Blablabla nagu ikka

Tänaseks olid mul suured plaanid, muudkui majapidamine eeskujulikuks vuntsida ja tomatikasvusid kakkuda ja...noh, lihtsalt tubli tahtsin olla.
Tahtsin mis ma tahtsin, laiselnud oleksin niikuinii.
Tegelikult leidsin end provintsipealinnas Eriti Tähtsaid Asju ajamas ja kui asjad olid piisavalt kaugele ära aetud jõudsin veel kinnogi. Mamma Miat vaatasin, film oli üsna "meh"- elamus, Ritsiku juures on seda ristseliti ja ruutpesiti läbi arutatud, mul pole muud lisada peale selle, et Abba muusika mulle siiski meeldis, nii nüüd kui eelmisel sajandil.

Mõte läks filmi lõpus hoopis imelikke radu pidi uitama. Stseen, kus noor titeema oma pitsidesse mässitud pambuga ristimisvaagna poole sammus, samal ajal last täiesti ebavajalikult kätel solgutades..laps ei olnud ju rahutu, ei nutnud ega midagi? No ja siis tulid meelde poeskäigud ajal, mil oma lapsed veel pisikesed olid. Kui oli pood, milles võtsin kauba tarimiseks korvi asemel lausa käru, siis kui mitmeid kordi ma riiulite vahel kopikaid veeretades ja arvestades, kas ikka jagub ja mida võiks ostmata jätta tabasin end kärus vaikselt pikutavat riisikotti või lihakäntsakat kiigutamas? Või siis aias lehti riisudes käru tühjaks viima minnes leidnud, et lõdistan käru, nagu oleks selles kisendav põnglane?
Aga nüüd, teate, tekivad uued veidrused. Räägin tööl arvutiga, kiidan autot hea käitumise eest, patsutan mikserit hea töö eest. Jaah, ma olen erakordselt seltskondlik, nagu mõistate.
Kui käitumismuster muutub selliseks, et hakkan ennast "meietama" või kasutan Guglunkilikku enesest kolmandas isikus vestlemist, siis palun eletrišokki.
Tänan, me tunneme end juba päris hästi, arvavad nemad.

***

Mõõganeelajaks õppimine edeneb kehvasti.
Mõõkasid pole, ikaldus! Sahtlis on palju nuge, üks tuuts, paar väitsa, mõned vestud ja nüri puss, mõõgale lähedaseim ese kodus on vana bajonett, aga see on algajale liiga pikk.
Ei ühtegi minimõõdus saiataignast kortikut ega šokolaadist paberinuga.
Noh, et oi kuidas muidu neelaks mõõkasid ja näriks rapiire, aga materjali napib.
Peab ikka piimasupi ja kujääbikutega leppima.
Sõna "kujääbik" kuulub muide samasse liiki väljendiga "niru muutmine". Kohalik keelend, levinud paaril hektaril Lääne-Virumaal.

***

Kui te kunagi kusagil kuhugi teel olles näete pisikest räbala olemisega õnne, kes näib olevat lootusetult eksinud ja meeleheitel, siis pange talle kausikesega juua, ta ei hammusta.
Enamasti.
Vist.
Toitke teda lootuse raasukestega, mitte liiga suurtega, palun, ta pole nendega harjunud ja võib mõne suurema tüki veel kurku tõmmata.
Ärge kammige teda, see on minu pussakas õnnekribul. Tavaliselt on ta ilus ja läikiv, ent nagu kotkast varblane on ka tema vahepeal põdur olnud.
Eksole ju?

Reeturid

Ilm oli kuum, valitsejapaari selja taga seisid paažid raskete lehvikutega ja liigutasid õhku troonide  ümber. Iga natukese aja järel varises mõni paażidest kokku ja tema asemele ruttas kiiresti järgmine. Mida varem sai lehviku alla kokku kukutud, seda pikem oli aeg puhkamiseks, lausa õhtuni välja.
Ülikud istusid poolringis tsaarist ja tsaaritarist allpool, vaadates sama vaatemängu, mida valitsejadki. Erinevalt tsaaritari nautlevast pilgust oli paljudel ülikutel näol õuduse ja vastikustunde maskid, tihti lasti pilgud oma jalge ette ekslema ja kui poleks häbenetud valitsejaid, oleks käed kõrvugi katnud.
All areenil tükeldati sõdurit. Hoolimata ta suhu topitud räpase välimusega nartsust kostsid ta karjed ja valulalin siiski kaugele.
Alguses, kui lõigati sõrmi ja varbaid, oli mees veel üsna vapper,  timukad olid osavad ja kõrvetasid tukiga haavad kinni, et elu koos verega liiga kiiresti minema ei valguks. Käelabade eemaldamist jälgis tsaarinna erilise naudinguga. Jalalabad, siis jalad põlvedeni, käed küünarliigestest saadik...tsarinna ei pööranud hetkekski pilku areenilt. 
Ta oli oma võimalust neimaks oodanud terve aasta.
"Kas teeme kiire lõpu?" tsaar kummardus seda küsides naise poole.
"Ei. Reetur peab saama, mida otsis. Alati!" naise hääl oli kui südatalvine jää. 
Tsaar noogutas. Just, selles tsaaririigis ei pääse keegi, kes teda reedab. Mitte kunagi!


