Kreeta reis XII

by W

9. ja 10. päev (08. ja 09.09.24)

Pühapäeval ja esmaspäeval sai selline minimalistlik tegutsemisviis ehk päriselt puhkamine kohe erilise hoo sisse. Kui muidu tuli päeva peale ikka mõni kultuurivisiit või avastus ära, siis nüüd saime hakkama nii, et sisuliselt midagi ei teinud. Kui meres käimist, basseinis solberdamist ja Malia tänavatel hulkumist mitte arvestada, sest veeprotseduurid on lõunamaa reisi kohustuslik igapäevane osa.

Suurimad sündmused pühapäeval

Esmalt, et Katkine Kass oli järsku õhtuni kadunud. Mure kasvas, sest poleks meie tema puudumist märganud, kes siis üldse oleks? Või kes edaspidi... Õnneks oli kass õhtuks “kodus”ja sai oma sõimu ja kuivikud kätte.

Teiseks. Suurejooneline köögiviljadega kanakarri hotelliköögis. Kartulitega. Maakas muidugi seisis kõrval ja pidas loengut, et ta ütles juba ammu, et karrit võib ka kartuliga süüa. Nimelt, kunagi, sain ma oma piiratud maailmavaates, Maaka kartuli-karri peale sellise šoki, et ta vedas oma ostetud kartulid väljamaalt koju, sest toitu ei ole viisakas raisata.
Ja karrikastet võib isegi tatra ja makaronidega süüa. Tean ma tänasel päeval, olles veidi arenenud.

Korralik eestlane ei hülga sousti ja kartulit

Miskipärast oli Maakas mind sel päeval jälle valget särki kandma sundinud. Ma ei tea, mis teema tal sellega on. Kui tahta kedagi, kes on alati üleni valges, siis meil Eestis on selleks üks kultuuri ja kunstiajaloo korüfee ju täitsa olemas. 
Sest minu puhul - no kaua sa ikka valge ja ilus püsid, kui sousti sööd? Ja Maakas teab, et ilma toiduplekkideta ma päeva üle ei ela. Peale lõunat ilutses just parajas mõõdus karriplekk mu kõhul nagu mingi trofee. Ja ma ei vahetanud särki põhimõtte pärast. Avaldusena, et valgeid riideid ja mind ei ole siiski mõttet üksteisele nii lähedale lasta. Mustalt särgilt ei oleks peale lihtsalt märja WC-paberiga üle tõmbamist eriti midagi välja paistnud.

Kolmandaks – kuna me oleme väga primitiivsed ja toidukesksed inimesed, lapsest saati iga päev sööma harjunud, headel päevadel lausa mitu korda, siis tekkis meil õhtul, peale ujumist, paanika, et reis saab läbi ja kohustuslik gyro(s) on meil veel proovimata.
Otsustasime lihtsama vastupanu teed minna ja Wolti appi võtta. Mõtlesime, et saab kiirelt ja mugavalt, pluss oli ju paar promokoodigi varuks. Aga mida pole, seda pole! Restoranid hõivatud ja Wolt ise nagu uppuv laev, ei vastuseid ega midagi.
Vahepeal hakkas päris hirm: mis siis, kui jäämegi gyrosest ilma? See oli selline eksistentsiaalne kriis, mis nõudis otsustavat tegutsemist. Gyrost proovimata me Kreekast ei lahku! Ja nii me keskööl kiirtoidukohta kruiisisimegi, lootuses see unistustest kaduma hakkav roog kätte saada.

Wolti apist me seda kohta ei leidnud

Üllatus-üllatus, vaevu 400m meie majutusest oli öine toiduporno värk. Kus olime pea ainsad külastajad. OK, 2 oli veel, aga need olid oma noosi juba kätte saanud. Ukse taga molutanud teenindajad kustutasid oma konid tuhatoosi, tõusid püsti ja saime kiire privaatteeninduse.
„Kreeta autentika” ehk gyro(s): pitasse mässitud souvlaki tilgakese tzatziki, tilgakese ketšupi, tomatite, punase sibula ja hunniku vettinud friikatega. Aga mis peamine: kuue eurosed portsjonid olid hiiglaslikud. Kaugelt suuremad kui minu (hommiku)söögid.

Erilist kriitikat ei oska teha, aga teist korda ostma ei kipu

Vedasime saagi „koju” ja asusime manustama. Kusagil poole peal hakkasid mõlemal silmad krilli minema ja otsustasime alla anda ning voodisse ägisema roomata. Vähemasti homse hommikusöögi osas ei olnud muret.

