Sarikinokülastaja

Käisin kaks päeva järjest kinos.
Õudne, sellega võib ära harjuda....
"Roheline raamat".  Seekord ei oska ma lausa midagi öelda, kõik kõlaks kulunud klišeena. Kuidas elada tumedanahalise mehena, kes on on võõras valgete seas, võõras oma rassi hulgas ja lõpuks isegi võõras meeste hulgas. No on ju klišee? Aga pagana hästi tehtud film.
Täna õhtul kodumaine "Mehed".
Äh, ma tahaksin olla keskeakriisis mees. Sest siis ostaksin ma suvila saarele, jahtlaevukese ja põgeneksin kriisi ravima. No ja kui omal raha pole, siis mõni sõber ikka leidub, kellel on saarel suvila, sadamas jahtlaev ja isiklik isane kliimaks varnast võtta.
Naised ei saa seda endale lubada, naistel on lapsed, pentsikud riided, konnasilmad ja kumminaalmaksud.

Bisnisplan. Šašlik budet!

Praegu on uudisteagentuurid tootmas lühiteateid, kuidas dead cat bounce peale lootev ärimeeste seltsing ahmib volatiilseid aktsiaid nende arvatava madalseisu ajal kokku ning tegeleb sulaselge naked short parseldamisega. Mõnes muus riigis oleksid nad ammu juba black listis, kuna püüavad silmnähtavalt advanced/decline line näitajaid võltsida. Vaevalt, et nad algajatena on võimelised  CBOE VIX-I õigesti kasutama, tundub, et pigem eeldavad nad breadth indicatori kehtimist kitsalt nende ärimudelile, unustades, et see iseloomustab siiski üldisi turutendentse.
***

Hoiatus: tegemist on eksperimentaalpostitusega, millest ei ole mõtet otsida mingit sügavat sisu. Alguses mingi idee isegi oli, aga iga järgmise sõnaga vajus algne mõte aina põhjalikumalt peitu. Kartulist medal sellele, kes peale mu enese algideele pihta saab!
Need laused on kirja pandud sõbra poolt õhku visatud väite tõestamiseks või ümberlükkamiseks. Mis väitega tegu oli, annan teada, kui tulemused käes.

Nokurja, nalja peab saama!

Naiselik

Ai, ma lugesin täna mõnusat kildu naiselikkusest ja sellest, mis "meie eas on kohane".
Mitte, et ma oleksin kirjutajaga samas eas, aga see pole teema. Või kui ongi teema, siis selline kõrvalteema, pealiinist hälbiv oksake.
Seda, et. Noh, et naiselikkus.
Mulle meeldivad kleidid ja seelikud ja pits ja sukad ja mu meelest on oluline see osa rõivastest, mis ei paista.  Ma ise endale ei meeldi ja ma isegi ei eelda, et kellelegi teisele meeldida võiksin, aga tunne, mis kõiki neid naiselikkust sildistavaid rõivaid kandes tekib, meeldib mulle küll.
Muidugi on kõigel sellel ka praktiline pool, sest püksirihmaga kokkunööritud heinasaad on ikka kümme korda rohkem heinasaad kui parajas suuruses taljet mitte rõhutavasse kleiti poetatud heinasaad. Sest taljet mul pole. Või, noh, on, aga talje asukoht sõltub juhusest ja soovmõtlemisest (vastavalt üldtuntud tõele, et teatud vanuses otsustavad daamid ise kui vanad nad on ja kus nende talje asub).
Ja mis on selle loo mõte? Peab siis alati mingi mõte olema...
Aa, ikka on mõte.
Käin mina siis kõigil võimalikel juhtudel laperdavate sabadega kleitides, õhulised suursallid ümber õlgade ja pits büsti laiali valgumast hoidmas ning kadestan nagu tige punane sarvik inimesi, kes uitmõtte ajel värvivad pea vikerkaarekarva, tõmbavad selga paksu vanaisa t-särgi, mille enne kuuseokste ja munakoortega kirjuks värvivad, peaaegu unustavad sinna alla seeliku või presendist püksid panna ja nad hõljuvad neis rõivastes ringi nagu uduhaldjad ennemuistsetest juttudest. Ja nad on ilusad, päriselt ilusad!
Aga mina näen ennast ikka kleiti susatud paksu vanamehena.
Võimalik, et süüdi on vajadus tööl pidevalt kanda pikki pükse ja androgüünse lõikega tööjakki?
Ometi on mul kõigest kaks paari pikki pükse. Tööl käimise püksid, kui on sada kraadi külma, siis sobivad need lausa igale poole.
Tööl käimise püksid tähendavadki ju seda, et ...millal na oma kleite ikka kannan? Muud elu suurt ju polegi. Paks naissoost mees sinises tööjakis.

