Palav

Äikesepilvi ei olnud kusagil näha, aga ilm hautas juba hommikust saadik, oi kuidas hautas. Koer ei tulnud aida alt välja isegi siis, kui Tsopatalo Ossi setukas vaiksel samul värava taha astus.  Isegi siis, kui Oss kõva häälega „Pernanõ, ae, tulõ nüüd esi kaema, mäntsit potte tänä on, mul on servist juntlikatsõ eräle siu jauks kõrvalõ pantu!", isegi siis ei viitsinud Möku rohkem ennast esitleda kui paari tolmuse suuga köhatatud haugatuse läbi.

No sai ikka penile õige nimi pandud, mõtles aidas salve servalaudu sobitav Eedu omaette. Nagu ta ise koerast etem oleks olnud, aida jahedast õue lõõma ei läinud temagi, vaatas niisama ukse vahelt väravas seisva potisetu poole. Küll naine sehkendab, mehe asi pole kausse valida.

Naine  juba sammuski aeglaselt lähemale. Mis selle leitsakuga rabeleda.

„On sul seal siis täna miskit teistmoodi kui mineva aasta?"

Elevust ei tohtinud välja näidata, kauba hind oli kohe kallim kui perenaise silm liiga põles või samm veidi väledam oli kui sünnis.

„No tule vaata, kausid on seekord kõik ilusad ja õhukesed, triibud servas ja.."

„Kes neid õhukesi tahab, puder jahtub laua peal kohe ära, vot paksud kausid peavad hästi sooja sees."

„Ei jahtu, pole nii õhukesed ju ka, parajad paksud on, kört on mitu tundi sees nagu just pajast võetud"

„Nii kaua kuum kohe, kunas need lapsed siis paja juurde lubada saab, kõrvetavad veel mokad kärna"

„Ei se asi nii hull ka pole, nende lauda tulemise ajaks on paras, saavad su ilusad lapsukesed kõik parajat süüa"

„Ah et jahtub ikka ära? Ja kui vanamemm nurgast lõpuks laua manu jõuab, on kõik puhta külm, kas pole?"

„Oi, perenaine, memmele osta pisike kauss, viid talle pudru sängi juurde, ei pea ootama kuni kärbsed kördi sisse upuvad..."

„Mis sa seletad, kus see jutt nüüd kõlbab, et mu kört nii vedel on, et kärbsed sisse upuvad!"

Oss ohkas hingepõhjast. See eit juba oskas kaupa maha teha.  Ei tulekski siia väravasse, aga iga müüdud pott või liud oli ju jälle setukale vähem vedada ja kukrus rohkem kanda, polnud parata.

„Oi perenaine, sina juba tunned hea kauba ära," viis Tsopatalo Oss jutu kaubale tagasi, „tule ja vali nüüd ilusate seast kõige kaunim endale välja, kui hea valiku teed, annan memmele kausi nõndasama kauba peale!"

Palav, kurat, hobu saputas higist nahka ja lahmis sabaga parmusid laiali.

Eedu nägi, et kaubategemise põnevam osa oli läbi saanud ja pööras end aida vilus uuesti töö poole. Silmad olid õue jäänud, natuke aega ei näinud lauaservagi õieti.

Ega kaua ei olnud asjagi aida sees toimetada, ühtäkki oli õues kuulda veel teise vankri kolinat. Kuidas sa siis ei vaata, ikka vaatad, seda enam, et teine kolin ja sellega kaasas käivad hõiked ja laste  kilked olid äratuntavalt Maddissooni Tiito killavoori omad.

„Eeh, perenaine, näe, sa väljas! Tahad, ma näitan sulle, mida ilusat mul sulle müüa on?"

Eedul olid silmad jälle väravaaugus, egas mustlased siin tihti käinud. Neil oli vankris peale karja laste ja paksu moori alati igasuguseid kulinaid ja peegleid naistele  ja rauakraami meestele.

Peaks ka välja minema, arutles Eedi omaette. Palav. Ja kas oligi nii väga vaja, riistad olid kõik terved ja naelu toksis ta vajaduse järgi tanuma tagaservas asuvas sepikojas ise valmis. Hobusel ka kõik korras, alles sai kapju lõigata ja uued rauad alla lüüa. Ei olnud vaja ühti kuuma kätte ronida, aidast paistis kõik niigi hästi kätte.

„Kus sa, hull, ronid, näed ju, et perenaist sinu kilinad ei huvita, tee, et lähed siit!"

„Ei taha perenaine su saviplönne, mul on asju, mis teda ennast kaunistavad, mitte lobi jaoks kokku plätsitud pole!"

„Ah sina, mustlane, ütled, et perenaine pole ilma su klaaspärliteta ilus või?" Oss haistis võiduvõimalust.

„Ei no tule taevas appi, perenaine, kuulsid, mis setu su kohta ütles? Ütles, et sa pole ilus, kuulsid! Näe, vaata peeglit, ma müün selle sulle peaaegu ilma eest, see teenib sind elupäevad ja ilus oled selles veel saja-aastaselt, andku taevas sulle elupäevi!"

Setu tundis, et mustlane trumpas ta seekord üle.

