Lehed

teisipäev, 17. august 2021

Kontvõõraks käimine ja reklaam




Nädalavahetus meenutas laadapäeva ühe kindla elukutse esindajate seas. 
Müüjaid mõtlesin, mida te siin kulmusid kergitate..? 
Olin nii tubli, et endalgi imelik, näiteks pühkisin tolmu ja puha ning üritasin külastada kohalikke vaatamisväärsusi. 
Kassinurme mägedes on kena linnuse makett ja hiis, ohvrikivi ning mitmeid perepikniku pidamise pesasid. Ilus ja pisikese poisiga – ka tüdrukuga, mul oli parasjagu poisike käepärast - ajaveetmiseks asjalik koht ja puha. 
Olen seal ise varem käinud, mälestused on erinevatel põhjustel head ja mis üldse mitte vähetähtis – seal ei ole kunagi palju inimesi. 
Välja arvatud muidugi sel päeval kui ma sinna läksin lapsega, kelle kõige suurem hirm on rohkem kui kolm võõrast inimest korraga tema läheduses. Siis on Kassinurmes mitusada suuremat sorti lahinguks valmistuvat inimest korraga. Neli päeva kestev väidetavalt vabariigi suurim LARP. 
Sattusin kohale just ajaks, kui kaks tõenäoliselt vaenulikku osapoolt valmistusid teineteise vastu rivistatuna soojendavate solvangute loopimiseks, et seejärel soojast ihust värsket verd, miks mitte ka hingesid, lippama lasta. 
Hästi nõme tunne oli nende kõrval tee peal avatud aknast pilte teha, kuid autost välja ma pisut paanikas lapse pärast tulla ei saanud ja pilte tegemata ära sõita oleks kangesti kahju olnud. 
Loodetavasti oli lahing ootuspärane. 
Mu isiklikud lemmikud rindejoonel olid nunnad. Ma söön oma mütsi ära, kui mõni neist mees polnud. Kui keegi, kes larpijatest seda pilti nähes näeb, et nende privaatsust on rikutud (valisin siiski kõige väheminformatiivse pildi) – andke kommentaarina teada, ma teen siis midagi, lõikan pildil näiteks pead otsast või miskit…. Ja kui te juba kommenteerite, siis tahaks teada, kuidas on võimalik, et teie telklaager oli alal, millel ma tean hulga noori puid istutatud olevat, kas puud jäid ilusasti telkide vahele, nagu arvan? 







Kuna juba reklaami moodi postitus tuli, siis lasen samas vaimus edasi. Ilmselt olete märganud mõningaid mu fotosid, millel on loomad, keda mul endal kindlasti kodus pole. Tegu on mu tuttavate poolt peetava Kallaste hobitaluga, kus hea meelega võetakse vastu külalisi, kes tahaksid ise siga sügada või sokule porgandit pakuda. Eelregistreerimine on vajalik – seal peetakse külalistega piiri, et loomi mitte väsitada. Kõik elukad on väga sõbralikud, ei pelga inimesi ja sügamine ning magus juurvili neile meeldib. Foto on momendist, mil alla paremal nurgas olev küülik jäi porgandist ilma, kuna kohalik valvekoer maiustuse sisse vehkis ja ise selle konsumeeris. Koer pildil ei urise, koer mälub porgamdit.










 Aaah, üks mure veel: hirmsasti tahtsin teatrisse minna, Kiviräha tükki vaatama.
Avastasin äkki, et ammu välja müüdid etendustele on pileteid jälle saada, tahtsin osta ÜHTE piletit, aga arvuti jooksis kaks korda järjest kokku ja piletist ilma jäämise hirmu tõttu plaksutasin valesid klave ja lõpetasin kolme piletiga.
Seega kui keegi tahaks 24. augustil näidendit näha  koos kaaslasega ja lausa esireast, siis minu käest saab ka piletid. Kaks tükki. Kui jääte tee peale, võin teid ka autosse noppida ja kohale viia.


33 kommentaari:

  1. Sul vedas, et larpijad su autot vaenlase sõjavankrina ei märgistanud, oleks nüüd ogaline ja mõegaline:)

    VastaKustuta
  2. Paljud mu sõbrad ja sõprade sõbrad (mulle hägused tuttavad) olid seal ja nautisid täiega.
    Mulle on see liiga ... noh ... vabakäigukas. Ehk seal pingsat osa ei ole, kõik on rõõmus, vaba ja naljakas.