Vahetus

„Kes sa oled?"

„Mina olen haldjas. Sina oled lumehelves."

„Kuidas sa tead, kes ma olen?"

„Sest ma olen haldjas."

Lumehelves ei saanud sellest päris täpselt aru, aga ta oli väga noor, ta ei saanud veel päris paljudest asjadest aru. Haldjas oli küll natuke tema moodi, mõlemad lehvitasid metsas oksarao küljes oma valgeid rõivaid, kuid haldjas oli oma oksakese küljes juba siis kui helves enda omast kinni haaras.

Helbekese jaoks oli see igavik.

„Kui vana sa oled?"

„Mina olen igavene"

Seda võiski arvata.

„Millal mina igaveseks saan?"

„Sina sulad kevadel ära, sa ei jõua igaveseks saada."

Vastus kõlas kurvalt, helbeke oli küll noor ja kogenematu, kuid ta teadis kurbust, rõõmu, ükskõiksust ja kõiki muid tundeid, mis nende vahele ja servade taha jäid. Sellised nad, lumehelbed, juba olid.

„Ma ei taha sulada.."

Haldja sõnade mõte jõudis helbekeseni nagu tuulepuhang, helves koguni kaotas oma oksakese küljes hetkeks tasakaalu. Ta peab sulama. Kevadel.

„Millal on kevad?"

„Ma arvan, et sa üllatud, kui ruttu kevad saabub."

Kui lumehelves oleks saanud, oleks ta nutma hakanud. Nutta ta ei võinud, ta oleks siis sulanud. Kurb oli ta küll.

„Ma ei taha sulada... miks sina ei sula?"

„Haldjad ei sula."

Imelik, kuid haldjas ei kõlanud seda öeldes rõõmsalt.  Helbeke tundis kurbuse ära.

„Sa pole rõõmus, miks ometi?"

„Miks ma peaks rõõmus olema?"

„Sina ei sula ju kevadel ära, sina näed kevade taha..."

„Ma olen seda näinud. Kevadet olen näinud, suve, sügise hakul ma sündisin.. Nüüd on jälle talv ja ma tean niikuinii, mis tulemas on, aga ma olen väsinud."

Lumehelbeke mõtles haldja sõnade üle, need olid täis uusi sõnu – suvi, sügis... kevadest ta just kuulis, aga miline ta on, see kevad?

„Mina tahaks neid kõiki küll näha..." ohkas ta veidi nukralt.

Vaikus tuli nende vahele, kummagi pea oli täis erinevaid mõtteid. Rõõmu ei olnud.

Kuid äkki hakkas haldjas särama.

„Sa tahad tõesti näha kõike, mis on kevade taga? Suve ja sügist ja kevadet ennast? Tahad?"

„Jaa, muidugi" lumehelves oli üllatunud. „Kevad kõlab nii heledalt..ja ma ei teagi, mis on suvi või sügis, muidugi tahan ma neid näha!"

„Me peame vahetama kehasid. Täiskuu aitab, just täna öösel on täiskuu. Me peame teineteist kõvasti kallistama ja soovima, sellest piisab, kui soov tuleb südamest. Vaata oma südamesse, kas su soov on seal?"

Lumehelves vaatas oma kuuekiirelise südame kõige sügavamasse soppi. Soov näha kevade taha oli seal juba juuri ajanud,  välja rebida saanuks seda vaid südame kildudega koos.

„Pea meeles, et see, mida me praegu teeme – seda saad ka sina kunagi teha, aga siis peavad jälle soovid kokku sobima nagu võti ja lukk. Sina pead tahtma sulada ja keegi teine peab kandma soovi elada läbi aasta või kaugemalegi. Täiskuuööl   peab kõik toimuma, kui teine sulab enne täiskuuööd..." Haldjas ohkas...

„Miks ma peaksin tahtma sulada?" imestas helves.

„Mina mõtlesin kunagi samuti"  ütles haldjas rahulikult. „Sa ei tea kunagi, millal küllalt saab."

Ei, minul ei saa kunagi küllalt, oli helves veendunud.

Ta ei tea, kui ruttu hakkab kõik korduma, käis haldjal peast läbi. Talle tuli meelde aeg, mil ta ise samamoodi mõtles – pole võimalik, et ta sulada tahaks. Aga nüüd..nüüd oli see soov kohal.

