Kreeta reis III

by W

Ikka veel 2. päev (01.09.24)

Kofeiinilaks, salatibaar ja Katkine Kass

Et Maakale eluvaim nii pool neli lõppenud siesta järel kiiremini sisse saada, otsustasin, et aeg on teha midagi, mida kõik normaalsed inimesed juba hommikul teevad: juua kohvi. Vähemasti Maakas. Hankisin talle ammu avatud baarist musta kohvi (2.50€), mis kallati plasttopsi. Kuumakaitseks pandi ümber teinegi plasttops. Ja nüüd neist plasttopsidest. Need ei olnud tavalised topsid, oh ei. Me otsustasime need alles hoida, sest õõnes nõudega oli meie majapidamises kehvasti. Järgmised 8 päeva kasutasime neid topse igaks elutegevuseks – veest ja rummist veinini, omletisegu kloppimisest või kahvlite kuivatamist rääkimata. Lõpuks olid neil põhjad ümaraks tõmmanud ja meie organismid mikroplasti täis.

Kui Maakas oma kofeiinidoosi kätte sai ja end terrassilauale lösakile sättis nagu mingi Kreeka filosoof, kes parajasti elu üle järele mõtleb, tuli minul aeg kööki taganeda. Ennetamaks viginat “nüüd võiks juba midagi hamba alla kah saada”. Jah, just nii, preventsioon on märksõna.
Oli aeg marineeritud kana praepannile visata ja lasta lõhnadel üle terve hotelli kanduda. Kana pritsis pannil nii, et kööginurga seinad olid või- ja marinaaditäpilised kui kuuliauke täis lahinguväli. Maakas pistis vahepeal pea uksest sisse ja ütles “elu Kreekas on ikka nii mõnus, keegi teine teeb süüa”. Tore küll, aitäh, Maakas.
Siis tuli kartul, õigemini päikesekuivatatud kartuli kärsatamine pannil. Kõlab nagu midagi, mida me esivanemad oleks teinud näljaajal.
Ja siis...tuli salat. Tomatid, kurgid, sibulad, paprika, oliivid, maitseroheline – hakkisin kõike nii innukalt, et lõpuks tekkis kööki hunnik, mis oli suurem kui piimalehmafarmile talveks varutud heinakuhi. Vaadates kogu seda silorisu, mis üle köögitasapinna maha voolama kippus, sain aru, et olin üle pingutanud. Oleksime võinud kõik hotelliasukad ära toita. Ühes personaliga.

Kartulid kooris ja viilutas Maakas

Peale järjekordse õlle ja varastatud viinamarjadega allaloputatud söömaorgiat kuumal terrassil vajasime mõlemad seedimissiestat.

Ja tõsist arutelu teemal, mida teha kontvõõrana lauda imbunud Katkise Kassiga, kes oli nõus pintsli pistma kogu meie kana, aga salati sülgas välja. Käskisin Maakal võtta paberi ja pastaka (viimase oli ta juba lennukis minult pihta pannud, mul oli neid mitu) ning poenimekirja lisada kassitoidu. Katkine Kass sai meile puhkuse ajal lähedasemaks kui hotellipersonal või -naabrid.

Päeva suursündmus: basseiniproov

Kui Maakas oli jõudnud järeldusele, et igal pool l*tsid, siis mina jõudsin järeldusele, et kõikjal on Saksa turistid. Sakslasi tundus olevat veel enam kui hotelli ja tänavaid ummistavaid britte. Nad tulid igast suunast. Igalt poolt. Arvan, et kogu München ja Berliin olid mingi überhea hinnaga kampaania raames Malia oma puhkusereisiks valinud samal ajal kui meie sinna juhtusime.

Enamasti oli see bassein asukateta

Meie esimesel basseinitestil olid sakslased loomulikult esindatud. Lausa kaheksi! Sellised keskealised või midagi. Sulistasid, solberdasid ja pritsisid ses kaunis helesinises veesilmas, kuhu me olime kavatsenud end hästi tundma minna. Heitsin härrale etteheitva pilgu, milles kajastus kogu Eestimaa traagiline orjandusajastu, kuid ta isegi ei märganud seda, sest oli hõivatud oma kõhuga, mis hõljus nagu päästevest. No ega ma ise ka just näljase ja paljukannatanuna paistnud, nii et sõnatu möödarääkimine, õigemini luhtunud basseinist väljarääkimine, oli paratamatu. Hiilisime siis nördinult mööda treppi 0.7m otsast sisse ja leidsime omale vaikselt sügavustesse edasi nihkudes rahuliku nurgakese kus basseini kukkunud herilasi üle ääre kuivale loopida ja klooriseguseid mulle ninast välja ajada. Sakslased lahkusid õnneks peagi ja meil oli taas privaatne veekogu! Sulistasime, solberdasime ja pritsisime seal nüüd ise kui langetõbised vaalad ja seda kuni basseini sulgemiseni. See on 20.00. Siis oli üsna hämar ka.

Hotellil oli 2 basseini – esimene, mida tarbisime, oli väiksem ja madalam, kuni 1.4m; põhielu ja suplus käis teises baariäärses suuremas kuni 2m sügavas basseinis, kuhu me ei sattunudki.

Kutse Kreeka köögi odüsseiale

Peale suplust, kui Maakas oli end pesnud nii neljandat korda sama kuupäeva jooksul (no kui krdi räpane saab üks inimene olla?), molutasime taas terrassil. Katkise Kassi ja rummikokteiliga, kuhu õhtuks oli lisaks toonikule lisandunud sidruniviil. Igati kultuurne värk. Maakas patras midagi. Nagu ikka. Mina lihtsalt eksisteerisin ja ütlesin aegajalt “jah, muidugi” või “huvitav mõttekäik...”. Nagu ikka.

Ja siis, ettehoiatuseta kui kukkuv NASA sond, ilmus terrassi servale kõhutama üks suur mustakarvaline meesisend. Hotelli peremees Petros. “Hello, hi!” hõikas ta rõõmsalt ja juba oli selge, et nüüd tuleb mingit reklaamjuttu. “Homme õhtul toimub siin hotelli aias Kreeka traditsiooniliste toitude sööma,” teatas Petros. Nägin kohe, kuidas Maakas vaikselt krampi tõmbas. Mulle meenus, kuidas ta Montenegros majutuse omaniku ema toast välja viskas, nii et otsustasin valvsuse säilitada.