„Perenaine, ära kuula seda nässi, aus setu ütleb sulle, et sa oled ilus nagu maasikas ja just seepärast saad kaks väikest kaussi liuaga kaasa ja liua annan ka poole hinnaga!"

Perenaine ise ei olnud vahepeal rohkem teinud kui vahetevahel ainult pead ühe kaupmehe poolt teise poole keeranud. Las kemplevad, kes selle kuumaga veel kaasa kõõrutada jõuab. Ja üleüldse ei olnud neid kausse ega kulinaid seekord niiväga vajagi.

„Ära setut küll usu, tema kausid on nii jämedast savist, et lähevad külma veegagi katki, mis me kuumast kõneleme!"

„No näed, ma ütlen, et perenaine on ilus kui maasikmari ja mustlane ütleb, et ma valetan!"

Seekord oli Tiitol tunne, et Oss oli kiirema mõtlemisega.

Kisma kaupmeeste vahel kestis ja kestis. Juba lubas setu liuaga kaasa anda kolm kaussi, samal ajal kiitis mustlane oma peegleid taevani ja näitas pikka pärlikeed, mille peegliga ühes lubas anda.

„Hea küll!"

Perenaine tegi üle tüki aja jälle häält. Kaupmeeste kisa jäi üsna äkki vakka.

Juba ammu näpu vahel olnud münti välja siirutades sõnas naine „ma võtan..."

Potisetu oli oma liua koos kaussidega varem juba värava kõrvale seakummeli varte vahele vaatamiseks ladunud, nii ta siis käe sirutas ja mündi enda pihku võttis ise kiites, kui hea otsuse perenaine ikka tegi, samal ajal surus mustlane peeglit ja helmeid naisele teise kätte ja hakkas raha setu käest ära kiskuma, kisades, et ega siis perenaine savi tahtnud osta, vaid tema ilusa kauba vastu münti pakkus.

Mis ikka, kui ikka nii pakutakse.. perenaine võttis ka Tiito käest kraami vastu, kummardus, korjas nõud aia veerest üles ja õõtsus väärikalt toa poole. Ei pannud kaupmeestest kumbki tema minekut tähele, kaklus käis kui laadapäeva õhtul.

Eedu oli oma tegemised aidas puhta ära unustanud, sellist vaatemängu ei näinud iga päev. Lõbu lausa koju kätte  toodud.

Ei pannud neist keegi tähele, et augustilämmatises olid pilved ennast vahepeal torni kerinud ja päike kadus selle kuhja taha aina kiiremini ja kiiremini. Kaklus käis hooga, kord oli münt ühe, kord teise käes, mustlase lapsed hammustasid Ossi säärtest ja vanamoor kisas niisama kaasa, veel hetk ja setu kaevas saapasäärest väitsa järele ning mustlane sakutas vöö pealt pussi...

..kui korraga lajatas välk otse samasse lepikusse nii, et pilpad lendasid mustlasmoori taguotsa ja setu hobuse pihta. Kõik olid ühtäkki kurdid, Möku jooksis aida alt nagu tuulispask tarre, peremees aidas lendas perseli naelakasti otsa, hea veel, et need puhta püsti polnud, mustlase hobune kappas hirmsa keeruga teed pidi ajama, Tiito ohjepidi järel ja lastekari kisades sabas, Ossi setukas tuletas meelde, kuidas noore täkuna sai tagajalgadel perutada, Oss koperdas tee peal sabistanud kana jalgupidi kaasa krabades kuidagi risti vankrisse ja kadus tolmupilve üles lüües teisele poole kiiremini kui auruvedur.

Ainsamaks pauguks see jäigi.

Ei tulnud vihma ei sel ööl ega järgmisel, ega sest lugu polnudki.

Eedi mõtles,  et välk tuli heal ajal. Küllap issand nägi, et muudmoodi ei oleks verelaskmisest pääsenud.

Maddissooni Tiito vaatas pihus olevat münti ja leidis, et poleks välku olnud, oleks münt viimati veel Ossile jäänud. Hea, et müristas, issanda abi olgu kiidetud.

Oss katkus kaasa rabatud kanal juba esimesel ööl suled maha ja lasi linnul hea maitsta. Las Eedu pere arvab, et mustlane võttis, see oli kindlasti issandale meelepärane tegu.

Peranaine pani helmed kaela, vaatas end peeglist ja läks jahuputru lauale panema,  soolasilgud passisid ilusasti väikesesse kaussi, mis uue liuaga ühes tuli. Polnud ju neid silkusid niikuinii ülearu. Ah, ega siis rannakalurid niipea tulemas ei olnud, parem kokku hoida.

Tunded, mitte tujud

Ma  olen täna ise kuu, sest tahan

Kes keelab mind? Kas julged teha proovi?

Eks esmapilgul näin vist pehme nagu vaha

Kuid minu vastu end sa lüüa küll ei soovi

Ma olen täna kindlalt kuu ja säran

Kas keelad jälle? Oledki nii jultund?

Vist väsid enne lõppu, lähed ära

Veel enne kui on valgus ära kustund

Ah, homme hakkan täheks tummas taevas

Ei oota hommikut vaid hüppan alla

Küll näed siis, kuidas öösel tähti kallab

Maa tähemereks saab, ja majust laevad

Pilt ei ole seekord minu tehtud, hea sõbra tabamus hoopis.

