Neljapäev 23. mai 2024 (Monte 6)

By W

Magasin pea kaheksani, nii et Maakal õnnestus varem püsti saada. Ja koos minuga kohe õue tulla: eile saamata jäänud tomatid olid ikka veel poes. Sink, toorjuust ja värske sai ka. Leivaga on väljamaal alalõpmata ikaldus. 

Tagasiteel, olles veendunud, et Maaka käed on poekoti ja kohvitopsiga seotud, ütlesin ohates “tead, me peame tõsiselt rääkima, mul on sulle päris oluline ja edasist määrav küsimus”. Maakas võttis kehahoiaku stiilis "ma pole kindel, kas olen valmis sellisel tasemel vestluseks, äkki alustaks ilmast ja vaataks kuhu teema edasi viib...." Aga valjuhäälselt kostis ainult närviline “noh?!”. Küsisin, mis järjekorras poekotis ja külmikus olevad asjad võileiva vahele käivad ning peale vastust leidsin, et hommikusöök jääb täna tema hooleks.

Njeguški pršut on prosciutto (crudo) sarnane toorsink, mida Montes sööma peab. Valmib see Cetinje maakonna Njeguški külas ja kogu protsess võtab ligi aasta. Toode on roppsoolane, ca 7% on sool, nii et pikuti poolitatud saia vahele läks lisaks singile ürtidega toorjuust, hulk silo (jääsalat, kurk, tomat) ja must pipar. Nii sai paras.

Olles kurguni täis kui püütonid, pidime seedimispausi asemel end jälle bussijaama poole sättima. Et sõita Cetinjesse, Montenegro kunagisse pealinna. Me ei läinud sinna unise sisemaise väikelinna enda pärast, vaid eesmärgiks oli Lipa koobas, mis asub Cetinjest ca viie kilomeetri kaugusel.
Bussijaamas realiseerusid kõik riskid, mille eest olin Maakat teisipäeval hoiatanud. Tige personal, üle tunni hilinev buss ning suitsupausil WC-tädi, kes ei suvatsenud kahte lehte WC paberit ulatada ega poolt eurost tagasi anda. Õnneks on korralikel inimestel pakk salvrätte alati kotis.

Vaade Budva linnale bussi aknast

Budvast Cetinjesse sõidab ca tunni, pilet ca 5, olenevalt bussifirmast.

Cetinjes otsustasime turismiinfosse pöörduda. Sealne viletsa inglise keelega tütarlaps, olles tõstnud pilgu telefonist, vaatas meid kui õudusunenägu ning ilmselt muutus tema päev meie lahkudes märksa paremaks. Väljusime uksest sama nõutult kui sisenenud olime.
Vantsisime siis esimese silma jäänud takso poole ning kõik meie küsimused said hetkega lahendatud. Sõbralik hea inglise keelega keskealine meesterahvas viskas meid viieka eest! Lipa koopani, rääkides teekonnal ka oma kodukandist ja vaatamisväärsustest. Kaasa saime visiitkaardi ja lubaduse, et meid korjatakse üles 10 minutit peale Viberi kõnet. Esmaklassiline teenindus!

Lipa koopa ekskursioonid on kellaajalised, nii et peale 13 + kopikad maksnud piletite soetamist jõudsime aja parajaks tegemiseks kumbki veel pudeli valget veini juua. Tuleb vist täpsustada, et pudel oli mahuga 18.7 cl.

Selline rong viib parklast ja piletimüügist koopani

Lukustatud väravaga koopasse viiakse giidi valvsa pilgu all “mängurongiga”. Teekond jääb alla kilomeetri. Koopa külastamiseks on soovitatav midagi pikemate varrukate ja säärtega, sest temperatuur on aasta läbi ca +10C. Head jalatsid ka muidugi.
Koopa giid, vast kolmekümnendates naisterahvas, oli hea huumorimeelega ega jäänud meie taksojuhile kuidagi alla. Super kogemus. 

