Lehed

neljapäev, 4. jaanuar 2018

Mõte



Eesti keel on tore keel.
Nojah, kell hakkab kolm saama, igaöiste filosoofiaminutite aeg on käes.
See asi kisub kusagilt keskelt ilmselt vabavärsiks ära (peaks vist sonetid jälle käsile võtma?) aga:
"Tõsine suhe"

Nii öeldakse.
Tüdrukud enamasti on ütlejad.
"Ma otsin tõsist suhet"
Ahsoo. Seega need pöörased minutid, mil me koos end hingetuks naersime teineteise tobedate naljade peale, filmid, mida koos vaadates ribadeks itsitasime, ööd, kui unetult teineteist emmates veidi totult naeratasime, ei loe?
Mõtles poiss.
Ja küsis: "Seega need pöörased minutid, mil me koos end hingetuks naersime teineteise tobedate naljade peale, filmid, mida koos vaadates ribadeks itsitasime, ööd, kui unetult teineteist emmates veidi totult naeratasime, ei loe?"
Sinuga oli lõbus, aga ma otsin tõsist suhet, ütles tüdruk ja läks.
Tüdruk leidis oma tõsise mehe. Muretseti maja, muretseti auto, muretseti mõned lapsed, kellega oli palju muret, küpsetati muretaignakorvikesi, mis täideti murulaugusalatiga.
Suurte inimeste tõsine elu.
Vahel tulid meelde eelmisse ellu jäänud naerud ja naljad.
Oh, sai ikka tõsiselt lõbutsetud.
Kuidas see naljakas poiss nüüd elab?
Naljakas poiss ei olnud enam naljakas. Poiss samuti mitte.
Peale tüdruku äraminekut oli temast saanud tõsine mees.
Ka tal oli pere.
Üks teine tüdruk, kes oli oma liiga lõbusa ja naljaka poisi juurest tõsist suhet otsima läinud, leidis tõsiseks muutunud poisi.
Nad muretsesid maja, muretsesid auto, muretsesid mõned lapsed, kellega oli palju muret, küpsetasid muretaignakorvikesi, mis täideti mur......

kolmapäev, 27. detsember 2017

Pühad läbi, aasta otsas



Keegi on mu silmad sohu unustanud
Ega vist kõrb olla poleks sugugi parem, aga praegu ei oska võrrelda.
Või, noh, soo see pind ehk pole, kus mu silmad pilguvad, pigem on hing ja süda õhupalli sisse topitud oasis, vett piripardani täis. Astub kergi kergelt südame serva peale nõriseb kohe vesi ripsmetesse, lajatab keegi kurikaga hinge - sest ta lihtsalt saab! - voolab vett ja tatti üle lõua kaelale ja põue.
Teate, kui sant on niimoodi autoga sõita? Mitte pillimise pärast, vaid see rõve tatt..? Oleks siis põhjused löristamiseks mingid eepilised sündmused või tunded,  ei, maailma mõõtkavas on tegemist prügiga. Isegi kahe aasta taguse minu mõõtkavas on tegemist tavalise elu tavaliste nüketega (kui see kurikakasutaja, kes lihtsalt naudib haiget tegemist, võrrandist välja võtta).
Muidu on elu lill.

Mõtlesin (teraapiline kirjutamine, no andke andeks, on tõeline isase veise väljaheide, on mu veendumus peale seda "mõtet"), et paneks oma aasta kuu-kuult, miks mitte nädahaaval kirja. Olgu või ainult endale.
Ei tule välja.
Aasta on nagu vanatüdruku voodilina.
"See oli juba mu vanaema oma, emalt sain ja kestab veel minu elu lõpuni nagu uus!"
Paigatud, nõelutud, eri jämedusega niidid, eri kangast paigad, tuvastatavad pleegitatud plekid, tuvastamatud valgendatud laigud, ühendamas kanga ultusäär ja palistused, needki kohati katkenud. Kuidas midagi sellist kirjeldada?
Jätan vahele. Võibolla kunagi kuuekümne aasta pärast ehk siis ei iial.

***

Lugesin seda.
Meelde tuli jutt Siberi eitedest, kes läksid talvel, kirves põues, metsa, sest mees oli sõjas ja tares oli kuus suud, kes kogu aeg süüa tahtsid. Metsas oli magav karu. Kusagil. Karu tuli leida enne kui kohalik metsavaht leidus kirvega eide. Salakütt ju, kohest surma väärt. Enne kui lapsed tares nälga surid. Enne kui tare maha põles, sest lapsed ju... Enne, kui külm küti hange tarretas, enne kui...
Enne sadat võimalust untsu minna.
Kui õnnestus, oli lootust vähemalt mõnda oma last suureks kasvamas näha.
Kui veel enam õnne oli, saabus suvi, mil mees sõjast naases. Suvi. Soe päike, peenramaalt korjatud juurikad, kitsepiim ja kondiste kanade munad olid laste, nende allesjäänute, põsed priskeks pressinud, eidel oli puhas hame ja kasitud tare ette näidata, mehele-kallikesele kanti marjapirukaid ja piimasuppi lauda ning kuulati tardunud pilguga põrandat puurides küsimusi "Mida sina siin aaastaid teinud oled, mina, näed, võitsin sõja, aga sina õgisid mune ja õunu, lapsigi ei mõistnud elus hoida?"