***vol miljon üks

Ma armastan interneti personaliseeritud turundust.
Seda (teda?) on nii mõnus tögada, ei lähe ta (see?) kuhugi kaebama ega tihu solvumisest nutta.
Vaatasin lihtsalt ajaviiteks reisipakette Lõuna-Aafrikasse, otsisin lende ja sõelusin hotelle.
Oi, milliste reiside reklaame internetist mulle nüüd ette söödetakse! Kaelkirjakud ja lõvid lubatakse peaaegu hotelli terrassi ette poseerima tuua. Söön keeduvorstiga sepikut ja valin hotellisviite.
Otsustada on raske. No ma noor alles, ma mõtlen veel.


Pidin täna igaķs juhuks üle vaatama, mis ala minister Mart on. Etskae, ongi siseminister, mälu ei petnud.
Käitub see-eest alatasa nagu Kõigeminister.
No ja JÄLLE on temast täiesti valesti aru saadud. Seekord ei saa ta isegi meie "teiega ma ei räägi, teie olete pahatahtlik"- meediat süüdistada.
Labasusest ja rumalusest hakkab saama müstiline siiani kirutud peavool. Kui transformatsioon on lõpule viidud, siis kustkohast leitakse uus vaenlase kuju?
Ah, sel erakonnal vaenlase leidmiseks abi vaja pole. Kõik sobib.
Mind kummastab mõte, et see mees töötas kunagi diplomaadina. Nüüd on ta, kui teda ennast uskuda, kõige enam valesti mõistetud minister.
Aa, nüüd ma saan aru küll!
Tema Mosva suursaadikuaega jäi piirileppe sõlmimine sellisena, nagu see praegu olemas on. Ilma Tartu rahu mainimata, selgesõnaliselt Narva jõe tagustest tagustest ja Setomaa aladest loobumist kinnitavana. Neid punkte aitas ta ise hoolega lepingusse lisada. Või ...aa, ilmselt mõisteti teda lihtsalt valesti.... Vaene diplomaat....

Killud kunstist ja kuusepuust

Kuusepuu valisin välja, et te teaksite.
Ehteid läheb sel aastal kõvasti üles, puu on umbes sada meetrit pikk ja laiust on ka teisel omajagu. Latv ei mahtunud pildilegi. Tehke järele!

Käisin hiljuti kohalikus meditsiiniasutuses. Seda on mõnda aega tagasi kõvasti remonditud ja uuendatud, taasavamine oli kohalikus maastaabis uudisteläve ületav sündmus.
Lindilõikamised, kõned, lapsukesed lilli ulatamas ja asutusest pilte joonistamas. Pildid riputati kenasti seintele ja seal nad püsivad siiani, täitsa tore on neid vaadata. Igatahes kordades lõbusam ajaviide kui nurgalauakeselt reklaambuklette uurida või kõrvu kikitades läbi ukse aimata, kas parajasti arsti juures olev naabrinaine on külmetanud või teeb talle jälle puus liiga.
See viimane tegevus on ajaraisk, no ei kosta midagi.
Aa, pildid. Vanainimese asi, hakkab muudkui heietama ja...
Pildid on ilusad. Värvilised ja puha. Pinginaabrite pilte võib vabalt paari panna, kui ikka Mann joonistas plastiliinikarbi kaant šabloonina kasutades arstikohvri, siis võtab Mari sama kaane ja teeb ka pildi arstikohvrist ja Jüri pildil on samasugune viiekorruseliseks unistatud ambulantsipilt nagu pinginaaber Juku omal.
(Hah, mulle tuli praegu see tunne meelde - "Mul ei tule välja, teen nagu teised, siis on kindel!" See suhtumine käis lapsena lainetena peal ja mingiks ajaks muutus elustiiliks. Jube.)
Õnneks ei  mõtle kõik inimesed alati ühtemoodi ja isegi kopeerijate piltidel on alati midagi ainult neile endile omast. Üks pilt on seal seinal täiskasvanu rikutud mõtlemise jaoks eriti ...omamoodi.

Kasutagem seda sõna. Omamoodi.
Lõikasin pildil alumise serva ära, nimi ju.
Mulle see pilt meeldib, nii vasakule mõtlemata kui ka allteksti süüvides.

Leidsin Põltsamaalt Lendava  hullava hullava tütarlapse üles. Või, noh, rohkem nagu peaaegu jooksin otsa. Õnneks peaaegu, tegemist on ikka korraliku matsaka noorikuga, ta oleks niikunii mind kummuli löönud.

Peab mainima, et sügisniiskuses mõjub see seelikutirka, mis hullaval naisel seljas, pisut tibutagi tekitavalt. Loodan, et tants ja muiduhullamine piisavalt sooja teeb ja gripivaktsiin ka ilusasti tehtud on!

Sünge

Vabandust, ma pidin selle peast välja kirjutama. Kes Karlssoni-raamatut lapsest saadik armastavad, jätku parem lugemata. Tõsiselt!