    A mina olen see, kes väiksemates mängudes läheb jumalast kurjaks ja hakkab plottima uue, eetilise sõdalaste grupi loomist, kui näeb kedagi kedagi teist rõõmsalt, innu ja mängulustiga piinamas. Seal oleks see veel eriti kohatu, sest paljud grupid ongi musta huumori peale ÜLES EHITATUD.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Võllanaljad oleks vist natuke minu teema, kui ma sellist inimhulka ei pelgaks. Iga kuningriik vajab narri.

      Kustuta
    2. Eetilised sõdalased ehk paladiinid ongi need kõige jubedamad piinajad ju. Sest eetiline üleolek annab neile tõe ja õiguse ja võimaluse mitte tunda halastust ega valu.

      Eetika ei ole absoluut, vaid raam nagu iga teinegi.

      Kustuta
    3. Mul on plaan ühes mängusarjas teha grupp, aint ma kardan, keegi peale minu ei astu sinna ja siis ma pean kõik ise tegema ja see tähendab, et ilmselt on grupp lühiealine.
      Aga idee oleks olla kogu aeg siiras ja heauskne ja tõlgendada kõike alati kõige paremini, kuni keegi teeb midagi vastuvaidlematult võigast. Ja siis lihtsalt tapetakse see võikusetegija. Kiirelt, aga kindlalt.
      Mu idee aluseks oli stseen viimases mängus, kus üks npc-doktor tappis, ise püssitoru ees, kiibi eemaldamise asemel ühe tegelase, siis tõmbas püssitoru endale otse vastu pead ja oli kogu olemusega: "OK, tapke mind!" Mispeale kargas juurde üks kolmas, lõugas, et ärge tulistage, ta tahabki surra, aga kindlasti on tal meile nende kiipide kohta midagi rääkida! "Lõikame midagi maha, alustame varvastest" Ja ta oligi juba kaks varvast maha lõiganud, enne kui mängujuhid teatasid, et mäng läbi.
      Vat see olukord jättis mulle kustumatu tunde. Oleks ma kohe reageerida taibanud, ma oleks nad mõlemad maha lasknud, doktori, sest kiire lõpp on tore asi, ja varbalõikaja, sest kui rõve saab olla?! Kusjuures ta lõikas neid varbaid täiesti siira innu ja rõõmuga, näitles hoolega, kui tore seda teha on ja kui vaimustuses ta on.
      Krt, meil on larpidel selgelt joon, et kui tegelane pole päris Must ja Kuri, vaid keegi "meie hulgast", võib ta piinata, petta, ahistada, tappa - ega see ei ole ju tema, see on tema tegelane ... ära rohkem nii tee, ütlevad Head tegelased talle, sest ta on ometi nende sõber, ja midagi ei juhtu.
      Kurat, peaks juhtuma!!!!
      Ma nii tahaks seda eetikute gruppi, aga enamik mängijaid on juba gruppidesse eraldunud ja mul pole enam kedagi värvata eriti =(

      Kustuta
    4. Kohe alguses ütlen ära, et ma ei tea larpimisest mitte midagi enamat kui seda, mida ma oma peas ise kokku pannud olen, seega võib mu kujutlus olla väga vigane.
      Ma olen mõelnud, et näiteks näitlejaid vihatakse tihti selle pärast, et neid peetakse oma tegelaskujudeks - kui sa mängid paha, siis sa oled paha. See on täiesti ebaõiglane, sest nende tegelaste luu, liha ja mõtted on kellegi teise fantaasia vili, näitlejad panevad need nukud lihtsalt liikuma. See muidugi ei välista, et ka näitlejate-stsenaristide-lavastajate seas poleks koletisi.
      A larbikarakterid - kui täpselt need ette antake/omaks võetakse? "Sina oled puujalaga mereröövel, kele elu unistus on printsessiga abielluda"? või "sina oled puujalaga mereröövel, kellel pole probleemi lapsi vardasse ajada ja kassipoegi nülgida selle nimel, et printsessiga abielluda"?
      Ja kui esimese kirjelduse tegelaskuju otsustab eesmärgi nimel käituda teise kirjelduse joont mööda, siis kui palju on selles mängu ilu ja kui palju seda inimest ennast?
      Natuke nagu sadomaso seks. Noh, et kas see lõpeb magamistoast väljaspool ära või on mõne meelest terve elu eelmäng? Ja kui palju see partnerile meeldib pole oluline...? Et kas siis on tegu fiiliaga või on see iseloom. (pole võibolla päris adekvaatne võrdlus, kuid paremat ei osanud leida)