Lipa koopa sissepääs - betoneeritud, trepi ja valgustusega ääristatud kaldtee

Järjekordne maagiline maailm. Kui Shrek seda teaks, paneks ta oma raba müüki, koliks Lipa koopasse ja müüks Draculale päevaseid ekskursioone.

Koopa sisikond

Veel koopa sisikonda

... ja veel koopa sisikonda

... ja veel 1, sest nii äge oli

Suurem osa koopast on avar, sinna on paigutatud valgustus, trepid, on ka baar, mida erisündmuste korral kasutatakse ning katedraalina mõjuv keskkosa, kus vahel kontserte korraldatakse.
Välguga pildistada ning midagi katsuda ei tohi. Inimnahal olevad rasvad ja bakterid tapavad stalaktiidid ja stalakmiidid. Või noh, nende kasv peatub. 
Õhk on koopas hea ja puhas.

Takso, nagu lubatud, saabus 10 minutit peale helistamist. Taksojuht oli teine ja vähem jutukam, kuid ka see küsis Cetinje bussijaama viimise eest kõigest viieka. Kütuse hinnad Montenegros ei ole oluliselt odavamad kui meil; autod olid uuepoolsed. Häbematult odav. Tõenäoliselt tipphooajal see muutub.

Buss hilines taas. “Kõigest” 20 minutit. Aga pisiasjadest ei maksa end puhkusel olles morjendada lasta.
Budvasse jõudnuna hakkasime “koju” lonkima.
Järsku karjatas Maakas “kilpkonn!”. Arvasin, et ta mind sõimab – ma palun tal alalõpmata hoo maha võtta, sest meil ei ole kiiret. Aga tõepoolest, ühes aias oli eelroataldriku suurune Kesk-Aasia kilpkonn. Teine ja kolmaski! Ja veel mõni. “Siin ju kubiseb kilpkonnadest,” nentis Maakas. Ja küülikutest. Ja siis oli veel paabulind. Ma oletan, spekulatiivselt, et esmaspäeval kääbuskitsega kohatud onul on selle majapidamisega mingi õhkõrn lõheroosa seos.

Bussijaama kõrvaltänava esimesena märgatud kilbik

Kuue paiku “koju” jõudnuna otsustasime õhtusöögi järel tuppa ja rõdule ankrusse jääda, et end reedeks välja puhata. Ootamas oli Montenegro turnee Grand Finale: hommikul kell 6 algav ekskursioon riigi suurimate vaatamisväärsuste juurde. 13 h ja 450 km.

Lisaks rutiinkrimidokkidele vaatasime Stephen Kingi lühiromaanil põhinevat filmi “The Mist” (mida me mõlemad kunagi ammu näinud olime) ja pidasime sügavfilosoofilisi arutelusid teemadel, mida me kumbki ei mäleta.
Tiramisu jäätiseni ei jõudnud.

Sai läbi ka see päev.
Või nii ma arvasin.
Kuni Maakal tekkis ka üks ülioluline küsimus. Äkki kättemaksus minu hommikuse prank küsimuse eest. Et kas ma tean neid missivalimisi, kus pole oluline miski muu kui tagumik. Ei teadnud. Maakas ilmselt üritab minust Igakülgselt Haritud Isiksust kasvatada, nii et ta otsis Googlest vastava (visuaalse) materjali ja nüüd olen ma oluliselt laiema silmaringiga.

Kõuts Krahvi kadumine

 Mis muud kui jälle kohalikud tiaatrit tegemas.  Näib, et minust on saanud fänn.

Kümme naist ja üks poisiohtu meesosaline (demograafia!) kadunud kõutsi otsimas. Daamid, eided ja mutid, lükata-tõmmata kohalik konstaablipreili ja tiba tuutu abipolitseinik külaelu kirjuid isiksusi publiku ette laotamas.

Peategelane, must kõuts Krahv lavale ei tulnud, otsustas kiisuks hakata ja sai kulisside taga viie pojaga maha.