“Moussaka, souvlaki, greek salad, pork chops, tzatziki, gianniotiko , XXX, XYZ, XZY and some ouzo,” loetles Petros entusiastlikult. “15 euros for all you can eat!”

Maakas üritas asja konservatiivselt võtta. “Me veel mõtleme,” ütles ta silmi kissitades, sest ma olin talle korduvalt rääkinud, et soojades riikides ei tohi kohalikega eriti suhelda ega müügistrateegiatega kaasa minna. Ma olin Maaka üle uhke! Aga mina ise, olles taas veidike rummi saanud, ja juba meeleolus, ei suutnud end tagasi hoida. “See on suurepärane diil! Me oleme raudselt kohal!” kraaksatasin vahele, enesel peas kiire võrdlus, et Kreeka toitude rootsi laud on ju märksa odavam kui näiteks Teleturu pastapottide komplekt või Cosmodisk.

Petros naeratas rahulolevalt ja lisas: “Pool üheksa õhtul, baar nr 2 juures.” Seejärel kadus ta sama äkitselt kui oli ilmunud, jättes meid arutlema, kas me just pühendusime Kreeka rahvustoitude olümpiaadile.

Malia vanalinn

Malia vanalinn, Maaka foto

Ma ei olnud jäätist söönud ajast, mil me Montenegros omale seda neetud tiramisu jäätist sisse pressisime. Oli paras aeg teha Maakale ettepanek manustada vanalinnas üks magus jahe palake, mis ehk kustutab meis kasvõi hetkeks kogu Kreeta kuumuse. Maakas loomulikult oli kõigega nõus, sest noh, kui mina olen midagi pähe võtnud, siis pole tal väga valikut. "Lähme siis," ütles ta mu orvakotti haarates ja kergelt ohates, teadmatusest, mis teda ees ootab. Ega ma ka ei teadnud.

Jäätisepuhvetit olime näinud juba eile hilisõhtul marketit otsides, kuid siis ei olnud see olnud selline ... loomaaed. Täna seisid seal järjekorras hordid nagu kariloomad, kes on valmis kõigeks, kui ainult saaks kätte selle kreemja jahutava ime.
Maakas võttis pisikese labase vaniljekoonuse, mina sama labase pisikese šokolaadikoonuse ja istutasime end nendega puhvetisse maha. Ptüi, lauda. Hõivates häbematult ruumi, mida hädasti oleks vajanud nokastanud isikud, kes olid tellinud kõige suuremad ja imelisemad jäätised, mida menüüst kokkukeevitada andis. Mingid kuuekorruselised pähklite ja kommidega siirupisse kastetud monstrumid, mis tilkusid igast suunurgast ja sulasid kiiremini kui nad neid suhu toppida jõudsid.

Enne, kui mu enese minijäätise šokolaaditilgad särgil kuivada jõudsid, lohistas Maakas mu sealt koledast kohast minema.

Vanalinna avastama

Muidugi eksisime ära. Sel närusel hektaril, kuhu vanad kreeklased või tont-teab-kes olid ehitanud keedumakaronina kitsad ja kõverad tänavad ja kus kõik majad nägid välja nagu oleks nad üles laotud peale kolme pudelit veini. Ja miks peaks mõni vanalinn paigaldama normaalsed tänapäevased tänavasildid? Ei, see on liiga palju tahetud! Seal me siis olime ja tiirutasime ringi.

Üsna pea hakkas Maakas pihta oma paranoiaga. Esialgu ei pannud ma seda tähele, sest olin ametis jäätisejääkide enese küljest kraapimisega. Aga Maakas ei andnud järele. “Vaata, nad kindlasti jälgivad meid.” Ma mõtlesin, et ta teeb nalja. Aga ei. Paljudes kohtades istusid toolidega tänava ääres mõned kohalikud vanapapid või vanaemad või lausa läbisegi ja nad tõesti silmitsesid meid. Nagu ka kõiki teisi. Sealjuures lobisesid nad omas keeles vaikselt kui Sitsiilia maffia. Proovisin rahulikult võtta, et see on Malia vanalinna sotsiaalmeedia. Maakas ei rahunenud ikka veel, eriti, et meile tuli vastu hall vanadaam, kes meil tungivalt üht konkreetset taverni külastada soovitas. Mitu korda järjest. Nüüd hakkas ka mulle tunduma, et kohalikud pensionärid lõbustavad end toolide tõstmisega teisele poole tänavat, et meid veel kindlamalt eksitada. “Kuule, jah, me juba olime siin, aga see onu istus ju teisel pool suveniiripoodi?”.

Olles taas jõudnud pimedasse tupikusse, kus me juba olime olnud, korduvalt, tabas mind hüsteeriahoog ja pidurdamatu naerupuhang. Oma veerand tunniks, mille jooksul Maakas minuga ühtegi arukat lauset vahetada ei suutnud. Saavutasin enesekontrolli vaid hirmust – Maakas oli juba seda nägu, et katsetab kohe kõiki hüsteerikute korralekutsumise klassikalisi vaheneid, mida tänasel päeval ebahumaanseteks peetakse.

Pärast tunnikest seiklust vanalinnas saime lõpuks tehnoloogia abiga õige suuna kätte. Olime taas vabad. Saavutus! Vanurid jäid maha ja me marssisime mööda kodumaanteed, rahunenult.

Öine Malia vanalinn

Kuni midagi silma jäi. Sex Shop. Kuidas see eile märkamata jäi? See oli nagu mingi märk saatuselt, mulle meenus kohe midagi olulist. "Maakas, kas sa mitte ei lubanud mulle kotlette ja küpsisetorti Kreetal teha?". “Ah, misasja?” küsis ta, täiesti segaduses. No mina juba ei unusta selliseid, st söödavaid, asju, lubas küll! Ja siin ma nüüd olin, vaadates seda sex shop’i logo, ja mu peas sündis idee. "Kui sa mulle neid kotlette teed, kreekapäraseid muidugi, siis ma tahan, et need oleksid Playboy jänku kujuga."