Öö tuli kiiresti nagu talvel ikka, kuu sahises läbi pakase puulvadesse ja lubas end kuuseokstel kiigutada. Temasse ei puutunud see, kuidas ta kiirtes lumi taevatähtede põldu mängis ega see, et puud oma varjusid hangedele laotasid.  Ainult haldja ja helbe teineteise embuses sosistatud soov vääris ühte tema erilist kiirt. Eriline kuldne soovikiir, mille kuu oli noppinud loojuva päikese juustest, keeras end ümber embajate, noppis soovid ja andis need täidetuna tagasi.

Hommikul algas kevade esimene sula.

Haldjas, kellest oli saanud helves naeratas ja sulas enne kui helves, kellest oli saanud haldjas teda tänada jõudis.

Tänulikkus jäi kuhugi tema haldjasüdame sügavusse alles.

Kevad oli tulemas.

„Ma saan nüüd teada..."

Helves, kellest oli saanud haldjas tundis juba tulevaste vete ja õite hõngu oma haldjalikus kehas.

„Ma saan teada..."

Sulavee sulin oli sel aastal eriti hele ja rõõmus.

Peale kaklust

Ühes ja samas fraktsioonis on:
parteikooli lõpetanud pühendunud täitevkomitee ametnik ja temaga koos inimene kelle loosungite seas pindalalt suurim on "ära vali endist kommunisti!",
tõsimeelne nats, kes on oma talumatu käitumisega saanud paarist kõrtsist bänni ja kõrtsikakleja, kes on esinenud noornatsi kohta avaldusega, et too joodik tuleks partei vinnivaba pale huvides erakonnast eemaldada.
Neile pole muud vaenlast vajagi,  neerud kaklevad põrnaga ja keskkõrv on põiega tülis, sisevaenlane ühe kaabu alt omast käest võtta.
Samal ajal on misogüünses riigis, kus paljudel on raskusi presidendi sooga leppimisega, ametisse tõusmas naispeaminister.
Ekspeaminister, mees, kes ei näinud uues valitsuses enda jaoks muud kohta kui jälle ainult peaminister, on valiku ees, kas loobuda kolmveerandist oma põhimõtetest ja saada valitsusse või rääkida neli aastat opositsioonis, mida koalitsioon valesti teeb.
Valitsusse on pääsemas erakond, kelle põhilubadus on inimeste pensioniks kogutud raha laialijagamine. Mitte selle raha kasvatamiseks paremate võimaluste otsimine, vaid "näh, teie raha, tehke mis tahate!".  Kihlveokontorid võiksid rikastuda, panustades küsimusele mitmendik rahvast on piisavalt ettenägelik ja otsib võimalusi vanaduspõlve kindlustamiseks.  Kardan, et "seegid igasse külasse!" võiks olla tulevikus uus sama erakonna valimisloosung.
Aga oleks võinud hullemini minna, palju hullemini.
Peaasi, et ei tuleks valitsust "naised, kandke lauda pensionifondide raha eest odavat viina ja siis läheme peksame musti ja pedesid!"

***

Eile oli vastlapäev. Sõin kuklit ja lasin kukalt pügada. Nüüd on pee paksem ja pea pisem.

Töö ja armastus

Üksinda poleks ehk läinudki, noored kolleegid võtsid mind ühes ja nüüd on "Tõde ja õigus" vaadatud.
Ammu on teada, et arvustused mul välja ei tule, ajumaht vist võimaldab ainult üks tähelepanek haaval nähtud filme ja etendusi  töödelda.
Seekord oli Andres Paas inimesena mu jaoks teravaim elamus.
Ajast, mil pentaloogia esimene köide oli kooli jaoks vaja läbi lugeda (just "kooli jaoks", mind ennast selle poole ei kiskunud) mäletan, kui kirglikult emakeeleõpetaja eksponeeris Andrest kui positiivset ürgeestlast, inimest, kellesuguseid enam ei tehta, kuid kelle sarnaseks peaksime kõik tahtma saada.
Mulle ei meeldinud õpetaja veider vaimustus. Ta ei olnud eriline autoriteet, pigem  kuivikulaadne "provvva" ja just seetõttu lugesin raamatu läbi enam-vähem diagonaalis ja üle ühe rea. Kirjandid raamatu kohta kirjutasin olupoliitiliselt korrektselt, toetudes õpetaja jutule. (Tõlge: hea hinne kulus marjaks ära).