Harrastusteatris tuleb alati hästi välja närviliste kohviveskilaadsete tantede mängimine. Seekord oli taolisi lava kuivalt täis, naer, mis saalis lahvatas oli siiras ja soe. 

Autorgi oli, muide, kohalik proua. Tuttavatele plaksutada on lausa rõõm.

Kuna Krahv laval ei käinud panen siia pildi Budva vaateaknakassist. Esimene mõte oli, et näh, surnud täitsa. Tegelikult oli "eiviiiiiitsi-kass".

Kolmapäev 22. mai 2024 (Monte 5)

By W

Ma ei tea sellest päevast eriti midagi.
Jah, me olime igati adekvaatses seisundis. Tegemist oli lihtsalt plaani- ja kohustustevaba Täiusliku Päevaga, mida ei olnud ja Seiklustega, mida ei mäleta.

Ärkasin imeilusa päikesetõusuga. Läbi paksu kardina ma seda muidugi ei näinud.
Jälle oli imelik tunne. Sel korral tuvastasin tunde põhjusena tuhara- ja reielihaste niru seisundi. Eilse lendpaadireisi järelmõjud. Oletasin, et väike jalutuskäik võiks abiks olla ning läksin poodi, et paar tomatit osta. Poed olid kinni, jälle mingi püha.
“Koju” jõudes leidsin ärksa ja erksa Maaka, kes kurtis, et kann on valus. Ma mõistsin, mida ta tunneb.

Suvaline ristmik elamukvartali sisemuses; vasakul paistavad prügikonteinerid - need ongi vaid laiemates prügiautodele sõidetavates kohtades. 

Kui tänav on vähemalt 200m pikk,
leiab sellelt kindlasti ka pagariäri

Jälle hommikusöök?!
Me kumbki ei ole hommikusöögiinimesed, kuid puhkusenädalal möödus suurem osa päevi hommikul laua taga justkui oleks me kusagilt otsast siiski normaalsed.
Huvitav on aga see, et me loobusime kohvist ja see ei toonud kaasa ühtegi võõrutusnähtu. Poest soetatud kohv ... hmm... eee... kohvioad pärinesid ilmselt otse vulkaani südamest ning röstitigi seal, ühes vanade autorehvidega. Ca 100 m kaugusel kohviautomaadi juures viitsisime käia vaid ühe korra. Kohviautomaate on Budvas palju (4-6 tk ruutkilomeetri peale kindlasti), iseenesest normaalse Lavazza kohviga (ca 100 ml musta kohvi maksab 60 senti), kuid vaatamata suhkru nulli keeramisele poetas see napakas aparaat Maaka kohvitopsi põhja valget surma.

Kõht täis, läksime sihitult hulkuma ja jõudsime lõpuks tagasi burekiga. Igasugu küpsetisi leiab Budvas veel sagedamini kui kohviautomaate. Kahjuks mitte kapsapirukaid. Aga lehttaignast rasvane tundmatu looma lihaga burek on ka söödav, meenutab praetud pelmeene.

Põhjalik siesta.
Unepuuduse üle, mis on meil ammendamatu vestlusteema, ei kaevelnud puhkuse jooksul kumbki. Ega mölisenud keset ööd. Kell 2. Ja 3. Ja siis 4. Uni oli püha ja imeline!

Varane õhtusöök marineeritud kanast, riisist ja köögiviljadest. Ja varane õhtujook. Rõdul muidugi. Ühes loodus- ja naabrivaatlusega.
Maakal tekkis korduvalt küsimus, kas 2 maja edasi ülemise korruse rõdul askeldaval onul üldse midagi seljas on. Rõdupiire oli tuvastamist takistav asjaolu. Hiljem liitus onuga tädi, kelle puhul kerkis päevakorda sama küsimus. Nudistid.
1 maja edasi elas Autopede. Hoovis oli must BMW ja valge Alfa Romeo. Tüüp pesi autosid iga päev, olemata neid isegi vahepeal kasutanud, kuivatas hoolikalt kõik veeplekid, poleeris ja nühkis. Ühel päeval pesi autosid blond naine, aga ei kuivatanud nii hoolikalt; hakkasime kartma võimalikku hilisemat koduvägivallajuhtumit.
Otse vastas elasid Perekond Pesukarud. Iga päev toodi välja kuivama arutu hulk linu, rätikuid ja muud pesu. Sageli mitu korda päevas. Ainult laupäeva võtsid nad vabaks, pesu ei olnud ega tulnud.

