Kreeta reis V

by W

Ikka veel 3. päev (02.09.24)

Jälle poodi, nimekirjaga

No nii, merest välja ulpides oli paras aeg toitu ja joogipoolist soetama hakata.
Ja midagi ette võtta mu soenguga. Kaotasin juuksekummi merre ja nägin rannatuulte mõjul välja kui iseliikuv meriheinainstallatsioon. Veidi vett, veidi liiva, veidi soola ja palju heina ja kaost. Mütsi ja kammi olin „koju” unustanud.

Esimesena jäi ette Spar.
Sortimendilaius oli suunatud külmikumagnetitesse ja rannarätikutesse. Maakas hiljem ütles, et ka privaatosade kujulistesse võtmehoidjatesse, viledesse ja pulgakommidesse, otse kassa ees laiutaval display-l. Mina neid ei näinud, sest olin üleni hõivatud juurdlusega, miks nahast püksirihmad maksavad 3-5 eurot. Ilmselgelt peab neil midagi viga olema. Seega ei ostnud. Hankisime hoopis vett, veel jogurtit, sinki, üsna leiva moodi KRÕBEDA KOORIKUGA saia ja oliiviõli. Viimane osutus kassas kaks korda kallimaks kui hinnasildil näidatud. Avokaadosid Spar ei müünud ja kassitoit oli kallim kui kõne ennustusliinile.

RIA Market on seal vasakut kätt; normaalne pood

Teisena jäi ette Ria Market.

No see oli hoopis asisem pood, müüs isegi hapukapsast ja hot doge, mõlemaid klaaspurgis. Ja neid aastaid säilivaid keekse, mis 90-ndatel, peale säilimisaja lõppu, keskturu üle ujutasid. Ma ju ütlesin, et Kreetal on palju sakslasi!

Avokaadot jälle paraku ei olnud ja kassitoit veel röögatuma hinnaga kui Sparis.
Aga anname andeks, sest rahulikult mööda riiuleid surfates ja omale meriheina sisse vaateavasid kaapides märkasin täiesti võrratut valget mütsi, mis oli kaunistatud roosade lilledega. Haarasin mütsi kätte, olles otsustanud, et soengu taltsutamise praktika ja stiil võiksid ju koos eksisteerida. Kui me siin juba seda mutistiili viljeleme, eks. „Mõtle," ütlesin ma Maakale. „Me võiksime ühtemoodi välja näha! Sina oma kleidiga ja mina selle roosade lilledega mütsiga!" Vehkisin oma leiuga Maaka nina all.

Maakas tardus, suur Pepsi pudel käes, ja vaatas mind sellise pilguga, et ma sain kaugelt aru, et head siit ei tule. „EI, sa EI osta seda mütsi," ütles ta vaikselt, aga sellise metalse polüfoonilise tooniga nagu keelaks ta kellelgi tuumanuppu vajutada.

Panin mütsi nördinult riiulile tagasi ja nägin, kuidas Maakas hingas kergendatult, justkui oleks ta tõesti praegu maailma millestki koledast päästnud.

Paar sammu edasi leidsin aga midagi veel imelisemat. Roosade liblikatega juukseklambrid. Tundsin, kuidas mu soeng hakkab tasapisi õigetele rööbastele tagasi pöörama.
„Maakas, kas ma võin omale vähemalt juukseklambrid osta, liblikatega?” hõikasin lootusrikkalt.
"EI, sa EI pane neid klambreid pähe," sõnas ta kohe, ilma et oleks üldse mu leidu vaatama tulnud. „Sina ja liblikad? See on... lihtsalt nilbe."

Jäin hetkeks sõnatuks. Seisin seal, roosade liblikatega klambrid mõlemas pihus ja tundsin, kuidas mu maailmavaatest tükikesi murdus. Kellele ei meeldiks liblikad?! Nad on ilusad ja armsad ju? Veidi karvased kui lähedalt vaadata. Kuidas need jumaldatud värvilised tiivulised nüüd järku nilbeks muutusid?

„No vaata, milline sa juba praegu oled," nähvas Maakas mind jõllitades. „Sa saad ju aru, et ei pea omale lisaks veel mingit kirevat putukaparve pähe toppima, et tähelepanu saada!”.

Panin ka liblikad, neis midagi nilbet leidmata, ohkega tagasi ega suutnud ära otsustada, kumba ma nüüd rohkem peaks olema. Solvunud või hämmingus. Või mis praegu üldse juhtus.

Väljusime poest Pepsi, veini, troopilise segumahla, kurgi ja küllap veel millegagi, mida ma trauma tõttu meenutada ei suuda. Ostunimekiri oli Maaka käes.

Feik bruschetta ja müstiline okaspuu

„Koju” jõudes otsustasime, et nüüd võiks end kodumaiste uudiste ja skandaalidega kurssi viia, veendumaks, et meil ikka on, kuhu tagasi minna. Ja siis veel nädala lõpuks, lisaks homsele käigule, mõne viisakamat sorti ekskursiooni otsida. Ja siis lihtsalt tšillida, rahulikult midagi näksida ja veini peale lonksata. Tõeline puhkuse vibe.

Enne muud olulist oli muidugi vaja mu soeng korda saada. Palusin Maakalt tema mikromultitööriista, kus on ka käärid, ning lõikasin oma soolaste jõhvide ohjeldamiseks sokisäärelt kummi ära. Käib kah, vähemasti nägemine taastus! See liigutus tõi meie terrassiäärele peagi ühe heledamat sorti plätulohistajast afropatsimehe, kes vandeseltslasliku laia naeratusega küsis, ega meil tuld ole. No ikka oli. Nii sigareti kui kanepipläru jaoks. Ühtmoodi süütab kõike.

Et ootamas oli Suur Kreeka Sööma, otsustasime piirduda tagasihoidliku lõunaga. Treeningu mõttes. No et magu vahepeal väga kokku ei tõmbaks ja hiljem ikka kogu viieteist euro eest kraami mahutaks.

Otsustasin Maakat taas oma rahvusvaheliste kulinaarsete oskustega üllatada ja küsisin, kas ta sooviks äkki bruschettat.
„Misasja sa mulle jälle tahad sisse sööta,” päris ta ärevalt. Ma ei saanud aru, kas ta ei tea, mis on bruschetta või ole ta kindel, et mina tean, mis see on.
„Noh, see on itaallaste tomatisai, lihtsalt või asemel on oliiviõli, me ju just ostsime seda,” lõin oma hiilgavad teadmised uhkusega letti. Küüslaugu vaikisin maha. Maakas läks õnge ja oli bruschettaga nõus.

Valebruschetta

Kui toidu valmis sain ja küüslauguga määritud pisut kõrbenud olemisega saiad Maakale nina alla lajatasin, vaatas ta neid kahtlustavalt. „Mis see nüüd on?” küsis ta, nagu oleksin talle saiaga püreestatud eeslikapja serveerinud.

„Bruschetta muidugi,” vastasin ja lükkasin taldriku talle lähemale. „Juustuga! Täiesti next level värk!” No ja rohelise sibula ja tilliga, sest basiilikut meil ei olnud.
„No aga bruschettale ei panda juustu ja neid muid asju! Ega ma mingit pitsat tellinud, varsti kavatsed mu veini ka veega lahjendama hakata,” jauras Maakas.