***


Tööpäev.
Narva, ma tulen!
(Veel parem: tooge see pagana Narva kuidagi siiasamasse, lähedale...)




reede, 22. detsember 2017

Janu


Kraanikauss oli kuiv, keegi ei olnud seda juba mõni päev puudutanud.
Köögiski ei olnud sel ajal keegi käinud. Terves majas, kui täpne olla.
Õhk oli seismisest läppunud, tolm haises hiirte järele.
Joonatan toetas pea vastu valamu kohal olevat kappi. Kraanilt tolmu pühkides nägi ta oma sõrmede peegeldust läikivalt metallilt. Tolmu sõrmedel. Ühte murdunud küünt, mis torul peegeldudes moondus pidalitõbise ärakukkuvaks jäsemeks.
Vesi hakkas kraanist jooksma, pikkamööda jahtus metall pöidla all. Tasapisi tekkis kraanitorule udujas kiht, kõigepealt tolmust puhtale pinnale, tasapisi ka tolmustele laikudele.
Vesi voolas.
Nüüd on vist torudes juba värske kaevuvesi, mõtles Joonatan.  Torudes päevi seisnud vedelik on juba kanalisatsioonis.
Joonatan kujutles, kuidas selge vesi ladises kanalisatsiooni solgi hulka, segunes sealse ebamäärase plögaga. Vedelamaks muutunud kört liikus mulksudes septikusse, see täitus sogase vedelikuga kuni pealmine kiht imbväljakul mulda nõrises.
Hilissügis, taimed seda vett enam ei taha. Muld jõi janu täis, vesi valgus aina sügavamale, voolates üle poolkõdunenud, järgmist kevadet enam mitte nägevate vihmaussilaipade, putukakoorikute ja kopituse järele lehkavate mükoriisapundarde.
Pinnas ei võtnud kõike märga vastu. Madalamad kohad võsas täitusid veega, millest võtab nokatäie linnuke, kes lendutõusmise hetkel sai pistriku saagiks. Pistrik rappis oma saagi sealsamas oksal, kukkuvad verepiisad segunesid veega.
Veega, mis kunagi oli vedeldanud verd mammuti soontes, kustutanud põlevat bussi maanteel, tilkunud koobaste kivisammastelt.

Vesi kraanist muudkui voolas. Vesi, mis kunagi on sadanud vihmana, langenud lumena, voolanud haudadest, tilkunud tapalavadelt... vesi, mis on olnud pisarad, mahl, piim, uriin. Nüüd oli see vesi kaevus, ootamas ablast joojat, usinat pesijat, lillekastjat.

Joonatan sulges kraani.
Kotis oli pudel viskit.
Vesi seegi.


kolmapäev, 20. detsember 2017

Et meelest ei läheks



Päeva pikkus on praegu kuus tundi ja viis minutit.
Veel viis päeva on päev sama lühike, päike on praegu pesas, homme on päikeseseisak. Solstiitsium. Milline peen sõna pimeduse kohta.
Kuuendal päeval lisandub valgele ajale terve minut. Kuuskümmend sekundit.
Enne kui aasta läbi saab, oleme saanud valget aega juurde rohkem kui kaheteistkümnendiku tunnist.

Lihtsalt...et endal meelest ei läheks. Mõnikord tundub pimedus igavene olevat.

kolmapäev, 29. november 2017

Meeleolumuusikat




Sa põletad sildu vaid selleks, et sul poleks külm
Ja oled nii kurb, et see tundub  peaaegu kui pilgar
Uus hommik ka päikese tõustes näib alati julm
Aina igatsed und kuid see reetur sind pidevalt hülgab
Suur tulevik neelab sind aplalt ja väänab kui keeris
Suur kelle jaoks? Juba aheneb arterist kapillaariks
Kaunis ükssarvik kappab ja kolinal võsasse traavib
Ning elu läeb õide. Sul mitte, sa seda ei vääri


***

Teraapiline kirjutamine hakkab muutuma mingiks sopaks.
Paus. Paar nädalat vähemalt, kui ei mõju, siis...ei tea veel.


esmaspäev, 27. november 2017

Täiesti sobimatult nunnu




Tööl on üks jupp koridori, mida rohelise põranda järgi kutsutakse "green mile".
Seda läbivad absoluutselt kõik tootmises töötavad inimesed ja hüüdnimi läheb meil kõigil täppi vähemalt mõnel päeval aastas.
Täna hommikul võttis koridori läbimine mõnevõrra rohkem aega.
Ned, kellele ei meeldinud võivad arvata mida tahes ("selle raha oleks võnud kasutada...", "...lapsik...", "Amatöörid"), aga mulle küll meeldis ja ma polnud selle emotsiooniga üksi.
Üllatusmoment veel lisaks, ma ei tea kedagi, kes seda ette teadis. Teadjad olid hääääästi tasa.
Pildid on udusevõitu, peale seintele maalitud liikumatute tegalaste põikles koridoris koristajapiiga, kes ei tahtnud fotole jääda ja lidus iga kord, kui kaamera plõksatas, meeltesegaduses edasi-tagasi, taipamata, et ma aksepteerin ta keeldumist niikuinii.