Õhtupoolikul läksime randa ja ujuma.
Liiva kiviklibu rand. Mäletasime pühapäevast, et see on krdi valus ja ebamugav, nii et mingit graatsiat, elegantsi ja Insta väärilist videomaterjali ei maksa merre kulgemisest otsida. Eriti meiesugustelt morskadelt. Otsustasime ignoreerida tõsiasja, et on veel valge ja lugesime selle teiste inimeste probleemiks. Alustasime teekonda vette kui üle kuumade pudelipõhjade roomavad teod. Halisevad teod. Maakal läks veidi kiiremini, tema eeliseks oli näha, kuhu ta astub. Ma jätsin prillid kaldale. Olles läbinud ca 2 m ja jõudnud põlvini vette, viskusin õhku ja sukeldusin, et mitte valust ja universumi ebaõiglusest möirgama hakata. Vesi läheb väga kiirelt sügavaks, lisaks olen ma kõva peaga, nii et tundus parem variant kui veel üks samm astuda.

Ujumiskoht: paremas servas on valge tool, mille juurde riided jätsime ja see olematu vahemaa vette on põrgulik. 

Vees on asi parem: siin-seal leidub liivaseid laike, kuhu vahepeal seista ning suuremaid vetikatega kaetud kive. Viimane ei kõla hästi, kuid need ei olnud ligased ja libedad vetikad, vaid lühikesed ja sametpehmed kui kallimat sorti vaibad.

Rannaäärne mikrotänav

Valges ujumine osutus siiski ka minu probleemiks. Maakas üritas mulle midagi näidata ja taipas seejärel udusiili pilku märgates “ahh, sa ju ei näe!”. Mis ei takistanud teda uuesti proovimast. Mitu korda. Jätsin mõnitamise meelde...
Veest väljumise parimaks meetodiks osutus rannale võimalikult lähedale roomamine. Kuni kõht põhja kinni jäi ja lähemale enam ei saanud. Sealt kannatas kuidagi need mõned meetrid sandaalide, riiete ja mis peamine, prillideni*, läbida.

Tiirutasime veidi veel tänavakaubanduses, kus pakutakse feikbrände Adidasest Korsini (t-särgid on 10.- € ja “Korsi kotid” 30.- €). Ja lõputult suveniire. Maakas pidas vajalikuks soetada külmkapimagneti, eesli, kes armastab Montenegrot. See on nüüd mu külmiku küljes, kuigi ma ei tea siiani, mida ta sellega öelda tahtis.

Õhtu? Krimidokid ja lühifilmid muidugi.
Tiramisu jäätiseni ei jõudnud.

Kordasin Maakale üle, et homme on meil oluline päev – Cetinje ja Lipa koobas. Ma isegi ei lootnud, et see talle meelde jääb, aga hommikul võib ju ka kuuendat korda öelda.

 

* Ma ei ole prillideta pime ega abitu, -3. Ühel kunagisel puhkusel on mu rannas rätiku alla jäetud prillid puruks astutud ja pool reisist möödus ilma. Prillidega on parem. Sellest ajast vean mitmeks päevaks kodust eemale minnes teised prillid kaasa. 

Teisipäev, 21. mai 2024 (Monte 4)

 By W

Ärgates oli pisut hapu olek, mis ei sarnanenud pohmelli ega otseselt haige olemisega. Duširuumi peegel lasi diagnoosida päikesepõletuse. Kaelal, õlgadel ja käsivartel. Otsustasin, et võtan Maakat kuulda ja kasutan päikesekaitsekreemi.
Neil seal Montenegros on +25C juures hoopis tigedam Päike kui meil.

