Kahekesi

 "Mida ma siis teen sinuga?"

Joonatan istus, selg vastu oma lillelist ahju ja oli õnnetu. Või, noh, kas ta just õnnetu oli, segaduses oleks võibolla õigem sõna. 

"Kuhu ma panen sind?"

"Niuks"

Mida muud sa ikka sealt ootad, kutsikas ju. Silmad peas ja jalad kannavad, aga kutsikas mis kutsikas.

Kuigi, jah, ega täiskasvanud peniltki asjalikumat vastust poleks tulnud. Niuksatuse asemel mõni haugatus võibolla.

"Kustkohast sa siia tulid, ah?"

Joonatan teadis küll, et ega selline kribu väga kaugelt tulla ei saanud, pigem oli nii, et keegi jättis koeralapse Joonatani värava taha. Kui Joonatan poest tagasi tulles loomakese kraaviservalt halisemast leidis, käis ta pika sammuga kogu aiataguse ja võsaveere läbi, värske leid põues tudisemas - ehk on koera kaotaja veel kusagil lähedal või on lausa terve pesakond võssa visatud ja teised karvapallid nutavad mujal, kuid ta ei leidnud kedagi. 

Nüüd nad siis istusid kahekesi ahju ääres, üks nõutu ja teine nutune. Hea seegi, et kõhud mõlemal täis said, Joonatanil polnud väikesele külalisele küll muud pakkuda kui piima ja saia kuid näljaga läks pisikesele kõik üles.

"Oli seda nüüd siis vaja."

Kutsikal oli üks silm pruun ja teine sinine, ninaots roosa ja sabaots must. Nelja silmaga koer oli, Joonatan teadis, et sedasi öeldi kui koeral olid kulmud teist värvi kui muu karv. Nelja silmaga koerad näevad teistpoolsusesse ka, kui mõni kodukäija või...

Seda mõtet Joonatan lõpuni ei mõelnud, õhtu kiskus juba pimedaks ja sedasi üksi siin metsa sees ei olnud kummitusemõtteid head mõtelda.

Nojah, päris üksi ta tegelikult praegu ei olnud. Väike penipundar oli vakka jäänud ja Joonatani põlvedel magama jäämas, silm käis tolksti ja tolksti kinni. Küllap ei olnud ükski kodukäija ega kummitus läheduses segamas. Näe, jäigi magama, pisikesed jalad siputasid unes nagu oleks vaja kuhugi joosta. Hästi pisikesed jalad, sellest küll murdjat ei kasva.

Joonatanile ei meeldinud murdjad koerad. Joonatail oli üldse koertega keeruline,  tema poisikesepõlves oli külas mitu suitsu kus peeti purejaid penisid, Joonatan oli pisikest kasvu tsura ja mõnegi õuevahi tatised lõuad olid tema paledega üsna samal kõrgusel. Põlvedel magavast kutsust ta sellist õelusekotti küll ei kasvata.

"Näh, mis mõtted... mida ma teen selle koeraga, oli mul seda nüüd vaja.."

Joonatan oli isegi imestunud, et mõte koera kellekski või millekski kasvatamisest üldse pähe tuli. 

"Kalal käies oleks, kellega rääkida." 

Joonatan nägi vaimusilmas end jõe ääres, koer tihedalt vastu külge, mõlema silmad vees ulpival korgil.

"Seenele minnes on kindel, et peni ikka koduteed teab.."

Mine tea, koer võib isegi seente leidmisel abiks olla, asi see õpetada pole...

Kujutluspildid tulid ükshaaval ja laisalt nagu tilgad külili jäänud meepurgist.

Mitte, et Joonatan kunagi metsa eksinud oleks. 

Ja kalal käies rääkis ta kasvõi konnadega, ega koerast rohkem vastajat pole.

Aga siiski. 

Miks mitte.

Mõtted läksid soojaks, süda oli niikuinii juba hale. 