Tsarinna sirutas end mehe käe all nagu hellitustest küllastunud  kass,  toas oli umbne, kehad olid kaetud pisikeste higipiiskadega, mis üksiku küünla valguses aeg-ajalt kiiri murdsid.
Sõjamehe suu liikus mööda kuningannat nagu midagi otsides, tsaarinna sõrmed  ekslesid sõjamehe kuumal nahal,  mõnikord küünistena sellesse valusaid mustreid surudes. Hingamine oli raske, peaaegu piinarikas õhu ahmimine lõi küünlaleegi vahepeal habisema.
Juba kolmas öö.
Paljudel õhtutel enne seda oli naine käinud õhtuti mereäärsel terrassil, et näha, kuidas täpselt päikeseloojangu ajal hakkavad läbi lainete kumama neljakümne sõdalase hõbekiivrid, kuidas meeste rinnaturvis lõikab vett nagu purjekas ja iga samuga veest aina enam välja kerkides voolab vesi mundritelt koskedena, jugadena, ojadena, niredena maha, levitades enda ümber ookeanipõhja jäist puhast hingust.  Kõik sõjamehed olid ilusad, kuid üks neist, teises reas astuv tumedasilmne mõõgakandja üle põse ulatuva armiga näos oli ainus, kelle pärast tsaarinna rannas seisis. Need silmad.. ja see üksik pilk, mille te kogemata ühel samasugusel õhtul valitseja poole oli heitnud.  Pilgus oli leeki, tsaarinna, kes juba ammu tundis end kuivana kui kasetohuriba tundis end süttivat.
Sinna oleks see pidanud ka jääma.
Jäigi. Esimesel õhtul, teisel, kolmandal... midagi ei toimunud.
Neljandal õhtul seisis tsaarinna lossi ees ja vaatas silmapiiri. Sõjamehed olid juba merest tõusnud,  kõigil neil oli oma rada ja rannariba, mis oli nende valvata. Keegi ei saanud minna või tulla nende teadmata.
Äkki tundis ta, kuidas keegi tugeva haardega tema ümbert ühe käega kinni võtab, teine käsi kattis naise silmad. Võõras suu hingas kuumalt juustesse, võõras hääl sosistas õrnu sõnu.
Noor sõjamees Tšenomori valvurite seast, armiga põsel. Tulega silmis. Suurte soojade käte ja apla suuga.
Esimesel ööl ei olnud aega sõnadeks. Leek oli liga kõrge,  hing oli kuumusest kinni.
Teine öö oli aeglase armatsemise aeg.
Kolmandal ööl vaheldusid suudlusenäpistused itsitamiste ja vaiksete sosinatega. Sõrmed põimusid pihupesasid mõõtes, hambad haarasid võõrast huulest, silmad uurisid teineteise silmi.

„Sul on nii pehmed huuled“
„Peavadki olema, su nahk ei kannata karedamat. Su silmad on kui teemanttähekesed..“
„Sul kui läikiv kaevupõhi..Võta. pane oma kõrva..“
Tsarinna võttis kõrvast pisikese teemantiga kõrvarõnga.
„Siis särab üks täheke ka sinul“
Sõjamees võttis tillukese ehte oma sõrmede vahele.  Küünlaleek välgatas selles kui langev täht.
„see meenutab tõesti su silmi...“
Ehe leidis oma koha sõjamehe lihtsa kõrvarõnga küljes.
Peegeldus naise naeratuses, sõduri silmis ja akna taga seisja mõõgal.

Koit hiilis juba üle silmapiiri, meri ootas noort soldatit oma rüppe tagasi.
Tsarinna vajus pehmete patjade vahele, et vaadata und möödunud ööst.
Sõjamees kummardus uksest läbi astudes, et mitte kiivritipuga piita takerduda. Enne, kui ta üle läve jõudnuna end taas sirgeks jõudis ajada tabas ta kaela mõõk, seesama, mida ennist kõrvarõnga säde riivas.
„Koristage veri. Võtke keha kaasa“
Tšernomori käes kõlkus sõjamehe pea.
„Pea ka kaasa! Oodake..“ Tšernomor tõmbas vöölt noa ja lõikas juukseidpidi käes rippuvalt pealt ainsa tõmbga kõrva. "Nüüd viige minema!"
Merre jäi kergelt roosatav verejälg kohas, kus sõdalased lainetesse sammusid.
Siis hajus ka see.