Näppisin pahuralt hommikusöögiks mõeldud avokaadot ja pidasin Maakale loengu eri tüüpi avokaadodest ning nende küpsuskontrolli võimalustest. Meie kõval Fuertel oli “saba” vägagi vilja küljes kinni. Muid avokaadosid ma Montes ei märganudki. Sõime toore vilja siiski ära, ühes munade, tomati ja röstsaiaga, sest pikale päevaretkele ei saa minna tühja kõhuga.

Võtsime umbes-täpselt suuna Budva bussijaama poole (me olime väljaspool majutust üsna netivaba e ka Google Mapsita elu peal), et sõita Kotorisse, mereäärsesse vanasse mikrolinna. Valgustasin maakat, et bussid võivad hilineda ning bussijaama töötajad oma tööstressi meie peal välja elada, kuid peale Budva bussijaama retro WC ei juhtunudki midagi intrigeerivat. WC on selline, kus tädi võtab sinult 50 senti ja annab vastu 2 lehte tualettpaberit. Juhul kui sa talle meeldid.
Õige bussi pead ise tuvastama: piletil märgitud platvormid ja platvormide elektroonilised tablood on sümboolse väärtusega. Targem on küsida bussi ukse ees Nu Pogadi stiilis suitsetava bussijuhi käest.

Budva bussijaama tänavapoolne külg tõotab pigem sissepääsu botaanikaaeda

Õigeaegselt väljunud buss viis meid vähem kui tunniga Kotorisse. Bussijaamast läheb vanalinna jalgsi viie minutiga. Vanalinnas ei jõudnud me aga kuigi kaugele, sest meid pidas kinni naisterahvas, kes müüs paadiekskursioone kolmetunnisele Boka lahe tripile, mis oligi meie (eee... minu) plaanides. (Tagantjärele tarkusena võib öelda, et Tripadvisorist oleks pisut odavamalt saanud.)

Kotori vanalinn

Ca kümnene inimgrupp kella kaheteistkümneks koos juhatati meid sadamasse (kolm minutit jalgsi) ja vähem kui kümne meetri pikkusesse kiirpaati. Ronisime Maakaga kärmelt paadi esiotsa. Meile järgnesid kolm elevil vene keelt kõnelevat naisterahvast. Ülejäänud reisijad olid väikepaatide osas pisut kogenumad ning sättisid end pigem ahtrisse. Keskele ei saanud, seal oli lustakas merekaru ehk Kapten Kusti rooli ja DJ puldiga.

Paat oli kiirem kui kõhulahtisus. Meri ei lainetanud oluliselt, kuid risti laines tegi paat hüppeid ning paadi maandudes tegid reisijad hüppeid. Klammerdusime kui ahvid reelingu külge (Maakas teise käega oma kübara külge) ning tundsime, kuis algul vägagi pehmena tundunud istmekatted järjest kõvemaks moondusid. Meie venelased olid kui narkolaksu all kakaduud: kiljusid adrenaliinist ja rõõmust, endil juuksed püsti ja pupillid suured. Kapten Kustile vist ei meeldinud see kisa, ta keeras muusika põhja. Ja kõlarid olid sel paadil sama võimsad kui mootor. Maakal tekkis dilemma – kumb siin õigupoolest õudsem on, katapult või Balkani disko.

Õnneks anti vahepeal armu.
Esimeks hingetõmbeks pandi meid maha Perasti (yet another vana mikrolinn) juures asuval saarekesel Our Lady of the Rocks, kus asub katoliku kirik. Saar olla kunstliku tekkega: 1452 uppunud laeva, millest leiti pilt “Madonna lapsega” hakati kividega täitma, põlvkondade kaupa, ning mõne sajandiga valmisid nii saar kui kirik. Viimane peaks meremehed elusana hoidma. Hoidis meidki.