Suurimad sündmused esmaspäeval

Esmaspäeva hommik algas nagu õudusunenägu.
Reisi eelviimane päev ja juba sellest teadmisest, et homme õhtul peab lennukile minema, vajus kogu maailm kokku nagu ahjusoe fondant Gordon Ramsay pilgu all. Isegi Kreeta päike varjus lõunani pilve taga.
Otsisime mingit paganama loogikat, et eluga kuidagi edasi minna, aga esialgu ei tulnud hästi välja. Maakas oli morn ja rääkist pidevalt „viimastest”. Viimastest kordadest seda palmi näha või selles rannas vette minna või Chalkiadakisest neid kalleid erilisi Kreeta tomateid osta. Õhus oli selline südantlõhestav mõttetuse tunne, mis ütles vaid seda, et kolmapäeval saab päris kodus ametlikult tühja pilguga seina vahtida.

Kübarapuu - vili tundub pisut üleküps

Meri oli jälle raevukas ja heitis meid kaldale kui kehvasti rullitud sushi, mis isegi kaladele ei kõlvanud.
Kui Maakas reisi esimestel päevadel imestas, et kuidas neil migrantidel Vahemeres soolvette uppuda annab, siis nüüd vaatasime mõlemad, et tulema saime. Sihuke laine lööb sapi- ja neerukivid ka operatsioonita välja kui neid olema peaks. 

Võtsime siis suuna hoopis linna, pisut kaugematele „turistitänavatele”. Et teha viimane meeleheitlik pingutus suveniiride soetamise näol. See on nagu mingi reisi püha rituaal, et ostad kokku kraami, mida pärast pereliikmetele või tuttavatele jagad ja siis osa veel kodus sahtlisse paned ja unustad. Kunagi sahtlit avades tuleb meelde „ahjaa, Kreetal käisime ju!”

Suveniiripoed olid täis igasugu kraami: külmikumagnetid, oliivitooted kreemist õlini, kohalik alkohol, mis ilmselt paneb kuuks ajaks võbisema, ja maiustusi, mis kõik umbes nelja kilo tuhksuhkru sisse uputatud.
Ostsin kohusetundlikult kaasa erinevaid maitseaineid, minipudelites alkoholi ja paar karpi jõledaid Kreeta piltidega maiustusi, paki oliive ja ... rohkem ei osanud nagu midagi haarata. Maakas oli suhtumisega „ vahet pole, võtame kõike, millest vähegi võõras aroom õhkub”. Mõtlesin taas käsipagasi võimalustele...

Natuke rõdu kaunistavat floorat kulub ikka ära

Kaugelt peale seda kui päikene oli oma õhtuse hüvastijätuga maha saanud, tegime külaskäigu Malia kohalikku sex shoppi. Veel suveniire! Praktilistel põhjustel muidugi. Seal ukse taga olid nimelt müügil rahvuslike motiividega rannarätikud, täiesti ebatavaliselt soodsa hinnaga. 7.99 €. Mujal olime näinud hindu 9.99 – 29.99 €.

Aga ukse tagant rätikute haaramise ja maksmisega asi ei piirdunud. Ühel hetkel oli Maakas seletamatutel põhjustel leti taga, kus asus ka mõõdulint ja õmblusmasin ja mingid lateksribad kõrval põrandal.
„No p*se, mina siin küll endale midagi ise omal vabal tahtel õmmelda ei lase!” mõtlesin hirmuga.
Ja Maakas, ilmselt taibates, et ta mingi lateksikuhja, nagu Rootsi kartulitega, kodumaale reisida ei soovi, tuli sealt ka õnneks ära. Mina aga kokutasin veel pool teed koju.

Noor banaan hotelli aias

Pakkimise otsustasime jätta järgmiseks hommikuks. 

Prügisõjad lokaalsel tasandil

 
by W

Noh, ma ei ole nii naiivne, et arvaks, et prügi sorteerimine meid kõiki õudsest surma suremisest päästaks ja Tasmaania tiiger ja mammut jälle välja ilmuks. Või et imelikud ilmastikunähtused kaoksid. 

Aga.
Esiteks ei ole seda raske teha.
Ja teiseks, asjad, nagu harjumuste muutumine, algavad kusagilt. Väikselt ja vaikselt.
Ilmselt kusagilt mujalt kui minu kortermaja prügikastidest. 