Jalad hakkasid kangeks jääma.  Niimoodi ikka kaua ei istu, põrand on kõva ja ahi selja taga lausa kivine. Joonatan ajas end natuke ähkides püsti, koerakest kahe pihuga enda ees hoides. Jalaga nügis ta köögis pliidi kõrval vedelenud pappkarpi toa pole, sehkendas ühe käe vabaks ja otsis kapist suure vannilina karbi sisse pesaks. Koeralaps oli nii väsinud, et ei saanud arugi kui ta käest maha poetati. 

Öösel ärkas Joonatan nutuhalina peale. 

"Mida sa siin nüüd nutad, pole häda midagi..."

Varbad lirtsatasid paljal põrandal millegi sisse, mis mõned tunnid tagasi oli olnud piim ja sai. 

"Oh sind peletist küll," arvas mees pahuralt lärtsakat põrandalt koristades.

"Kombeid peab sulle õpetama," noomis ta unise häälega.

Ta tõstis pappkasti sängi kõrvale ja pistis voodiservale heites käe kasti sooja karvase niuksuva penilapse peale. 

Mõlemad jäid vakka.

"Rööbik. Ma panen su nimeks Rööbik"

Joonatanile tuli meelde, et ta ei olnud vaadanudki kas kastis magaja on poiss või tüdruk, 
Tühja sellest, Rööbik sobib mõlemal juhul, eks hommikul uurib. Praegu peab magama. Ei tea, kas tast hiirte peletamisel ka asja on? Naabri-Jeleenal olla kassil jälle pojad...

Sinine

Alguses oli talv. 

Millegipärast arvatakse alati, et alguses peab olema kevad, see on sügavalt ekslik mõte, alati algab kõik talvega. Talv pühib lõuendi puhtaks, kõik mis terve aasta jooksul tehtud on, kaob.

Juhtub mõni lill eelmisel aastal olema liiga laiutav või vastupidi jääb taim kõigi poolt märkamata - vahet ei ole, talv annab kõigile võimaluse uuesti alustada. Sügis kustutab suure räpase vihmamärja kaltsuga kõik värvid ja talv krundib lõuendi uuesti.

Kevadel värvib pilt end ise uuesti.

Kaugel metsas hakkavad kasvama lilled. Sinililled, ülased, meelespead, pääsusilmad. Põdrakanep, ohakad, tõrvalilled ja kopsurohi teepervedes, maikellukeste helisev lõhn, karukellade kahune sumin.

Seal, kus keegi ei käi, metsa südame taga on maailma parim peidukoht. 

Seal kasvavad sinised päevalilled.

Juba alguses on nad erilised. Tärganud taim on tumesinine nagu mustikat söönud lapse keel või öötaevas helendavate pilvede vahel. Kasvades näitab lill kõiki sinise erinevaid varjundeid, merelainete hääle karva sinist, rukkipõlluna kahisevat rukilillesina, väikese tüdruku kilkamist täis taevasinise kleidi keerutamise sammupadina sinist. Kõik toonid, kõik hääled, mida sinine teeb on olemas. Kui me näeksime seda lille, ütleksime me, et enam ilusamat asja maailmas ei ole, temasse on koondunud kõigi unistuste ilu, aga me ei näe teda.

Tundub, et enamat ei saa tulla, rohkem siniseid toone maalimas ei ole.

Saab. Lill hakkab õitsema.

Kaugel metsas avaneb sinise päevalille sinine õis. Ses sinas on koos kõik, mis meile meenuks kui me mõtleksime sinisele värvile. Selge, et me mõtleme sinisest liiga vähe. Mis on esimene asi, mis sinisele mõeldes pähe tuleb? Taevas. Meri. Sinilill, rukkilill, meelespead, sulava lume sina, liblika tiiva serv, paabulinnu saba uudishimulikud silmad... Aga päevalillesinist ei tea keegi. 

Oi, ma unustasin. 

Ka päevalillesinist teab keegi. 

Suur paks sinine koiliblikas. Just siis kui päevalill oma õie avab ilmub kusagilt suurest tühjusest suur paks sinine koiliblikas. Kui me näeksime seda liblikat, ütleksime me, et on kole nagu öö, aga me ei näe teda ja nii ta elab kaugel metsas,  otse metsa südame taga, siniste päevalilledega samal välul.

"Hei, tere, paistab, et talv on jälle läbi saanud!"