Sel õhtul vastas tsaaritar jälle merest kerkivaid mehi.
Tšernomõr ees, siis esimene rida, teine...ei olnud seal armiga mõõgakandjat, ei olnud, oli uus, tuima näo ja takuste juustega sõdur...ei olnud ka järgmises ega ülejärgmises tuttavat armiga põske. 
Miks ometi? Kuhu ta kadus? 
Äkki oli ta siiski mingis teises reas, jäi millegipärast nägemata? 
Naine lootis veel. Enne kui päike lõplikult merre jahtuma vajus seisis ta lossi ees pilguga päevatera saates. Ootamatult sulges suur mehekäsi ta silmad, teine haaras piha ümbert, lukustades käed. Vaid unenäolise hetke jõudis tsaarinna rõõmustada enne kui tundus, et käsi oli kare ja vale ning vaikne hääl kõrva ääres oli veel karedam ja valem.
"Kui kasvõi kiljatad, saab tsaar homsele hommikusöögikauale selle" käsi tõmbus silmadest eemale, kuninganna silme ees välgatas teemandi säde, kõlises üks kõrvarõngas teise küljes, kiikus kõrv, mis seda kõike kandis.
Ei, ta ei kiljatanud ehmatusest. Ei oianud hingevalust. Ei kriisanud hirmust.
Ta keha ei vajunud kokku, süda ei lakanud tuksumast. 
Kuid kes osanuks kuulata, oleks kuulnud, kuidas kuninganna hing jäätus klirinal.
"Tule majja!"
Tšernomori käskiv hääl kähises. 
Tsaaritar oli ükskõikne ja tuim, kui Tšernomor talle peale vajus.
Ta teadis, et ükskord saab ta oma kõrvarõnga niikuinii kätte ja siis on tal aega rahulikult vaadata, kuidas tsaar Saltaan laseb reeturliku sõjapealiku pikkamööda tükkideks hakkida.  Reeturi, kes ründas ta naist. 
Tsarinna naeratas selle mõtte peale eneselegi ootamatult.
"Mis nüüd, meeldib, jah? Mis on üks poisike täismehe kõrval...!"
"Ma mõtlesin, mida sa aasta pärast teed," ütles naine kalgilt, "see mõte meeldis mulle."
Millegipärast tundis Tšernomor külma puhangut üle naha kraapimas.

***

Isegi parmude jaoks on südapäev liiga kuum. Noorel õhtul põõsast marju korjates ei olnud neid kusagil, nüüd, ritsikate poolt pisut leigemaks saetud keskõhtul pesunöörilt käterätte kokku korjates kargas terve pilv janust krõbisevaid elukaid säärde kinni.
Et kuiv neid võtaks!
Õunapuud annavad alla, loobivad oma nahkjaid vilju heleda kihina kollakaspruunile murule. Õu on käärivate viljade lõhna katusteni täis. Varsti on aeg purjus liblikate balliks. Baaris juba segatakse kokteile ja sookurgede vokaal-instrumentaalansambel "Magamine on nõrkadele" teeb usinasti hääleproove.
***
Söökla kokapoisil on käe peal tätoveering "ära hammusta kätt, mis sind toidab". Kuidagi väga asjakohane.
A ma tean, et ta kardab verd, näppulõikamist. Minestamiseni kardab.
Kuidas ta tätoveeringu tegemist ei kartnud?
/Vasakule ära, mõtlema.../

Kes kõik mul akna taga ei käi

Keda kõiki ei kuule, kui öösel ei maga.

Kaerasori

Otse akna all. 

Seda putukat kuulsin esimest korda elus. Palun andeks, aga kolistasin lindistamise ajal, kartes, et äkki jääb hääl kehvasti kuulda.  Ärge laske end häirida, laulva härrasmehe bariton on õnneks mu kolksutamisest võimsam.

Näib, et see link pole korralikult avatav. Kuidas siia helifaili lisada? Või on see siiski ka teistele kättesaadav?

Kurdiks muusika saatel, see pole vist eesmärk?

Öösel koju sõites vedasime kihla, kas jõuame koju enne päikesetõusu või pärast.
Napilt enne jõudsime, mul oli koju pikim maa ja kohal olin kasinasti enne nelja, isegi magama sain paar minutit enne päikese ärkamist. Õues oli muidugi juba valge, päevatera oli ringutades valguse valla lasknud.