Malia sex shop

Maakas põrnitses mind, nagu ma oleks just küsinud, kas ta tahaks homme minuga uppunud antiiklinna varemetesse elama kolida. "Äkki sa tahad küpsisetordi asemel mingit pornokooki ka?" urises ta. “Jaa!” hõiskasin ma vastu nagu oleks see igati põhjendatud soov.

Maakas saatis mu p*se.

Nii et seal me siis olime, läbi öö kõndimas “kodu” poole, olles vabanenud kogu argipäeva hallusest. 
Sinna sex shopi jõudsime me ka, kunagi hiljem.

Ah, Kreeta! Puhkus!

Jumalate sünnikodu, 1

Selleks, et kõik ausalt ära rääkida pean alustama vist aastavahetusest kuusteist või seitseteist aastat tagasi. Ma hakkasin siis blogima.

Ilma selleta poleks ma Wildiga kunagi tuttavaks saanud. 

Päriselus oleme me nüüdseks kohtunud vist peaaegu kümme korda. Neljal korral neist on tegu olnud reisidega.  Kõigil kordadel on W olnud tegevuse bürokraatliku poole korraldaja, erakordselt täpselt läbi mõeldud tegevuskava, broneeringud, eeltöö sihtkoha osas - võrratu! Ja reisikaaslastena oleme siiani teineteist ainult täiustanud: tema on ette mõtlev ja täpne, mina olen tuulepea ja plähmerdis, no kas saab veel paremini kokku passida?

Ok, aitab küll, läheb veel uhkeks ära. Teenitult!

Seekord siis Kreeta. 

Minu roll oli valida kahest hotellist üks, valisin selle, mis oli ilus sinine. Saate aru, millise tainaga W peab maid jagama? 

Ma olen väga hiline pakkija. Viimase augustikuu päeva hommikul toppisin hunniku hilpe seljakotti, pakkisin taskunoa ja liimi käekotti, tagasin koduloomadele kõik võimalused järgmised kümme päeva minuta veeta ja sõitsin Aegviitu, auto jäi parklasse ja Suur Seiklus võis alata. 

Ülemiste keskus (ärge naerge midagi, ma olen maalt ja ka see on osa seiklusest), lennujaam, higistamine enne lennule registreerimist, sest W oli broneerimisel kasutanud mu passi numbrit, aga kaasas oli mul id-kaart (ärge nii tehke, kuigi tegelikult ei olnud see üldse probleem).

Ja lennuk! Ma olen ikka veel algaja lendaja, kõik on niiiiiii põnev ja puha. Mis siis, et juba lennu keskel oleks tahtnud ise endal jalad alt närida, nii pagana kitsas oli.

Maandusime päikeseloojangul, oli veel piisavalt valge, et näha kuidas maandumisrada algas nii mere äärest, et suurema lainega oleksid rattad vist vees. Olgu, see oli liialdus. Aga ikkagi!

Minu jaoks oli tegu esimese reisiga, mil lennukist välja tulles võttis mind vastu sõna otseses mõttes troopika. Linnas oli äsja sadanud, kuum ja niiske õhk mõjus nagu sulepadi näo peal. Oli hirmus ja oli ilus. 

Õhk oli seikluse lõhna täis. Bussiga majutuskoha poole logisedes olin mures, sest kuidas saab olla, et seikluse järele lõhnab, aga ilusa troopilise mere asemel on pimedusse mattunud võsa ja harjumatult prügised rentslid. Kus on palmid, miks pole kusagil merd, ma ei näe mägesid, roheluse asemel paistab midagi, mis meenutab vanapoisi alpikanni ...

Pole midagi paremat kui hirm pettumuse ees siis, kui sa ei tea veel kui tore tegelikult tulevik on. 

***

Tegin pildi ärgates, vaade otse sängist.

Eh, ühte kirjutisse kõik ära ei mahu.

Järgneb... Ma luban mitte liiga pikalt heietada.

Kreeta reis II

By W

2. päev (01.09.24)

Keskkonnateemad jätkuvad

Kui Kreeta reisi teine päev algab, on tõenäoline, et sa ärkad teises toanurgas. Ei, ma ei tea, kuidas ma sinna sattusin. Maakas oli enam-vähem seal, kuhu ta õhtul jäi. Kell oli 6.18. Maakas tegi mu mööbeldamise peale silmad lahti, ajas jalad alla, tõi terrassi pesurestilt rätiku ning suundus pesusse. Kahmasin ka voodilt oma rätkiku, aga Maakas röögatas “EI!” ja lõi ukse jälle pauguga kinni.

Kehitasin õlgu ja lonkisin basseinipuhvetisse kohvijahile.

Basseinibaar

Aed oli meil väga roheline ja rikkalik. Laimid, banaanid, granaatõunad, erinevad kaktused, kummipuud, palmid. Igati kaunis. Baari juures ootas mind aga tüng. Basseinid ja puhvetid avatakse siin alles kell 8.30.
Kontrollisin toas külmiku sisu. Mida ma näen? No ainult seda, mida me eile ostsime. Joodavatest asjadest vaid vett, toonikut ja rummi. Viskasin viineritükkide ja juustuga saiaviilud pannile kaane alla ja segasin mõned joogid. Mõlemat proovides, et ikka paras jääks. Parema võtsin endale.