„Einoh, see on feik bruschetta, ma arvasin, et sa tahad midagi teistsugust kui lihtlabast tomatsaia,” protesteerisin nördinult. Ma istusin seal, nokkisin oma feik-burchettat ja vaatasin, kuidas Maakas oma tükki sööb. „Tegelikult seal ikkagi ei käi juustu ja neid asju, aga täitsa hea oli muidu” pomises ta viimast suutäit neelates.

Olles veendunud, et Maakas oma valebruchetta ära sõi, kugistasin ka enda omad alla ja sain muid asju vaatama hakata. Aia taga, sajakonna meetri kaugusel, kasvas mingi suur okaspuu.
Asusime liiki määrama.
Mina olin veenunud, et ju on eriline Kreeta kuusk. Mänd või kadakas see igatahes ei olnud. Maakas aga vaikis salapäraselt, endal veidi pingeline ilme ees. „Ma tean, see on araukaaria!” röögatas ta varsti võidurõõmsalt.

Panin veinitopsi, sealt rüüpamata, tagasi lauale ja vaatasin Maakale suu ammuli otsa.
„Ara... Ara misasja? Kust sa selliseid sõnu tead? Oled ikka kindel, et pärast avalikult araukaaria ütlemist kusagil hämaras vetsus pasunasse ei saa?”

Vaatlusalune puu oli nigu pildil, aga kärpimata ladvaga

Maakas vaatas mind üleolevalt. „Araukaaria on puu, mitte roppus! Päriselt ka. Ma kusagilt kuulsin. Või lugesin. Või nägin mingist filmist. Või... krt, ma ei tea, kuidas ma seda tean, aga igatahes on araukaaria okaspuu!”

Läksin umbusklikult googeldama. Leidsin, et Maakal võis õigus olla. Kuigi täisveendumuseks oli see kahtlane kuusehakatis meist liiga kaugel.

Järsku kostus hele ja hale kräunumine. Mis seejärel kordus, aga hoopis nõudlikumalt.
Loomulikult oli see Katkine Kass!
Kurnatud hing, kes meie peale lootis ja vaatas meid pilguga nagu oleksime me tema ainus väljapääs enne külgede ja põskede pöördumatult lohkuvajumist.
Muidugi, kassitoitu me ju ei saanud. Unustasin dendroloogiatunni kohe. Olulised asjad ikka enne!

„Ääää..., torman poodi, kohe praegu!” asusin kassile toitu orgunnima. Ka Maakas otsustas, et parem on Katkise Kassi süüdistava pilgu eest põgeneda. Ta haaras mu oravakoti ja tõttas mulle järele. Etteheitev kassikisa saatis meid pea hotelli väravateni. Kiirustasime patukahetsejalikult Chalkiadakisesse, eile avastatud rikkalikusse supermarketisse.

Kassitoit maksab Kreetal ca 4x enam kui koeratoit. Ilmselt meiesuguste pärast...
Kasse, kes ei lase sul välitingimustes rahus süüa, on seal hulgi. Koertel on enamasti inimene nööriga küljes.

Malia Chalkiadakis - avokaadot ja sibulat ja värki

Et end homme samasugusest olukorrast säästa, haarasime heaga 1,5kg kuivtoidupaki. Meie Katkine Kass vääris parimat ja suurimat!

Loomulikult ei olnud ostlemine sellega lõppenud. Chalkiadakis on korralik pood, mis isegi avokaadosid müüb, nii et korvi rändas leti priskeim ja priiskavaim kauaotsitud vili. Kuna ostunimekiri oli lendstardi tõttu koju jäänud, lõpetas korvis ka karp jäätist, aga sellest me rohkem ei räägi. Vähemasti mitte praegu.
Maakas maksis kogu selle varanduse eest ja mulle tundus, et Kreeta on jälle veidikene parem paik. Katkine Kass saab süüa, meie saime avokaado ja ... oot, milleks meil seda avakoaadot üldse nii meeleheitlikult vaja oli? Küsisin Maakalt, kas jagame seda jumalikku rohelist kera ka Katkise Kassiga ja sain vastutasuks pilgu, mille kõrval „araukaaria” üsna süütuna näima hakkas.

Söömaorgia ja lantimine

Kui poest tagasi jõudsime, oli hotelliaed täitunud imeliste ja hullutavate toidulõhnadega. Tundus paljulubav. See Kreeka rahvusköök.

Katkine Kass istus ikka veel meie trepi ees ja tervitas meid endiselt heledalt ja haledalt justkui oleks me ainsad elavad kassitoiduostuloaga olendid planeedil.
Aga... millest me talle seda unistuste toitu nüüd serveerime? Endilgi ei olnud ühtegi normaalset kaussi, spetsiaalsest kassikausist rääkimata. Peale põhjalikku revisjoni tegin südame külmaks ja otsustasin, et loovutame oma pooliku plastmassist munakarbi, kus olin eile kana marineerinud.
„Hakin veits peterselli ka peale, vä,” küsisin peale karbi täitmist Maakalt, kel on rohkem kassipidamise kogemust. „Anna nüüd loomale söök kätte, KOHE, ilma petersellita ja premeeri end ühe õllega,” ütles Maakas.

Nagu kästud, nii tehtud. Maakat premeerisin veiniga. Veega ei lahjendanud, mahlaga hoopis lahjendasin. Ei ole vaja, et ta end enne Suurt Söömat siin veidralt mõjuvas palavuses umbe tõmbab.

Enne söömat otsustasime veel basseinis suplemas käia ning seejärel end ilusaks teha.
Suplemisega läks kõik hästi, meil oli jälle privaatbassein, aga selle teise asjaga...
Mina andsin kohe alla, mõned asjad on ette hukule määratud. Peale pingutust on lihtsalt suurem pettumus. Otsustasin kohe end säästa ja mitte rapsima hakata.
Maakas pingutas enam, käis duši all, nagu ikka, ja otsustas värsked riided panna. Sest mutikleit oli veel mereniiske ja rippus kuivatusrestil. Olgu moejumalanna, kelle nime ma ei tea, tänatud. Maakas pani hoopis musta pisikeste valgete lilledega? seeliku ja valge särgi ja oli oma ajatult klassikalise valikuga päris rahul. Mina ka. Tema osas siis.

Vaatamata Maaka pingutusele ei kandnud tandemtulem kuidagi välja.
Basseinibaari äärde oli kognenud nooruslik, lõbus ja kaunis seltskond, kes omavahel optimistlikult lobises ja pikalt kestvaid sõprussuhteid lõi. Mina nägin välja nagu üleni mustas turist, kes on juhuslikult valel päeval Kreeta matuste asemel pulma sattunud. Ilma, et mind matustele üldse kutsutud oleks. Pulmast rääkimata.
Maakas jõllitas mind ja ütles taktitundeliselt: „Teeme nii, et istume kõige pimedamasse nurka, see päike ja valgus on mind nagunii ära tüüdanud, hakkab silmadele...” ja vedas mind kusagile anonüümsesse hämarasse nurgalauda. Olles enne käskinud baarist mõned õlled osta.