Hästi paha oli olla, sees keeras ja tuba ei olnud enam ammu nii soe, et võiks jalad teki alt välja sirutada. Vastu rinda tõmmata jalgu ka ei saanud, kõht segas.

Ega see ei olnud esimene selline hommik. Kojutoodud viskid olid läinud aina odavamaks ja õhtusöögid aina hilisemaks ning rasvasemaks, kuidagi pidi see  tunda andma.

Karlsson võttis oma tahtejõu riismed kokku ja hiivas end kamina ette. Praht kaminas süttis esimesest tikust, hea seegi. Õnneks oli korvis veel natuke puid, jahedus taganes kiiresti.  Justkui oleks soojus midagi Karlssonis üles sulatanud hakkas ta toast pitsakarpe ja kohvitopse kokku korjama, paar tühja klaaspudelit, mis jala ette veerema sattusid viskas ta prügikorvi teiste samasuguste otsa.

Peaks korvi ka tühjaks tegem.. ah, hiljem...

Pahnakuhi kaminas põles kiiresti. Natuke sahmas tuppa kibedat paberipõlemise suitsu, korsten ootas ammu pühkimist, aga küll jõuab.

Seda mõeldes tabas Karlsson end äkki pisikest prisket käelaba lehvitamast. Oh, nooremana, siis..

Ei tea, kuidas Väikevend elab?

Mõte oli nii ootamatu, et Karlsson ehmus. Kui mitu aastat oli tal õnnestunud ilma endale haiget tegemata elada?

Ei tea, paarkümmend kindlasti. Need olid peaaegu rahulkud aastad, võimalik, et pisut üksildased, kuid head ja rahulikud.

Nõudis pisut pingutust, et seda mõtet uskuda, kuid Karlssonil oli olnud aega harjutada.

Aknast paistis katuste meri. Merevaade, Karlsson teadis, et merevaade on hinnas. Katuste meri on ju samuti merevaade?

Peaks natuke ringi lendama. Puid on vaja juurde tuua ja söök tahtis tellimist. Korstna kõrvale ei tulnud ükski kuller, Karsson tellis toidu enamasti kohapealt või lasi kulleril kuhugi põiktänavale tulla. Seal ei olnud enamasti passijaid, sai rahulikult oma pizza või burgeri kätte. Kullerid olid niikuinii mida iganes näinud.

Õhk oli karge,  niisama ringi tiirutamise isu Karlssonil ei olnud. Vana tuttavat marsruuti pidi...pagan, täna otse ei saanud, kahe kvartali kaugusel oli üks põiktänav tellingutega kinni padud.  Vastik, kui nii tehti, ammu juba ei olnud muutused  Karssonile meeltmööda. Ega muutused ei olnud talle niikuinii kunagi eriti meeldinud, mis seal ikka keerutada. Nüüdki... pidi valima teise tee, läbi kõrvaltänava.

Karlsson ahmis õhku, mälestused lõid nagu rusikas rindu. Ta oli siin tänaval käinud, ta oli siin väga palju käinud! Kusagilt mälestuste põhjast tundis ta aknal jahtuvate kaneelisaiade ja lihapallide hõngu, kostis kutsika klähvimist, Ville ja Rulle kobavad sammud, Väikevenna...

Väikevend! Selle tänaval ta elas!

Kunagi vähemalt elas, praegusest ei teadnud Karlson midagi. 

Miks mitte teada saada? Vaevalt ta enam samas kohas elas, Karsson oli kindel, et tuttava akna taga käib võõras elu. Mida paha sellele pilgu viskamine teeb?

Karssoni keha tegi seda, mida aastakümneid tagasi sadu kordi enne. Aken oli jahedast ilmast hoolimata avatud.

Lipsti. Jalad leidsid põranda, natuke rahutut sahmimist kardinaga ja ...tuba oli peaaegu samasugune. Osa mööblistki oli kindlasti sama, põrandavaip tundus pisut kirjum, külap see oli uus.

Laps, kes voodil istus ja Karlssonit suurte silmadega vaatas, oli teine. Väike tüdruk, juuksed sassis ja särgirinnal šokolaadiplekk...

„Kes sina oled? Kus Väikevend on?"

Küsimuse mõttetus jõudis Karlssonile kohale samal hetkel, kui laps kiljuma hakkas. Karlsson tahtis kiiresti aknast kaduda, kuid takerdus kardinasse, kukkus, siples seal kui kärbes ämblikuvõrgus. Ta kuulis, et keegi tormas tuppa.

„Miia, mis juhtus?"

Kohkunud mehehääl ja rasked sammud.

Oli seda nüüd vaja.

Äkki tundis Karllson, et kellegi käsi surub teda vastu põrandat ja kisub keerdus kardinat ta ümbert lahti.

„Kes sa selline oled, mida sa Miiale tegid!"

Karlson vaatas näkku vanale haprale mehele, kelle jõud tuli ilmselt ainult vajadusest kaitsta oma lapselast. 

Teineteise näkku vaatasid nad ainult mõne aastatepikkuse sekundi, siis astus vanamees tagasi ja Karsson sahmis end üle aknalaua välja.

Pizza jäi sel õhtul ostmata, viski mitte.