"Nii armas on sind jälle näha, mõnikord sügisel näib, et..."

Sügisel. 

Esmakordselt sel aastal ütleb keegi sõna "sügis". Metsa kohin komistab, allikad muutuvad kohe kraad külmemaks, esimesed marjad tõmbavad puna põskedele. 

Kevad kaob silmapiiri taha, suve kurvid muutuvad nurgelisemaks. 

Sinine paks võdisev ja karvane koiliblikas venitab oma priske kere sinise imelise hapra päevalille õisiku keskele, õis vajub koiliblika rammusa tagumiku raskuse all näoga maa poole. Nektar tahab jagamist. Seemned peavad kasvama. 

Välule lendab keegi võõras. Temagi värvides leidub sinist. Laaneharakas, va lidrilind. 

"Milline lill, hämmastavalt ilus lill!" kätsatab ta alguses.

"Milline liblikas, erakordselt kole elukas!" plärtsatab ta järgmiseks, "kuidas sa sallid sellist oma läheduses?"

Ja kaob. Päägus viipab korraks tiivaga ja haihtub lagendikku ümbritseva metsa pimedusse.

Lill vangutab pead. Keegi ei ole talle kunagi öelnud, et ta on ilus. Ta ei teadnud, mida see tähendab. Koiliblikas kehitab tiibu. Tal ei ole aimugi, mida tähendab sõna "kole".

"Ära põe, ma armastan sind ikkagi!" ütleb koiliblikas murelikult. 

Sinine päevalill noogutab rõõmsalt. Ta juba peaaegu jõudis natuke muretsema hakata...

Kuusevahetuspäev

 

Mul oli väga rikas lapsepõlv. 

Kellel veel on lapsena olnud kodus igal aastal vähemalt kaks kuusepuud? Igal aastal!

Täna on kuusevahetuspäev. Hommikul, mõnikord juba öösel kiirustas ema kuuselt ehteid ära korjama, sest hommikul tegi isa esimese asjana akna lahti ja viskas jõulukuuse välja. Ei, kuusk ei pudenenud veel okkaid ega midagi, lihtsalt see oli jõulukuusk. Isa oli tubli kommunist ja jõulude tähistamine käis kõigi tema uskumuste vastu. Kuusk, mis selles saturnaalias osales oli rüve, selle kuuse olemasolugi oli rüve, ime, et see siiski olemas oli. Ei mingeid jõulukinke muidugi, aga neist me puudust ei tundnud.

Jõulukuusk välja. Samal õhtul toodi tuppa neitsilik näärikuusk. Too oli vähemalt kinkide peitmiseks kõlblik.

Terve päev oli täidetud vanemate vahele tõmmatud kujuteldava okastraadi eest põiklemisega. Väiksematena ei tulnud me sellega toime, siis me nutsime. Päev otsa, uue kuuse tuppajõudmiseni me nutsime ja nutsime ja nutsime ja kui kuusk oli jälle toas ning me seda, lapsed lohutunult, isa võidurõõmsalt, ehtisime, nuttis ema.

Igal aastal. Sel päeval.

Häid nututuid pühi.

Tüdimuse epitsentris

by W 

Kallis päevik, Maaka blogi, või mis iganes sa oled... 

 ... kurat võtaks seda jõuluaega ja kogu seda sentimentaalset p*ska, mis on ettekääne ohjeldamatuks teede ummistamiseks, osturalliks ja kaasinimeste häbituks tülitamiseks. Märkimisväärne osa inimestest on läinud segi, nagu oleks nende aju otse koljus ebaõnnestunud vedelaks süldiks keedetud. 

Olen nüüd kolm päeva järjest enda mõistes ületunde e 6-9 tundi kestvaid tööpäevi teinud ja minugi aju on nagu läbi segumasina lastud. 

Pilt by AI

Mingi tuttav, keda ma isegi ei mäleta, helistas, soovis "õnnistatud jõule". Ja ajas muud möga, mida mul ei olnud aega ega tahtmist kuulata. Mis asja, milleks? 