Loomulikult ei läinud kõik nii lihtsalt ja anonüümselt. Et istud seal pimedas ja limpsid õllevahtu ja vaatad neid teisi inimesi. Teed märkmeid, et kuidas oleks normaalne, nii et ise ka järgmine kord laternate ja õhupallide all istuda saaks. Kusagilt ilmus üks baaridaam, teeküünlad näpus, ja enne kui me arugi saime, oli meie laud kui lokaalne valgusšõu keset sooja Kreeka ööd. Petrose Suurel Söömal ei esine mingeid privaatnurki! Olime ilusasti valgustatud kui kaks tolmanud antiikset jõuluehet, mida keegi hinnata ei oska.

Ja siis. Ja siis! Hakati ühele baaripuhvetilauale kandma rikkalikult täidetud suuri fooliumvaagnaid. Neid oli kümmekond. Kogu seltskond vakatas ja jälgis püstjalabaari kõrge laua täitumist neelatades. Valitses vaiksem ja pingelisem õhkkond kui enne olümpia 60m jooksu stardipauku. Kuni Petros hõikas „dig in, people, dig in!”
Meie stardilävend, tänu kaugele lauale, ei olnud just parim, aga viimateks me ka ei jäänud.

Esimene vaagen – kartulivorm. Mingine. See ei olnud moussaka! Aga olgu, ma armastan kartulit. Tõstsin oma ovaalsele plasttaldrikule korraliku kuhja, järgmise kulbitäie lajatasin Maaka omale. Sama kordus juurviljadega riisi, kreeka salati ja tzadziki osas. Siis jõudsime liharoogadeni.

„Ma tahan ise omale toitu tõsta,” õiendas Maakas järsku. Aga ma ei olnud veel üle saanud tema poe anastusretkest ja oleks ju viisakas kui teistele ka midagi jääks? Pakkusin, et tõstan talle lihtsal tema valitud tüki taldrikule.

Aga Maakas oli järjekordse tõstatud tüliteema juba eos unustanud. Vahtis seljataha ega isegi märganud, mida ma talle taldrikusse poetasin.
Järsku lajatas ta täiesti ootamatult. „Kuule, kas ma võin mõnele vanamehele külge lüüa?”

Misasja? Mu Maaka taldriku poole sirutuv käsi hakkas lihtsalt värisema ja souvlakivarras kukkus tangide vahelt maha. Maakas haaras varda pea lennult, pani oma taldrikusse ja küsis „noh?”.

Noh. Einoh. Mingil põhjusel ta ju siia Maliasse e Kreeta pornopealinna meie sihtkoha valis. Vist? Olgu tal siis ka hea päev... Nii ma end kokku võttes ütlesingi: „Okei, muidugi, vali vanamees välja. Ja kui ta vedu ei võta, ma sunnin teda." Aga et kõik pole nii lihtne, lisasin kiiresti: "Ainult et ta ei tohi olla mingi endine atleet ja peab alla 90 kilo kaaluma, sest noh, minu võimetel on ka piirid ja mingit suuremat saaki ei suuda ma sulle garanteerida!”

Jõudsin Maakale tõsta veel mingit hakklihavorsti ja kahtlast sütel kõrbenud, aga väga maitsvaks osutunud liha, mille osas ma lõpuni aru ei saanud, kas see on küülik või lind või miski geneetiline maitsenäsasid hellitav eksperiment...
Kuid juba enne sardellitaolise vorstini jõudmist porises Maakas „sel vanamehel on naine kaasas”. Elavnesin – „võtaks selle ka siis ühes?”. Maakas ei nõustunud.
Ju tal ei olnud südant maha jätta oma suurt Kreeka toitu täiskuhjatud taldrikut. Mul tegelikult ka mitte, kõht oli tühi.
Vanameeste valimine jäi sama teoreetiliseks kui minu usk, et Maakas oma kuhjaga täidetud taldrikut tühjaks ei söö, nii et ma sealt viimase kolmandiku endale saan. Ei saanud.

Toit osutus nii maitsvaks, et meist mõlemast jäi järele vaid piinlikult puhtalt läikiv taldrik. Ja need lendküüliku pisikesed luud. Ja ouzo tops.
Mõtlesin uuele ringile, aga kuna meid oli hommikul ootamas Tähtis Makstud Ekskursioon, siis loobusin toidukoomaga riskimast.

Keskendusin hoopis Maaka lohutamisele.
Selle totaalselt läbikukkunud lantimise osas. Puhkusel peaks ju kõik tore olema.
„Kuule, kas sa tahaksid massaaži?“ küsisin. „Võid ise valida, kas õnneliku või õnnetu lõpuga?“
„Mida? Kas sa oled täiesti nupust nikastanud?“ käratas Maakas ja saatis mu jälle p*se.

Sain aru, et ta pole pimedas näinud teisel pool basseini asuvat suurt terrassi, kus jõusaal ja massaažilaud kenasti esindatud. Rääkimata Malia laternaposte ehtivatest kuulutustest.
Ma olin täiesti normaalselt ja süütult pakkunud midagi lõõgastavat, aga Maaka vaimusilmas rullus lahti mingi täiesti teine stsenaarium.
„Sa oled mingi borderline pervert,” korrutas ta edasi.
Ja mina, va süütu hing, istusin seal, olles täiesti loobunud oma motiivide selgitamisest.
Jõin ohates oma õllekannu lõpuni tühjaks.

Homse Tähtsa Päeva ja Varajase Tõusmise Ootuses pidime varakult lahkuma. Enne teist ouzo ringi.

Viskasin Petrosele ülistussõnade ja vabanduse saatel nõutud 30.- eurot ja olles kaasa haaranud jupi seda sardelli moodi vorsti, mida toani matkates järada, kerisime end oma kuuti õhtule. 

Kreeta reis IV

by W

3. päev (02.09.24)

Hommikul, kui päike alles vaevu üle Kreeta mägede piilus, kakerdasin unise peaga terrassile, et seal pisut hingata ja lõpuks aru saada, mis on elu mõte. Astusin paljajalu terrassi plaaditud põrandale ja esimene mõte, mis peast läbi käis, oli hoopis see, et kas hotelli omanik Petros on meile öösel salaja põrandakütte paigaldanud? Plaadid olid jala all mõnusalt kuumad. Sellised, kuhu viskaks külili kui ahjule, võtaks igaks juhuks saunaviha kõrvale, ja sööks seal siis põrsapekki.
Nimelt ei langenud temperatuur ka öösiti alla +26C, meie aga hoidsime oma tuba enamasti vahemikus +16 kuni +22C.

Meile lubati aia- või merevaatega tuba; aus värk - 3m meie terrassist üle müüri kiigates oli ehe aed

Kuritegu

Kiirelt hakkas õues palav ja ma hiilisin kööki. Avasin külmikuukse millimeeter haaval. Et Maakas ei ärkaks. Täna oli pilt parem kui eile. Pepsi. Ergutav külm Pepsi võrgutab sind põrgukuumuses hoopis teisel tasandil kui Eesti poeriiulil nähtuna. Neelatasin ja valasin omale pisut plasttopsi ja mõtlesin: "Noh, ma võin natuke võtta, Maakas ei pane tähelegi." Aga läks nagu alati. Esimene lonks viis teiseni ja tops täitus kolmandatki korda ja enne, kui arugi sain, oli pudel täiesti tühi.