Hommikul oli õues paarkümmend kraadi külma ja öösel enesehaletsusliku vihahoo ajal katki visatud akna ees laperdava kardina vahelt oli näha kustunud kamina ette istudes magama jäänud Karlssoni  kössitav hingetu keha.

Notseeembrikuu...on varastanud suvemõtted meeeiiiiilt..

Uni on üks võrratu seisund, peaks õige unenägusid üles kirjutama hakkama?
Ma olen selleks liiga laisk. Väga heast unenäost välja kistuna üritan püsida hallis tsoonis, letargilises ei-maga-ei-ole-ärkvel seisundis, lootes,et uni võidab.
Mõnikord võidabki. Ainult rääkida ei tohi sõnagi ega ka teisi kuulata, kui keegi peaks kusagil häälitsema.
Nii võiks terve talve veeta.
Vähemalt notsembri - osa talvest.
Ühes sabapidi meelde jäänud unes õnnestus mul kokku sõlmida Tähesõjad ja Harry Potter.  "Luke, ma olen su isa!" ja Voldemort, kes oli justkui Potteri pahupidi alter ego.
Oot, kui inimesel pole kurja kaksikut, siis on ta justkui niinimetatud "tasakaalus" isiksus, nii leebet kui kurja on parasjagu? Sihuke "tasapaksu" tuim ja igav?
Neeh, ma oleks ennem kuri kaksik. Ninnunännut must niikuinii ei saa, allhoovused nagu Härjapea jõgi vundamente uuristamas, pea see fassaad ei varise.
Tegelikult tühja ta variseb, head vanad alusmüürid ei lase.
Ootad küll, et "aga ma teile ükskord näitan!", aga läheb ikka nagu alati.
Hans Falladal oli üks raamat, mille finaalis oli giljotiiniga hukataval mürgiampull põses, et see enne kirve langemist katki pureda, aga ta jäi hiljaks. Tal läks ka nagu alati.

Kui juba raamatutest jutuks läks.
Pipist ja Karlssonist. Oi, ma vihkasin Karlssonit. Kiusaja, valevorst, laskis oma sigaduste eest teistel maksta. Samal ajal ma kadestasin Pipit. Kui tahtis, oli üksi, kui ei tahtnud, oli seltskonnas, mille valis ise. Sõltumatus.
Ma pole väga kindel, kas ma oleksin kedagi valinud.
Pipit kadestan siiani. Karlssoneid oskan nüüd endast eemal hoida.

Kanad. Suveprojekt, mis on ootamatult pikaks veninud.  Tuleb aeg, mil on liiga külm, et nad oma kuudist välja pääseksid, liiga külm, et nad oma kuudiski olla võiksid ja ma saan poole talve kanasupi materjali külmikusse. Nii lihtsalt on. Lapselapsed on linnalapsed. Vanemad on neid hoidnud surelikkuse olemasolu tunnistamise eest. "Kuhu kanad said?" - "Andsin talveks ühele tädile, kellel on soe laut. Kanasuppi tahate?"
Püha püss, see on nii tobe, aga ma ei astu nende vanemate soovile vastu.

Muide: seitsmekordne.
Nüüd natukeseks aitab vist.
Muidugi pole see minu otsustada.

Sajab

"Ei ole nimekirjas! Ma vaatasin mitu korda ja ei ole!"
"Vaata veelkord, kaamel, karu, kana...kusagil enne karu ja pärast kaamelit, kas tõesti ei ole? Vaata kui armas ta on, kindlasti on ta ju kusagil kirjas...on, no vaata....."
"Ma olen MITU KORDA vaadanud, EI OLE!"
"Hea küll, sa ei saa võtta kaasa seitset looma, millegipärast kitsi ja veiseid said sa seitse võtta, sa ei saa võtta kahte looma - kuigi isegi madusid võtsid sa kaks, aga võta ükski, üheainsa kinglooma pistsid sa ju purki, nimekirjas oli üksainus! Miks siis...."
"Aitab, see jutt on nüüd läbi!"
Noa keeras papüpruserulli raginal kokku. Kaua võib selle naisega vaielda, no tõesti, kaua võib! Muidugi oli loomake armas, temaga oldi harjunud, puhtust pidas ta ja, aga ....
Ega Noa seda nimekirja koostanud, see anti talle kõigi jooniste ja juhenditega kaasa. Kui ikka kirjas pole, siis sõidule ei saa, olgu tal või kümme elu nagu kõik teadsid kassil olevat.
"Luugid kinni!"
"Kass välja!"
Elukas oli ikkagi kusagilt sisse lipsanud. Noa viskas ta laevast eemale. Kass turtsatas ja näugus nii haledalt, et Noa naine nuuksatas.
Pojad keerasid talide peal jooksvate kettide raginal rattaid, rambid tõusid, tellingute viimased harkjalad kukkusid ja jäid paduvihmaga kogunenud loikude pinnale loksuma. Noa tõmbas tõrvaämbrid lähemale, naised toppisid juba rambi pilusid takku täis.
Täiesti viimane aeg, veel enne, kui tõrv kuivas, hakkas laev loksuma. Põhjast lahti, selge see.