Üks asi jäi eilsest kontserdist südame peale, vaevalt, et sihtgrupp seda loeb, aga välja ütlemata ka ei saa jätta.
Rahvast oli palju, ilm imeline, kontsert andis hingele suurema suhkrusaia, kui lootsin. Paljud pered olid tulnud lastega, miks ka mitte.
Aga kallid lapsevanemad, kes te mu juttu siit niikuinii ei loe - kui on kavas kogu perega minna kontserdile, kus peale "Põdra maja" ja "Kati karu" ka tunduvalt rajumat muusikat lastakse - pange oma lastele kõrvaklapid pähe!
Paarikuised imikud ilma igasuguse kaitseta sellise müra sees on kole vaatepilt. See, et titt magab, ei ole õigustus. Muidugi ta magab, ta on väsinud, aga see ta kuulmist ei päästa.
Võibolla juba järgmisel kevadel ei kuule ta enam puulehtede sahinat, veel paar kontserti garanteerib, et tulevikus pole talle pinginaabri poolt sosistades etteütlemisest kasu ja need kahjustused on enamasti pöördumatud.
Mul on jälgida metalliga tegeleva ettevõtte terve tsehhi töö. Täiskasvanud inimesed. Kõik tööd pole lärmakad, kuid kui mõni aasta tagasi pidasid nii mitmedki nõudmist mürafooni tõusmise korral kasutada kõrvaklappe oma isiklikku ellu sekkumiseks, siis nüüd on nii, et kui ligi 1500. ruutmeetrise ruumi ühes otsas tõuseb mürafoon üle 70. detsibelli, lähevad ka kaugeimates töökohtades lupsti kõrvaklapid pähe.
Teie lapsed ei tea klappe küsida. Nad jäävad lihtsalt kurdimaks.

Aa, kui juba lapsevanemate töötlemiseks läks, siis laske lastel harjutada põrsa moodi söömist ka. Jälgisin ühte toredat tütarlast, kes maas istudes üritas süüa midagi, mis eemalt meenutas turbonuudleid. Lauakombed olid lapsel viis pluss, see muutis ta söömisponnistused ülikeeruliseks. Maas istudes, toit plastiktaldrikul samas jalge ees, on väga keeruline olla korraga kombekas ja näljane. Piiga punnitas noa ja kahvliga natuke liiga lühikesi nuudleid kokku kerida, samas kui oleks võinud matsi moel taldriku ülespoole tõsta ja lihtsalt kahvliga toitu suhu hanguda.
Äh, tegelikult pole see mingi etteheide. Preili sõi igati kombekalt ja kõrvaklapid-tropid olid selle pere lastest kõigil :D

Higistamine ja hala, ei midagi mõistlikku

Troopika ei sobi mulle.
Ühel eriti umbsel õhtul tuli idee panna telk keset õue ja siis seal loodetavat öist jahedust endasse imeda. Õu on, telk on, öö on ka - aga jaksu pole.
Väga elavalt visualiseerus kujutlus telgi püstipanekust. Algul panen põhja maa külge kinni. Esimene vai, teine vai, kolmas vai. Siis näen, et teine vai on esimese suhtes vales kohas, telgipõrand tikub rombiks. Tõmban selle maast välja, kolmas vai tõmbamist ei vaja, see tuleb ise lupsti üles. Olgu, pistan neljanda vaia maasse, siis teise...kus kolmas on? Assapagan, telgipõhja alla jäi. Katkun mõne teiba üles, saan vaia kätte. Kogu aeg pöörlen ja tiirlen, telginöörid on alatult ennast mu pahkluude külge keerutanud. No aga seep peab...või ikka vaiad, vaiad peavad maasse minema! Üks nööridest on ennast juba randme külge keeranud, kui telgipõhi kinnitatud saab. Pole hullu, harutame...mismõttes kaks nööri on telgipõhja alt läbi?
Ja nii edasi ja nii edasi ning hommik leiab mind veidrate sidumismängude ohvrina keset õue suurt kollakaspunast tõuku tõuku mängimas ja haleda häälega appi hüüdmas.
Uhh....jääb ära!

***

Tšellopoisid homme, tegelikult juba täna. Jee!
Seal on palju inimesi.
Aga nad on suuremas osas võõrad, nendega ei pea suhtlema, kui tõesti hirm hakkab.
Ja lõpuks olen otsustanud, mida selga panna.
Või paneks ikka tolle teise kleidi?
Ega seelik ja pluus ju ka vilets valik pole, võtaks hoopis need?
Pagan, ma teadsin ju hetk tagasi, mida ma selga panen ja nüüd jälle nullpunktis...

***

Unenäod.
Täiesti jaburad ja täis võõraid nägusid ning ebaviisakaid inimesi.
Näiteks ühe väga tuntud laevafirma piletimüüja, kes ei müünud mulle oma firma rongile (unes on ka laevafirmadel rongijaamad!) piletit põhjendusega "ma TEILE ei müü. Ei taha ja ei müü!"
Kui ma pidanuks pärast sellest unest ärkamist suhtlema tolle laevafirmaga, oleks ma saanud ebaviisakate klientide top kümnesse, ma olin tegelikult terve järgmine päev nende peale jube pahane.
Nii, et kui kunagi keegi teie vastu peaks ilma igasuguse näiva põhjuseta jäme olema, siis küsige hellalt: "Mida sa, musirull, täna unes nägid?"

***

Õhtuti vaatan netist kõikvõimalikke videoklippe inimestest, kes oskavad midagi eriti hästi. Küpsetada või laulda või kurikaid pilduda. Siis tuleb nii lame tunne peale, mitte midagi ma ise ei oska...
Kui kaua mõõganeelamise õppimine aega võtaks? Kaarditrikkide jaoks olen igal juhul liiga koba.