Kujutage mu olukorda nüüd ette - süda peksab, adrenaliin on laes, kohe kui Maakas ärkab, on tõeline draama tulemas. Ma ei suutnud olukorda taluda ja alustasin oma ülestunnistust kohe. "Maakas, kuule, ärka nüüd üles, midagi on juhtunud, ma pean sulle midagi jõledat üles tunnistama."

"Mis juhtus? Põrsas oled sa nagunii!" vastas ta ennetavalt, ikka veel uimane, aga juba ärevil.

"Ma... ma jõin Pepsi ära...". Tegin kõneka pausi ja otsustasin viimase löögi anda: "... ilma rummita, see on täitsa alles!"

Vaikus.
Maakas pilgutas oma lühinägelikke silmi ja otsis seejärel prillid, justkui need võiksid juhtunule valgust heita. "Ilma rummita?!" halises ta. "Kes joob Pepsit ilma rummita, kas sa oled ikka terve?"

Üritasin selgitada, et on hommik ja rumm tundus hetkel liiga ambitsioonikas, aga tema ainult vahtis mind nagu oleksin ma mõnda Kreeta seadust rikkunud.

Hommikusöök

Hommikusest virgutavast pepsilonksust ilma jäänud Maakas haaras kohvi osas initsiatiivi ja kablutas, viiekas hambus, baari suunas. Mina läksin samal ajal tagasi kööki, veendumaks, et põrsapekki meil ei ole. Tegin oma pattude lunastamiseks ohates omletti eilaste keedukartulite ja kanajääkidega ja püüdsin kõik peita oma eilse kurikuulsa salatikuhja ja värske maitserohelise alla.

Maakas tuli rõõmsalt hotelli baarist, käes keraamilised tassid kohviga, sest, imede ime, seekord ei antudki meile plasttopse. Ma ei tea, kas proua Maria, Petrose ema, arvab, et oleme mingid VIP-id, sest noh, keraamika meie majutuse baaris pole naljaasi - see on suur au. Antakse ainult kõige kainematele ja kõige erilisematele, sellistele, kellelt selle väärtusliku keraamika pärast ka ühes tükis tagasi saab. Ja selliseid ei paista siin just ülemäära olevat.

Sama, mis eile, aga munaga

„Su hommikusöögid on suuremad kui pubide lõunapakkumised,” vigises Maakas juba eelviimast kahvlitäit omletti kõhklevalt jõllitades. Ma ei tea, kus pubides ta käib, aga äkki oleks aeg uus otsida. 
Tahtsin öelda, et tegelikult olin talle serveerinud hoopis tilliga garneeritud lennuki pidurduspadja, mis Heraklionist järelhaagisega kohale toodi, ajal, mil ta kohvi hankis, aga kartsin, et ta pole veel sellest pepsivärgistki üle saanud. Ei julgenud riskeerida.

Hommikusöögi järel käskisin Maakal välja otsida poenimekirja, sest olin eilsest poerüüstest õppinud.
„Ma ei taha enam kunagi süüa, ma ei taha poodi!" üürgas Maakas, aga minu talupojatarkus, et midagi tuleb veel „koju" tassida, jäi peale. Praegu veel üsna rikkaliku külmikusisuga me siin puhkuse lõpuni siiski ei purjeta. Meil ei olnud enam Pepsit, puudus oliiviõli, avokaado, normaalne sai, hapukurk, purk tomatis ube. Õllega oli ka ikaldus tekkimas. Kassitoidust rääkimata.
Katkine Kass sõi ka hommikul kartulit munaga.

Meresse e f*ng offended

Pärast hommikusööki otsustasime loomulikult ujuma minna. Mõnda lühemat teed pidi. Maakas taganes duširuumi sõnadega, et paneb selga oma supelkostüümi. Mina end selliste peensustega ei vaeva, mul oli supelkostüüm riiete all koguaeg seljas. Seega ootasin kannatamatult terrassil, millal see elegantne Kreeta rannajumalanna sealt välja lonkab, et juba kiiremini lainetesse hullama pääseda. Aga, aga, aga... ta väljus duširuumi privaatsusest mingi ajamasinast pärit mutikleidiga. Seal on ju ometi peegel olemas?

„Mis mutikleit sul seljas on, kuhu ujukad jäid?" kraaksatasin jahmunult, saamata silmi rooside ja suurte mummudega ürbilt, mis nägi välja nagu midagi, milles mu naabrimammi keldrist õunamoosi toob.

„Mis sel viga on, täiesti normaalne? Selle kleidi sees on ka mutt kui sa veel aru saanud ei ole," õigustas Maakas end. „Ja trikoo on kleidi all."
„ Muidugi on mutt kui sa omalt poolt selleks kõik teinud oled," targutasin armutult edasi.
„Ja mul tuleb see neetult hästi välja, onju?" uuris Maakas.
„Vapustavalt!" ei suutnud ma oma sarkasmi taltsutada.

Aga homme! „Mis saab homme, seal kloostris" mõtlesin palavikuliselt. Palusin mõttes kõiki Kreeka jumalaid, et Maakas vähemasti homme teisiti riietuks, et terve ekskursioonibuss ei saaks tunnistajaks hetkele, mil mungad Maaka ürpi silmates kolm risti ette löövad.

Maakas vist luges mu mõtteid.
"Tead, kui ma sind juba nii kaua ei tunneks, siis ma veedaksin ülejäänud puhkuse lihtsalt hotellitoas nuttes."
Maakas oli seda öeldes nii tõsine, et mööda mu laupa ja selga jooksvad higinired tõmbasid hetkega külmemaks kui vedel lämmastik. Ma ei julgenud enam isegi hingata.
Mida mina siis tegema peaks? Minema ja lohutama või laskma tal üksinda ja rahus oma pisaramerre uppuda või omale sootuks uue hotellitoa võtma, kusagil teises saare otsas?

Maakas aga haaras mu oravakoti kaenlasse ja pani ajama, hõigates üle õla „noh, tuled ka või jäädki sinna terrassile omas rasvas praadima?". Tundus teine oma õnnestunud šokiteraapiast ja sõnade väest ilmselgelt lõbustatud olevat.
Mul hakkas ärapanemise skoor kergelt segamini minema.
Nojah. Ta tunneb mind tõesti piisavalt, teadmaks, et minu moetaju on sama pädev kui huntämblikul, kel on kaheksa jala peale vaid ühed jalatsid. Needki leitud prügimäelt ja eri paarist. Nii et mutikleit - see jäi selga. Esialgu.

Võtsin mere leidmiseks taas appi Google Mapsi, aga nüüd läksime kohe hotelliväravast väljudes maanteel heaga teisele poole. Heraklioni suunas Kui keegi on kunagi väitnud, et Kreeta teed on lihtsad ja hästi tähistatud ja et sihtkohani jõuab vaevata, siis see inimene on teile valetanud. Või pole ta minu ja Maaka kombel eksinud kusagile puu- ja juurvilja hulgilao hoovi, kus toimub kaubikujuhtide miiting.

Tee eikusagile, suund Heraklion

Meri tegelikult paistis nii lao juurest kui ka meie hotelli aiast, nii et lisaks tehnikale üritasime, kui hurdakoerad, minna lihtsalt mere hõngu suunas. Kuigi sealne meri ei levita sellist mõistatuslikku haisu, millist kohtab Viimsi suunal sõites.