Oli see vast sõit.
Tühja sest vihmast, vihm oli küll võimas, ent kui vesi ligi poolteise kuu pärast viimased mäetipud kattis, jäi sadu järgi.
Tuul.
Merehaigus.
Seejärel päikeselõõsk, taevas kui põrguleegis põlev kõrb.
Kuni tuvi tõi saja viiekümne päeva pärast õlipuuoksa.


Kõigel, millel on algus, on ka lõpp.
Araratti pidi laiali liduvad loomad ja meremehe kõnnakul uut eluaset kohendama tõttavad naised olid puhkus Noa silmadele. Juba käis vikerkaar üle taeva, leping sai sõlmitud ja elu läks edasi.

Mõni kaljurahn eemal vedeles rannas pisike pulstunud tomp.
Liigutav tomp.
Vaevaliselt lohistas kass oma kõhna keha mööda kive merest eemale. Ta vihkas vett, südamest, vihkas kõigi oma üheksa järelejäänud eluga, oma pisikese hinge põhjast.
Noad vihkas ta natuke vähem. Noad ta lihtsalt põlgas.
Niikuinii tervitab Noa pere ta naasmist rõõmuhõisetega, lihtsalt karv tuleb pisut kohevamaks ajada ja kuningliku näo ning sammuga kohale ilmuda.
Küll selle Noaga ka ükskord tegeleda saab. Susse ta ju kannab? Küllap need mõnikord lohakile jävad, oli kass kindel.

Ššššhhhhhh.....

"Loomulikult kanname me enda õlgadel seitsmesaja aasta pikkuse orjapõlve taaka!"

"Pool sajandit Nõukogude iket ei ole lubanud meil ennast vabana tunda!"

"Seitseteist aastat oravate valitsust!"

Aga nüüd mõtlen ma juba ka ise samamoodi, küll mõttega tulevikus: "Millal SEE läbi saab?" Annaks saatus, et sest riigist ikka midagi alles jääb.
(Ja ma, loll, kirusin kirusin omal ajal oravaid...)

Puru

Siis kui ma veel rääkisin
Olin ma juttu täis
Servani
Tähti tuli kogu aeg juurde
Pudenesin sõnu
Koer ajas samal ajal karva
Ütteid sattus toidu sisse
Ase oli hommikuti asesõnane
Jalajälgedes oli muljutud öeldisi
Vastik lausa
Eriti siis, kui suutäies oli sööki sõnadest vähem, see lämmatas
Nüüd on parem.
Ainult raasuke külm on
Sai vist liiga palju sõnu aetud
Koer kasvatab talvekasukat

***
Killuke rahvussporti igasse päeva.
Meeleheite MM.

Hea pidu

„Seda, et... Pella poegib."

Sumin ja kilkamine sellest vähemalt kohe küll vakka ei jäänud. Jaana mekutas servani kastulisalatit täis oleva pesukausi ääres ja kilkas, et „soola sai vähe, ei mina enam segama hakka, kes tahab, paneb ise lisaks!", Helmi pasundas kartulipajaga solgipange juures askeldades „eest ära, ei tule lähemale, aur on kuum, aur on kuum..", onu Kaarel tuules sahtlis korgitseri otsides ja kirus moodsaid aegu, sest „viinapudelil võta ainult korgisabast kinni ja juba ta lahti ongi, seda jama nüüd siin nende veinipudelitega vaja veel!"

Tannu keris hääle vähe valjemaks.

„kuuleb ka keegi või? Pella poegib laudas, vasika sõraotsad käisid korra juba väljas!"

Mõjus.

Ainult kartulivee solinat ja Kaarli näpust pudenenud lusika kilksatus olid kosta. Tannu prillid olid õuest tulles algul härma läinud, nüüd oli härmatisest uduklaas saanud ja ainus, mida ta selgelt nägi olid korraga tema poole pööratud helendavad näoovaalid.

„Ära aja lolli juttu!" Vanatädi hääl oli nii kindel,  et Tannu oleks igal muul juhul temale õiguse andnud. Nüüd paraku...

„Ma nägin ise. Eks minge vaatama,"

Hääled tõusid uuesti meluks, ainult teemad olid sootuks teised.

„Vana-aastaõhtul siis, kuradi lehm, ei võinud siis eila olla..."

„Mis eile, kes teda täna õhtal lüpsma oleks tahtnud minna, no ei saanud siis need mõned päevad oodata!"

„Kesse kurat talle üldse niisuguse arvutamisega pulli peale lasi?"

„Mis arvutamise, mis pulli – hea oli, et Kuldi- Ilmar üldse nii kaine oli, et autoga siia sõita oskas, kaks eelmist korda lõpetas metsa vahel kraavis ju!"

„Kas keegi Pellat ka vaatama läheb?"

Tannu hääl oli köögitäie kemplejate lärmist küll kõvasti vaiksem, kuid seekord teda imekombel kuuldi.

Tädi Siina kadus sajatades tahatuppa, ei läinud kolme minutitki kui ta sealt lotakil persega uhutud dressid jalas välja tuli ja vöörusest laudakuhti selga sakutas. „Mis sa passid seal, tule ühes!" nähvas ta Kaarlile, mispeale ka see tahatuppa prostamaid roobasid otsima läks.