*

Mutielu

„Olge nüüd kenad mutid ja ärge tolmutage!"

Peaaegu viisakast sõnastusest hoolimata oli Kuldari hääles pinget.

„Mida ma siis tegema pean, elukad on pool õue üles kaevanud. Kui nii edasi läheb, ei ole siin varsti murulappigi!"

„Sa näed, et mul pesu kuivab, miks te peate just praegu tolmu üles ajama?" Pesu kuivas tõesti, niipalju kui tolmusamba tagant paistis.

Meeta võttis ka sõna: „Millal me siis neid mullahunnikuid silume, sa muud ei teegi, kui pesed ja peasd seda pesu. Muud ei tee, kui vett laristad.." „ Kuule, ma maksan oma vee eest ise, aga kui ma pean jälle nööri pealt võetud riided üle pesema, sest sina oled need liivaseks tolmutanud, hakkate varsti ise mu veearvet kinni taguma!"

Nüüd oli Kuldar juba palju riiakama häälega kui ennist juttu alustades.

Rehavarred kolksatasid vastu kuuriseina. „no mul ükskõik, olgu see õu nagu sea songermaa, kuivagu kasvõi puud ära, vaata siis ise, kuidas saad ja kas meeldib!", - „no las siis olla sihuke õu, nagu härrale meeldib, ei meie hakka siin enam midagi puutuma!"

Muttide  hääled olid samuti kõvasti kõrgust juurde kruvinud.

Uksed paukusid, tolm vajus pärast paari tuulega tehtud tantsusammu leebelt õuele lamaskile.

Päev oli kuum, õhtu oli palav ja öö oli soe. Akent ei olnud mõtetki kinni panna. Teine korrus ka, kes see ikka sisse roniks ja pisut värskemat õhku kulus marjaks ära.

Helviine unu ei olnud enam noore inimese uni, surma kaksikvend, pigem sarnanes see lutsuviskamisele. Lennus olles magas, vastu vett laksates ärkas võpatades ja nii öö läbi. Näe, jälle ajas  mingi võõras hääl une klõpsuga minema.

Jutukõmin akna kohal rõdul, rohkem küll sosistamine, kuid öös tundus ka sosin mürana.  Sõnadestki oli aru saada.

„Muttidest tuleb lahti saada. Õue on nad segi pööranud, tolm krigiseb hammaste all, toas on juba sahara!"

„Maha tuleb tappa. Või siis elu selliseks põrguks teha, et ise minema lähevad"

Kui jutu sisu Helviinele kohale jõudis, hakkasid ta käed värisema. Toa teises seinas magava õe voodini jõudis ta võbisevatest põlvedest hoolimata kuidagi hiilida.

„Meeta, Meeta, kuula mida Kuldar ja Kusti räägivad!"

Õnneks ei teinud Meeta ärgates kõva häält. Naised istusid kõrvuti Meeta sängiveerel ja kuulasid, südamed hirmust kloppimas.

„Maha tappa oleks mõttekam, siis ei ole karta, et tagasi tulevad või mujal sigatsema hakkavad"

„A  kuidas seda teha? Ma ei saa neid ju ükshaaval hakata ette võtma ja rappima hakata?"

„Noh...gaasitame ära..?"

„Autot mõtled või? Ei usu, et need tänapäeva autod neid kiviajast pärit mutte võtavad, oleks veel mõni vana sapakas või midagi."

„Pistame põleme?"

„Johan valas oma muttide kambrid bensiini täis, pidi peaaegu maja maha põletama"

Iga kuuldud lause pani Helviine ja Meeta teineteisest tugevamalt kinni hoidma, nüüd oli mõlemaid justkui vappekülm rabanud.

„Johan sai lõpuks oma muttidest kuidagi ju lahti, mida ta tegi?"

Mehed akna all pidasid mõttepausi, pikalt see ei võtnud, kui neile mõlemale Johani nipp meelde tuli.

„Koer!"

„Tõeline mõrtsukas!"-

„ Poole päevaga tegi kõik puhtaks ja mis kõige parem – mattis laibad ise maha ka!"

„Kelle peni see oli?"

„Johani õe oma"

„Laenaks?"

„Küsi sina homme, sa saad ta õega hästi läbi.. Ehk saaks juba homseks?"

Kokkulepe sõlmitud, läks Kuldar oma korterisse, Kusti jooksis kolinal treppidest alla ja jalutas vilistades oma kodu poole.

Meeta ja Helviine nutsid.

Ei, tegelikult ei nutnud nad üldse. Nüüd oli nende kord sosistada.

„Koeraga tulevad! Mida me teeme? Me ei lase ennast ometi mingil koeraraipel maha murda ja maase kaevata?"

Meeta krabas mobiili järele. Politseisse!

„Ära proovigi, millega me tõestame oma juttu? Mäletad, kui ma politsei kutsusin, et poisil on kanepipõõsas akna peal ja politsei ütles, et see on mingi kurelill?"