Jõudsime hoopis teise randa kui eile. Seda ka rahvamasside poolest.
Aga mis siis — pehme liiv, helesinine meri, valged rannavarjud ja muu idülliline vaade, mis lausa kutsus end jäädvustama.
Üks pilt tuli mul omast arust eriti hästi välja, kuni „kodus" seda lähemalt silmitsesin. Mu auhinnavääriline rannafoto ei olnudki liiv ja rannavarjud ja meri ja päikene. Ja kirjud õhupallid taevas.
Seal natukene kaugemal, vasakus servas, oli nudist! Just nagu oleks see lahesopp tema privaatspaa! Ehh, tema elu tundukse ilusam ja muretum kui minu ropp pilt.

Leia pildilt mutikleit

Maakas ei lubanud mul seda pilti siia üles panna ka; käskis lisada hoopis selle pildi, kus kusagil kauguses on tema mutikleit. Koos tema endaga. Saamaks kinnitust, et „väga ilus kleit on!".
Vastupidise arvamusega kommentaarid filtrist läbi ei tule. 

Aga ärge arvake, et ainult nudist oli probleem. Rannaliiv oli kuum. Nagu päriselt ja põletavalt kuum.
Tundsin, kuidas see mind läbi jalataldade spontaanselt kui mingit Kreeta juurvilja küpsetama hakkas. Tahtsin Maakalt küsida, kuidas tema tallad end tunnevad, kuid Maakas, oma põhimõtteid ja mutikleiti hüljates, oli juba vette tormanud kui tulist õhku ahmiv grillilt põgenev kana.
Ta kipub üldse olema nobedam kui mina. Tormasin siiski järele.

Vees oli endiselt mõnus. Ulpisime seal lainetes õnnelikult kui kaks veinipudelikorki. Nii kerge oligi olla. Soolvees kaovad kõik kaaluprobleemid. Ja muud probleemid. Unustasime isegi oma hommikused jalopenost tulisemad ja rannaliivast kõrvetavamad tülid, mida me saamegi korraldada vaid terrassil või mujal avaõhus, et toa temperatuuri-, vingu- ja suitsuandurid möirgama ei hakkaks. Trahviraha ei ole meie kummagi reisieelarvesse sisse kirjutatud. Aga võib-olla peaks...

Lõpuks pidime ikka kaldale ronima. Tagasi selle kuuma liiva peale.
See oli endiselt sama vaenulik kui Malia märgistamata tänavad ja nudistid. Aga noh, selline ongi Kreeta ja tema võlu. Puhkuse maagia ka. Isegi kui pooled asjad on nihu, jääb ikka rõõm, et üldse oled sellises eksootilises kohas, kus nii palju asju tuksi võib minna. 

Rollerid ja mopeedid on Kreetal vähemasti sama levinud kui autod. Mootorrattaid kohtasime aga väga vähe.

... järgneb, jälle oli krdi pikk päev ja see Kreeka õhtusöök no ei mahu siia postitusse kuidagi ära. Spoilerina olgu öeldud, et Maakas otsustas lantima hakata. 

Jumalate sünnikodu, 3

 

Kogu meie reis pendeldas dekadentliku logelemise ja maadeavastajaliku enesepiinamise vahel. Kõige vaevalisem oli ronimine Zeusi sünnikoopasse. Kaardi järgi 800 meetrit minna,  aga meetrid Kreetal on steroidide peal üles kasvanud ja ei vasta normaalsetele numbritele. Lugesime hiljem Tripadvisorist teiste inimeste muljeid ja no ma ei suutnud uskuda ühtegi neist, milles väideti, et "Oh, veerand tundi tippimist ja kohal" või "kiire jalutuskäik, pisiasi". Susi teid söögu, ma pole elus enda üle enam ammu uhkem olnud kui seda teekonda läbi tehes, kopsutükid teeraja peal eeslisõnnikuga vaheldumisi laiali. Eeslisõnnikut ei teinud mina, see oli vaeste pisikeste lojuste toodang, kes vedasid priskeid turiste oma seljas kümneid kordi päevas serpentiini pidi üles. Loomade asemel kasutage ATV-sid kui muidu ei saa, jätke see piinamine, ausalt!

Üles-üles-üles ja siis seisimegi koopasuul. 

Õudne.

Pärast seda lootusrikast ronimist seisime koopasuus ja mul oli karjumahakkamisest ainult õige pisut puudu - ees ootas nelikümmend meetrit treppe alla ja ilmselt, kui me end just koopapõhjas ohverdada ei soovinud sama pikk tee üles. 

Oigasime ja ronisime. Ega me mingid allaandjad ei ole!

Koobas oli turiste juba nii palju pidanud vastu võtma, et algne ökosüsteem oli ilmselgelt hävinud. Rohekad vetikakarva seinad ja libedad trepiastmed, oigavad turistid ühtlases rütmis uusi sügavusi vallutamas, tontlik valgustus - hämmastav meeleolu. Zeusi lastetuba peabki selline olema, tavaline tahe-jahe koobas olnuks liiga proosaline. 

Koobas oli tegelikult ainus jahe koht meie retkedel. Kodumaal olen suvel leidnud, et kui õues on palav, siis kui muud võimalust pole, siis mine kirikusse - need on ikka jahedad. Lõunamaal on ka kirikud kui leivaahjud. Ühel korral tundsin end ekskursioonil pahasti - me käisime kloostris, selle kloostri kirikut lubati seestpoolt vaadata ja oh tonti küll - kirikus oli just sel hetkel ilmselt mälestusjumalateenistus kellelegi kohalikule. Tibatilluke kirik paariteistkümne kohalikuga, liturgia leelotamine altari poolel ja kui mina oleks olnud kohalik oleks ma turiste millegagi loopinud. Väga kohatu hetk, taganesin kohe kui kohalike pilgud mind hammustasid. Kummalisel kombel ei seganud see kaugeltki mitte kõiki ekskursante. 

Kahte oliiviõlitehast sai seestpoolt nähtud. Ajal kui meie kodus uut aastat vastu võtame käib neis töö nagu laevaköögis, praegu näidatakse masinavärke turistidele ja soovitatakse manti kaasa osta. Ikka, et hea hind ja enneolematu valik. No ma siis ostsin ka, kui aus olla. Kohalik kraam siiski, kes meist poleks sellesse lõksu langenud. Ei kahetse, mis mõte sel on.

Kreeta ja varemed, kes neid suudab lahuta. Malia palee oma kuulsa mesilasekujulise prossiga, Knossose palee sambad ja orvad. Neis me käisime kolamas. Väga keeruline on mõelda, et ma vaatan ehitisi, mille valmimisaeg jääb nelja tuhande aasta taha. 160 inimpõlve. Ruumid neis hoonetes näisid ilmatu pisikesed, kui tillukesed nad ise olid? (visualiseerin pisikesi muumialaadseid numpsikuid kitsastes koridorides sebimas...) Hiiglaslikud vaasikujulised mahutid - mis neis oli? Vili? Õli? Ämmad? Vein? Kuidas sisu vaasist kätte saadi?

Laevasõit mööda sinist Vahemerd, ujumine laeva taga, merre pugemine otse laevalt. Võrratu logelemine, ma ütlen, kui saaks, elaks kuu aega ainult niimoodi. Pärast kuud, kardan, tüdineks ära. 