Proovisin tööl lõunat süüa. Puhkeruumis oli "väikene" jõululaud. Väikene? See nägi välja kui terve sea- ja lehtsalatifarmi ohverdus altarile. Ja kõik ootasid, et ma sööks. Aga sellisel ajastul on kõht juba nagunii täis asju, mida mu organism ei vaja. 

Telefon piiksub pidevalt. Sõnumid on täis "häid soove". Kust kõik need inimesed välja ilmusid? Kas nad ei tea, et mul on kiire ja töö, ja et ma oleks täitsa positiivselt üllatunud kui nad kontakteeruksid nt hoopis suvalisel päeval veebruaris või mais või... 

Külmkapp on täis toitu, mida ma ei jõua ära süüa. Sest mul on liiga palju tegemist, mitte söömapühad. Kolleeg, kes arvab, et mind on vaja toita ja mulle sageli oma kodust toitu karbiga kaasa toob, lisas veel oma panuse. Üritan "jõulupudrusse" mitte uppuda. 

On terve hulk sektoreid, kus pühad on nagu kõrtsikaklusesse sattumine - igalt poolt tuleb lööke ja sa ei tea, kust suunast järgmine ähvardab. Lõpuks tunned end kui põrgu eeskojas, kuhu Kristus ise millegi pärast sooduskuponge on jaganud. Väljakutseid vastu võtta on sama mõttekas kui üritus veeklaasiga õhus olevaid rakette kustutada. 

Vaatasin kalendrisse. Veel seda igasegast hullust. Ehk nii teisel jaanuaril hakkab järele andma.

Eilne roll: päkapikk, laternaga

 Täna on natuke tampidasaanud tunne, eile ei teinud küll midagi ülirasket, aga ilm oli nagu oli ja mu füüsis on nagu on. 

Kuigi-kuigi! Poolteist-kaks aastat tagasi ei oleks ma eilsega võrreldavale tempole vastu pidanud, paaritunnine hoogne kõnd oleks olnud päris kole väljakutse. W mäletab kindlasti kuidas ma eelmise aasta septembris  Skansenis mäest üles ei saanud ja iga istumisvõimalust ära kasutasin, oli siis tegemist pingi, kivi või aiaga.  Õudne.

Eile käisin Matkafy laternamatkal (mis suureline nimi linnajalutuskäigu kohta) "Tartu ja kadunud vanalinn". Väga hästi läbi mõeldud ekskursioon, vahetpidamata rääkiv noor ajalooüliõpilasest giid Mattias (Mathias? Mat..?) ja võimalus peas hajusalt vedelevad faktid Tartu ajaloost siduda konkreetsete paikade, majade, tänavatega. Inimestele jagati lällarid, giid kõndis ees ja rääkis ning ka pikaks veninud seltskonna viimased kuulsid tema juttu valjult ja selgelt. Ei mingit "nüüd kõnnime selle kivi juurde, ei-ei, ootame kuni kõik on kohal ja siis näitame näpuga "näe, kivi!" , vaid kähku ja käigu pealt, tänu raadiosaatjatele oli kuulda kõigile korraga ja kõndimise ajal. Giidil igatahes jutus vahesid ei tulnud ja huvitavaid fakte tuli nagu vihma. Pärisvihma tuli ka ja tuul oli kole, ilma tellimisega me muidugi rahul ei olnud. Kellele kaebus esitada?

Aga Matkafy laternamatkad: soovitan soojalt!

***

Iseendale (noh, et pärast vaadata ja ennast kiita):

Vahepeal on käidud veel Pärnu teatrimajas Kellerteatri Hiirelõksu vaatamas, Tallinnas linnaekskursioonil - minge teie ka, tervet vanalinna niikuinii ühe korraga ei näe, maisilabürindis (oeh, see oli tõesti ammu), Glenn Milleri geneerikorkestrit kuulasin, Kadrioru lossis käisin kontserdil (seal ma imestasin: miks Eestis kasvanud-õppinud laulja räägib oma põhiliselt eesti pensionäridest koosneva publikuga ainult vene keeles? Miks?), Torma glämpigukülas plastmassloomi (veider kogemus) vaatamas ja hanesid ning koisid söötmas. Nimekiri on täiesti vales järjekorras ja puudulik, tühja sellest. 