„Flamingolill. Mäletan." Meeta pani mobiili käest, väga piinlik juhtum toataimega oligi nooremehe ja kahe naise vahelise heanaaberlike suhete alguse komistuskivi,  siis hakkaski kõik viltu vedama.

Aga nüüd.. tapmisähvardus ikkagi. Kuidas seda küll tõestada...

„Alla me ei anna, kui vaja, karjume ja hakkame vastu.!

Mis Meetal viga, mõtles Helviine, tema ju koeri ei karda.

„Võtame noad. Ei, võtame kampsunivardad, need on pikemad..  ja paneme hästi paksult riidesse, siis läheb aega, kuni koera hambad ihuni ulatuvad!"

Uni oli hommikuni kadunud. Kappidest otsiti kõik joped, kasukad ja karupüksid sängide kõrvale valmis, sukavarrastele leiutati plaastritest käepide, et need lahingu käigus käest ei libiseks. Rätiku alla sobitati plekkkausid, Meetal oli hea idee, et siis ei saa kihvad kohe kolba kallale.

Võitlushimu kerkis pilvedesse.

Tulge oma mõrtsukkoeraga, loitsisid mutid, meie vastupanuta alla ei anna!

Juba koitis, Meeta ja Helviine ei olnud veel sõba silmile saanud. Ülal korteris kostis samme, Kuldar kõndis kord kööki, kord tuppa ja läks siis rõdule hommikukohvi jooma. Oli kuulda, kuidas ta telefoniga rääkis

„Said koera? Millal? Olgu, kohe tulen järele, arvan, et tagasi olen veerand tunni pärast ja kahe tunniga saab töö tehtud. Ei olnud rahu, terve on öö mutid märatsenud, ei need maga!"

Nonii. Ongi tõsi, mõtlesid mammid, nüüd see kiskja siis tuleb.

Pisar tikkus siiski silma.

„Õde, ma olen alati sind kadestanud!" alustas Meeta. „Sul olid nii kenad peigmehed ja nii ilusad juuksed! Kui ma peaks nüüd hukka saama, siis sa vähemalt tead.."

„Ära hakka, õde..mul olid peigmehed mis nad olid, aga sinu omad olid see-eest targad.. Oskari lõin ma sult ülegi, nii meeldis teine...aga näed – ei saanud me lõpuks teda kumbki" Helmiinegi pidas vajalikuks südant puistata.

„Paneme nüüd ennast riidesse, ründame esimesena, siis on lootust!"

Ligutada oli end selga aetud riidekuhilas raske, vardad läksid kiiresti higiseks. Kuid õeksed lootsid õnne ja esimesena ründaja eelise peale, sestap seisid nad esikuukse juures valvel ja kohe, kui kuulsid Kuldari samme võtsid sisse ründepositsiooni.

All kojas haugatas koer. Jäme pahur haugatus...

Higi oli Meeta ja Hermiine kõik rided läbi immutanud. Koer oli kohal. Koer, kes toodi neid tapma ja matma,

See viimane kõlas veel eriti ebaväärikalt. Matab nagu ülearust konti.

Kuldari sammud . Esimene korrus, teine... nüüd pidi ta koja teises otsas oleva trepi juurde minema  õdede korteri eest läbi. Võibolla mitte lihtsalt läbi, võibolla pidi ta kohe neile koera peale ässitama?

Koputus.

Näh, ikkagi jäid nad ründamisega sekund hiljaks.

„Mutid, tehke lahti, ma tahan teile näidata kedagi, kes meie kõigi piinad lõpetab, teeme siis rahu!"

Esikuuks avanes pauguga. Õeksed tormasid higiste, silmile libisenud kausskiivrite loksumisest poolpimedate silmadega koridori ja vehkisid varrastega pimesi kuhu juhtus.

Kuldar röögatas, üks varrastest tabas teda rindu. Instinktiivselt lükkas ta naised endast eemale, Helviine ja Meeta pudenesid nagu kiikuvad pallid poolselili kojapõrandale, vardad libised kõlinal eemale...

Naised panid silmad kinni. Nüüd on lõpp.

Kuldar uuris haava rinnus „Kuradi eided, te oleks mind praegu ära pussitanud!"

Haav oli tegelikult ainult kriipsuke üle ribide, ega siis kubujussidel ei olnud löögil jõudu taga. Kuid tahe luges, vardasseajamise katse nii või teisiti.

Mutid lamasid keset kojapõrandat ja ootasid kinnisilmi suma.

Midagi märga liikus üle Meeta higise näo.. Seejärel lödistas keegi samamoodi Helmiine kulmud sassi.

Siis Meeta lõug. Helmiine põsk.

Helmiine piilus silmanurgast. Saba ja kakaauk. Siinsamas silmade juures. Seejärel keeras sabaomanik end teistpidi. Lontis kõrv ja teravavõitu koon.

Jälle saba...jälle koon..