Aias

Pesust saabunud Maakas teatas, et oli mu eilse jutu ja keskkonnaalase panuse üle pisut mõelnud ja leidnud, et vesi kuulub siin tõepoolest pigem Kreeka põldudele. Nii et selle asemel, et end korralikult duši all puhtaks küürida, oli ta end tupsustanud… WC-poti veega. Jah, just, lugesite õigesti, peldikuveega. Mul viskas järsku midagi kurku. Seestpoolt. Kas see ongi nüüd refluks? Kas mul on meditsiiniline probleem või olen ma tegelikult allergiline igast ökovärkidele? Neelatasin ja loputasin selle hapu asja kindluse mõttes suure sõõmu rummiga alla. Maakas keeldus nii vara joomast ning võttis omale külmikust hoopis jogurti ja läks terrassile sööma.
Aga.
Ma olin end vahepeal kogunud. "Kuule," alustasin ma vaiksel ja süütul häälel, "ma ei ole kindel, kas ma öösel vett tõmbasin." Ma pole kunagi näinud, et inimene nii kiiresti ja nii palju erinevaid värve võib vahetada. "Mida sa just ütlesid?" nõudis ta. "Ma lihtsalt mõtlesin, et võib-olla ei tõmmanud vett. Sa tead küll, rohelise mõtteviisi nimel..." jätkasin ja ulatasin Maakale uuesti rummitassi. Nüüd oli tema kord jogurt januse kaameli sõõmuga alla loputada. Märkasin, kuidas ta silmad ahenesid, laup kortsus ja silmanurka tekkisid kiired nagu vana oliivipuu koorel. "Sa oled loom!" kisas ta kui jälle hingata sai. Võib-olla olin unustanud ta tassi toonikut lisada? Ei, ma maitsesin enne. Ju siis oli ta muu pärast vihane. "Ma uputan su esimesse ettejäävasse kohta!". Mul hakkas natukene õudne. Lootsin, et vähemasti ei uputa ta mind sinna peldikusse, vett korralikult peale tõmmates.

Tõin rahupakkumisena lauale juustusaiad ning hakkasime arutama, mida päevaga edasi teha. Vaikiva kokkuleppena ei tõstatanud kumbki meist enam globaalprobleemide teemat kogu edasise reisi jooksul.

Meresse

Kuna väljas oli juba +28C, kell 7 hommikul, siis otsustasime, et ASAP tuleb see hetk, kui paneme oma valged varbad kohalikku merre ja tunneme, mis tähendab tõeline puhkus. Ja siis läheme poodi. Normaalset kohalikku toitu ja õlut hankima. Sööme. Proovime basseini järele. Õhtul väisame Malia vanalinna.

Seega, otsused langetatud, hakkasime Google Mapsist merd otsima. Maps koostööd ei teinud (lühim tee ei jää avalikule maale/ametlikule teele) ja juhatas meid hoopis eepilisele jalutuskäigule läbi kummalise ööelu surnuaia, Malia Stripi. Eile öösel kui poodi otsisime, oli see kui Ibiza peosüda, nüüd aga lihtsalt üks väsinud tänav. Laudadele tõstetud baaritoolid ja paar viimast kanget pidutsejat, kes olid ilmselt teinud elus kõik õigesti ja otsustanud nüüd, peale pika ööd, lihtsalt edasi magada samas asendis, millesse nad enne päikesetõusu kokku kukkusid. Oma viimase mojito kõrvale.

Tundus, et siin linnas algab elu alles lõunast.

Malia Strip varajasel õhtutunnil (21 paiku)

Malia Strip on nii pikk, et mul hakkas juba tunduma, et Kreeka jumalad ise on selle planeerinud lõputu katsumusena, et näha, kui palju me oleme valmis tegema, et lihtsalt ujuma pääseda. Maakas hoidis tuju üleval ja korrutas pidevalt: "Kohe oleme kohal, kohe oleme kohal." Lõpuks oli tal ka õigus. Lõpuks jõudsime randa. Peale 1.7 km kuumas vantsimist.

Meri kui oaas keset kõrbe. Ja meres ei kedagi. Ei ühtki karjuvat last, ei ühtki rannatoolilahingut, ei mingeid selfisid tegevaid turiste, mitte ühtegi prisket Briti turisti, kes oma rannamadratsit taga ajades meie poole triiviks. Lihtsalt meie ja lõputu vesi, mis meid pehmesse soolasesse embusesse ootas.

Privaatmeres oli kirikuga saar

"Privaatne meri, Maakas!" hüüdsin ma, aga ta isegi ei kuulnud mind, sest oli juba kõhuni meres ja kilkas, et hullupööra mõnus olevat. “Sa prille ei tahtnud kaldala jätta, vä?” küsisin. Ei, ta ei tahtnud. See prillidega suplemine on sihuke värk, et kaugelt paistad teistele kui alkoholiprobleemiga delfiin. A no kedagi teist ju ei olnud.

Väikesed viisakad Vahemere lained loksutasid meid korraks lahti kõikidest maailma muredest.

Poodi

Tagasiteel, veerada järele jättes, külastasime suuremat marketit nimega Chalkiadakis, et pärast oma hotellitoas üks kodune õhtusöök kokku keerata. Mis võiks valesti minna, eks?

Maakas käitus poes nagu mingi näljutatud köögiprohvet ja asus üsna valimatult asju korvi kühveldama.
Pooltoored tomatid olid nii kallid, et oleks võinud arvata, et nad kasvasid kuskil Olümpose mäe tipus. Aga jah, viskasime 4 tükki ikka korvi, sest Maakas ütles, et “need on erilised Kreeta tomatid”.
Siis tuli sibul, paprika, kurk, õlu (loomulikult mitte ainult üks), Pepsi, sojakaste, suitsupeekon, kartulid, sool, pipar ja vesi, kanafilee, feta juust, sidrunid, küüslauk, oliivid, tee, kimp tilli, teine rohelist sibulat ja majapidamispaber. Korv hakkas täituma nagu mingi toiduarheoloogia projekt. Ja iga kord, kui ma küsisin, kas me tõesti vajame veel midagi, hüüdis Maakas “jah!” ja viskas midagi korvi. Okei, rahu, mõtlesin oma pangakaarti näppides. Saab tehtud.

Ja nüüd kõige õudsem osa. Kobasin õlakoti tagumist sahtlit - kus on minu riidest oravatega poekott? See, mille ma pähklite ostmise eest 12 aastat tagasi tasuta reklaamtootena sain? Kadunud? Ei olnud kadunud, Maakas oli selle minult tuuri pannud. "Miks sa minu poekoti ära võtsid?" küsisin ma, närvid viimse piiri peal. "Ma ausalt mõtlesin, et võtan oma Montenegrost soetatud konnadega riidest koti kaasa," vastas ta süüdimatult. "Aga tead, ma unustasin selle Eestisse ja mul oli midagi vaja!". Vaadates, kuidas ta kassalindilt asju suvalises järjekorras mu juba rabedaks kulunud kotti pildus, röögatasin “teeme edaspidi nii, et asju, minu kotti, pakin ainult mina ise!” ja võtsin selle olulise töö üle.
Sibulad, punased sibulad, unustas Maakas poodi. Ma arvan, et meelega, solvumisest mu raevupurske osas. Ja punaseid sibulaid ei õnnestunud meil rohkem terve reisi jooksul leida. Ilmselt veavad kohalikud selle defitsiidi kärmelt igas ilmakaares laiali. Kreeka salati tarbeks. 