Pidalitõbiste saar Spinalonga oma kompaktse mäkke roniva linnaga ja giidiga, kes kirglikult kõneles kui paha oli sellel saarel algul ja kui arenenud oli haigete elu seal pärast Epameinondas Remoundakise, väga haritud ja edasipüüdliku leeprahaige saabumist saarele. Kohati näis mulle, et giidil oli kahju, et kasvas üles väina teisel kaldal ("Neil oli elekter, meil oli pime. Neil oli kino, meil ei olnud") Ahjaa, tegu oli jälle ju varemetega. Kreeta ikkagi.

Pisike akvaariumiväljapanek väga puhaste akvaariumitega ja külastajaid nügiva kilpkonnaga. No kükitad rahulikult põrandal, et lahtistest iguaaniterraariumidest pilti teha ja järsku rammib su taguotsa kellegi luine õlg. Vean kihla, et ta tegi seda meelega. Enne akvaariumikülastust oli meil kindel plaan leida restoran, kus pakutakse ühte kindlat merelooma toiduks, külastuse ajal mõtlesime ringi - intelligente ei õgita, te loomad!

Absoluutselt ootamatu oli näha Kreetal banaane. Noori taimi, õitsvaid taimi, tooreid kobaraid, vilju müügil. Kahjuks jäid need proovimata, magusaga olid meil kehvad suhted. W teeb nii hästi soolaseid roogasid, et magusa jaoks ei olnud kohta enam.

Krasi küla plaatanipuu, millel vanust väidetavalt 2000 aastat. Vanus on hea reklaamiartikkel, paraku tõestamata kuid nagu omaaegsed sajaviiekümne aastastena esinenud mägilased kannab puu oma välimusega selle legendi kenasti välja. Mida kõike...keda kõiki see puu näinud on isegi siis kui ta vanusele pool otsa on luuletatud!

Midagi ununes kindlasti. W aitab. Tema, erinevalt meie kamba teisest poolest, tegi isegi natuke märkmeid. Lõviosas tõenäoliselt minu fopaade ajalukku raiumiseks. Oi, neid ikka oli!

Jumalate sünnikodu, 2

 

Ei tea, kas me aklimatiseerusime ainsa öö jooksul või lihtsalt oligi meie saabumise õhtu erinevalt järgmistest eriti aurune ja palav kuid hoolimata öösel sadanud vihmast oli juba järgmisel hommikul ilm mõnevõrra talutavam. See ei takistanud meid muidugi ka kõigil järgmistel päevadel higistada nagu vihmutid. Ma vannun, hoides kätt Pipi Pikksuka redigeerimata väljaandel, et ei ole oma elus isegi saunas sel moel tilkunud nagu tolle puhkuse ajal iga päev. "Higistab nagu loom" on vilets väljend, ainuõige on "higistab nagu turist". Kohalikud käisid tänavatel musta rõivastatuna ja särades värskusest nagu lilled samal ajal kui mina oma heledas kledis särasin sulapekist ja higist. 

Aga ma leppisin sellega, sest meri ju. Esimesl päeval sattusime randa, kus suvitajaid jälitasid kalad. Justkui läbipaistvad, saba juures mustad ja sinised laigud, umbes räimesuurused. Ma üritasin, kuid paraku kätte ei saanud ühtegi ja netist nende nime ka leida ei osanud. Üks priske tume heeringalaadne välgatas ka vees, no hakka või delfiiniks, et neid lähemalt näha.

Erinevalt Montenegro rannast on Malia rand Pärnu ranna kauge sugulane - liivane ja väga ruttu madalaks ei lähe - ja see tähendab suurema tuule korral lopsakaid murdlaineid. Mingi piirini on see naljakas. Kuni enam ei ole, kui tsentrifuugi satud. Ma vaatan nüüd oma pesumasinast välja võetavat pesu palju lugupidavama pilguga.

Pildid on petlikud. Selle lainega sain oma põlvele imelise sinika. Vedas, et mitte kuklasse.

Meri mereks, meie ekslemisest Malia vanalinnas W juba kirjutas. No tõesti - linn nagu peopesa ja me ei saanud sealt välja, lõputu küünlapäev, ikka ja aina üks pime tagahoov.  Nii kui tagahoovist välja saime - kas melu või mõnele maffiafilmile sarnased memmekolooniad tänavate ääres kõiki altkulmu piidlemas või kohalike restoranide sisseviskajatena töötamas. Mul on veel lootust uus karjäär luua. Sisseviskaja Malias. Seda muidugi juhul kui ma õpin vanalinna tänavad pähe, nadi ka pärast tööd ära eksida ja hommikuni seina najal tukkuda.

Kuigi kas sellised restoranid ikka vajavad reklaami? Tegu ei ole kunstlilledega, see on täisõites bouganvillea. Tänavate ääred on neid täis, pildil on restoran, kus õied olid katuseks.

Maalilised tänavad on kasse täis. Neid, nagu ka memmekeste valvekoondist ma väga pildistada ei julgenud, midagi natuke salapärast ja veel natuke rohkem pahaendelist õhkus neist. 

Sinine. Nagu hotellgi, mis oma sinaga mind ära meelitas.

Mu vanaema kirtsutaks nina ja poriseks "nagu venelaste aknaraamid!"

Ole nüüd, vanaema...

Maalilised tühjad tänavad, melu toimus Stipil. Sinna me jõudsime järgmistel päevadel, alguses piilusime Stripi ööd eemalt ja ettevaatlikult, hommikune randaminek oli omamoodi hoiatav oma öö rapete näitamisega.  Mis siis, et Stripi tegelik nimi on Demokraatia tänav....

Kreeta reis III

by W

Ikka veel 2. päev (01.09.24)

Kofeiinilaks, salatibaar ja Katkine Kass

Et Maakale eluvaim nii pool neli lõppenud siesta järel kiiremini sisse saada, otsustasin, et aeg on teha midagi, mida kõik normaalsed inimesed juba hommikul teevad: juua kohvi. Vähemasti Maakas. Hankisin talle ammu avatud baarist musta kohvi (2.50€), mis kallati plasttopsi. Kuumakaitseks pandi ümber teinegi plasttops. Ja nüüd neist plasttopsidest. Need ei olnud tavalised topsid, oh ei. Me otsustasime need alles hoida, sest õõnes nõudega oli meie majapidamises kehvasti. Järgmised 8 päeva kasutasime neid topse igaks elutegevuseks – veest ja rummist veinini, omletisegu kloppimisest või kahvlite kuivatamist rääkimata. Lõpuks olid neil põhjad ümaraks tõmmanud ja meie organismid mikroplasti täis.

