Tasakaalukunstnik kirjutab nii läbikomponeeritud arutlusi, et selle alla mõnda tõsiseltvõetavat kommentaari kirjutada näib ratsamonumendile "šeff suksu!" kriipseldamisena.
Jep, on tõesti šeff suksu. Ma parem kriipseldan siia. Tõsiseltvõetav see kommentaar niikuinii ei oleks.
Kogemusnõustamisest nimelt.
Esiteks: mul puudub kogemusnõustamise osas igasugune kogemus, seega on mu mõtteuit sel teemal fantaasiapõhine.
Kogemusnõustaja eesmärk on ju motiveerida teisi inimesi, kes oma elus on faasis, mille tema on kas läbi elanud või milles elama õppinud..? Ratastooli sattunu toetab: "Ka nii saab elust rõõme leida", lahutanu näitab, et "eks" ei ole sünonüüm sõnale "vaenlane" ja nii edasi...
Siis aga tuleb psühholoogi juurde inimene, kes on jäänud hiljuti pimedaks, kaotanud traagilises õnnetuses oma lapse ja keda jälitab maniakaalne ahistaja.
"Saadaks ta õige kogemusnõustaja juurde, ma tean ühte, kes olevat päris hea..." arutleb psühholoog omaette.
Mis seal's ikka.
"Mu laps hukkus."
"Ahsoo..kahju, tunnen kaasa...ei oskagi aidata, mul kahjuks lapsi pole."
"Pimedaks jäin ka, sarkoom, teate.."
"Jube lugu, kohe mitte midagi ei näe?"
"Üks haige inimene jälitab mind, saadab nilbeid sõnumeid ja kraabib ukse peale roppusi."
"Kas politsei ei saa aidata? Ah et pole sellist seadust? No on ikka jama...aga tahate, ma räägin, kuidas ma elus hakkama saan, hoolimata saeõnnetusest, milles ma käest ilma jäin?"
Vist ei taha.
Nagu läheksid arsti juurde oma valutavale kõrvale abi leidma ja abi pakkumise asemel räägib arst, et tal on eluaeg olnud üks jalg teisest lühem.
Ma tean küll, et nii need asjad ei käi, aga fantaasiat ju ketti ei pane. Või on mõni, kes oma kogemuse põhjal tõestab vastupidist? Fantaasia on ketistatav?
Postitused
esmalt tänud heade sõnade eest! alati võib kirjutada, kui on mõte, mis jagamist või edasiandmist tahab. ja eks igaüks komponeerib ju ka omas võtmes ning vägev on, kui keegi väljaspoolt sellel harmooniat näeb ja tunneb. mõned postitused on mul pigem fragmedid, kui tervikuks kujunenud kirjutused.
VastaKustutaaga kogemusnõustamisest. see on üks jupp mõtetest, mis minu sees pole veel sõnadeks saanud. omamoodi on ka kõik blogid kogevusnõustamiste kodud. Sinu mõttemängud kogemusnõustamisest enam-vähem nii käivadki. see on ühtpidi väga libe tee.
oma töö tõttu olen nii ühe kui teise nõustajaga kohtunud ja vahel on tunne sama, mida sõnadesse panid...et kui selline inimene niimoodi kogemust nõustab, siis Kliendi trauma mitte ei neutraliseeru, vaid süveneb. neid inimesi, kelledest kogemusnõustajaid koolitatakse, on väga erineva taustaga ning kindlasti on sellest vähe, et ta ühest keerulisest olukorrast pea terve mõiistusega välja tuli ja elust rõõmu tunda oskab.
nagu suurema osaga tänases maailmas, nii on ka nende kogemusnõustajatega, et mingil eluetapil keeratakse kogu senisele elule uus suund ja kokkajast saab esoteerik või elektroonikust bussijuht. see viimane pööre ei pruugi lõppeda nii traagiliselt kui esimene variant. neid elamaõpetajaid on viimasel ajal tekkinud nagu seeni sügiseses metsas. Tee nii ja naa või 7 sammu täiusliku õnneni...olge normaalsed. kuidas saab keegi kõrvalt öelda, mida tegema peaks... arutleda, kaasamõelda, peegeldada....super...aga käsulaudu jagama? teisalt, kui poleks nõudlust, siis puuduks ka pakkumine...tasakaalukunst, ma ju räägin:)
aga ühel teisel homsel ma kirjutan sellest veel...
palju head!
Kogemusnõustamise tipp on muidugi
VastaKustutaoma koeraga igapäevane suhtlemine:
sa ei nuusi seal kus mina ei luba.