Kotti kiivalt vastu külge surudes vedasin kogu mandi hotellituppa. Tee peal hakkas häbi. Kott ei ole ju tähtsam kui sõbrad... Andsin oravakoti peale tühjendamist Maakale tagasi ja ütlesin, et ta võib sellega rannas ja linnas laiata palju vaid soovib ning vajadusel sinna sisse kasvõi nuusata.

“Kodus” tahenemas

Šoping ja palavus oli meid läbi võtnud. Kurnatud ja päikeseküpsed kui kallid Kreeta tomatid, olime lõpuks oma koduterrassil, jalad üles tõstetud ja külmad “Mythos” õlled peos. Elu tundus talutav. Kui mitte hea. “Kuule, mul on vaja pisut siestat võtta,” kuulutas Maakas peale õlle sisse kallamist. See Kreeka siesta nii varajane aeg tuli mulle üllatusena, nii et ma toppisin talle kätte koti tooreste kartulitega. “Need, tead, ei koori ennast ise!”. Ma ei olnud kunagi varem mõelnud, et kartulikoorimine võib olla nii rahuldustpakkuv… kui seda teeb keegi teine. 7 kartulit läks keema, 3 aga viilutatult külma veega külmkappi. Tärklise eemaldamiseks. Peale sots kohustusi viskus Maakas jahutatud toas voodisse nagu oleks ta just olümpia maratoni võitnud.

No mis siis ikka, mõtlesin. Lasen tal magada ja kasutan seda aega iseenda jaoks. Võtsin oma telefoni ja hakkasin ümbrust pildistama nagu mingi influencer. Kreeka filtrit ma oma telefonist ei leidnud. Odav Redmi. Aga vähemalt saan hiljem öelda, et nägin midagi muud peale hotelli seina ja kuulsin midagi muud peale Maaka norsete. No aus olles jäi viimane tsikaadide röökimisele detsibellidelt kõvasti alla.

Fotosessioonide vahel otsustasin kanafileele marinaadi teha. Sidrunimahl, küüslauk, soja, või, pakike baarist varastatud pruuni suhkrut ja kõik need muud vidinad, mis peaksid kana mingil imekombel söödavaks muutma. Ja siis veel kartulid! Kuivatasin kartuliviilusid terrassil, suurel taldrikul, laskmata end häirida mööduvate naabrite kõõrdpilkudest meie lauale. Õllepurk, mina ja toored kartuliliistakad, mida ma hoolega pöörasin ja näpuga torkisin. Maakas magas edasi ega näinud kahjuks kuidas ma kana marineerisin ja kartuleid kuivatasin nagu Michelini resto peakokk.

Asi ammendas end kiirelt ja suundusin tagasi kõrgemate kunstide e fotograafia poole.

Otse meie hotelli kõrval, vaevu aia taga, kasvasid kraavipervel viinamarjad nagu umbrohi. Pooled neist juba rosinateks kuivanud. Aga siiski kutsuvad, kergelt keelatud puuviljad. Otsustasin viinamarjaraksu minna. Miks osta, kui saab tasuta, eks? Olles oma viinamarjavarguse tulemiga tagasi, üritasin need viljad peita vahepeal ausalt teisel poekäigul toodud sibulate ja virsikute vahele, aga mu saak ei vastanud vist kommertsstandardile. “Mida sa, elajas, teinud oled?” küsis osaliselt närtsinud, osaliselt tooreid viinamarju silmanud ärkav Maakas. "Muidugi toidu pealt säästnud!" vastasin uhkelt, viinamarjataldrikut Maaka nina alla toppides. “Täitsa head,” leebus Maakas.

Kartulipõllu tolmanud kraavi ääres

... järgneb, krdi pikk päev oli...  

Kreeta reis I

by W

1. päev (31.08.24)

Käisin enne tripi algust töölt läbi, seljakotiga. Töölt Balti jaama, edasi lennujaama, kuhu Maakas liiga vara oli jõudnud. Õnneks ei olnud ta minu saabumiseks oma (ega kellegi teise) nina igavusest veriseks nokkinud. Panin pihkusurutud taskurätipaki ja desovahendi kotti tagasi.
Alustasime oma reisi loomulikult õllega Tallinna lennujaamas, peale turvaväravaid, sest ausalt öeldes, kuidas muidu saaks end sellise seikluse jaoks soojaks teha? Ootusärevuses läheb õlu libedamalt kui keegi arvata oskaks.

Ja siis tuli lend. Väljus kell 15.55, kuigi algselt lubati, et 15.30. Tšarter oma köögitaburettidega. Maakas loovutas mulle oma aknaaluse koha ja siis nühkis mul süles, et pilvedest pilte teha.

Aga no vähemalt oli meil lisaks ostetud ristsõnadele ka tasuta meelelahutus - päris mitu röökivat titte, kes otsustasid täiel rinnal väljendada, mida nad lukustuvatest kõrvadest arvavad. Kuskil lennu lõpus hakkas levima aroom, mida ma ei suudaks isegi oma vaenlasele soovida. Mis parata, väikelapsed ja suured lennud ei käi alati kokku.

Heraklionis maandusime pea pimedas. Üle valgustatud hotellide ja basseinide. Õnneks midagi kõrgemat rataste alla ei jäänud. Lennujaama tervitus oli kõik see, mida iganes Kreeta pakub: määrdunud, palav, kitsas ja vana. Vähemasti saabuvate lendude poolel. Ja noh, astud lennukilt maha, närvid viimseni pingul, õlu põies – millestki sellisest ei tule kunagi midagi head välja. Peale “WC” külastamist oli tunne, et tahaks kohe tagasi lennukisse minna. Nii reostatud peldikuid ei ole mina üheski lennujaamas näinud ega oma jalatseid üheski teises riigis juba esimese 300m jooksul kuseseks teinud. Sinna, ma mõtlen peldikut, me enam tagasi ei lähe.