 

Unejutt nr15

 

Leida tuli trepist üles. Kolks. Tümps. Ähh. Kolks. Tümps. Ähh. Kolks. Tümps. Ähh.

Samm üles. Kolks. Pakk maha. Tümps. Pakk kätte. Ähh.

Kolm korrust, andis minna, 66 astet.

Toas pidi ikka päris pikalt hinge tõmbama, aga asi oli seda väärt. Prügikasti najalt võetud kullatud keerubeid täis raamis olev peegel oli tõeline varandus, kas sellise ometi minema viskas?

Leida toetas peegli põrandale. 

Veatu klaas, kullatis ei olnud kusagilt koksida saanud, keerubid olid nagu keerubid ikka - mõnel pasun suul, mõnel põsk niisama käele toetatud.

Käed olid väsinud, Leida lükkas saapad riiuli alla ja läks kööki kosutuskohvi keetma. Küll peeglile kohe koha leiab. Magamistoas polnudki ühtegi, just, sinna see läheb! 

Kohv maitses imeline, rõõmu maitse on võrratu.

Peegel oli asjalik. Just parajas pikkuses, õige nurga all ja parajalt distantsilt paistis Leida peeglist üleni, kui vaja, siis kingadeni välja. Ei mingit moonutamist ega kõverusi, kui rõivas sobis oli seda kohe näha, kui ei sobinud paistis ka see kätte. Võrratu! Leida enesekindlus kasvas iga päevaga, hommikune välimuse kontroll andis terveks päevaks teadmise, et kõik on korras.  Õhtuti.. jaa, ka õhtuti võis end peeglist piielda. Kas on ehk mõni voldike liiast tekkinud või silmanurka lisakorts kasvanud. Väga hull asi ei olnud, endavanuste seltsis tundis Leida end päris kindlalt, aga ega siis ainult omaealiste seltskonnas olla ei saanud. Noored, need kippusid enesehinnangule pahasti mõjuma. 

Leida tõrjus mõtted vananemisest peast. On nagu on. 

On ju ka temavanuseid papisid, kui nad just nii rikkad pole, et trofeenaisi küttida kõlbas ta sellistele küll. Või mis kõlbas - papidele oli auasi Leidat küll kõrtsu, küll teatrisse viia. 

Väljas käia Leidale meeldis. 

Nagu tänagi. Kõigepealt ooperisse, seejärel restorani. 

Punane kleit, tume sall, pikad sillerdavad kõrvarõngad, värske soeng. 

Leida keerutas peegli ees, peaaegu oleks komistanud, kõrged kontsad ja puha. kiiresti oli vaja taastada nii tasakaal kui eneseväärikus.

"Peeglike, peeglike sina peal, kes on kauneim ilma peal?"

Küsimus tuli endalegi ootamatult.

Peegel köhatas.

Kerge virvendus libises üle klaasi.

"Palun täpsusta oma küsimust, mis kategoorias peab kaunidus olema määratud?"

"Issand jumal küll... "

"Issand jumala kategooriat ei eksisteeri. Palun valige mõni teine kategooria"

"Kes räägib?"

"Kes räägib kategooriat ei eksisteeri. Palun valige mõni teine kategooria"

Leida ei saanud aru mis toimus. Oli ta ehk lolliks läinud? Aga võibolla oli ta lihtsalt surnud? 

Leida näpistas ennast kintsust. 

Ei, uni see ikka ei olnud. Surnud tunnet ka ei olnud....kuigi Leida ei teadnud täpselt mis tunne oleks surnud olla, kahtles ta kõvasti, et surnud peast tunneks ta rinnahoidja traati kaenla alla puurimas. 

Lolliks läinud ta ka olla ei tahtnud, kuigi mine sa tea, tahtmisest see ei olene.

Peegli pind väreles endiselt. Hästi vaevumärgatavalt, kuid siiski oli see nähtav.

Leida hingas sügavalt sisse.

"Siin toas, kes siin toas on kauneim?"

"Siin toas olevate inimeste kategoorias oled kauneim sina!"