Koperdan mina siis poodi minnes prügikastide juurde 3 kotti käes. Olme-, bio- ja klaas/pakend prügi. Paberit mul eriti ei teki.
Ja taban siis bioprügikonteineri juurest vanaproua, kes oma kardulakoored kilekotis konteinerisse saadab. Samasuguste kilekottide juurde. 

Kuna ma ei ole viimased paar päeva just eriti heas tujus, siis tundsin, et ei saa silma kinni pigistada - siin saab õigustatult tüli käima tõmmata!
Et noh, kus on austus looduse vastu, kus on meie vastutustundlikud ja rohelised tulevikuplaanid?

Seletasin kannatlikult, et sinna kasti käivad vaid asjad, mis komposteeruvad ja proua tundus isegi juba aru saavat, kuid siis rikkus kogu Püha Ürituse järgmine vanamutt. Too oli juba teisest puust. Või pigem samast materjalist, mis tema arvates kompostikõlbulik sätendav kastekann.

Ja mõistlikust  prouast sai ka järsku tige vanamutt. Neid oli juba kaks ja kohe kombineerus minu vastane korralik vanakooli sõjaplaan. 

"No mida mina hakkan siin mäkerdama, nagunii läheb ühte autosse!"
"Autodel on tegelikult eraldi kambrid bioprügi jaoks, ühte autosse, aga ikkagi eraldi lähevad."
"Kas ma pean sinu arvates oma ühetoalisse korterisse prügimäe tegema või, kõikide nende prügikastide jaoks?"

Mooril oli selline metalne pilk ja ähvardav toon, et hetkel kui ta loobus oma teraskastekannu komposteerimisest, tekkis mul hirm, et ta hakkab mind selle asjandusega, enne õigesse kasti viskamist, ribadeks riivima. Teine tädi läks ka sellist nägu, et kohe saan vihmavarjuga üle küüru. Ja see oli selline suur sinine vihmavari, mida kokkupanduna ka jalutuskepina saab kasutada. 

Kuna ma ei teadnud, kuhu kasti see vihmavari peale puruks peksmist rändaks, otsustasin kapituleeruda. 

Peeter nõukogude armeest

 Ma töötan ühes ruumis inimestega kes mulle isegi meeldivad. Neid inimesi ei ole palju, kellega ma leplikult samas ruumis töötada jaksaksin. No olgu, võibolla on neid palju kuid ma ei armasta inimesi niipalju, et toredaid tüüpe otsida. seega jõudsime mu praeguse itku põhiteema juurde ehk siis... inimesed.

 Ma olen nüüd päevi jälginud kahe koos töötava inimese omavahelist dünaamikat. Ei, nad ei ole kolleegid minuga samast toast, lihtsalt kord päevas olen mina nendega samas toas. 

Mulle näib, et üks neist ei pea teisest eriti. Sööklatädid (daah, mõlemad minust kindlasti nooremad). Kui kokatädi, kelle kohustuste hulka reeglina kuulub ka toidu müük juhtumisi leti tagant ära on ja köögitädi peab ostjatele toitu taldrikusse panema, käib see olekuga "oeh, ma pean JÄLLE teise tööd tegema!", kui kokatädi poole rähklemise pealt välja ilmub lärtsatab viimane tangitav taldrik letile ja köögitädi haihtub podinal. Nagu pahur siil ja ringutav kass - kokatädi võtab tegevuse ulmerahulikult üle. 

Oi ma olen neile sellise loo juba seljataha mõtelnud, et õudne.  Kes kellega käinud on ja kus kellegi kohta midagi öeldud on.

Tegelikult kehtib siin kindlasti Ockhami printsiip ja seletus on lihtsaim: ma olen kõigest valesti aru saanud, tegu on lihtsalt temperamendi erinevusega ja suhted nende kahe vahel on tegelikult soojad ja sumedad.

Ah, see oleks ju nii igav. Las minu peas käib raevukas ladinajärvamaa seebikas.

Inimesed. 

Kontoris oli aegade alguses kaks inimest. Mu kolleeg, kes on vaikne ja muhe mees, temaga koos võib päev otsa vaikida ja mina. 

Laudu on siin rohkem, aeg-ajalt oli siin mõned külalised, kes vajasid töölauda ajutiselt.

Mõnus vaikne koobas.

Nüüd on kontoris rohkem rahvast. Nagu juba mainisin, on kõik uustulnukad toredad. 