Otsustasime lennuki asemel siiski transfeeribussi ronida.
Reisifirma esindaja oli säravam kui need rohkete maanduvate lennukite tuled öises Kreeka taevas. Täis entusiasmi, milleks ei olnud keegi meist valmis. No sa tajud ju kohe, et tal on terve kava meie, MEIE, puhkuseks valmis mõeldud. Niipea kui bussi uks kinni läks, hakkas ta pihta ja paugutama. "Tere-tere, kallid sõbrad, täname, et kasutate just Coral Traveli teenuseid” ja info kõige kohta, mida reisikorraldaja Kreetal pakub. Homme infokohtumine, ülehomme matkapäev, edasi rahvuslik tantsuõhtu ja neljapäeval oleme kõik võitnud pileti "Kreeta parimasse oliiviõlitehasesse". Või midagi sellist. Jõle.
Kuna meil olid kõik roppused ja seiklused juba endilgi täpselt planeeritud, siis vajutasin küünarnuki Maaka ribidesse ja sisisesin talle kõrva “kuule, ütle talle, et meie oleme tulnud siia puhkama ja mingi rahvusliku kommertspasaga me kaasa ei lähe!”. Maakas siis ütleski talle, et meie hotelli infotundi ei ole tal homme asja.

Shout-out to Siim-Sander from Coral Travel!  Ta isegi ei kõhelnud ega hakanud protesteerima, et "aga kui te siiski tahate teada saada, kus on saare parimad matkarajad…," vaid võttis hülgamise vastu näost äravajumata kui tõeline oma tööd hästi tundev eestlane. Vähe puudus, et ta oleks omalt poolt lisanud “cheers ja ärgem kohtugem enam, eks?”. Sellised mittemüügimehed on parimad müügimehed ja me oleme valmis katsetama, kas Coralil on neid veel tagataskus. 

Vahetasime Maakaga sõnatu pilgu, milles oli kahepoolne taipamine, et meie reis hakkab just õigele lainele jõudma. Mis siis, et oli pime ja me ei näinud, kuhu meid viiakse. Mis siis, et olime eelviimased, kes bussist väljusid.

Majutusse e askeedikoopasse jõudmisest ma juba rääkisin eelmises osas.

Majutuse värav, valges

End elementaarselt sisseseadnuna läksime otsima poodi. Kõik suured marketid olid juba juba kinni. Enamus suletakse kell 21.00. Aga no mis sa näljane hing teed? Leidsime ühe 24/7 poekese, mis oli nii kallis, et tundsin end nagu parimatel päevadel Tallinna raekoja platsil. Vett, rummi, toonikut, mune, jogurtit, viinereid, saia, paki Edam juustu, võid ja šampooni ostsime kõik sellelt röövellikult pisipoekeselt. Aga vähemalt olime nüüd Kreeta pinnal ja meeleolu on ikka veel üleval.

Ropp väsimus oli. Peale miniatuursest kohvitassist rummi limpsimist lõi palavus meid lõplikult jalust maha. Mind ka peale sooja juustusaia. Maakas oli nii elevil, et tahkeid asju keeldus neelamast. 
Ja jõudsime säästurežiimile, Vähemasti mina jõudsin! Hingasin sisse Kreeta kuuma õhku, veel aia tagant pimedusest avastamata põllu punamulla tolmu ja meenutasin giidi juttu bussis. Mõistsin, et siin ei ole sadanud ajast, mil Zeusi vanaisa ise oma viimase vihmatantsu tegi. Ilmselgelt on magevesi siin hinnalisem kui vein või oliiviõli. Minus tärkas öko-aktivism. Vaatasin Maakat, kes läikis ja õhetas nagu üleküpsenud oliiv ja mõtlesin, et oleks suurepärane hetk säästa natukene magevett ja samas ka oma keha ja hinge puhastada. Mis saaks loogilisem olla?

Tegin Maakale ettepaneku: “Ma arvan, et võiksime kohe esimesel õhtul midagi tõeliselt ökot teha. Kreetal pole sadanud, ja arvestades meie lennureisi ökoloogilist jalajälge, võiksime koos duši alla minna, et vett säästa. Kahekesi on efektiivsem!“

Mis te arvate, mis siis juhtus? Et ta naeratas ja ütles: „Muidugi, suurepärane rohelise mõtteviisiga idee, sa oled geenius”? Oi, ei. Ta vaatas mulle otsa nagu ma oleksin ta just kohalikku oliivifarmi orjaks müünud ja seejärel saatis ta mu p*se, esimest korda Kreeta reisi jooksul. Haaras rätiku ja lõi duširuumi ukse demonstratiivse pauguga kinni. Ja solberdas seal kaua. Ökoloogilist teadlikkust hindab ta sama kõrgelt nagu sente maksvat Kreeta retsinat, mis tähendab, et üldse mitte.

Hotelli aed

Jäin üksinda terrassile meie planeedi tuleviku üle mõtisklema. See on mustem kui Kreeta öö. Kaalusin, kas panna oma keskkonnasõbralik üleskutse koos toanumbriga reptseptsiooni uksele või mitte. Loobusin. Kui juba Maakas mind ei mõista, siis ilmselt lendan siit kiirelt koos seljakotiga tänavale, ühes Maakaga, kes ei ole seda ära teeninud.

Edasi seisin omaette külma duši all, ohkasin ja lohutasin end mõttega, et homme on uus päev ja kui veab, leiab uue säästuidee, mille osas on ehk rohkem avatust ja tänulikkust.

Oleks ma vaid teadnud, mis sellest edasi saab...

Kreeta reis, esmaemotsioon

 by W

Tervitus siis kõikidele blogilugejatele. Eriti neile, kes mulle amnestiat taotlesid. Õnnestunult. Oleme taas Eestis, kus tänasel (11.09.24) varahommikul tervitas meid jahe vihmasadu ühes mornide tõtakate kaasmaalastega. 