„Meeta, see on taksikoer" sosistas Helviine.

„Taks muidugi, ma tulin teile näitama, kes meie aiast mutid maha murrab. Saate teie oma muru ja mina ei pea enam teie tolmutamist kannatama. Aga teie kohe kallale, lolliks läksite õige või?"

Tõde oli piinlik, seda küll rääkida ei saanud. Mis seal ikka seletada.

„Arusaamatus"

„Arusaamatus jah, kogemata"

„Aitad ehk meid siit püsti?"

Selge see, et ise end püsti ajada ei olnud sellises kostüümis võimalik. Kuldar vinnas ja hiivas ja lükkas,  läks aega mis läks, püsti ta need naised ajas. Tegelikult selgus, et tema abi läks ka pealmiste rõivakihtide mahaharutamisel vaja. Ja pealmistest järgmiste ja veel järgmiste..kuini õeksed ise juba piisavalt paindusid, et ennast õhemaks koorida, Kuniks Meetale meenus, mida Helviine oli Oskari kohta öelnud. Kuniks Kuldar kõik vardad, heegelnõelad ja kahvlid Meeta ja Helviine toas kaugemale peitis ja minema hiilis, kui naised minevikku ..ütleme, et harutasid.

Kogu selle aja kaevas pisike pruun taks aias mutte maa seest välja ja mattis kenasti sügavale maha.

Õed pesid oma läbihigistatud ja tolmuseks kakeldud rõivaid pea nädal aega.

Veearve kohta Kuldar igaks juhuks märkust ei teinud.

Koera saba...

Olen üks must ja kasimatu inimene, kohe nii must, et eelmise päeva määrivate tööde lehka ei saa veel teise päeva lõunaks kätelt maha.

Nii, et mu lõunane jäätisetuutu oli suitsujäätis.

Ja vesi on juba pool päeva suitsuvesi.

Mitte, et ma kummalgi juhul oleks neelatavas kraamis näppupidi sees sonkinud, eiei, käed haisesid.

Mets põleb jälle.

Eile õhtul otsustasin kustutamiseks lisada ka oma viis senti,  seiklesin staapi otsides veidi ringi ja ega läinudki palju aega, kui avastasin end metsast, joatoru kaenlas.

Enne olin sellist riistapuud näinud ainult kaugelt ja vaid korra elus olen seda natuke näpuga sorkinud.Aga pioneer ei karda kurja hunti ning peale esimest ehmatust, mil vee lahtikeeramise järel langes noort metsa nagu loogu – veejuga lõikas puud lihtsalt pooleks – sai asi ruttu selgeks. Või noh...kas just selgeks, aga tuli igatahes kustus, tossavad pesad lõpetasid oma vulkaanilise tegevuse ja mättaid lendas.  Ma usun, et ühe auto paagitäie saime koos veel kahe teise hargneva torulisega tühjaks lastud, siis andsin lohvi järgmisele üle.

Täna sellest tööl rääkides nägin ühe noormehe silmis siirast kadedust, tema oli raba teises servas ja sai ainult voolikuid lohistada (sain ka mina) ning muidu ilus olla (ei tulnud välja).

Põlemine on kole asi.

Aga ma riskin kõlada nagu vana arsonistist pervert,  kuid omal haigel moel oli see lõbus. Vee jõud, toru, mille kõrist hoides tundsin, et tegelikult on ta minust tugevam, heameel, kui mõni eriti visa tulepesa isegi auramise lõpetas, suitsemisest  rääkimata.

Kohast, kus ma veest noaga puid lõikasin oli mu auto kolme kilomeetri kaugusel. Nägin välja nagu prügikolli pudelihari, kui selleni vantsisin. Sodine, tahmane, juuksed rastapatsidesse grupeerumises kokkuleppele  jõudnud... ja mis siis?

Täna õhtul vist jälle. Kuuldavasti on vaja.

Kui inimesi appi kutsutakse, siis on neid vaja.

Isegi Majakovski teadis midagi sellist.