Aga ma olen hakanud tegema seda, mida panin kodus tähele ajal kui olin abielus ja kui ma hiljem oma emaga kodu jagasin - ma tahan tekitada asjadest barjääri. Kuhi träna kusagil, mis oleks nagu kujuteldav sein minu ja teiste vahel. Kodus oli selleks tool-nagi, kontoris kasvõi patakas pabereid.

Ma olen müüriehituse eskaleerumise vältimisega praegu toime tulnud, isegi olen sundinud end koristama asju, millest mul on tegelikult ükskõik, kuid jah, see pagana omaruum,  piiride märgistamine. Ma näen selle teemaga vaeva.

Aga ma loen päevi.

Ma olen seesama Peeter, kes tädi Milda sünnipäevaõnnitluses Vikerraadios märgitakse eraldi ära: "...õnnitlevad kõik sugulased ja tuttavad välja arvatud Peeter nõukogude armeest!"

Hajameelsuse kõrgpilotaaž

 
by W

Ärkan siis vabal päeval. Liiga vara nagu ikka, aga mõte klaar ja selge, et mida kõike ma selle päevaga teen. Seejärel lähen õue ja teen oma ringi. Suur elektrooniline kell kooli küljes näitab endiselt tund valet aega. Ei midagi muud erilist. 

Aga vot tuppa tagasi tulles hakkab lugu pihta. 

Jope nagisse, jalatsid nurka, sussid jalga ja ... prillid. Jah, prillid. Ilusti eest ja esikukapile. Kes see muidu nii teeb? Pole ju mingit päeva alguse teemat, et "noh, aitab sellest nägemisest ja vaatamisest tänaseks". 

Võiks arvata, et sellest sai nagu õppetund ja inimene õpib oma vigadest. 

Aga EI. 

Päeva teises pooles tuleb jälle see sama rituaal. Olen vaikselt toimetamas, kui tekib vajadus WC-sse minna. Ja mis ma enne teen? Panen jälle prillid ära. Esikukapile. Jälle!

No privaatne asi ja ala küll, see WC, ega seal midagi väga vaadata ei olegi, aga ... 

Seni, kuni seal privaatsuses pükse jalga ei unusta, on vist siiski kõik korras. 

Aeg

 Täna kuulsin raadiost endise klassivenna häält. Ikka sama hääl, ikka põristab ja kõneleb üsna kõrge häälega. Mõned head aastad pole ma tema toimetamisi tähele pannud, nüüd võtsin teda guugeldada.

Püha pe...püss, ta on juba paar aastat tagasi Prillitoosiga pireke koostööd teinud. Prillitoosile... Kunas ta  sellesse ikka sai? 

Ja välimus. Vana. Vana nagu ma isegi, aga mul on see transformeerumine ju aastaid aega võtnud, kuidas tema nüüd siis nii äkki?

Aeg sahiseb nagu liiv liivakellas, tolle saaks veel ümber keerata, päriselus nii ei saa. Eile sai läbi, täna on otsas, homme on uus täna ja praegune täna on saanud eilseks. Kalender on kolm kuud puutumata, mul on august veel läbi elamata, aga näe - pesukaitsmeid läheb juba mitmes pakk. Ainus asi peale vererõhutablettide, mille abil aja kulg teadvusesse jõuab.

Kõik voolab allapoole. Põsed, seelikute pikkused, rinnad. 

Ükskord tuleb maa vastu. 

Aga ega minek siis veel läbi pole. 

Edasi, maa alla!

Kreeta reis XI

 

by W

8. päev (07.09.24)

Ekskursioonieelne hommik

Äratus oli nii vara, et isegi päike ei olnud veel aru saanud, et peaks mäe tagant välja tulema. Maakas torises midagi patja, mina aga ajasin end kohusetundest üles.
Sihukese sundäratuse peale, mil puhkus tundub piinarikas kui tööpäev, tahaks kohvi, aga teatavasti avati see võimalus meie hotellis alles ajal, mil majutuse keskmine elanik on teadvusele tulnud. Kui pole kohvi, siis vähemasti sööme!

Hommikusöök või midagi

“Kas sa arvad, et me läheme Marsi missioonile või?" küsis Maakas, kui terrassile jõudis ja oma hommikusööki nägi. “Me lähme bussisõidule, mitte kõrberetkele, tuutu."
"Ekskursioon, kui ei tea, mis kell seda BBQ-d antakse, tähendab nälga. Ja ise ju lugesid Tripadvisorist selle lõuna arvustusi, nii et ära virise ja söö oma taldrik tühjaks," vastasin kindlameelselt.