Ega seal Kreetal parem olnud, lihtsalt teistmoodi s*tt oli.
Kreeta on selline saar, kus päike kõrvetab kui saunakeris, Niilusena voolav vein on odavam kui Värska, aga soe ning enamus asju on katki. 

11% säästupeedid- jõhvikamahlaga pooleks kannatab konsumeerida

Alustame apartmenthotellist

Maliasse jõudsime lõunamaises kottpimeduses, hotelli retseptsioon oli suletud. 

Tegime majutuse soolikakujulises aias ohtliku ringrajaekspeditsiooni raseeritud kaktuste, kraapivate palmide, basseinide ja tühjade õlleankrute vahel, et leida keegi, kes meile urka võtmed kätte annaks. 

Järgmisel päeval valges avastasime, kus öösel kakerdasime

Peale mõningat tiirutamist leidsime Petrose. Baari nr 2 leti tagant. Umbes sealt, kus päeval 20m eemal on punane kartulipõld. Maakas juba näitas teile seda. Saime toa võtme ja info, et konditsioneeripuldi laenutamiseks peaksime oma neeru maha müüma. 80.- eurot. Otsustasime elada pigem vähemate siseorganitega kui noores õrnas eas sootuks kuumarabandusse ära surra ja elu elamata jätta. Ventika oleks 15.- euroga saanud. 

Peale õhtust terrassil (mitte lõpuni) joodud Bacardit otsustasime reisitolmu ja -higi maha pesta, et hommikul valges ja selges (olekus) aru saada, kuhu me üldse sattusime. 

"Kraanikausi alt jookseb vett" vigises Maakas pesust tulles. Nojah. Tõesti. Kraanikausi äravool lekkis kui Kreeka majandus iga kord kui julgesime kraani lahti keerata. Kaebama me selle üle ei läinud - äkki on see varbakastmise bassein kohalik arusaam veeatraktsioonidest. 

Ja voodid! Plaaditud põrandaga kombineerituna olid need kui rändrahnud, hommikul ärkasin uues asukohas. Veetsin öö pigem kusagil voodite, madratsite ja muu mööbli vahel kui inimese kombel magades. Edasisteks öödeks olin paremini valmistunud ning nelja mööblieseme nihutamise ja strateegilise paigutamise järel jäi mu rändrahn ankurdatult omale kohale. 

Hommikuvalguses saime tutvuda toaga tasuta kaasas käiva rikkaliku faunaga, enamus väisas terrassi või kõõlus aia taga, tuppa väga ei trüginud. Sipelgad, sajajalgne, geko, röökivad tsikaadid, mingi räuskav tuviline ning Katkine Kass, kel oli hääl heledam kui kadunud Krõõdal. 

Katkine Kass terrassi trepil lösutamas

Lahja elukas käis ringi kui sõjas räsitud veteran, haavad reiel ja abaluude vahel. Ja sõi ära kõik, mis meil üle jäi, kohati ka selle, mis meil pärast puudu jäi.

Self Catering majutuse köök 

Kaheraudne "stove top" ja pann tundusid üsna kasutamata, pliidi kaabelgi oli veel traadiga kokkuköidetud olekus. See süütus sai loomulikult võetud. Mida idaeurooplased Kreetal teevad - seljankat keedavad, oma toas. 

Supitaldrikuid ja veiniklaase ei olnud. 

Suurima pettumuse valmistas korgitseriga avaja. Pisut irooniline kui saarel, kus Dionysus peaks olema vähemasti järgmine peale Zeusi, kui mitte eespool, läheb see eluvajalik ese juba esimese peedi avamisel katki. 

Ärge muretsege, joomata meil ei jäänud. Tõde on selles, et võib-olla sai natuke... liiga palju joodud. Rohkem kui ühe neeru ja poole maksa jagu, aga siiski vähem kui oma hinge hinna eest. Seega "jaaamisssiiiiiiis" - multika jõehobu häälega. 

Räägime meelelahutusest ja kultuurist

Minu algne kavatsus oli Kreetas ma(a)nduda idüllilisse vaid pisut turististunud kalurikülla, kus ca 400 kohalikku elanikku. Mitmetoaline apartment, telekas, vaikus, loodus, susse sahistavad penskarid, lavendli- ja kampriõli hõng, õhtune sotsiaalne bingo ja ÜKS raki naps, väikene supermarket jms väikeasula võlud.

Maakas jäi peale ja valis meile elu Malias, askeetlikus majutuses, see eest aga saare peo- ja pornopealinnas. Argument majutuse kohta oli "nii ilus sinine!".

Muusse ta vist ei süvenenud.

Peale õhtut linnas, uneseguses etanoolimarinaadis, pomises Maakas "igal pool on l*tsid" ja käskis mul kõrvalterrassi noorte brittide käest küsima minna, kas nemad on ka l*tsid. Ma ei julgenud, uurisin ettevaatlikult "mida me selle teadmisega pärast teeksime?". Maakas nentis, et me ei oskaks selle teadmise ega nendega, isegi kui nad on l*tsid, midagi peale hakata. 

Kuigi jah, nende riietus oli kui kodus ise kokkuvusserdatud saak lahtise kanga poest, kus peotäiest müntidest enamateks ruutsentimeetriteks ei jagunud. Ma ei julgenud isegi silmi pilgutada, kartes, et mõni niidijupp, mis kõike koos hoiab, võib sellest katki minna. 

Otseloomalikult leiab sellisest keskkonnast ka poissmehed, elumehed, muidu mehed e turistid, kes enne saabumist ei teadnud, kus Kreeta üldse kaardil asub, aga käitusid nad nagu meie terrassi sipelgakoloonia, mis otsib suhkrut või "on the house" kohvi kõrvale pakutavat keeksi. 

Me käisime "kodust" kaugemal ka

Kreeta ajalugu on nii rikkalik, et see hakkab pähe ja jalgadesse enam kui ouzo. Kõik kohad on täis mägesid, kuhu ronida, nii et kõik tuntud ja tundmatud lihased valutavad ning varemeid, mis, üllatus-üllatus, näevad välja nagu VAREMED! Nad seal Kreekas ei tea, mis on kapitaalremont. 