Majja jäänud seltskond sai segadusest peatselt üle, kamandasid Tannu käsi pesema ja pükse vahetama, ega ta laudas niisama ilutsemas käinud – oli seasöögi kesikutele ette valanud ja kanapesad tühjaks noppinud. Nüüd, kui seda Pellat poleks olnud, pidanuks laudasehkendused tehtud olema, kell oli juba kõvasti üle üheteistkümne ja naljasaated hakkasid telekas otsa saama, Brežnevi kõne ei olnud enam kaugel.

Pella, va tõbras...

„Mis me teeme nüüd siis, Siina ja Kaarel laudas veel, kas ootame nad ära või istume lauda?"

„Lauda ikka, ega aeg oota, niimoodi läheb viin lämmiks ja praad külmaks, kus see sünnib!"

Vanaisa oli viina juba külmast peast maitsnud („tea, kas on ikka õige viin, pärast ongi samakaõline, home pea lõhub"..ei olnud samakaõline, ka kuuendal korral ei olnud...) ja seapraad oleks talle marjaks ära kulunud kindlasti.

„Pererahvast ennast lauas pole, nii ikka ei sünni..." kõhklesid naised vaikselt. 

Inimesed olid kahevahel. Nagu peaks ja nagu ei sobiks, mine või pooleks.

Äkki käis vööruseuks pauguga selja peale lahti ja Siina hele hääl kamandas üle toa: „Kustas ja Hillar, minge võtke tagatoast Kaarli dressid ja puhvaikad, Pellal on kaksikud vasikad, ei saa kätte... Miina, sa oled ämmaemandaks õppinud, kas sa pudulojustest ka midagi tead? Ole inimene, tule appi, ei saa mina sotti, mis jalg millise vasika oma on!" minekule pöörates hõikas veel, et võtku teised kohe sahvri ukse pealt köiejupp ühes,  paljaste kätega ei saavat laudas midagi teha.

Miina kargas koos meestega tahatuppa, need põrkasid sealt tema kisa peale õige väledalt välja, käigu pealt pükse kohendades ja vööruses kalosse kolistades.

Kui kutsutud toaukse enda järel kinni lõid, jäi tuba täis tihedat vaikust. Ainult vanaisa pitsi soliseva viina hääl kostis mõne hetke. Seejärel muidugi ka klõnks. Ja ähh koos nuusutamise hääle ja mõnuleva matsutamisega. Vanaisa juba teadis, mis hea oli.

Telekas ajas toanurgas oma joru. Juba tegi seinakell oma pooltunnikolksu ära, aga peale vanaisa ei osanud teised kuidagi olla ega midagi teha. Äsja köhatanud kella tiksumine kõlas valjusti, oli tunne, et kui keegi oleks pliidi ees halge lõhki toksinud, oleks see isegi vähem häirinud.

„Mis me nüüd teeme? Istume siis lauda või..?"  Helmi hääl oli ebalev. Laud oli kaetud üheksale, toas oli neist napilt neli. Kõhud olid küll kõigil tühjad, seda ei saanud salata. Olid ju söögivalmistamise ajal Jaana ja Helmi kõiki mekkida tahtjaid valju kindralihäälega küügist välja kupatanud, nüüd olid tuhlid kausis auramas, sült võdises omatahtsi ja seapraad piilus igatsedes kapsapaja poole. Aga näe, just praegu olid sööjad puudu.

Ütle sa nüüd.

Helmi siis ütles.

Mis see muud oli, kui pisike süütunne teda piitsutas – oli ju just tema kõiki toidu juurest eemale peletanud, „Küll pärast saab, ei näpi praegu!"

Eksole. Nüüd oli „pärast" käes, aga teised ikka söömata.

Helmi siis ütleski.

„Tannu, sina võtad kartulid. Topi mõned viinad ka taskusse, sa suur poiss, jõuad küll. Jaana, ma panen kapsast ja liha piimavinkusse, pista leiba ka põue ja kahvlid, ära kahvleid tasku panemata jäta, ma ise toon süldi ja pangega sooja vett, läheme laudakööki!"

„Aga vanaisa?"

„Ei tule tema kuhugi, tal veel pool viina ees, las olla!"

Lumi oli kõrge ja rada lauta oli rohkem kraavi kui tee moodi. Kaugemalt näis nätsikute ja pangedega lauda poole tatsav seltskond kolme piiblitarga moodi. Igal oma and käe otsas või kaenlas, laudaaken eespool tähena helendamas.

Laudaköögi pliit veel leige, kanade pärast lasti see korra päevas soojaks. Eks teinekord sai seal sigade jaoks kaalikaid keedetud, kartuleid võis veel toas teha, aga kaalikahais oli selleks liiga vänge.

Leige pliidi peale oli hea söögid laduda, salati ja süldi alla pani Helmi mõned halud, et need otse vastu pliidirauda ei lösutaks.

„Noh, mis teil siin toimub?"

Ei tulnud enam toarahvale meelde, et piduseelikud ja linnapüksid üll, lauta läinutest oli vahepeal juba puudust tundma hakatud.