Kuidas korraldada inimrööve

Oleme siis varsti seal Malia kiriku juures, kõht liiga täis, ja ikka veel unised, kui ette veereb ... kaubik. Kust hüppab välja kreeklane, kes viletsas inglise keeles selgitab, et see ongi Spinalonga BBQ ekskursioon, kobigu me aga lahkesti sisse. Mitte mingisse trendikasse matkaautosse, vaid räsitud kaubikusse, kuhu tavaliselt pannakse kas küprokplaate või kartulikotte, ja vaadatakse ettevaatlikult ringi, kas keegi näeb.

"Nii et nüüd ongi niimoodi," ütlen mina, silmi kissitades. "Esmalt ei saa kohvi, ja nüüd sõidame kuhugi... kuhugi sellises masinas. Ökotuurile vist. Tere, puhkus."

Istun vaikselt oma kohale ja tunnen, kuidas kahtlus hakkab süvenema. Kaubik veereb linnast välja ja mina vaatan aknast õue, küsides endalt, kas selliselt pannaksegi toime inimrööve. Kuna peale meie on kaubikus veel inimesi, siis ilmselt meie, vaesed ja organidoonoriteks üsna kõlbmatud, oleme asjas lihtsalt mingi collateral damage.

Lõpuks keerab kaubik kivihunnikute ja põldude vahele ning jääb keset tolmupilve seisma.
Ja siis – seal ta on! Keset suvalist tühermaad seisab uhke kahekordne buss! Täpselt selline, mida igaüks oma reisiks tahaks kui tal lubataks valida.

Elu on ikka imelik: vahel ootad midagi toredat ja saad amortiserunud kaubiku. Aga siis, kõige vähem tõenäolises kohas, ootab sind vinge kahekordne buss.
Ekskursioon võis alata.

Sõitsime oma ägeda konditsioneeritud bussi ja polüglotist giidiga edasi Elounda lahe poole, nagu mingid snoobid. Kõik oli suursugune ja väärikas.
Välja arvatud hetk, mil meilt lõunasöögi raha koguti – 15 eurot per inimene. Aga selle eest lubati, et meie ette maandub kõige imelisem “pork chops, greek salad, white wine and local fruit”. Okei, kõlab hästi...
Maakas vaatas bussiaknast välja, noogutas rahulolevalt ning aeg-ajalt näitas mulle midagi, mis ei olnud oliivipuu ega varemed. Sest seni väljaselgitamata põhjusel istub just tema 90% juhtudest akna all.
“No näed,“ mõmises ta, “mis vingusid hommikul kaubiku üle, kõik on igati kena ju.“ Ma olin muidugi endiselt kohvita, nii et ei jäänud üle muud kui vihaselt tagasi mõmiseda “kena see kõik küll, jah”.
Vähemalt seni, kuni bussi peatati. Seal Eloundas, seitsmest külast koosnevas linnas, mis olla täis lukshotelle, kus isegi Hollywoodi staarid puhata armastavad.

Paat ja suplusklubi

Seal siis ootas meid kruiisilaeva miniatuurne versioon. Või noh, laev ja laev - kahekorruseline paat, mida müüakse laevakruiisina, oli. Samas - mõlemal korrusel oli baar ja see oli peamine. Arvake ära, kas ma peale nende baaridega tutvumist tahtsin ikka veel kohvi? Eriti, et iiri kohvi seal menüüs ei olnud...
Baari juua hankima saadatud Maakas igatahes nii ei arvanud ja saabus sealt tagasi hoopis millegi muuga. Mis oli ka õige vastus.

Meie kahe baariga kruiisipaat

"Kõik, mis natukenegi meenutab laeva, aga kust saab nii häid jooke, on väärt andestust," pobisesin rohkem endale. Maakas oli nõus. Ma ei tea kas rohkem enda või minuga.

Peale nii pea tunnist kruiisimist saarte ja mägede vahel viskas paat end end ankrusse saarekese juures, mida ilmselt ei ole üheski kaardiatlases. Google Mapsis igatahes ei olnud. Aga mis siis! Sest meil lubati otse laevaahtri redelikesest merre laskuda või julgematel eksemplaridel pea ees platvormilt ja kogu esimeselt tekilt sukelduda. No just selline tegevus, mida lõunamaa filme vaadates ise ka teha unistad. Jooksed, võtad hoogu, hüppad graatsiliselt ja sukeldud naudinguga helesinisesse pehmesse merre.