      Kustuta
    5. Ma pole mänginud ühtegi LARP-i, aga sama asja toas-laua-taga analoogi ehk tavalisi rollimänge - tuhandeid tunde (reaalelus siis aastaid, kus igal nädalal mängitakse terve õhtu läbi. Mängimine on väga ajakulukas ettevõtmine.) Rollimängude karakterid kestavad - heal juhul - läbi aastate ja nende loomisesse pannakse seetõttu väga palju mõttejõudu. Sinu taust, mängutehnilised ja üldised omadused, iseloom, motivatsioon jne on väga täpselt paigas. See tekib mängujuhi (DM, Dungeon Master) ja mängija koostöös - istutakse laua taga (kahekesi, ilma teiste mängijateta) ja keerutatakse pliiatsit "mmm, äkki teeme nii, et mul kasuisa oli kitarrimängija ja seepärast oskan ma veel nooti lugeda ja mul on bardis ka paar proficiency punkti... ja ma jälestan punast värvi..."

      Kassipoegade vardasse ajamine on pmst esimene ja kõige madalama tasemega asi üldse, mis karakterit tehes ära määratakse, selleks on "alignment", näiteks võid sa olla Lawful Evil, kes siis ajab kassipoegi vardasse igal juhul, kui kord ja seadus seda võimaldavad ja kui see täidab mingit üldisemat ühiskondlikku eesmärki. Parkimiskontrolör, noh.

      Kustuta
    6. Kui nüüd täiesti aus olla, siis kõlab igavalt.
      Küllap tegelikult ei ole igav, muidu inimesed ei mängiks selliseid mänge, aga kirjeldus maalis esimese asjana silme ette pildi vihmaveerennist mägijõe asemel, pardon.
      Huvitav, kui tugevalt oma mugavustsoonist ja eetikastandarditest on inimesed mängu nimel nõus minema?
      Pole just mänguga seotud võrdlus, kuid mul oli kunagi ametialane kokkupuude inimesega, kes temale meilitsi esitatud ettepanekule oma töös teatud kvaliteedinõuete parandamiseks reageeris täiesti isikliku raevutsemise ja labase sõimuga. Ja ausalt - ma oskan oma soove edastada nii, et need ei tohiks ka lumehange pisikest kollast täppigi jätta. Ei tohiks, aga näe, seekord läks asi tuliseks. Iga minu vastus tegi asja hullemaks, teema sai joone peale alles siis kui ma väga kurjaks sain ja seda ka väljendasin.
      Hiljem sama inimest irl nähes ei oleks ma iial uksunud, et tegu on sama roppsuu-röökuriga, ta oli nagu hiir või ehmunud küülik.
      Kas eelnev oli mäng või on tegu "delfi kommentaatori"-sündroomi raske juhtumiga - siiani mõtlen...

      Kustuta
    7. "Huvitav, kui tugevalt oma mugavustsoonist ja eetikastandarditest on inimesed mängu nimel nõus minema?"
      "välja" on lausest loomulikult puudu. Välja minema.

      Kustuta
    8. Rollimäng on sisuliselt interaktiivne muinasjutt.

      Enamiku inimeste jaoks see ONGI igav. Lihtne tõestus - enamik inimesi ei mängi rollmänge. (Nagu nad ei mängi kaardimänge, malet jne.)

      Enamasti ei koli sa oma mugavustsoonist kuhugi. Mängu ilu on fantaasia pingutamine ja selle välja näitamine-mängimine. Sul on olukord, sa mängid mingit rolli ja pead leidma lahenduse või kuidagi reageerima. Kuidas seda teha nii, et see oleks teistele huvitav, et sa samal ajal püsiks rollis ja et see viiks olukorda edasi?

      Üsna suur osa on siin kujundlikul keelel. "Ronin puu otsa" või "saadan talupoja minema" ei ole põnev. Maailma, tegevusi, suhtlust saab edasi anda põnevalt-huvitavalt-intrigeerivalt. Eriti, kui see on su rollis sees. Preester, sõdalane, nõid suhtlevad talupojaga erinevalt - ja see peaks mängija mängust välja tulema. Samas saab fantaasiaga kõigele pöördeid aina juurde ja juurde anda. Ning kogu see tegevus LOOB maailma ja on äge.

      Hea mängujuht loob sõnadega maailma, mis võib vaimustada, õõvastada, mõtlema panna...