No ja filmis...
Sihuke tuim kuju, SIHUKE TUIM, et oma laste sünnid sai (väikese liialdusega) kahe hangutäie vahel teadmiseks võetud ja edasi hangutud. Armastust, mida tolles peres kippus nappima, otsis see mees läbi vihaga tehtud töö.
Nii need lapsed tal läksidki ju lõpuks, sest viha ei liida, vaid lükkab.
Positiivse ürgeestlase asemel nägin meest, kes lõpuks oli üksi oma pere keskel, aga mitte pere ei olnud temast eemaldunud, vaid tema oli nad ise ära tõuganud, sest töö ju... Armastus pidi ju selle töö peale kunagi tulema. Ei tulnud. Ootama ta jäigi, sest siis, kui armastus piilumas käis, ei olnud Andresel aega, siis oli külv pooleli või kraav tarvis kaevata või Pearuga vaja kohtus õigust taga ajada...
Armastus tuli alles Andresel alles nende vastu, kellest ta ilma jäi. Surnute ja kodust läinute vastu. Liiga hilja, liiga vähe.

See lause on arusaadav põhiosas mulle endale ja nii jääbki:
Küllap (ka) tema jaoks oli armastus midagi hirmutavat, midagi, millest head ei tule.
Edit: kirjavigade rohkus on tingitud postitamise kellaajast. Kirjaoskus paraneb koos päikesetõusuga, kontrollitud!

Tolm

Isa vaatas üksisilmi taevasse. Ta seisis juba paar tundi niimoodi, silmad üles tõstetud, pilk klammerdunud aastakümneid nii päeval kui öösel seal pöörlevatel virmaliste tormil. Viimase aasta jooksul olid taevased leegid muutunud ülivõimsaks, enne, kui magnettormide põhjustasid kõigi sidesüsteemide täieliku kollapsi liikusid uudised, mis ennustasid planeedi kindlat hukku poole aasta pärast.
Näis, et uudised eksisid, isa tundis, et paari kuud, mis veel poolest aastast puudu jäi, planeet enam vastu ei pea. Veel täna, enne uut koitu, saab kõik läbi.
Hommikul istus pere laua taga ja vaikis. Kolm aastat tagasi olid nad kokku leppinud, et vahetult enne maailmalõppu laseb isa nad lihtsalt maha, apokalüpsis ei pidanud neid elusana kätte saama. Täna oli see päev mille hommikul istuti viimast korda koos, siis läks igaüks oma tuppa isa viimast heategu ootama, mees ise läks välja, et eesseisvaks teoks end koguda.
Maailm oleks pidanud varem ärkama, kummitas ta mõtteis.
Ainsad mõistusega olendid sel planeedil oleme meie ja meil õnnestus planeet hukule määrata. Ei oleks pidanud hävitama taimi, teisi elusolendeid, lõpuks isegi üksteist. Maailm oli saastunud ja ei toiminud enam nagu häll, vaid piinas neidki väheseid, kes veel alles, kõrbetuulte ja kuivade äikesetormidega. Surma oli ümberringi palju, surra oli lihtsam kui elada. Mõned sajandid tagasi alanud allakäik pidi kohe läbi saama, viimane langus veel....
Isa ohkas, lükkas end lahti toetust pakkunud seinast ja hakkas tagasi sisse minema.
Samal hetkel tabas teda lömastav keeris, viimane mõte "ma ei jõua teisteni..." segunes majast kostva meeleheitliku kriiskamisega.
Siis oli kõik läbi.

***

Naine ajas end põlvedelt püsti, ta lõpetas voodialuse puhastamise. Tolmuimeja oli hiiglaslikke tolmurulle kokku rookides tõesti asendamatu...



###
#eiviitsikoristada

30532320

Kõikide maailma vete põhja näen hommikul teed juues.
Kõik mis selja taha on jäänud peegeldub selles, kõik need miljon naeru ja miljon nuttu, miljon ükskõikset hetke ja igaveseks kadunud kolmkümmend miljonit minutit elu.
Kolmkümmend miljonit viissada kolmkümmend kaks tuhat kolmsada kakskümmend minutit.
Siuh.
See jook on eriline, teist taolist pole kunagi olnud ega tule.
Veel kaksteist ja pool minutit voolab minust üle ja ka see tee jääb kuhugi mineviku naerude ja nuttude vahele nagu tolmukübe peeglile.
Ta ei meenu enam kunagi.

Mäletab

Bussipeatuses istub tibatilluke pallikujuline mammi, nukukingades jalad asfaldi kohal korrapäraselt kõlkumas nagu pendlid. Veel natuke ja ootan, et kusagilt ta sügava igavuse värvi rätiku alt lipsab välja kellakägu, et krabiseva häälega kevadet kukkuda, tädi nagu pontsakas käokell.
Mammi kiigutab jalgu ja joonistab asfaldile jalutuskepi otsaga mustreid.
Mustrit.
Ühte kujundit, korduvalt ja korduvalt.
Ta jalge ees loigupõhjas on juba kümmekond pisikest nähtamatut südant ja neid aina lisandub ning lisandub. Pisike krookes suu käoluuki meenutavas näos ei naerata, natuke vesised silmad isegi ei vaata jalutuskepi poole, aga käsi muudkui joonistab...