neljapäev, 23. november 2017

Kirju



Kas sa armastad mind?
Kas ma peaksin?
Võiksid
Miks?
Lihtsalt niisama. Sellepärast, et tahad armastada.
Sind?
Miks ka mitte.
Ma ei tea. Ma pean mõtlema.
Aknast paistis öö. Ei, mitte öö ei paistnud, öö vaatas aknast sisse. Tuba oli umbne, kuid kumbki ei julgenud akent avada, just seepärast, et praegu öö ainult vaatas, kuid avatud aknast oleks öö võinud tuppa pääseda.
Hinges oli niikuini hämaravõitu.
Nad istusid kõrvuti, kuid ometi oli see sama kui seljaga teise poole istumine. Oli tunne, et ka teineteisele silma vaadates oleksid nad jäänud seljad vastamisi.
Ma tahan, et keegi mind armastaks.
Sul on ju laps.
See pole see. Laps armastab mind, mina armastan last, nii lihtsalt on. Keegi ei armasta mind lihtsalt minu enda pärast.  Sina võiksid seda teha.
Ma ei tea. Kas niisama ei saaks, ilma selle sõnata?
Jah, saaks, kogu aeg on saanud. Kogu aeg on armastuse kaev olnud tühi.
Jah. Võibolla.
Kuidas siis jääb?
Ei. Las olla nii nagu on.
Jah. Olgu.
Nad tõusid korraga. Tuba jäi tühjaks. Sõna jäi ütlemata. Järgmine jutuajamine jäi olemata.
Rohkem sellest ei räägitud.
Üksindus jäi omaete tühja tuppa kössitama, lahkujad ei olnud enam kunagi temaga.  Oma lapsed – valu ja süütunde – oli ta minejatele seltsiks kaasa andnud.
Armastusega.




kolmapäev, 22. november 2017

Paksujuttu



Käisin just köögis söömas, hästi salaja hiilisin. Ärge mulle hommikul öelge, ehk läheb meelest ära ja need kalorid, mida ei mäleta ju ometi ei loe...?
Kaal näitas eile hommikul 199,9 kilo.
Patarei oli läbi, sellepärast näitas. Õhtul ei teinud kaal enam silmigi lahti, nii küpse oli juba. Alles pärast patarei vahetamist värske vastu hakkas ta jälle tõtt rääkima.
Tõde oli palju enam kui kaks korda väiksem, kuid ei meeldinud mulle sellegipoolest. Oleks kolm korda väiksem, siis ehk...
Oleks-poleks-tuleks-peaks.
Magama peaks, aga uni läks saledamate juurde ja nii ma siis öise lohutuslõunaga lõpetasingi.

***

Oma auto on hoolduses, head kolleegid pakkusid sellest kuuldes kohe asendusauto(sid), valisin ...no mis seal ikka arvata - punase. Hommikul tulin tööle bussiga, õhtul läksin parklasse ja nuputasin, milline see mulle jäetu on.
Niikaua jalutasin ringi ja vajutasin puldi nuppe, kuni üks auto piiksatas.
Olgi kiidetud tänapäeva tehnika!
Koju sõitsin kihutades, kohati vilistasin lausa viiekümnekilomeetrise tunnikiirusega keset sirget maanteed.
Ärge naerge midagi, võõras auto, löga teel ja urrima kaugtulede lülitit ka ei leidnud üles.
Ei tea, kas praegu oleks õige hetk lülitit otsima minna?


reede, 17. november 2017

Reklaamiminutid



Tulge külla!
Koeru Noortekeskus, 22. november 2017.
Ma ise keedan teile kohvi!

Blogipostitus on tasustamata reklaam ja selle ilmumise käigus ei ole kannatada saanud ükski kodu- ega metsloom, kaasa arvatud see hiirerisu, kes mu lae peal Godzilla moodi lidus.

###



See hetk, mil hibiskusetee on tassis veel sinine
öö riivamas päeva enne päikesetõusu ja linnud on vait
puuleht härmas hommikul oksast lahti laskmas
lapse käsi joonistamas naeratavat suud tühjale paberile
rongi vile undamas kaugel põldude taga enne vihma

Need aegluubis hõljuvad sekundid, mil oled sündmuses kohal.

Kõik ülejäänu on kõigest tuul üle liiva.

***

Aeglane elu.
Kus?
Aeglane elu, aeglane söök, aeglane armastus.
Kogu aeg on kiire, suur tsentrifuug keerleb,  värvid sulavad kokku üheks valgeks rattaks.

Enne uinumist on vaja ärgata.
Enne kui söönuks saad, on toit otsas.
Enne kui armastad, hakkad vihkama.
Enne kui elad....
Värvid. Kuhu jäid värvid...