Aga noh, minu puhul tähendab see asi pigem komistamist, libastumist ja siis kõht ja nägu ees kuhugi maandumist. Heal juhul vette. Seekord muidugi ka. Ei mingit elegantsi. Ja selle juures ma isegi ei üritanud hüpata, vaid vaikselt, Maaka eeskujul, redelist laskuda. Plartsatasin juba teiselt redelipulgalt kõhuli merre nagu valge vaal ja peale lainesse sumatamist pinnale tulles kohtasin Maaka küsimust: “Kas sa nüüd kukkusid jälle kõhuli vette või oli see meelega?”
“Jah, just, see oligi mu plaan,” röögatasin vastu, ise soolvett sülitades. Enne täpsustust, et “ma astusin oma vigase kannaga valesti, otse pulgale”.

Peale mõningast suplust riputasime end hinge tõmbamiseks ankruketi külge. See oli jube roostene ja määris. Järsku jõudis ninna liha lõhn. Keegi seal alumisel tekil küpsetab liha!

„Maakas, kas sa tunned ka lõhna, et meile vist antaksegi paadis BBQ-d?“ hüüdsin, vahepeal lainesse vajudes, nii et vesi ninast pritsis. Maakas noogutas ja puhastas end veidi neist pritsmetest, millest kõik ei pruukinud just vesi olla ja võttis suuna paadi redeli poole. Mina ujusin ta kannul, kiiremini kui kunagi varem – nii söögi osas motiveeritud ei ole ma olnud sellest ajast saati kui me pannkoogipiima pärast tänaval jaurasime.

Paraku teatati esimesel tekil, et serveerima hakatakse alles nii poole tunni pärast. Sest näljastele inimestele maitseb kõik hoopis paremini ja kellele ei meeldiks ülevam toiduelamus!
Nii et me läksime, selle selgitusega leppinuna, tagasi avatud ahtrisse.
Imetlema seda tundmatut saart ja merd ja lainetel tantsivat päikest. Ja vestlesime elust, kunstist, filosoofiast ja kõrgemast matemaatikast, sest ka nii annab meie vestlusteemasid soovi korral tõlgendada.
Aga äkitselt lõhkus meie intelligentse vestluse nuudlipartei.
No ükskõik milline partei teeb ju terve inimese aju kiiresti katki ja midagi viisakat sealt enam verbaalselt omavahelistes vestlustes ei järgne. Me Maakaga poliitikast üldiselt ei räägi, igaks juhuks. Ja meie paadi kõrvale oli parkinud üsna meie paadi sarnane paat, kust järsku hulk täiskasvanud inimesi lastebasseinidele omaste värviliste ujumisnuudlitega kui mingi sekt vette kargama hakkas.

Otsustasime mujale neutraalsema vaate otsida.

Ja leidsime endagi tarbitud ankruketi küljest pea täisriietuses ja kübaratega vanapaari. Nad klammerdusid keti külge kui krabid ja tundusid jube rahul olevat, loksudes metalli küljes turvaliselt kui merikapsad.
“Vaata kui armsad nad on, aga riided saavad nüüd puha roosteseks,” õhkas Maakas.
Ja mõtles siis kiiresti ümber, sest Härra Krabi tundus samuti lihalõhnale reageerivat ja tormas kui torpeedo paati tagasi, unustades sootuks, et Proua Krabi on ikka veel kusagil keset Vahemerd ja peab tuppa saamiseks end mööda libedat redelit üles vinnama.

Ankruketikrabid

“Einoh, eriline mölakas ikka,” porises nördinud Maakas, vaadates vanameest, kes kadus baari suunas kiiremini kui ta ise rummikoksi alla neelata suudab. Ja Maakas suudab seda päris kiiresti.
Proua Krabil õnnestus lõpuks mingite turskete noormeeste abiga ikka paadi kindlale pinnale tagasi saada ja sellele molkusele paadi sisemusse järele vänderdada.
Me kumbki ei tahtnud teada, mis nende päevas või üldse edasises elus toimuma hakkas.

BBQ

See hullutav lihahõng, mis meid varem merest välja meelitas, hakkas lõpuks lubama midagi tõelist.
Saime juba oma toidutalongidega sappa võtta. Meeltes keerles mahlane grillipraad ja luksuslik Kreeka salat. Kujutasin ette, et saan sellise elamuse, mis mind järgmiseks kaheks päevaks külili paneb. Aga loomulikult oli kujutlusvõime jälle reaalsusest üle.