„No mis te nüüd siia sita sisse ronite..!" natuke oli ses kiljatuses ka edevust – laudapõrand oli puhas, kanade jaoks oli eraldi võrkseintega puur otse soemüüri taga ja  lehma selja taha või seasulgu ei plaaninud toasttulnud rahvas küll ronima hakata.

„Kaua läheb veel?"

„Ei..oska..öelda..." Just tõmbasid vasikat, mehed köie otsast kinni hoides, Miina kättpidi köie kõrvalt lehma sees teist vasikat tagasi lükkamas ja Siina tõmmatava vasika nina  otseks keeramas.

Hetke see kestiski, kui  vasika siugjas vedelana näiv keha Pella selja taha põhusületäiele pudenes.

Siina sõlmis köieotsa kärmesti sõraotste ümbert lahti ja kamandas mehi, et nad limase loomakese vissile nina alla sakutada aitaksid. Polnud vaja lehma end pöörama ärgitada, oli ju teine vasikas veel sündimata.

Pella hakkas vasikat müksima ja lakkuma, Tannu küsis Siina käest, et mis ta sellest laibast ikka lätsutab, ajades sellega naistele naeru peale.

„Oota nüüd natuke, ega sinagi kohe peale sündimist kuidagi parem välja näinud, tatine ja lödi olid, vasikal on vähemalt karvad seljas."

Nojah, veel enne kui naised Tannu narrimisega ühele poole said hakkas vasikas lörisedes hingama ja upitas pead.

Samal ajal olid Miina ja Kustas teise vasika esijalad silmusesse saanud, Mina keeras veel eluka pea ka õigeks ja lupsti! Sündinud ta oligi.

„Teine on ka lehmvasikas!"

Oh seda rõõmu. Oleks teine pull olnud, poleks esimesest lehmikust muud kui sülti või nuumalooma mõtet teha olnud, ahtraks oleks jäänud see loom niikuinii.

Siina tõstis lüpsipingi seina pealt alla ja kuniks Pella vasikad jalule lakkus, oli paksu kollast ternest pool pange täis. Miina ja Tannu said jupp aega vasikaninadel  end peksta lasta enne kui  loomalastel kõhud täis ja uni silmis oli.

Inimesed jätsid lehma veel  vimaseid punnitusi tegema („ei hakka mina ootama, las sööb päramised ära, ei see talle kahju tee!" ohkas Siina rampväsinult) Ja kolistasid laudakööki. Pikad tatised kitlid pliidi kõrvale nagisse pandud ja käed toast ennist toodud veega puhtaks pestud, oli vähemalt meeste esimene liigutus pudeli poole. Klaase polnud, lasti sel pudelil siis omasoodu ringi käima. Jaana taskust võtud kahvlid sebisid väledasti kartulite, kapsaste ja prae vahet. Tannu uuristas süldikausi servast tükke ja mõtles, et ei tea, kas samas seina taga ohkivad sead teavad, mida nende külje all süüakse.  Ah, ei tea nad midagi, lasi Tannu mõtet lõpuni mõtlemata süldikallerdisel hea maitsta.

„Kuule, vaata, uus aasta juba käes!"

Helmi lõi laudaukse selja peale valla, üle põllu paistis alevi tulede kohal mitu punast raketti hõljumas. I'tea küll, kustkohast need alevimehed neid hangivad...

Korraks jäid kõik vakka, kellel pudelikael pihus, kellel kartulisalat kahvli pealt pudenemas.

„Ei noh, mis seal ikka.." ..."Head uut siis ja ...".. „Et tuleks hea aasta!"

Kõik hakkasid läbisegi rääkima, kahvleid käest panemata emmati üksteist ja viinapudel tegi veel paar tiiru, Tannugi üritas kasutada segadust ja tõstis pudelikaela suu poole, suur poiss, nagu ta oli, aga Miina laksas talle kibedasti käe pihta ja Kaarel rapsas poisi käe tühjaks. Eks mõni teine kord läheb õnneks.

"Mis vasikate nimeks saab?"

"Mis neile ikka nimeks saab.  Maasik ja Mustik või miskit."

Tannu meelest olid need koledad nimed.

"Paneks Sült ja Viin."

Hillari naljad ei olnud kunagi eriti naljakad, no mõni ehk itsitas natike. Seegi kord hetkeks muiati ja kogu lugu.

Tannu tahtis ilusaid nimesid.

"Paneks Kuu ja Päike?" 

"Lehmadele?" - "Las poiss paneb need nimed, ilma temata oleks meil hommikuks võibolla koolnud loom laudas olnud!"

Tõsi see oli. Jäägu pealegi Kuu ja Päike. 

Isegi Hillar ei vaielnud enam.

 Jutt ja naer kestis pikemalt, tuppa mindi alles siis, kui kapsad piimanõus hanguma hakkasid ja viin otsa sai. Või noh, viin vähemalt sai küll otsa, kapsad oleks veel ka külmast peast kõlvanud.

Tuba oli hämar, vanaisa tukkus laua ääres diivanil, olles enne und veel igale taldrikule kiludest rooma 10. sättinud ja leivatüki sinna kõrvale pannud.

Vana-aastaööl pidi ju hommikuni igal taldrikul vähemalt üksteist toitu olema, kes siis uuel aastal näljas olla tahtis.

Hea pidu oli.