Vasakul peegliservas olev keerub törtsatas pasunat puhuda. Prääääks!

Nagu..päriselt vastab?

"Kes on siin korteris kauneim?"

"Siin korteris olevate inimeste kategoorias oled kauneim sina!"

Pröta-prääks! Kaks keerubit, teine teises raamiservas.

Leidat haaras väike hasart.

"Kes on kontserdil, kuhu ma lähen,  kauneim?"

"Kontserdil olevate inimeste kategoorias on kauneim Varvara!"

See ei kõlanud nii hästi kui tahtnuks, kuid Leida oli praktiline inimene, ta ei kaotanud pead. See Varvara võis vabalt olla temast kakskümmend aastat noorem tibi, ilus, aga.. jah, ilus.

"Kes on autos, millega kontserdile sõidan, kauneim?"

"Selles autos olevate inimeste kategoorias oled kauneim sina!"

Pröta-prääks! Kolmas keerub tõstis põse käelt ja lehvitas kelmikalt sõrmedega.

Õige. nii pidigi olema.

Uksekell. 

"Ära sa... ära sa kuhugi mine!"

No kuhu see peegel tegelikult ikka läheb...

Leida tegi keerubitele silma.

Elu läks just kõvasti põnevamaks.

Lihtsalt küsimusi peab oskama esitada.

Unejutt nr 14

 "Lörr..."

"Ära hakka jälle!" Välgu hääles oli paras ports hapuks läinud vastikustunnet, Rodolfi iga-aastane ropp tatilöristamine ajas kõigil juba südame pahaks.

"Mid ma dinna parata daan, dee on allergia! Ütle pakapikkudele, et nad oma pipargoogiküpdetamide lõpetakdid!" Nina otsast tõmmati järjekordne tatipurikas tagasi.

Tantsija ja Anna võdistasid turja. Vaaaaastikkk!

Vixen piilus köögiuksest sisse.

"Kas te saate oma küpsetamise pooleli jätte? Rudolfil on jälle allergiast nina punane ja silmad jooksevad vett!"

"Ja ta löristab tatti nii, et meil on süda paha!" Anna ei hiilanud oma taktitundega, see ei üllatanud kedagi.

"Ei, me ei jõua sel aastal niikunii kõike plaanis olevat ära tehtud, piparkooke jääb ikkagi puudu veel! Vanasti olid piparkoogid ikka piparkoogid, nüüd olgu küll vegankoogid, küll suhkruvabad, gluteenivabad, eraldi koogid laktoositalumatutele... ma ei jõua enam, nüüd põdrad ka oma allergiatega. Ma viskan oma põlle minema, kui veel üks erisoov tuleb!"

Päkapiku hääl oli vastuse edenedes aina kiledamaks muutunud, lõpp tuli terava falsetina mis üllatas teda ennastki.

"Vabandust, härra.." Vixen taganes ukse juurest, õigesti tegi, sest kohta kus ta oli alles seisnud tabas tuline pann.

"Härra! HÄRRA? See, et mul habe on ei tee minust veel härrat, niipalju lugupidamist võiks ikka olla, et mind õigesti kõnetada!"

Õige küll, päkapikel on ju kõigil habe. 

Selge, Rudolfi nina värv on jõulupühade lõpuni otsustatud.

Vastik, aga mida sa ikka teed.

"Ho-ho-ho!"

Vana ise.

"Kus on postiülem?" Jõuluvana näis ebaharilikult närviline.

"Jah, boss, mis mureks?"

"Ma tahtsin sinuga piimast ja küpsistest rääkida.." taat vaatas ebalevalt ringi. "läheme kuhugi kaugemale, põdrad siin.. oo, Rudolf, mis, jälle allergia?"

"Jah, iga-aastane .."

Taadil ei olnud aega vastust kuulata, tal oli postiülemaga jutt pooleli.

"Ei, räägi siin, sa tead, et praegu pole kohe kindlasti aega. Mul on postiljonid vahetustega tööl, kõik nõuavad kahte puhkepäeva nädalas, sama lugemise osakonnas, räägi siin ja kohe või jäta rääkimata!"

Päkapiku jutt oli terav ja järsk.