      Kustuta
  3. Osaliselt teemaväline, aga tundus, et vbla teid huvitaks.
    Rolliloome erinevatel larpidel on väga erinev. S.t. VÄGA erinev. Alustades sellest, et saad mängujuhtidel kolm lehekülge oma tegelasega, loed, loed veel ja siis lihtsalt kohaned ja mängid, nagu oskad (pole seda küll mingi 10 aastat näinud, aga vahepeal oli see valitsev praktika, mängujuhid said sedasi rolle ja liine siduda, tekitada põnevaid ajalugusid tegelaste vahele ja siis mängija asi oli phmt see kõik elavaks mängida) lõpetades sellega, et kirjutad mängujuhile, keda umbes mängida tahaksid, ta vastab: "Väga hea, mängi teda, mis nimi on?" ja mängid siis.
    Ajalugu, liinid ja sidemed teiste tegelastega jääb kõik su enda mõelda.
    + tänapäeval on suht levinud juba ka grupitöötoad rolli loomiseks, kus enne mängu koguneda ja siis mängujuhi või -juhtide abil tekitada endale roll alates sellest, et "nii, valige endale kolm teemat etteantudest, mis ta mängida tahaksite: saladused ja nende ilmsikstulek, armastus, valusad valikud, võimujanu, inimsuhted, riigipööre, rahahimu, minevikutraumade sirgeks mängimine, sõprus" ja "sõnastage, kas te tehaks pigem teiste toetust või teiste vastu mängida või mõlemat" jne.

    VastaKustuta
  4. Aga phmt on rollimängijate nagu näitlejategagi =)
    Ehk laias laastas eksisteerib kaks tüüpi mängijaid:
    a) kes mängivad alati iseend, lihtsalt kohandavad ennast eri olukordadega. Milline ma oleksin, kui oleksin üles kasvanud teadmisega, et ainult mina olen tõeline inimene, mõned mu pereliikmed ka, aga ülejäänud on phmt tehtud ja olemas selleks, et meid teenida. Või milline ma oleksin, kui röövimine oleks mu ainus võimalus elata ennast ja oma lähedasi ja nii phmt pool elu juba?
    b) kes mängivadki iga kord üdini tegelast ja kuigi sa vastasmängijana võid näha mõningaid püsivaid jooni, enamik on just selle rolli jaoks tehtud ja tekkinud. Ka nende puhul tegelt sa tead umbes, mida võid sellelt mängijalt oodata, aga kui esimest sorti mängija puhul piisab oletuse tekitamiseks üritusest mõelda nagu tema, teisel puhul tuleb mõelda nagu võiks mõelda tema mõtteis üles joonistatud tegelane (ehk deklaratiivsemalt ja "tema lahendus iga probleemi puhul on "veel rohkem vägivalda!" kui sama mängija eelmine tegelane vihkas vägivalda ja ussitas hoopis teistmoodi selja taga") .

    Kumbki meetod pole ÕIGE ja üldiselt on lahendus "teha nagu sulle meeldib". Ehk larbis võidab see, kel on kõige põnevam ja vingem. (Mitte see, kes saab nodi, teeb läbi vinge sotsiaalse tähelennu või jääb vähemalt ellu - need tunnused on kohati just märgiks, et unustati mängida põnevalt, mängiti mingi vale eesmärgiga.)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kõlab keeruliselt nagu päris elu.
      Väike vastuväide: "kui sama mängija eelmine tegelane vihkas vägivalda ja ussitas hoopis teistmoodi selja taga".
      Ussitamine on ka vägagi vägivald.
      Kuigi ma saan aru küll, et sa pidasid silmas vägivalda kui löömist näiteks.
      Näib, et rollimängud pole see, mida mõnuga teeksin. Mul oleks vist mängu ajal mingi harjavars kõrist peeni, pulkkange ja pingul kogu aeg.

      Kustuta
    2. Ussitada saab ka vägivalla _vastu. Ussitamine on meetod... See, milleks sa sede kasutad, heaks või halvaks, sõltub sinu karakterist, olukorrast ja millest kõigest veel.

      Rollimänge võib mängida ka "tavalises" maailmas, ilma nõidade ja lohedeta. Mängijad pannakse virtuaalsesse Kärdlasse aastal 2021 ja nende ülesanne on näiteks saada linnapeaks või korraldada ära ärimees X lahutus või lahendada mistahes muu ülesanne.

      Miks peaks olema hari kõris...? See on ju mäng, sõpradega.

      Kustuta
    3. Ma olen paranoik. Mu ümber on vast paar inimest, keda nimetan sõbraks, ilma naljata. Mitte, et teised oleksid pahad, nad on lihtsalt selle joone taga, kust alates sõprus hakkab. Head inimesed on nad ikkagi.