Klõpsin lülitiga

"Meid rünnatakse!" kostab kehva diktsiooniga mulin akna taga, "kordan: meid rünnatakse!"
Lumehanged otsivad abi, aga see jääb hiljaks. Lumememme on tabanud prantsuse kuritõbi, nina asemel on näos inetu auk ja õhtul ehtatud iglust jääb hommikuks üks foto ja Colosseumi varemed.

Ümberlülitus.
Hiljuti viis üks loetud tekst mõtted tagasi kooliaega. Ei olnud ilusad meenutused. Ma olin imelik omas mullis elav laps, hajameelne ja näo- ning nimemäluta. Hea tava nõuab. siiski ilusa leidmist kõigest, ka halbadest aegadest ja ega väga pingutama ei pidanudki, kuigi kiiksuga mälestused on need kõigest hoolimata.

Esimene tõeliselt hea hetk meenus tollase neljakümne kuuenda kooli trepikoja ülemises otsas, raamatukogu ees oleva ümmarguse akna orvas istumisest. Aknast paistev puiestee oli kevadvihmast pestud, inimesi liikus vähe ja ma lülitusin täielikult ümbritsevast välja, nii täielikult, et tunnikell jäi tähele panemata, vahetunni aegne lärm asendus vaikusega ja ma ei märganud seda ning tagasitulek pärismaailma toimus alles uue vahetunni alguses. Reageerisin täiesti ebaendalikult, ilma hirmu ja segaduseta. Selle päeva lõpuni oli tunne kui oleksin kõikvõimas.
Kordumatu tunne. Tahan veel!
Imelik, aga isegi märkust ei tulnud päevikusse. Äkki langes unistamistund mõne eriti hajameelse pedagoogi õppeainega kokku?
Teine meenutus on tagantjärele kohutavalt määritud mälupilt.
Klassiekskursioon Aegviidu kanti, kari rahutuid eelpuberteedis olevaid lapsi. Me kolistasime õpetaja kannul, õigupoolest millegi vastu huvi tundmata nagu kari lolle vasikaid. See pole pahas mõttes nõnda öeldud, vanus oli lihtsalt selline.
Kusagil oli vaatetorn. Pooled, sealhulgas õpetaja, ei viitsinud torni ronida, enamik, kes ronis, kobistas sealt imekiiresti alla tagasi. Mina vaatasin puude vahelt paistvat järve ja jäin jälle unistama. Ebanormaalne laps, mis muud, hiljem tehti see mulle hästi selgeks.
Mind unustati sinna maha, taevas, kui hea tunne see oli (kuigi ma ei teadnud siis, et olen "kaotatud"). Vaikne, ainult puude hääl ja milline hiiglaslik ruum oli mõtete jaoks, kõik ainult minu päralt!
Lõpuks tulin ikkagi tornist alla, siis avastasin, et olengi puhta üksi.  Täiesti muretult käisin suvalisi radu pidi, nägin inimesi...aga mul puudus juba siis igasugune nägude mälu. Need võisid olla isegi mu koolikaaslased, sest tookord oli metsas meie koolist rohkem lapsi kui üks klassitäis, igatahes mingil hetkel võttis mind rajalt maha keegi, kes nimetas end paraleelklassi õpetajaks ja jättis mind enda lähedale, laskmata mul uuesti uitama minna. Kuulujutt mu kadumisest liikus vist metsas kiiresti. Tegelikult ei tea ma seda siiani, miks see õpetaja mind üldse üles korjas.
Mis hiljem toimus oli ausalt öelda jube.
Tolle päeva ilu oli aastakümneid näoli mutta surutud, alles viimaste aastate jooksul upitan teda üles ja pesen seda sodi maha.
Jälle kord...tahaks veel. Seekord teeks lõpu ümber.


Ümberlülitus.
Mais on mul nädal puhkust ja kontserdipiletid Mumford&Sons'i turneele.  Algusest peale mõtlesin, et päris üksi ei taha minna, ikkagi mu esimene kultuuriüritus välismaal, aga alles kaks päeva tagasi sain vist kaaslase. Õigupoolest pole vana klassiõde veel päris kindel, kui ta ikkagi ei saa või ei taha tulla, siis saab nalja....
Ah, maailm inimesi täis.