi läheme ka viiega. Aga tramm 5 oli haihtunud nagu pohmellitabletid, mida meil kunagi olnudki ei ole. Kaardilugeja Maakas, kes juba tundis end niikuinii orienteerumisvõistluse viimase finišeerujana, pidi nüüd plaani B ellu viima ja meid hoopis tramm 4 peale navigeerima.

Jõudsime õigesse kohta. Ootasime. Saime peale. Ja tramm sõitis, sõitis, sõitis... omast arust oli meil veel 4 peatust sõita kui trammis mitmes keeles teatati, et Vikingu peale minejad võiks nüüd exiti teha. Tegime. Ja jälitasime kohvriga tädi, kes viiski meid õigesse kohta. 

Sadamas. Kotid kapist. Tuttav tunnel viis meid juba peaaegu koduseks muutunud laeva. Kajut oli teine, aga vaid paar ust eemal eelmisest ning ainus vahe oli veidi igavam seinapilt ja mitte nii lekkiv dušivoolik. Prügikast oli ka tühi.