      Üldjoontes saan su seletusest aru. A ussitamine on vägivald eesmärgist hoolimata, hea eesmärgi nimel on ussitamine veidi jesuiitliku mekiga. Eesmärk võib hea olla, aga meetod on libe ja kõver. Iseenesestmõistetavalt olen ma ise ka seda meetodit kasutanud, aga minu ideaalmaailm oleks igav, sirgjooneline ja läbipaistev. Veab meil kõigil, et mul võimalust pole.
      Aga jah, see pole enam teemasse....

      Kustuta
    4. Sinu blogi, sinu teemad.

      Kujutame ette, et mängu maailm, keskkond ja teema on Eesti presidendivalimised 2021. Millist poliitikut sooviksid oma rolliga kehastada?

      Kustuta
    5. Eeldusel, et ma pean poliitikut kehastama...kedagi kuningriiklastest. Nad pole küll ammu enam pildil ja varsti läheksin ma nendega kindlasti mingi pisiasja pärast tülli jne.
      Päriselus olen ma ju sots, kuid näen kahjuks, et ''kurat, kõik kohad poliitikuid täis, ühtegi riigimeest pole pardal''

      Kustuta
  5. Mulle tundub, et sulle sobiks ja mõjuks rollimängud ja improteater jube hästi :))

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Korraks tõsiseks minnes - jätaks ma selle sõna hea meelega igapäevaelust välja, sest mõjub jube valesti. Teraapia viitab... millelegi, mis seda vajab. Nii et ei.

      Aga tegelikult ja siiralt arvan ma, et kõik iseenda kohta "kinnine" ütleva inimesed võiks proovida lõbusaid ja mängulisi meelelahutusi. Iseloomu ei muuda ja polegi vaja, aga ehk on äge ja ehk avastad enda kohta midagi uut?

      Kustuta
    2. Aa, ja oma deemonid ma kirjutan välja. Nii välja kui nad tulevad. Aga naljakas on see, et tihti nähakse mu kirjutatus deemonit seal, kus teda pole, tõelist ürgsuppi ei märgatagi.

      Kustuta
    3. Mis mõttes, Kaur? Miks ei või inimene kinnine olla, kui ta seda tahab, õigemini, kui see ennast õigustab? Mis kuradima ee.. mmm... isiksusetüüpide põhine diskrimineerimine siin käib? Miks kõik peavad nii faking avameelsed kogu aeg olema?
      Ons kinnisus puue? ei, see on eripära! Laske olla!
      Mul pole muideks halli aimugi, kas ma olen kinnine või lahtine, aga ma tean, et iga kord, kui keegi räägib, kui palju paremad on avameelsed või, veel hullem, "avalad" inimesed, tekib mul tahtmine haarata padi ja sellega midagi koledat teha.
      Sildistamine imeb! Prokrustika imeb veel vingema vilinaga!(vt https://et.wikipedia.org/wiki/Prokrustes) Pritsimeeste priitahtlik pasunakoor, ma ütlen!
      Olge muidu ka mõnusad.

      Kustuta
    4. Aitäh, Morgie, ma ei osanud seda endalegi sõnastada. Võimalik, et seepärast, et ma ei pea end väga kinniseks, teinekord olen enam kui jutukas ja valla.
      Aga no lõbusad ja mängulised meelelahutused...tulge ikka mõistusele...seal on ju võõrad inimesed pealt vaatamas!

      Kustuta
    5. Ma võin ka pealtvaatajatele lõbus ja mänguline olla, aga see ei tähenda, et ma oleksin siis kuidagi avalam - see oleks ju rolli mängimine, keegi teine olemine.

      Kustuta
    6. ...maskeerumine, võlssimine, sirmiga vehkimine... paku oma variant.

      Kustuta
    7. Muhhaahaa...me tegeleme lõbusa ja mängulise meelelahutusega. Virumaa kabuki.

      Kustuta
    8. Stepime treppel koturnidel turnides,
      vaim põleb vabaks umbsetes urnides,
      raskustest rõhutud süsine tühimik
      vaka all miilates, hiilates väärtuslik.

      Kustuta
  6. OK, kommentaarid lähevad siit kinni. Ärge võtke isiklikult.
    Mis pagana eneseanalüüs siin käib, mh? :D

    VastaKustuta
  7. Aur välja lennanud.
    Tegin kommentaarid jälle lahti, need ei olnud kinni kommenteerijate pärast.

    VastaKustuta