Lady of the Rocks kirik

Peale seda võttis kiirpaadidisko suuna Mamula saare poole. Enne sinnani jõudmist sai paadil bensiin otsa ning me sattusime merehätta linnakese juures, mille nime ma ei mäleta. Diislit oli kõikidel pakkuda, kuid bensu hankimiseks viskas Kusti meid ujuvkaile, lubades kahekümne minuti pärast tagasi olla. Läks veidi kauem, kuid peagi jõudsime ka Mamula saareni. Seal oli varasemalt vangla, kuid nüüd on Venemaa oligarh sinna röögatu hinnaga eksklusiivhotelli sisustanud.

Linnake, kus lähedal me merehädasse sattusime ja mille nime ma ei tea, oli moodne e uusehitised

Mamula saar

Lennupaaditurnee tipphetked saabusid vahetult enne Sinise Koopani jõudmist. Paadi hüpped muutusid päris kõrgeks ja päris pikaks, põrutused üsna valusaks. Ilma naljata. Ma kartsin, et kaotan prillid, kuid säilitasin positiivse mõtlemise – hea, et mul pole hamba- või jäsemeproteese ega värskelt paigaldatud rebenemisohtlike õmblustega silikoone, muidu oleks need kõik tuulde lennanud. Venelasedki kisendasid juba üle muusika. “Need ei karju enam rõõmust, see on puhas hüsteeria” röökisin oma selja taga istuvale Maakale kõrva. Järsku, peale paari eriti valjut falsetinooti saabus suhteline vaikus. Sest paadi ninas istujad, mina ja kaks venelast saime paar vannitäit Aadria mere vett näkku, makku ja kotti. Me olime läbimärjad. Seljatagustel läks pisut paremini, kuigi kuivalt ei pääsenud needki. Otsisin oma pooleldi veega täidetud kotist kiirelt telefoni välja, kuivatasin ja keerasin mitmekordselt pisut kuivemaks jäänud riidest poekotti.
Uurisin Maakalt, kas ta soolikad on veel omal kohal ja neerud kinni. Pidavat olema. Suurema osa sisikonnaga ei olegi muidugi probleemi, sest organid sätivad end ise õigesse kohta tagasi, aga kopsud ja neerud võiks siiski oma esialgsele kohale jääda.

Blue Cave on maagiline. Ja tõesti sinine. Vesi näib kui aknool. Paat siseneb ühest koopa avausest, peatub seal ca 20 minutit (kes soovib, võib ujuda) ning väljub teisest avausest.

Teised paadid, päikene jne ronivad kaadrisse. Lisanduvad kõikuv paat, märg telefon ja märjad näpud. 

Tagasiteel Kotorisse näidati meile veel Jugoslaavia aegseid allveelaevade remontimise garaaže. 

Allveelaevagaraaži sisikond

Kiirpaadivõlu on see, et vannitäis vett kuivab tuules kiiresti, ainus märg koht oli istumisalune e püksid. Minul olid need mustad, kuid põhjalikult kastetud venelasel helerohelised, nii et kui ta püsti tõusis, pistsid tema kaaslased hirnuma kui esimest autot näinud voorihobused.

Olles Kotoris kuivale maale saanud, peale nelja tunniseks veninud paadireisi, teatas Maakas, et oleks vaja WC-sse minna.
“Aga sa oleksid võinud end ju paadis lihtsalt täis kusta, praeguseks oleksid kuiv, keegi ei oleks aru saanud?!?” ütlesin. Maakas vaatas mind kerge kõõrdpilguga ning me läksime WC-d otsima.
Lisaks WC-le leidsime tänavaturu köögiviljade ja küpsetatud kastanitega. Hoiatasin Maakat, et viimased ei ole väga head, aga kui ta neid kunagi söönud ei ole, siis võiks proovida ning läksin ka ise WC-sse. Iroonilisel kombel märgade pükstega, aga eee... see kõik oli vesi, ausalt.
Lõpuks, enne Kotorist lahkumist, sundisin Maakat turult küüslauku soetama; tema jälestus, hirm ja meeleheide paistsid silmist - müüja keeldus rahast ja saatis ta ühes küüslauguga lihtsalt minema.