Suurel ovaalsel taldrikul kükitas peopesast väiksem lihatükike, mis nägi välja pigem kui mingi dekoratsioon või lastemenüü kui inimeste söök. Ja isegi laps vääriks peale ujumist ja möllu pisut enamat!
Kreeka salat? Unusta ära. Taldrikule olid sadanud mõned tomatilahmakad, justkui puuraiumise kirvega tehtud. Nelja oliiviga. Ja nelja kurgiviiluga. Ja ühe 20-grammise juustuviiluga.
Saiaviil oli kuivem kui 3 kuud kõrbes veeta kõndinud kaamel.
Kohalikuks puuviljaks oli õun. Öelge mulle, kui sageli annab sattuda kohta, kus kohalikuks eksootiliseks puuviljaks on õun?
Ja siis oli veel jook ... lubati mõnusat Kreeka veini, aga saime pool armetut plasttopsi mingit jubedat haput vedelikku.

Sihuke oligi, aga vähemasti paadis küpsetatud ja hakitud

Ja siis ma jõllitasin Maaka taldrikut. “Aga, aga, aga, sul on suurem kui mul,” ütlesin, plastkahvliga tema lihatükile osutades. Maakas ohkas sügavalt, saagis oma lihatüki (mis tegelikult vist ei olnud suurem, sest seal oli suur luu sees) nüri plastnoaga kangelaslikke pingutusi tehes kaheks ja lajatas suurema poole mu taldrikusse. “Söö terviseks, sa ablas elajas!”
Ja ma tundsin end sel hetkel tõeliselt priviligeerituna ja leidsin, et see on siiski üks taevalik BBQ.

Aga et elu liiga helge ei tunduks, otsustas mu vanade prillide sang murduda. Tagavaraprillid olid muidugi “kodus”. Nagu ka Maaka superliim. Millega me eile juba teist sanga liiminud olime. Õnneks oli mul kotis pastakas.

Vahel piisab pastakast prillide fikseerimiseks päris hästi, päevadeks. 

Spinalonga – kirju ajalooga neetud ja surmahõnguline saar

Veneetslased, osmanid, türklased: neist on sel kindlussaarel ohtralt jälgi. Kogu see kindlusvärk, mis tänagi püsti, on 16. sajandi veneetslaste pärand. Peamiselt aga reklaamitakse e ka tuntakse seda kui Euroopa viimast leeprahaigete kolooniat.

Veneetsia aegne kindlussaar

Mägise saare suurus on 8 hektarit. 

Kohale jõudes tervitas meid giid nimega Mr. Paul. Vanahärra oli energiat täis nagu taskulamp uute patareidega. Tema, nii paistis, oli endale elumissiooniks võtnud rääkida, kuidas Spinalonga saar arenes tänu ühele leeprahaigele juristile kiiremini kui kogu Kreeka ja üldse pool Euroopat.

Noh, mägine, katkine, nagu Kreeta ikka

Pauli sõnul oli saarel juba pea sada aastat tagasi olnud kino, elekter, tänavavalgustus, kanalisatsioon – no kõik, mida temal, seal üle mere Eloundas elades ei olnud. Hea veel, et ta oma lapsepõlve välikemmergu pilti ei näidanud. Rääkis neist küll. Sest ilmselt ei olnud neil Kreetal aastal 1955 isegi fotoaparaate.

Oma peas mõtlesin, et kui Mr. Paul veel kord juristi ja kino mainib, võtan esimese ettejuhtuva paadi või ehitan mingi parve ja sõuan ise Maliasse tagasi.

Keset pilti, see kivikaar - mageveeta saar, kaare all on vihmaveemahuti. Ja tuhanded inimesed, enne, kui kahtlase vee keetmine muutus teabeks, hukkusid sealt magevett juues.

Hiilisime Mr. Pauli heietustest kaugemale, omapead kolama.
Muidu oli saar äärmiselt maaliline, ajalooline ja igati kena, aga temperatuur oli selline, et tundsin, kuidas mu püksid sulasid kintsude külge nagu juust kartulivormile. Asja ei teinud paremaks see, et Maakas jalutas enesekindlalt lagunevate majade vahel ja kommenteeris, kuidas „see leepra mükobakter pidi üle mõistuse kaua elujõuline püsima.“ Ja mul hakkas sees kergelt keerama ja mõtted jooksid oma elu üle järele mõtlema, sest no jah, äkki istus mingi kaheksakümneaastane leeprabakter juba minu õlal ja seadis end sisse?!