Rahavahetaja

Vaikne neljapäeva õhtu oli, ilmad püsisid pikemat aega head, suuremaid sõdu ei peetud, vesi akveduktides oli puhas ja kõhutõbedega oli vahe sees. Ei Thanatosel ega Charonil polnud kiiret kuhugi. Täringud kõrisesid vaikselt, Dionysose käest saadud veinipudel oli poole peal ja jutt tiksus katkendlikult nagu vanade tuttavate vahel ikka.
„Tead, varsti pidada jälle mingi sõda hakkama, sul läheb siin tihedaks vedamiseks. Paat ikka vett peab sul?“ Thanatos vaatas kahtlustava pilguga Charoni poolest saadik Styxist kaldale veetud paadiromu.
„Pole midagi, mida tatt ja nöör ei parandaks.“ pobises äsja veeretatud täringute kehva seisu põrnitsev Charon. „Kestab ilusasti minu elu lõpuni“
„Nojah. Igavesti siis“  nentis Thanatos ja kui ta näol oleks olnud ükski lihas, oleks võinud kihla vedada, et ta muigas.
Ikka teeb ju meele heaks, kui täringud teda Astralagi-mängus soosivad.
„Sõda, ütlesid, jah? Oh aeg küll, sõdurid on ühed kõige tüütumad....“
„Mismoodi?“
„Neil paganatel pole ju kunagi raha! Rahuajal tood sa ikka sihukesi, kes sõidu eest maksta jaksavad, aga sõdurid on paljad kui püsinööbid. Muudkui loobin teisi jõkke nii, et suuremate sõdade ajal käib vool jõesängist välja“
„No mis mina sinna teha saan, kui moira oma kääre lõgistab, on aeg käes. Minu asi on hing ära noppida ja sulle tuua. Lahingus pole kellelgi aega teisele münte suhu toppida“
Charon võdistas õlgu. Talle oli oma töös kõige vastumeelsem just nende suust võetud tatiste müntidega sehkendamine. Võeh, mõnel oli lausa pikk veniv niit järel....
Thanatose peast käis iga kord läbi kahtlus, kui ta Charonit niimoodi õlgu võdistamas nägi. Charon oli vist ikka naine.  Mehed nii ei tee, õiged mehed kindlasti mitte. Ta proovis oma pika hõlsti varjus toda liigutust järele teha.
Näh, ainult luine klõbin, ei midagi sensuaalset.
„Mis see nüüd oli?“
Charon siiski märkas, madu selline.
„Niisama. Mõtlesin lihtsalt.“
„Niisama, siis niisama. A tead, mis mulle veel ei meeldi?“ kui sa rikkaid tood...“
„Rikkad ei meeldi? Mingi loll nali vist..?“
„Sa ei kuula ka kunagi lõpuni!“
No SEE lause oli küll naiselik, ei ole Charon ikka õige mees, ei ole!
„...kui sa rikkaid tood, siis on nendel põsed teinekord punnis nagu hamstril. Aga täpset raha, näed, ei ole, ikka suured mündid, mõnel lausa kulda hambatagused täis. Mina pean täpse raha saama, mul pole neist hamstritest sooja ega külma. Tead, kui palju ma neid oinaid olen jõkke loopima pidanud?“
Täringumäng oli tõsise jutu käigus mõlemal meelest läinud.
„Mida mina sinna teha saan? Toon, kelle aeg on käes, minu asi pole nende rahakoti sisu kontrollida“
„Ja mina ei peaks neid nii palju raisku laskma. Varsti on jões rohkem hingi kui Hadese juures. See, et teil seal üleval on inflatsioon ei ole minul veel hinda tõstnud!“
„Aga äkki peaksidki hinda tõstma?“  „Seda mina ei otsusta, hinnad paneb Hades paika“  „Või Zeus, ma ise pole ka seda jama selgeks saanud“
Charon loksutas täringuid laisalt pihus. Mingi mõte hakkas aeglaselt kuju võtma. Hea mõte, kuigi mitte kõige traditsioonilisem.
„Kuule, too mulle mõni tölner! Vaata sihuke, kelle omaksed tahavad temast jõuka mehe muljet jätta, kuid on piisavalt kitsid, et kulla asemel ta lõuad vaske täis toppida. Siis on algkapital ka kohe võtta.“
„Rahavahetaja? Siia, siiapoole jõge?“
„Täpselt. Suured rahad vahetab peeneks, müntideta soldatitelt ostab kas kilbi või kiivri ära ja mina muudkui aerutan! Sina võid kulla omale saada, pea see pensionipõlv kätte ei jõua.“
Viimane väide oli kahtlane ja läbimõtlemist vajav, aga kulda võis ikka vaja minna.
„Ihne nagu surm“ ei öeldud asjatult.

***

Paari päeva pärast oli rahavahetusputka Styxi paadisadamas püsti nagu oleks see seal juba sadu aastaid seisnud. Tölner oli esialgu segaduses, kuid kuulnud, et kohapeal saab kastide kaupa raha kokku ajada ilma, et seda millegi peale kuluks, jäi ta kohe nõusse. Selline elu – kulda voolab sisse, ainult  pisikesed maksud surmale pihu peale ja väljaminekuid pole – oli ta eluaegne unistus, vähemalt peale surma sai ta igatsus tõeks.
Tölner oli rahul, sest raha muudkui kogunes.
Charon oli rahul, sest ta ei pidanud enam hingesid prügina jõkke loopima ja mõnel vaiksemal hetkel oli nüüd keegi, kellega lobisedes igavust peletada.
Ainult Thanatose hinges kripeldas. See viis, kuidas Charon end rahavahetajaga juttu ajades leti najal sirutas  ja oma takuseid juukseid kohendas oli kuidagi...vale... Mitte kunagi ei teinud ta seda Thanatosega rääkides. Aga tölneri ees..
Surm ei tahtnud seda tunnistada, aga see oli vist kadedus, mis teda pures.