Buss Budvasse väljus taas õigel ajal, tunniga olime “kodus”.
Õhtusöögiks chilli con carne ilma tšillita, aga see-eest küüslaugu ja rohkema musta pipraga. Tiramisu jäätiseni ei jõudnud.

"Kodu"

Rumm, toonik, laim ja Maaka perekonnaretsepti järele valmistatud käsitööjää. Ning jälle Budva valimisreklaamidekga pikitud lõputud krimidokid. Taustaks sügavmõtteline vestlus teemal nekrofiilia ja rigor mortis. Maakas tundus järsku kainenevat, küsides, kuidas ma viimasest nii palju tean. Peale mu vastust ja nentimist “sa oled jälle liiga soe” jäi ta pisut rahulikumaks.

Võis ka selle päeva edukalt lõppenuks lugeda. 

Esmaspäev, 20. mai (Monte 3)

By W

Ärkasin 5 hommikul nagu ikka. Õigemini magasin sisse, sest Eestis oli kell 6.
Otsustasin ümbrusega tutvuda. Keerasin apartmendi ukse väljudes lukku, kuid õues avastasin, et rõdude all ei ole batuute ja ronisin ukse lahti keeramiseks üles tagasi. Kolmandale korrusele. Et Maakas tulekahju korral end vigaseks hüppama ei peaks. Kuigi kipsi ja ratastooli korral saab ühes saatjaga hüvesid, mida meil hiljem vaja oleks läinud. Aga ma ei teadnud seda vajadust ette.

Elu Montenegros algab vara, enne kuute. Tänavate koristamine, rohkete pagariäride juba avatud uksed, tööle ruttavad inimesed ja üks mitte nii ruttav onu rihmastamata kääbuskitsega. Ja siis on veel brigadiri olekuga kõike jälgivad (tänava)kassid.
Loomad on Montenegros hästi koheldud ja inimsõbralikud. Siin-seal on toidu- ja veekausse.

Olles stateegilised toidu ja kohviautomaatidega punktid tuvastanud, pöördusin „koju” tagasi ja rikastasin eelmisel päeval üle jäänud spagette munapudru ja tšillikrõpsudega. Munad olime vist eelneval õhtul tanklast hankinud. Üle viie aastased inimesed vajavad taoliste asjade söömiseks julgust. Me saime taas hakkama ning võtsime täis kõhuga ette retke kell 7.30 avatud Mega Marketisse. Montes on kõik kauplused super, mega ja „hiper,” isegi kui mõõtmed ja sortiment R-Kioskile alla jäävad. Olles teadlikud, et poed on suletud ka teisipäeval, iseseisvuspäev, lohistasime omale korraliku saagi koopasse. Igast poes müüdavast asjast ühe või midagi sinna kanti. Ühtegi tšillit seal paraku ei müüdud. Ja küüslaugu unustas Maakas. Meelega.

Tuletasin Maakale meelde, et meil on vaba päev, mis näeb ette vaid Budvaga tutvumist.
Et Maakas on leppinud minu maniakaalsete planeerimistega, õigemini ta isegi ei süvene, siis otsustasime mööda rannaäärset Budva vanalinna suunduda.
Näitasin talle uuesti tänavamüügis pakutavaid kübaraid ning ta soetaski omale ühe!

Mööda rannaäärt Budva vanalinna poole

Budva vanalinn on tõesti vana linn, ühes linnamüüriga, pärit Veneetsia ajast (1420–1797). Ülikitsaste tänavatega kindluslinn. Sinna kolides on vaja kas IKEA tellimust või hunnik puitlaudu, mida pärast korteris mööbliks töödelda.

Kohvik Budva vanalinnas

Linnamüüril patseerimise eest küsitakse 2.- €. Mis on hea, sest me kohtusime alla meetri laiusel müüril vaid üksikute inimestega. Vaimusilmas hakkasin kartma müüri lõpust tulevaid USA turiste, kes massiga seljas nühivad ja võibolla kogemata üle kiviseina lükkavad... Neid ei olnud ega tulnud.