Agios Nikolaos

Peale Spinalonga kultuurielamust, mis oli põhimõtteliselt orienteerumine halastamatult kuumas kivikõrbes, saime lõpuks, peale väikest paadisõitu, oma konditsioneeriga bussi tagasi.
Jõud oli otsas.
Nädal 30+C kuumust on meiesuguste põhjamaalaste energiavarudele pehmelt öeldes kurnav.
Ootamas oli Agios Nikolaos. Suurejooneline ja hurmav kuurortlinn, mille ilusad vaated ja promenaad tundusid hetkel paraku juba rohkem kohustus kui elamus. Nii päikeseküps olemine ei luba inimesel midagi asjalikku korda saata.

Linnakeses suutsime end siiski natuke siia-sinna lohistada ja tegime ühe kiirpildi kohustuslikust vaatamisväärsusest - no et oleks tõend, et käidud. 

Me käisime ära. Maakas katsus varbaid ka. 

Meenutasin Maakale, et kohv on siiani saamata, äkki nüüd?
Maakas oli entusiastlikult nõus. Peaasi, et saaks päikese käest ära, end kusagile varju istutada. Leidsime terrassikohviku ja heitsime end toolidesse nagu uppuvad merehädalised päästepaati ja tellisime hingehinnaga jääkülmad jäätisega frappéd.

Kohvi hinda nähes, 6.50 eurot, tuli Maakal tasaarvestusidee. Kuna tema mingit kohvi nagunii suhkruga ei tarbi, siis haaras ta näpuotsaga laualt mõned suhkrupakikesed ja pistis kotti.

Kohv joodud, silm selgem ja pisikene sahmakas energiat lisandunud, Maakas isegi naeratas natukene, liipasime tagasi bussi ja tundsime, et päev on jälle jupivõrra elamisväärsem.

Siis viidi meid veel oliiviõlivabrikusse

Veidi asisem, kui see teine, aga protsesside Wiki olime me juba teada saanud. Ja Maakas ostis selle tehase poest ka veidi vähem.

Liin läheb töösse alles detsembris kui oliivid küpsed

Vanaaegne eeslimootoriga õlipress

Tunnike ja veidi peale sõitu ning juba visatigi meid, tippi norimata, välja Malia kiriku lähistel. Mitte tühermaal.

„Kodus”

Kiriku juurest hotelli poole longates olime nagu vanad valgeks pleekinud alligaatorid: lohistasime end vaevaliselt edasi ja hingasime raskelt.

Aga Maakas, meie 16-kraadises toas vaid veidi lesinuna ja põhjalikumalt hinge tõmbamata, otsustas, et ma hakkan kindlasti enne magamaminekut jälle mingit söögiteemat üles võtma. Poleks ju esimene kord, teine ega kolmas ka mitte, et peale pikka päeva on mul äkitselt väga suur vajadus näiteks pannkoogidoos kätte saada. Seega teatas ta täitsa omal algatusel, et teeb pannkoogid ennetavalt valmis, söögu ma neid siis hot dogide või moosiga, ehk siis paneb kogu selle kohvikust “soetatud” suhkru kohe eesmärgipäraselt tööle.

Ütleme nii, et minusugune väike skeptiline ja küüniline hing tundis end sel hetkel nagu maailma kõige erilisem. Juba teist korda ses päevas. Sest see oli ehtne ja hooliv “tegin valmis, et sa siin näljas ei oleks ja toitu nuruma ei hakkaks” pannkoogikuhi. Ja ma ütlen ausalt, isegi mu tavapärane nöökimisinstinkt sai nagu kinni keeratud. Kes küll julgeks või tahaks midagi mitmetimõistetavat öelda, kui keegi, ise vabatahtlikult, sulle kuhjaga pannkooke serveerib? See on ju peaaegu et midagi püha ja puutumatut. 

Kreeta reisi parim toidukord

Peale õhtust korralikku basseinituuri sõin enamuse neist pannkookidest ka ära. 2 hot dogidega, mis olid juba valmistamise käigus sellisteks moondunud ja ülejäänud moosi ja piimaga. Maakas vist sõi ka ühe pannkoogi. Võib-olla ka 2. Aga üldiselt ei ole ma siiani välja mõelnud, millest tema oma energia saab või üldse elab. Igatahes mitte tahkest toidust. Ma arvan, et see on mingi müstiline ja kosmiline energiadieet. Kui ma selle jälile jõuan, siis ajame selle TikTokis viraalseks!

Noh, päris hea päev oli, kokkuvõtteks.