"Eeee.., küpsised ja piim..kas sa saad kuidagi korraldada, et piima asemel oleks midagi muud? Mul see laktoositalumatus on nüüd aiva hullem ja hullem..."

"Ei, see ei ole minu ülesanne, mul on postiljonid vahetustega tööl, kõik nõuavad kahte puhkepäeva nädalas, sama lugemise osakonnas..." postipäka kippus ennast kordama.

"No saa aru, kõht keerab pärast esimesi..."

"Jäta siis piim joomata, pole nii keeruline, vana ahnepäits!"

Päkapikk kees vihast. Tema kallis tööaeg läks millegi nii tühise peale. Ta sööstis majja tagasi.

"Tänan, härra..."

"Proua! PROUA olen!" õnneks vähemalt ei visanud see päkapikk millegagi.

"Poisid... poisid ja Anna!" Vixenil oli idee.

"Taat, kuule!"

Juba minekule pööranud jõulutaat vaatas üle õla tagasi.

"Meil on Underbergi, taat! Ilma selleta me talve üle ei elaks. Anna käest saad!"

Rudolfi nohu oli kole küllalt taluda, Jõulutaadi laktoositalumatus oleks juba liiast...

Ilusaid unenägusid!

Pange piima asemel keefiri. 

Võib ka pits viina ja ilusas sakiliste servadega kausis tarretatud sült olla, aga siis olgu laud kaminast kaugemal, soe sült on jama.

Peo lõpp

 

Kuskohas Jelena on? Kus? Helmi läheb otsib nüüd Jelena üles! Kuhu sa, Jüri lähed? Helmiga kaasa? kas Helmi üksi ei... näh, juba läksidki. Kus? Jelena magab tagaistmel?  Mismõttes magab? Et tagumisest uksest tuli sisse ja kohe jäi magama?

Herbert, mine otsi Jüri ja Helmi üles, Jelena on bussis juba!

Oota, Herbert, Helmi tuli just bussi. Bussijuht, pane see pagana tagumine uks kinni, ma ei näe siit eest kes peal on! Aitäh, bussijuht! Helmi, kas Jüri ka tuli? Ah, et Jüri jäi Sergo ja Virvega juttu ajama? Nemad polegi veel kohal? Näe, mehed tulevad, tore. Helmi, ära mine, mehed tulid juba tagasi!

Nüüd on kõik bussis? Bussijuht, me saame sõitma hakata!

Aa, see mees on puudu kes.. jaa, Herbertit pole. Ei, sina Jüri ei lähe Herberti järele, oo, Jelena, sina ärkvel! Kuhu sa lähed? Vetsu? No kui vaja, siis vaja, mine vaata üksiti kuhu Herbert jäi!

Issand küll, Jelena kukkus! Mehed! Olge ometi mehed! Nii-nii, aidake daam püsti ja... no ei pea kõik majja tagasi minema...

Õudne. Me ei saagi niimoodi minema.

Herbert tuli tagasi, oo, Sergo ka tuli!

Nii, nüüd on veel Jelena, Jüri ja Peeter puudu. 

Tublid mehed, juba tagasi. Kas Jelena on ka tulemas?

Mhm, tuleb...kurat, tagasi pööras... Helmi, mine too Jelena bussi, mul on villand, too kasvõi vägisi!

Saab nüüd lõpuks minema või ei saa...

Kuhu sa Helmi selle Jelenaga nüüd tuled, ta ju oksendab nagu purskkaev! Ah et mina ise käskisin? Ära seleta, las oksendab ennast tühjaks enne!

Ei, mitte bussis!

Hea küll, kas kellelgi on kilekotti? Terve kilekott peab olema, ilma aukudeta! Herbertil on? 

Tore, tulge siis bussi, Jelena, võta kilekott, see pole sul esimene kord, tead küll, mida teha!

Bussijuht, hakkame minema. 

Jõudsime lõpuks. Ma juba mõtlesin, et ...

Mida?

Mis sa Peeter seal räägid?

Et..misasja? 

Virve ei tulnud bussi tagasi?

Üldse ei tulnud?

Bussijuht....