Budva vanalinna linnamüür

Maaka vanalinna absoluutne tipphetk saabus suveniiripoe ukse ees. Ta silmas üht riidest kotti, millel oli kujutatud kahtlaselt väljavenitatud konn ning kirjas, et vanaemasid ja konnasid ei tohi segamini ajada või midagi sellist. Suures vaimustuse jättis ta kotipoe müüale ca 30% tippi. Kübar ja kott? Järgmine on kingad ja juveelid, mõtlesin, aga ei öelnud. Õnneks. Sest ma oleks eksinud.

Vaade Budva vanalinna linnamüürilt

Vanalinnast väljudes silmasime pitsakioskit ja jäime korraks vaateakent seirama. Järsku ütles keegi puhtas eesti keeles, et „see on jumala hea, suur lõik on ainult 3.- eurot!”. Võpatasime Maakaga mõlemad ning vaatasime, et tulema saime, ilma igasuguse pitsata.

„Koju” jõudes toitusime rõdul vahelduseks kanast, salatist, kohalikust saiast ja veinist; Vahemere värk. Tiramisu jäätiseni me ei jõudnud.
Seejärel vaatasime hulgi krimidokke ja lühiõudukaid. Maakas sai teada, mida pakub minu teleriga ühendatud YouTube, kuid jah, ma taipasin ka ise, et ma olen üheülbaline ja lapik kui lestakala. Veri ja börs. Nagu neil kahel üldse vahet oleks.

Hoiatasin, et homme on tihedam programm, Kotor ja paadireis ja puha ning lugesime päeva lõppenuks. 

Nõidkapteni needus

 

 Ühel meie teatripundi liikmel on lastekaitsepäeval sünnipäev, sel aastal tähistasime seda vanainimeste ühiskülastusega lastelavastuse esietendusele. Tegime sünnipäevalapse arvel labaseid nalju, vaatasime pisikese kõhedusega etendusküüni eksterjööri ja tegime titenäod pähe ning pugesime teatrisse.

Hoone oli nagu kaloss. Väljast kole, seest suveetenduse kohta päris mugav. Minu maainimese nina tundis natuke hallitanud põhu lõhna, selgus, et alles hiljuti oligi hoone olnud põhku täis. Jaa, maakat juba ei peta.

Peab tunnistama, et minu jaoks oli näidendi sisu alguses nagu mikseriga kokkulastud smuuti, raske oli sündmuste jada sirgeks tõmmata. Pärast pisikest pingutust tulin siiski toime. Näis, et kohal olnud lastele see nii raske ei olnud või oli nende jaoks tähtis visuaal ise - mereröövlilaev, mõõgad, purjed. 

Esimese vaatuse lõpus mängis loodus kaasa, vihm trummeldas küüni katusel, äike põrises kuuldavalt. Lapsed haarasid seda tunnet lennult.

Teise vaatuse käik oli tempokas, täis mõõgavõitlust ja salalikke ning mitte nii salalikke mõrvu, panin tähele, et mõnele lapsele pidid vanemad üle seletama, et "see on mängult". Mis neid lapsi tegelikult lohutas oli see, et laval vedelevad "laibad" sobival hetkel lihtsalt ise jalad alla võtsid ja minema hiilisid, kuigi samas ma nägin ja kuulsin ühte pealtnäha ontlikku pisikest tüdrukut selle peale pettunult kätt välja  sirutavat ja "näh!" hüüatavat. 

Elu õied, ma ütlen.

Ühesõnaga: kes plaanib teatrisseminekut pisut haprama  hingega lapsega valmistagu teda ehk ette, et need paar kõrilõikamist ja pussitamist talle hinge haava ei jätaks.

Mida suured sealt saavad? Laulvaid ja loitsivaid ilusaid näitlejaid. Absoluutselt piisav, et päev ilusam näiks. 

Pildistada lubati. 

Lihtsalt paluti viidata etenduse kodulehele.