Spinalonga varemed

Arusaamatu, kuidas need ammused minionid, olgu nad kust tahes, suutsid juba vanasti Kreetal ehitada midagi, mis tubade suuruse järele oli omaski ajas katastroof. Aga nüüd toob järeltulevatele põlvedele hästi sisse. Pileti hinnad rusude vahel jalutamise eest on märksa krõbedamad kui gyrose vahele susatud friikartulid. 

Mitmeteski varemetes sai käidud. Igal pool on sildid "ajalooline pärand". Minu pärand on 10+ aastat tagasi veel renoveerimata Balta turult ostetud täpilised kuiv- ja maitseainetopsid, nõuka toodang, ja need on paremas korras kui see 1000+ BC, mida me Kreetal nägime. Suvaline kivimürakas siin, kivimürakas seal, mõned veidi müüri moodi laotud kivimürakad, suvalised siloaugud ja siis katsu nende vahel laveerida, ilma, et jalga murraks. Kuumusest, leemendavatest kaasturistidest ja tuiskavast tolmust ma parem ei räägi. 

Mu reisikaaslane - olgu ta õnnistatud kõikide nende kaunite sõnade eest

"Loom" ütles ta vist põhjusel, et ma hotelli esimese virgununa juba enne hommikusööki rummikoksi sisse kallasin. Vähemalt ei olnud see ouzo. Ja siis läks edasi. "Siga" oli lihtalt selle pärast, et ma punaliivasena ja märjana, riideid vahetamata, merest tulles voodisse viskusin. Maaka omasse muidugi. Ega ma pärast ise niiskes mudas magama hakka. Pakkusin, et ta võib mu jalakarvad koos liivaga maha ajada, et elamine edaspidi puhtam ja kuivem oleks. Keeldus - ikka peab olema põhjus, et tüli norida.
Seejärel olin "elajas" - üritasin hotelli basseinis paari trikki näidata; meie naaber, jube karvane ja rinnahoidjata vähemasti B-korviga onu, lahkus seepeale basseinist. Onu oligi pirtsakas, ka järgmisel õhtul väljus ta basseinist torpeedona kui Maakas eestikeelseid lastelaule jorisema hakkas. Mina Maakat ei sõimanud. Lihtsalt sukeldusin ja üritasin suurema aja basseinisessioonist vee all veeta.
Maakas lubas mu hullumeelsuse eest uputada, täpsustamata, kumb see nüüd segi keeras, kuid õnneks tuuled pöördusid... 
"Koer" - Maaka prillid viis Vahemeri neljandal reisipäeval, edasi pidin teda juhatama ja juhendama. See oli raske, sest meil on õhus hulk usaldusküsimusi. See meie Kolmas undas pidevalt, et me peame asjad selgeks rääkima. Ise ta ei tahtnud üldse rääkida kui me kasvõi ühe õlle olime manustanud - tema ju ei joo!
"Eesel" - tassin poekotte, pagasit ja muid asju. Finaaliks viimane päev, mil Knossost külastades, ses sulalaavakuumuses, siesta ja basseinita, sai minust olevus nimega "Stinky Donkey". See on sihuke olevus, kes haiseb tubaka, laubal ja seljal voolava soola- ja etanooli segu järele ja see kõik on segatud igast poorist imbuva kuristikusügavuse kahetsusega, et kõik on läbi...

Maakale meeldis Kolmanda delikaatne väljend "tugev lõhn on tingitud töötegemise harjumusest". 

Üldiselt ma leian, et Maakas sõimas mind asjata. Rääkimata igapäevasest p*se saatmisest. Kõik lihtsalt selle eest, et ma püüdsin veidikene elu nautida. See Kreeta värk ei olnud pooltki nii metsik kui mina, ma hoidsin end mõnigi kord tagasi. Maakat pidin ma siiski rohkem taltsutama ja tagasi hoidma kui ennast, ta on väga impulsiivne.
Aga pole hullu, igas reisis on omad rõõmud ja õudused. Kui ta julgeb minuga veel reisile tulla, siis ma äkki suudan näidata, kuidas tõeline elajas lõbutseb. 

Oliivipuid kasvab Kreetal enam kui turistid halle ajurakke surnuks juua jõuavad

Me käisime kahes oliiviõlitehases - no seal, kus nad neist söödamatutest rohelistest jublakatest õli pressivad, seepi, kreemi jms teevad ja osaliselt turistidele rämekallilt maha parseldavad. Oliiviõli on neis tehasepoodides enam kui vett või õlut. Maakas näiteks ostis vähemalt 4 oliiviõliseepi. Räpakott. 

Aga me ei ole lollid. 

Me saime ammu enne esimese tehase külastust aru, et seoses oliividega on õhus midagi kurja ja pahelist. Terve see krdi saar on täis oliivipuid. Neid olla seal 35 miljonit, aga ma olen kindel, et nad ei julge tegelikku arvu reeta. Isegi antiiksetest püstloodis müüridest kasvab mõnigi seinast välja. Ma tahaks teid julgustada ja lohutada, et ainsad ruutmeetrid, kus te Kreetal oliivipuud ei näe, on merepõhi ja su hotelli vannituba, aga viimase osas ei ole ma kindel. Mõni pisike oliivipuu üritab seal kindlasti oma juuri ajada, eriti arvestades kraanikausi lekkivat äravoolu. 

Ca 15m maapinnast kõrgemal kasvas müürist välja oliivipuu

Home, sweet home

Parimad kodused asjad on oma madrats ja oma WC, neid ei asenda miski.
Vastasmaja viienda korruse rõdult on vahepeal tomatisaak koristatud, taimed näivad ka kuidagi räsitud ja närtsinud. Umbes nagu ma isegi praegu.

Puhkusepohmakas, teate. See on omaette pohmelliliik. Isegi kui vereproov ja hingeõhk on roolikõlbulikud. 

Oeh. Võeh. Aga, aga, aga...

... aga äkki ma millaski hiljem kirjutan kõikidest neist jubedustest ka pikemalt, nii et ärge väga kaugele minge.