Kui Maakas oma kofeiinidoosi kätte sai ja end terrassilauale lösakile sättis nagu mingi Kreeka filosoof, kes parajasti elu üle järele mõtleb, tuli minul aeg kööki taganeda. Ennetamaks viginat “nüüd võiks juba midagi hamba alla kah saada”. Jah, just nii, preventsioon on märksõna.
Oli aeg marineeritud kana praepannile visata ja lasta lõhnadel üle terve hotelli kanduda. Kana pritsis pannil nii, et kööginurga seinad olid või- ja marinaaditäpilised kui kuuliauke täis lahinguväli. Maakas pistis vahepeal pea uksest sisse ja ütles “elu Kreekas on ikka nii mõnus, keegi teine teeb süüa”. Tore küll, aitäh, Maakas.
Siis tuli kartul, õigemini päikesekuivatatud kartuli kärsatamine pannil. Kõlab nagu midagi, mida me esivanemad oleks teinud näljaajal.
Ja siis...tuli salat. Tomatid, kurgid, sibulad, paprika, oliivid, maitseroheline – hakkisin kõike nii innukalt, et lõpuks tekkis kööki hunnik, mis oli suurem kui piimalehmafarmile talveks varutud heinakuhi. Vaadates kogu seda silorisu, mis üle köögitasapinna maha voolama kippus, sain aru, et olin üle pingutanud. Oleksime võinud kõik hotelliasukad ära toita. Ühes personaliga.

Kartulid kooris ja viilutas Maakas

Peale järjekordse õlle ja varastatud viinamarjadega allaloputatud söömaorgiat kuumal terrassil vajasime mõlemad seedimissiestat.

Ja tõsist arutelu teemal, mida teha kontvõõrana lauda imbunud Katkise Kassiga, kes oli nõus pintsli pistma kogu meie kana, aga salati sülgas välja. Käskisin Maakal võtta paberi ja pastaka (viimase oli ta juba lennukis minult pihta pannud, mul oli neid mitu) ning poenimekirja lisada kassitoidu. Katkine Kass sai meile puhkuse ajal lähedasemaks kui hotellipersonal või -naabrid.

Päeva suursündmus: basseiniproov

Kui Maakas oli jõudnud järeldusele, et igal pool l*tsid, siis mina jõudsin järeldusele, et kõikjal on Saksa turistid. Sakslasi tundus olevat veel enam kui hotelli ja tänavaid ummistavaid britte. Nad tulid igast suunast. Igalt poolt. Arvan, et kogu München ja Berliin olid mingi überhea hinnaga kampaania raames Malia oma puhkusereisiks valinud samal ajal kui meie sinna juhtusime.

Enamasti oli see bassein asukateta

Meie esimesel basseinitestil olid sakslased loomulikult esindatud. Lausa kaheksi! Sellised keskealised või midagi. Sulistasid, solberdasid ja pritsisid ses kaunis helesinises veesilmas, kuhu me olime kavatsenud end hästi tundma minna. Heitsin härrale etteheitva pilgu, milles kajastus kogu Eestimaa traagiline orjandusajastu, kuid ta isegi ei märganud seda, sest oli hõivatud oma kõhuga, mis hõljus nagu päästevest. No ega ma ise ka just näljase ja paljukannatanuna paistnud, nii et sõnatu möödarääkimine, õigemini luhtunud basseinist väljarääkimine, oli paratamatu. Hiilisime siis nördinult mööda treppi 0.7m otsast sisse ja leidsime omale vaikselt sügavustesse edasi nihkudes rahuliku nurgakese kus basseini kukkunud herilasi üle ääre kuivale loopida ja klooriseguseid mulle ninast välja ajada. Sakslased lahkusid õnneks peagi ja meil oli taas privaatne veekogu! Sulistasime, solberdasime ja pritsisime seal nüüd ise kui langetõbised vaalad ja seda kuni basseini sulgemiseni. See on 20.00. Siis oli üsna hämar ka.

Hotellil oli 2 basseini – esimene, mida tarbisime, oli väiksem ja madalam, kuni 1.4m; põhielu ja suplus käis teises baariäärses suuremas kuni 2m sügavas basseinis, kuhu me ei sattunudki.

Kutse Kreeka köögi odüsseiale

Peale suplust, kui Maakas oli end pesnud nii neljandat korda sama kuupäeva jooksul (no kui krdi räpane saab üks inimene olla?), molutasime taas terrassil. Katkise Kassi ja rummikokteiliga, kuhu õhtuks oli lisaks toonikule lisandunud sidruniviil. Igati kultuurne värk. Maakas patras midagi. Nagu ikka. Mina lihtsalt eksisteerisin ja ütlesin aegajalt “jah, muidugi” või “huvitav mõttekäik...”. Nagu ikka.

Ja siis, ettehoiatuseta kui kukkuv NASA sond, ilmus terrassi servale kõhutama üks suur mustakarvaline meesisend. Hotelli peremees Petros. “Hello, hi!” hõikas ta rõõmsalt ja juba oli selge, et nüüd tuleb mingit reklaamjuttu. “Homme õhtul toimub siin hotelli aias Kreeka traditsiooniliste toitude sööma,” teatas Petros. Nägin kohe, kuidas Maakas vaikselt krampi tõmbas. Mulle meenus, kuidas ta Montenegros majutuse omaniku ema toast välja viskas, nii et otsustasin valvsuse säilitada.

“Moussaka, souvlaki, greek salad, pork chops, tzatziki, gianniotiko , XXX, XYZ, XZY and some ouzo,” loetles Petros entusiastlikult. “15 euros for all you can eat!”

Maakas üritas asja konservatiivselt võtta. “Me veel mõtleme,” ütles ta silmi kissitades, sest ma olin talle korduvalt rääkinud, et soojades riikides ei tohi kohalikega eriti suhelda ega müügistrateegiatega kaasa minna. Ma olin Maaka üle uhke! Aga mina ise, olles taas veidike rummi saanud, ja juba meeleolus, ei suutnud end tagasi hoida. “See on suurepärane diil! Me oleme raudselt kohal!” kraaksatasin vahele, enesel peas kiire võrdlus, et Kreeka toitude rootsi laud on ju märksa odavam kui näiteks Teleturu pastapottide komplekt või Cosmodisk.

Petros naeratas rahulolevalt ja lisas: “Pool üheksa õhtul, baar nr 2 juures.” Seejärel kadus ta sama äkitselt kui oli ilmunud, jättes meid arutlema, kas me just pühendusime Kreeka rahvustoitude olümpiaadile.

Malia vanalinn

Malia vanalinn, Maaka foto

Ma ei olnud jäätist söönud ajast, mil me Montenegros omale seda neetud tiramisu jäätist sisse pressisime. Oli paras aeg teha Maakale ettepanek manustada vanalinnas üks magus jahe palake, mis ehk kustutab meis kasvõi hetkeks kogu Kreeta kuumuse. Maakas loomulikult oli kõigega nõus, sest noh, kui mina olen midagi pähe võtnud, siis pole tal väga valikut. "Lähme siis," ütles ta mu orvakotti haarates ja kergelt ohates, teadmatusest, mis teda ees ootab. Ega ma ka ei teadnud.

Jäätisepuhvetit olime näinud juba eile hilisõhtul marketit otsides, kuid siis ei olnud see olnud selline ... loomaaed. Täna seisid seal järjekorras hordid nagu kariloomad, kes on valmis kõigeks, kui ainult saaks kätte selle kreemja jahutava ime.
Maakas võttis pisikese labase vaniljekoonuse, mina sama labase pisikese šokolaadikoonuse ja istutasime end nendega puhvetisse maha. Ptüi, lauda. Hõivates häbematult ruumi, mida hädasti oleks vajanud nokastanud isikud, kes olid tellinud kõige suuremad ja imelisemad jäätised, mida menüüst kokkukeevitada andis. Mingid kuuekorruselised pähklite ja kommidega siirupisse kastetud monstrumid, mis tilkusid igast suunurgast ja sulasid kiiremini kui nad neid suhu toppida jõudsid.

Enne, kui mu enese minijäätise šokolaaditilgad särgil kuivada jõudsid, lohistas Maakas mu sealt koledast kohast minema.

Vanalinna avastama

Muidugi eksisime ära. Sel närusel hektaril, kuhu vanad kreeklased või tont-teab-kes olid ehitanud keedumakaronina kitsad ja kõverad tänavad ja kus kõik majad nägid välja nagu oleks nad üles laotud peale kolme pudelit veini. Ja miks peaks mõni vanalinn paigaldama normaalsed tänapäevased tänavasildid? Ei, see on liiga palju tahetud! Seal me siis olime ja tiirutasime ringi.

Üsna pea hakkas Maakas pihta oma paranoiaga. Esialgu ei pannud ma seda tähele, sest olin ametis jäätisejääkide enese küljest kraapimisega. Aga Maakas ei andnud järele. “Vaata, nad kindlasti jälgivad meid.” Ma mõtlesin, et ta teeb nalja. Aga ei. Paljudes kohtades istusid toolidega tänava ääres mõned kohalikud vanapapid või vanaemad või lausa läbisegi ja nad tõesti silmitsesid meid. Nagu ka kõiki teisi. Sealjuures lobisesid nad omas keeles vaikselt kui Sitsiilia maffia. Proovisin rahulikult võtta, et see on Malia vanalinna sotsiaalmeedia. Maakas ei rahunenud ikka veel, eriti, et meile tuli vastu hall vanadaam, kes meil tungivalt üht konkreetset taverni külastada soovitas. Mitu korda järjest. Nüüd hakkas ka mulle tunduma, et kohalikud pensionärid lõbustavad end toolide tõstmisega teisele poole tänavat, et meid veel kindlamalt eksitada. “Kuule, jah, me juba olime siin, aga see onu istus ju teisel pool suveniiripoodi?”.

Olles taas jõudnud pimedasse tupikusse, kus me juba olime olnud, korduvalt, tabas mind hüsteeriahoog ja pidurdamatu naerupuhang. Oma veerand tunniks, mille jooksul Maakas minuga ühtegi arukat lauset vahetada ei suutnud. Saavutasin enesekontrolli vaid hirmust – Maakas oli juba seda nägu, et katsetab kohe kõiki hüsteerikute korralekutsumise klassikalisi vaheneid, mida tänasel päeval ebahumaanseteks peetakse.

Pärast tunnikest seiklust vanalinnas saime lõpuks tehnoloogia abiga õige suuna kätte. Olime taas vabad. Saavutus! Vanurid jäid maha ja me marssisime mööda kodumaanteed, rahunenult.

Öine Malia vanalinn

Kuni midagi silma jäi. Sex Shop. Kuidas see eile märkamata jäi? See oli nagu mingi märk saatuselt, mulle meenus kohe midagi olulist. "Maakas, kas sa mitte ei lubanud mulle kotlette ja küpsisetorti Kreetal teha?". “Ah, misasja?” küsis ta, täiesti segaduses. No mina juba ei unusta selliseid, st söödavaid, asju, lubas küll! Ja siin ma nüüd olin, vaadates seda sex shop’i logo, ja mu peas sündis idee. "Kui sa mulle neid kotlette teed, kreekapäraseid muidugi, siis ma tahan, et need oleksid Playboy jänku kujuga."

Malia sex shop

Maakas põrnitses mind, nagu ma oleks just küsinud, kas ta tahaks homme minuga uppunud antiiklinna varemetesse elama kolida. "Äkki sa tahad küpsisetordi asemel mingit pornokooki ka?" urises ta. “Jaa!” hõiskasin ma vastu nagu oleks see igati põhjendatud soov.

Maakas saatis mu p*se.

Nii et seal me siis olime, läbi öö kõndimas “kodu” poole, olles vabanenud kogu argipäeva hallusest. 
Sinna sex shopi jõudsime me ka, kunagi hiljem.

Ah, Kreeta! Puhkus!

Jumalate sünnikodu, 1

Selleks, et kõik ausalt ära rääkida pean alustama vist aastavahetusest kuusteist või seitseteist aastat tagasi. Ma hakkasin siis blogima.

Ilma selleta poleks ma Wildiga kunagi tuttavaks saanud. 

Päriselus oleme me nüüdseks kohtunud vist peaaegu kümme korda. Neljal korral neist on tegu olnud reisidega.  Kõigil kordadel on W olnud tegevuse bürokraatliku poole korraldaja, erakordselt täpselt läbi mõeldud tegevuskava, broneeringud, eeltöö sihtkoha osas - võrratu! Ja reisikaaslastena oleme siiani teineteist ainult täiustanud: tema on ette mõtlev ja täpne, mina olen tuulepea ja plähmerdis, no kas saab veel paremini kokku passida?

Ok, aitab küll, läheb veel uhkeks ära. Teenitult!

Seekord siis Kreeta. 

Minu roll oli valida kahest hotellist üks, valisin selle, mis oli ilus sinine. Saate aru, millise tainaga W peab maid jagama? 

Ma olen väga hiline pakkija. Viimase augustikuu päeva hommikul toppisin hunniku hilpe seljakotti, pakkisin taskunoa ja liimi käekotti, tagasin koduloomadele kõik võimalused järgmised kümme päeva minuta veeta ja sõitsin Aegviitu, auto jäi parklasse ja Suur Seiklus võis alata. 

Ülemiste keskus (ärge naerge midagi, ma olen maalt ja ka see on osa seiklusest), lennujaam, higistamine enne lennule registreerimist, sest W oli broneerimisel kasutanud mu passi numbrit, aga kaasas oli mul id-kaart (ärge nii tehke, kuigi tegelikult ei olnud see üldse probleem).

Ja lennuk! Ma olen ikka veel algaja lendaja, kõik on niiiiiii põnev ja puha. Mis siis, et juba lennu keskel oleks tahtnud ise endal jalad alt närida, nii pagana kitsas oli.

Maandusime päikeseloojangul, oli veel piisavalt valge, et näha kuidas maandumisrada algas nii mere äärest, et suurema lainega oleksid rattad vist vees. Olgu, see oli liialdus. Aga ikkagi!

Minu jaoks oli tegu esimese reisiga, mil lennukist välja tulles võttis mind vastu sõna otseses mõttes troopika. Linnas oli äsja sadanud, kuum ja niiske õhk mõjus nagu sulepadi näo peal. Oli hirmus ja oli ilus. 

Õhk oli seikluse lõhna täis. Bussiga majutuskoha poole logisedes olin mures, sest kuidas saab olla, et seikluse järele lõhnab, aga ilusa troopilise mere asemel on pimedusse mattunud võsa ja harjumatult prügised rentslid. Kus on palmid, miks pole kusagil merd, ma ei näe mägesid, roheluse asemel paistab midagi, mis meenutab vanapoisi alpikanni ...

Pole midagi paremat kui hirm pettumuse ees siis, kui sa ei tea veel kui tore tegelikult tulevik on. 

***

Tegin pildi ärgates, vaade otse sängist.

Eh, ühte kirjutisse kõik ära ei mahu.

Järgneb... Ma luban mitte liiga pikalt heietada.